Sigatüüka rollimäng!

OT: Võib mängida kedagi võõrast, kellest on pärast ka kerge vabaneda?

OT: Jap.

Saskia kuulis metsas väikest praksatus.
"Vabandust," Lausus ta ja jooksis kiiruga metsa poole.
Neiu oli jõudnud peale paariminutilist jooksu sügavale metsa ja võis vanduda, et nägi praegu kellegi silmi kellel temast arvatavasti aimu polnud. Ta oli ennem arvatavasti ka põgenenud. Tüdruk laskus aeglaselt käpukile ja lähenes olevusele ja krabas sellel selja tagant kinni.
"Ah, käes!" Ütles ta ja tõmbas olevuse puude varjust välja tuues nähtavale üpriski kena välimusega poisi. Ta oli umbes 15-20 aastat vana ja väga lihaseline.
"Luurad jah? Igastahes nüüd viime suu minu isanda juurde ja sa vaid looda, et ta sulle armu annab. Saskia kasutas paari kiiret loitsu ja peagi sai ta poissi vabalt endaga kaasa vedama hakata.
"Palun, te ei saa aru. Ma hoia..." Hakkas see kiiresti räägima.
"Vait, ui ellu jääd siis võid rääkida!" Saskia jätkas kõndimist.

Voldemort jõllitas Saskiat, kui too minema jooksis, ning mühatas. Küll ta karistab tüdrukut.

Kath vaatas Saskiale järele. Kuhu ta jooksis? Mõtles ta ja silmitses kiirelt jälle ümbruskonda ja ringis seisvaid isikuid. Ta tundid kergendust, et pidev kõikumine oli kadunud ja maailm jälle paigal seisis.

"Kiiremini!" Käratas Sskia. Ta ei tahnud aega veeta kuna see võiks ka temale karistusi kaasa tuua.
Paar minutit kiireid samme ja tüdruk silmas eemal teisi ja Voldemorti. Ta kiirendas sammuja läks oma ta juurde.
"Ta luuras Isand." Ütles Saskia vaikselt.

Voldemort silmitses Saskiat ning noort poissi. "Mugu?" küsis ta külmal toonil.

"Võlur." Vastas poiss kindlalt. Ta ei pidanud vajalikuks mainida, et hoopis ta vanemad olid mugud.
"Ta on segane." Märkis saskia.

"Crucio!" ütles Voldemort võlukepiga poisile osutades. Mõne hetke pärast loitsu lõpetades küsis ta: "Mida sa siin tegid, mida sa tahad?"

Martha jõllitas poissi. Hull, mõtles tüdruk ning pööras oma pilgu Isandale. Martha lootis, et midagi piinavalt huvitavat hakkab juhtuma.

Oh, veidi elu meie igavasse eksistensi? mõtles Kath oma taastunud irooniaga. Ta pööras pea viltu ja vaatas poissi muiates. Loodetavasti on tal meeldiv meie seltsis olla. Kathy silmadesse ilmus särav tuluke kui ta nägi poissi piinatavat.

Poiss proovis vabandusi otsida ja vaatas abi otsides Saskiale otsa kes selle peale ainult muigas.
"Ma tahan teiega liituda isand." Ütles poiss hääles kartus.

OT: Kui vaja võin ma tast iga hetgega vabaneda vms.

"Oiii, kas tõesti?" venitas Voldemort sarkastiliselt. "Miks?"

"Ma vihkan mugusid ja võlukuntsti ma jällrgist jumaldan. Verereeturid on ka nõmedad ja ka sopaverelised." Pakkus poiss kiiresti.

Ta kardab, mõtles Kath muiates. Ta oleks nõus ka oma vasakust käest loobuma kui vaid ellu jääks. Arvatavasti truu vaid neile keda kardab valmis kohe reetma. Arutles Kath edasi silmitsedes poissi uudishimulikult nagu puuris olevat looma.

"Ja millisest suguvõsast sa oled?" kallutas Voldemort pead. Ta teadis enamusi suguvõsasid, kuid see poiss ei sarnanenud kellegiga. Võib-olla oli ta mingi segavereline.

OT: Kolm lauset.

OT: Muutsin Tnx, et meelde tuletasid...

"Greigan, " vastas poiss kiiresti ja silmitses oma käsi. Poiss kartis, et Voldemort saab midagi ta vanemate kohta teada, aga äkki lubas mees tal jääda.

"Tead, ma ei ole üldse huvitatud eesnimedest," kähvas Voldemort. See poiss oli kindlasti kas sopa- või segavereline. "Sinu perekonnanimi."

"Lupin" Vastas poiss kiiresti, mees ajas ta mõtted sassi. Poiss oli kindel, et midagi ta mõistusega tehakse. Ta ohkas ja vaatas oma kinganinasid.

OT: Mingi Lupini kauge lapse-lapse laps vms. Nt, Teddy on ta vana-vanaisa

Voldemort naeris mõnitavalt. "Libahunt," ütles ta irvitades. "Mul oli ah... au sinu isa tunda. Remust."

