Sigatüüka rollimäng!

OT: Ei Saskiat

Crucio! hüüdis Carlotta võlukeppi endale osutades. Sellist asja oli ta harrastanud umbes aasta jagu. Tüdruk tundis, kuidas tema sisikond justkui külma käega kokku pigistati, kuid kohe piin lõppes.

Kergelt värisedes lahkus Lucy puhketoast ja kõndis läbi lossi õue.Võtnud luuakuurist oma luua pani neidis koolikoti pingile kuid libistas raamatu libahundid endale taskusse.Kergelt istus Lucy luuale ja tuhises lendluu palli väljaku poole.Istunud ühe kõrgeima väravaposti otsa keeras neidis jalad nii et ta ei kukuks ja hakkas raamtut lugema.

Saskia liikus edasi köögi peale. Trepist alla minnes ta ei pannudki tähele, et ta ajus kajas ikka veel see lause. Lõpuks jõudis ta kohale.

Vahepeal märkas Carlotta, et üks tüdruk oli õhus. Carrie kartis, et teada oli nähtud- teadagi ei arvatud sellisest teguviisist midagi head.

Lugedes teiste endasuguste kohta sigines Lucy inge jäine kuid kindel leppimine.Polnud tähtsust kas ta on libahunt või mitte,ta saab ikka oma elu elada.Pisut rõõmsamana toppis neidis raamatu taskusse ja lendas luuaga maapinnale.

OT: Keegi võiks haiglatiiba tulla, ma suren igavusse -.-

Steve põrnitses tüdrukule järele. "On jobu. Sõbrustab lollide Dorklastega." Seejärel pööras poiss ümber ning hakkas liikuma. Eemal paistis haiglatiiva uks.

Kui Carriel kõrini sai, läks ta alla. Möödunud haiglatiivast, nägi ta ühte omavanust poissi. Poiss paistis kuidagi tuttav, kuid tüdruk ei suutnud meenutada, kust ta poissi teadis. Klassis ja ka mujal ei vaadanud ta peaaegu kunagi inimestele otsa.

Steve jälgis tüdrukut, kuid ei teinud temast välja. Kiiresti kõndis ta temast mööda ning jäi peatuma haiglatiiva ukse ees.

Carlotta kehitas õlgu- inimesed ei olnud peaaegu kunagi tema vastu sõbralikud olnud. Äkitselt tunnetas tüdruk, et sooviks mõnda head sõpra. Ta pöördus ümber ja järgnes poisile.

Steve piilus Haiglatiiva ukse vahelt sisse. Sinna ta, aga kahjuks minna ei viitsinud. Poiss kavatses Slytherini puhketuppa minna ning hakkas liikuma.

Carlotta võttis julguse kokku. Ta polnud juba mitu aastat peaaegu midagi rääkinud, vähemalt mitte inimestega.
"Kas me oleme kuidagi tuttavad?" küsis ta poisilt.

Steve ehmatas. Poiss pööras aeglaselt ümber. "Meie?" küsis ta üllatunult. "Ei. Ma ei usu." Steve kõndis edasi.

"Oled sa kindel?" küsis tüdruk. Esialgne mõte, inimestega suhtlemine, ei tundunudki enam eriti tore. Tüdruk seisis kannatlikult.

OT:Me oleme ühes klassis...

"No me käime samas klassis vist, aga sa pole minuga enne rääkinud." Steve kõndis vaikides edasi. "Mis tal nüüd viga on?" mõtles ta.

"Ma ei räägigi üldiselt," vastas tüdruk ja kõndis ülbelt poisist mööda, puhketoa poole. Peab mind lollikas vist, mõtles Carrie ja vaatas hetkeks tagasi. Miks ma temaga üldse rääkisin?

Steve vaatas tüdrukut üllatunult, kuid järgnes talle. "Sa pead mind nüüd ülbeks jah? Mul on lihtsalt olnud väga jama päev."
Seejärel jooksis poiss tüdrukust mööda.

"Ei pea. Ma tean, mis on jama päev," sosistas tüdruk vaikselt ja läks poisi järgi puhketoa poole.

Steve ütles maalile salasõna ning kõndis avausest sisse. Tuba oli täis saginat ja siginat. Pea tüdruku poole pöörates küsis ta: "Sa ütlesid, et sa tead, mis on jama päev?"

Kuidas ta kuulis??? "Mul on enamus ajast jama päev..."
Fui, nii palju inimesi, mõtles Carrie.

"Küllap sellepärast, et ta kellegiga ei räägi," mõtles Steve ning istus ühte vabasse tugitooli maha. Seejärel lausus ta tüdrukule: "Sa peaksid endale mõne sõbra leidma. Küllap sul hakkaks parem, siis."

