Sigatüüka rollimäng!

OT: Ma eelistaks venda.

Robbie tõmbas kingad jalga ning lonkis haglatiivast välja. "Ta on seal." kuulis poiss mõnda nooremat tüdukut ütlemas. Robbie kiirenad veidi sammu, et jõuda rutem värske õhu kätte.

OT: Sest nad on armsad?

Steve ei jäänud selle vastusega rahule, kuid lausus siiski: "Okei. Ma võin kaasa tulla?" Steve ootas pikisilmi vastust.

OT: tegelikult tahaks ka venda. mul kaks väikest õde tegelt.

Saskia kuulis selja tagant pauku. Ta vaatas selja taha ja järsku täitis kogu koridori pasapommi hais. "PPPeeevvees!"

OT: Ma ei tahaks tegelt üldse väiksemat venda ega õde.

Robbie istus korra trepile, kuid tõusis kohe. Ta kõndis kuni keelatud metsani ning hakkas siis järve äärde minema, seal nägi ta Marthat. "Hei!" tervitas Robbie teda juba kaugelt.

OT: Nii. Jälle segadus! How da hell te teate, et Voldemort on tagasi? Nagu, vähem fantaasiat, tänud. Voldy ei ole teid kokku kutsunud, teil pole tema taas ellu ärkamisest õrna aimugi! Ning Kristjan, ürita rohkem ühe koha peal püsida ning korralikult mängida.


Kaylee oli haiglatiivast lahkunud ning istus enda magamistoas. Ta võttis kotist raamatu ja hakkas lugema. Mõne aja peale liikus ta pilk seinale.

***

Voldemort seiras ühte meest pikalt. "Sina," ütles ta siis vaikselt. Mees pööras pilgu maha. "SINA OLED SEE, KES TEGI MÄRKE!" ütles Voldemort jäiselt, tõstis võlukepi ning ütles: "Crucio!"

Kath jalutas sihitult lossis ringi, tähelepanemata inimesi kes ta kõrvalt mööda sibasid. Ta vaatas maha ja aegajalt liikusid silmad üle nende nägude kes tast möödusid. Ta peatus lõpuks kui oli jõudnud ühe seina vaibani, ta silmitses hetkeks pilti sellel ja läks siis madalamatele korrustele.

Neidis keksles taas lossipoole vahepeal ümisedes mingit tundmatud laulujoru.

OT: Ma ei või sealt jätkata, kus ma hetkel olen väikese mälukaotusega? Ära mind süüdista. Ma ei teinud peaaegu mitte midagi.

OT:Jajah... a me ei pea ju uuesti alustama, mängime lihtsalt, et märgijama vahepeal ei olnud...

Kui hais oli veidi hajunud, tuli tüdrukule Steve'i küsimus meelde.
"Ummm..." Carlotta vaatas nõutult Saksia poole. "Eks sa ise tead..."

"Mäh?" Steve oli segaduses. "Mida? Mis mul viga on?" Steve vaatas kordamööda Saskiale ja Carlottale otsa.

"Olgu." Ütles saskia mõtlikult. Minule tundus, et ma nägin mingit imeliku und.

Kath' kõndis sihitult koolis ringi ja peatus lõpuks vestibüülis. Ta vaatas korraks kurval pilgul ringi ja võttis siis suuna vangikoobastesse. Jõudnud õige õige kohani ütles ta salasõna ja sisenes puhketuppa. Ta läks läbi rahvasumma otse magamistuppa ja maandus voodile.

"Ahah, läheme siis kirja saatma või ei?" küsis Carlotta kärsitult. Ta võttis taskust pärgamenditüki ja sule. Asetades pärgamendi seinale asus ta kirjutama.

"Lähme, lähme," lausus Steve. Seejärel pöördus ta Saskia poole ning lausus sosinal: "Me peame rääkima." Steve heitis pilgu Carlottale. "Hiljem ja omavahel."

"Ee, mis on siis?" Oli ASaskia ärevil.
"Kui tahate mind kaasa kutsuda siis sorry, aga ma ei saa. Täna on taev... Oh, sorry. Mul läksid luset sassi." Ütles saskia kiirelt. Ta ei tahtnud, et jutud sellest, et ta libahunt on kiiresti leviksid ja hakkas mingit laulujuppi ümisema.

Tagasi puhketoas pingutas neidis silmi ja proovis oma libaundi võimeid.Kergelt silmad kinni pigistanud nuhutas ta õhku ja tundis imelist tunnet.Ta tundis puhketoas kõiki lõhnu ja tänu sellele teadis täpselt kes seal on.