"Njah" Pobises poiss vaikselt. Ta ei osanud midagi lausuda. Poiss lootis, et kohtupäev veel niipea kätte ei jõua.

"Mida sa siis teha suudad?" küsis Voldemort väsinult.

Asi kiskus huvitavaks. Martha ootas kangelt poisi vastust. Martha vaatas teisi ja püüdis nende näoilmetest midagi välja lugeda.

Kath vaatas huvitult mis toimub. Ta oli väsinud. See on tore, et keegi siin elu huvitamaks tegemiseks vaeva näeb, mõtles ta siiski.

Kaylee jälgis võõrast poissi tähelepanelikult, näol naeratus, mida maski alt ei saanud keegi näha. Ka tema ootas vastust.

OT: Kus te hetkel oleta? Võib ühineda?

OT: Surmasööjate kokkutulek. Ei või, kui ei taha just surra

OT: Ma siis ootan, kuni te ... ''ohutumasse'' kohta jõuate.

OT: Sa võid midagi savikat kirjutada, et on Sigatüükas vms.

Poiss ingutas ajusid kuni tal tuli pähe idee millega ta otseselt ei valetaks.
"Noh, paar korda ole ma tapnud"
Poiss jättis mainimata, et see oli mugudekoolis elus konnalahkamine.

Voldemort vaatas poissi uskumatul pilgul. "Kas sa tõesti arvad, et mind huvitab sinu konnade tapmine?" küsis ta, hääl jäine. Voldemort oli nimelt osav legilimentias. Ta tõstis võlukepi ning ütles: "Crucio!" Mõne hetke lasi ta loitsul mõjuda ja siis lõpetas selle. "Peaks su siia mängukanniks jätma..."

Kath vaatas poissi silmis naer. Konnad? Kes peaks tahtma konni tappa? Mis mõte sellel on? Võib-olla siis kui olked prantsuse köögi armastaja, mhm... konnakoivad pidid maitsema nagu kana, kuid siiski? mõtles Kathlin. Mängukann? Kathy silmad särasid kui ta pilgu uuesti poisile viis.

Poiss võpatas kuid surus karajatuse maha.
"Ma ei ole mängukann!" Urises ta siis.
Kui ma olen niigi surmale määratud miks siis mitte proovida...

"Ma muudaksin su sõnastust. Sa ei olnud mängukann, aga nüüd oled," irvitas Voldemort. "Sa jääd meie peakorterisse, vangiks. Kõikidel surmasööjatel on õigus sind piinata, sind vägistada... aga mitte tappa. Kes poisi tapab, sureb ise samuti," lisas mees, viimast lauset öeldes häält tõstes.

Poiss mõtles viivu ja lausus.
"Pidage, mul on infoallikas!" Lausus Greigan ja vaatas ringi.

Voldemort ohkas ja pööritas silmi. "Räägi," kähvas ta vihaselt. Tõenäoliselt oli tal see allikas juba olemas.

"Noh, Sigatüükas on üks tuba... Ja no seal on nagu kõik vajalik vms, peaaegu kõik mida Te soovite, ja no osad õpilased on seal oma perekondade, tutvusringkondade, võimude ja muudest plaanidest veidi teadjamad olnud. Nende teadjate laste vanemad on enamjaolt ministeeriumis töötajad... Igastahes seal on päevikuid ja palju... Seal on ka vihjatud ka mingitele mustadele asjadele mingis salajases kohas ministeeriumis mis aitab neil teid võita."" Poiss vaatas kiirelt ringi, et näha kas ta segane jutt oli mõjunud.
Vähemalt on see tõsi.

Voldemort irvitas kergelt. "Kas sa tõesti arvad, et ma ei teadnud seda?" küsis ta kerge lõbususega. Tal oli Surmasööjate hulgas rohkem informeeritud õpilasi kui ta oleks tahtnud.

OT: Vägistada? Millele Voldy ka ei mõtleks...

Steve jälgis Voldemordi ja nende juurde toodud poisi kahekõnet. "Igav," pobises ta. Miks ta ei võiks talle kohe otsa peale teha?

Kathy libistas silmadega üle surmasööjate, ta polnud tegelikult kindel, kas tõesti võib neid nii nimetada. Kihvatusega pidi ta tunnistama, et nad olid pigem õpipoisi staatuses, samas muud nad olema peaks, nad ei ole end tõestanud muuga kui hävitada mõni mugu ja julgus proovida saada üheks surmasööjatest.

"Mhmm, no hea küll..." Poiss mõtles, praegu oli aeg midagi katsetada, varem või hiljem sueksin ma naguinii mõtles ta.
"Nojah, tapke mind siis kohe!" Karjus ta.



Saskia vaatas poissi iiveldusega, mida ta õige endast arvab?

Voldemordi näole ilmus naeratus. "Kui sa seda nii väga tahad, siis ehk peaksimegi su siis jätma?" uuris ta.