Saskia vaatas ootavalt Steve´le otsa. Teeks ta kiirwemini.
Mõtles ta.

Kathlamas voodis pikali ja vaatas lakke. Ta haaras sahtlist raamatu ja lehitses sele kohani kus ta pooleli oli. Süüdanud küünla hakkas ta lugema.

"Ma hea meelega ei räägiks seda praegu siin," sosistas Steve. "Noh, lähme nüüd?" Poiss vaatas Carlottale otsa.

"Olgu ma siis lähen või?" Küsis saskia kes ei saanud enam aru kas poiss tahab rääkida temaga või teie tüdrukuga.

"Sina lähed? Kuhu? Me pidime ju kirja saatma minema." Poiss oli segaduses. Seejärel pöördus ta Carlotta poole.

"Nojah, minu poolest võime minna... Kes siis tuleb kaasa?" Carlotta oli ilmselgelt segaduses.

"Mina ei saa kahjuks tulla. Mul on ee.. tegemist." Leiutas Saskia kohapeale ja küsis siis. "Mida sa rääkida tahtsid Steve`"

"Hiljem, hiljem," lausus Steve rahulikult Saskiale. Seejärel vaatas ta Carlotta poole. "Ma tulen kaasa. Nagu ma juba ennist ütlesin."

"Hästi, lähme siis." Carlotta hakkas öökullimaja poole sammuma. Samal ajal luges ta kirja uuesti läbi.

"Tsau, siis! Hiljem näeme!" Steve viipas Saskiale käega. "Millest sa muidu kirjutasid?" küsis Steve Carlotta kõrval kõndides.

"Okei." Ütles Saskia ja kasutas oma hundivõimeid. Ta jooksis ebaloomulikult kiiresti ülesse.
Ta ei leidnud oma kotti ja seega tõmbas ta ninna ühe tugeva aaromidekogu. "Hunt on mõnus olla." Mõtles ta ja tõmbas kotist välja Snape andud joogi.

Martha vaatas korra Robbie ' t ning lausus siis: "Tsau!" Ta mõtles hetke ning vaatas siis järve. "Mis teed?" uuris tüdruk poisilt.

Robbie istus Martha kõrvale ning vastas: "Mitte midagi erilist, aga kui sul on midagi pakkuda siis palun." Robbie tõusis taas püsti ja toeatus vastu puud.

Arya tühjendas mudeli sisu kiiresti ja otsustas, et võib ikka öökulli saatma minna. Mul on enda Hekri´l on vaja ka kiri saata, mõtles ta.

Kergelt naeratades keksles neidis magamistuppa ja heitis voodile pikali.Süüdanud võlukepiga lambi asus Lucy lugema aegajalt kellale pilke heites.

"Olgu." vastas tüdruk ükskõikselt. "Aga ma nüüd raamatukokku." ütles Martha ning tõusis püsti. "Ahjaa, muide, sind otsisti ennem." lisas ta veel juurde kui talle meenus, et üks kolmanda klassi plika ennem Robbie kohta küsis.

Kaylee silmitses umbes viis minutit seina ning ohkas siis. Ta ajas end voodilt püsti ja läks puhketuppa, kus ta kõige kaugemasse tugitooli istus, teistest eraldatuna. Kui paar väiksemat naga tema juurde tulid, ütles ta neile paar rangemat sõna ja ta oli jälle üksi.
***

Voldemort lõpetas mehe piinamise ning käskis tal püsti tõusta. Pruunipäine mees tõusis värisedes püsti. "Kas sa oled teadlik, et sa tegid kohutava teo?" küsis Voldemort salvavalt.

"Ma juba nägin teda." ütles Robbie naerdes. "Aga ma nüüd puhketuppa, mul on hunnik kodutõid." Poiss lehvitas Marthale ning kiirustas puhketuppa.

"Mis mõttes?" küsis mees, kes ei julgenud Voldemortile silma vaadata. "Esiteks, ma ei tea kes nad on. Teiseks, kui ma neid kutsun, siis nad ei pruugi kutsungit kätte saada. Kolmandaks... Võivad nad surra. Ning neljandaks... Sina sured kindlasti," rääkis Voldemort lõbustatult. Ta tõstis võlukepi, lausus tapmisneeduse ning surnuaias sähvatas erkroheline valgus. Pruunipäine reetur langes surnuna maha.

***

Kaylee jälgis just ühtede väikeste võlumist. Ta naeratas lõbustatult ning pööras pilgu uksele, kui kuulis, et see avanes. Kay nägi, et sisse tuli Robbie, kuid tüdruk ei öelnud midagi.

Saskia jõudis hingeldades öökullimajasse. Ta lehvitas Steve´le ja Charlota´le. Seejärel jooksis ta oma öökulli juurde ja sidus ümber ta jala väikese rulli.

Peter leidis oma kohvrist veel paar pasapommi ja tal tekkis tahe neid ära kasutada.

"Niisama igasugu küsimusi," vastas Carlotta. Tüdruk hakkas öökullimaja poole minema. Ta pigistas käes kirja, niiet see läks kortsu.

Steve ei jäänud vastusega rahule. "Mis me peale seda teeme?" küsis poiss tüdruku kõrval kõndides.

Saskia astus öökulli majast välja ja nägi Steve´t ja Charlotta´t. "Tere." Ütles ta ja vaatas siis Steve´le otsa. "Ehk saad kiiresti tegelt ära rääkida, sest mul on kiire." Ta vaatas veel ringi ja avastas, et tal on ketsipael lahti. Ta istus maha ja sidus selle kinni. Sassu tõusis püsti ja vaatas Steve´le uuesti otsa. "Noh?".

"Okei ma räägin," sosistas Steve vastu. "Lähme parem natuke eemale." Steve lehvitas Charlottale ning kõndis eemale.

"Jah." Ütles Saskia ja kõndis sammuti edasi. Ta silus juuksed oma silmade eest kõrvale ja jäi seisma.

Steve kõndis natuke eemale ning toetus vastu seina. "Esiteks tahaksin ma su käest küsida. Miks ma peaksin mingi dorklase käest vabandust paluma? Ja üldse ma lootsin, et sinusugused vihkavad Dorklasi."

Voldemort silmitses laipa külmalt ning ütles: "Koristage see laip ära." Siis, kui laip oli kadunud, kääris mees endal vasaku käe käise üles ja vajutas sõrmega Mustale Märgile, et kõik kokku kutsuda.

***

Kaylee võpatas tugevalt, kui tundis Musta Märki hõõgumas. "Oii #!?!#," pomises neiu ning tormas puhketoast kellelegi otsa vaatamata välja. Ta läks Ühesilmse Nõia kuju juurde, avas selle, ning jooksis vahet pidamata Mesinäppu. Seal väljus ta kiirelt ning kadus Siganurme tänavatelt Voldemorti juurde. Hetke pärast oli ta kohal, mask näos ning keep seljas. Tüdruk silmitses sugulast kergelt naeratades ning astus enda kohale ringis.

Kath' võpatas tugevalt kui märk ta käsivarrel hõõguma hakkas, neid oli kutsutud, ta on tagasi, need mõtted jooksid läbi ta pea. Ta viskas raamatu nurka ja jooksis puhketoast välja. Ta teadis, et Peksja Paju all on käik Sigatüükast väljakuid kuid kuidas jõuda elusalt puuni? Seega viskas ta mõtte minna saltkaudu maha. Ta jooksis ühesilmse nõia kuju juurde kus teadis olevalt käiku mis viib mesinäppu. Ta sosistas nõiakuju juures sõnad ja ronis siis käiku. Kiiretel sammudel jõudis ta peagi Mesinäppu, ta kadus vaikselt kerge krõbiseva heli saatel. Ilmudes Musta Isanda juurde võttis ta oma koha ringis.

Keeranud uue lehekülje võttis neidis oma kotist paar sinna jäänud karamelli kommi ja asus uuesti lugema.

"Pean minema," ütles Carlotta kiiresti, kui märk hõõrduma hakkas. Ta jooksis salakäigu poole. Käiku jõudes nägi ta üht teist tüdrukut.

OT: Minu suremise tund on tulnud.

"Saskia...eee...," kogeles Steve, kui ta märk tunda andis. Rohkem mitte midagi lausumatta jooksis Steve ühesilmse nõia kuju juurde, avas selle ning puges käigust läbi nii kiiresti, kui suutis. "Siiamaani ma veel surnud ei ole," pobisesin ma, kui olin Mesinäppu jõudnud. Seejärel ma kadusin ning ilmusin uuesti välja juba surmasööjana. Aeglaselt sammudes võtsin ma sisse koha ringis.

Voldemort vaatas enda ümber ringi ning silmitses neid, keda ta veel ei teadnud. "Kas kõik on kohal?" küsis mees Kayleelt, telepaatiat kasutades. Neiu raputas märkamatult pead.