OT: 2 Lauset, aga pikad.

Carrie avastas, et poisiga oli päris tore rääkida.
"Ma ei mäleta enam, mis sõbrad on... Viimati olin siis vist neljane."

Steve´il läksid imestusest silmad suureks. "Sul pole juba..." Steve loendas näppude peal. "10 aastat ühtegi sõpra olnud? Siis on ju arusaadav miks sul iga päev jama on."

"Üldiselt on inimesed liiga rõõmsad. Ma ei mõista, milleks rõõmustada, kui ei ole tegelikult midagi, mille üle rõõmustada. See on imelik," teatas tüdruk. Ta avastas, et oma arvamuse avaldamine on rahustav.

"Maailmas on ju palju asju mille üle rõõmu tunda. Kas või päikese tõus ja loojumine. Või näiteks armastus." Poiss vaatas tüdrukule silma.

"Päikesetõus ei ole hea. Loojumine ehk veel... Ja ma ei tea, mis on armastus." Tüdruk vaatas kaminasse.

"Kahju, siis," lausus poiss ning tõusis püsti. Aeglaselt hakkas ta magamistoa poole minema. "Sellisest inimesest ma küll endale sõpra ei saa."

Carlotta vahtis tulle. Kas see saab tõsi olla?
Poisi sõnad olid ta tõsiselt mõtlema pannud.

Steve kõndis trepist üles. Hetk enne ukse lahti tegemist vaatas ta tüdruku poole, kes ikka veel tulle vaatas. "Mida ta mõtleb?" mõtles Steve.

Carlotta hakkas juba enda uues mõttes kahtlema. Kuhu ta läks? Mis üldse on mu elu mõte?

Steve jälgis tüdrukut ning lasi ühe enda toakaaslase endast mööda. Aeglaselt kõndis ta trepist tagasi alla ning läks tüdruku juurde. "Millest sa mõtled?"

Carlotta võpatas. "Ma mõtlesin su sõnade peale," vastas ta vaikselt. Sul võib isegi õigus olla...

"Aa... Okei." Steve punastas. "Ma lähen nüüd, siis tagasi." Steve hakkas uuesti trepist üles minema.

Carlotta kõhkles hetkeks. "Oota! Ma tahan veel rääkida," suutis ta lõpuks öelda.

Steve pööras ennast ümber ning kõndis tüdruku juurde. "Rääkida? Millest?" küsis ta, kui oli tüdruku juurde jõudnud.
Steve vaatas tulle.

"Ma ei tea, aga sa panid mu mõtlema..." Tüdruku silmad sädelesid. Mis ta nüüd teha mõtleb?

"Millest?" Steve jälgis ikka veel tuld. "Tegelikult ära mind usu, ega ma mingi ekspert pole. Mul on üpris vähe kogemusi."

"Kogemusi... Millest?" küsis Carlotta. Tal oli äkitselt nii palju küsimusi. Siiski tundis ta, et igalt suvaliselt inimeselt ta neid ei küsiks.

Steve jäi vait. Ta ei suutnud vastata sellistele isiklikele küsimustele. Vaikides hakkas ta magamistoa poole minema.

Saskia oli tulnud just köögist. Tal oli taskus paar keerukommi ja suhkrusulge. "Lollakas." Pomises ta väga vaikselt Steve ümber kõndides. Tema ei tea mida tähendab olla libahunt. Mõtles ta omaette vihaselt.

OT: Kuidas sa ümber minu kõnnid?

OT: Ma tulin puhketuppa ja tegin ümber sinu tiiru ja läksin siis ära.


Saskia oli võtnud nõuks mitte kellegagi rääkida. Ta läks puhketoa äärde ja hakkas võlukeppi otsas patronuseid välja saatma. Hunt jooksis mõõda puhketuba ringi kuni Saskia selle katkestas.

Carlotta jälgis tuld, kuni hunt temast möödus. Ta vaatas ringi ja nägi üht tüdrukut, patronuse omanikku. Naljakas, mul on ka selline patronus...

Saskia jälgis vihaselt Steve´t. "Täitsa peas soe." Pomises ta uuesti ja läks vihaselt tüdrukute magamistuppa. Ta istus oma voodile ja tõmbas omale kardinad ette.

Harriet avas silmad ja mõistis, et ta on metsas magama jäänud. Ta sirutas kangeks jäänud liikmeid ja ajas end aeglaselt püsti. Seejärel sammus ta aeglaselt metsast välja.

OT: Kas on õhtu või hommik?

OT: Maitea... Suht pekas olema päev. Kuigi suht halb on mängida, kui mõned ei käi sees ning mingitel teema lihtsalt seisab ja teistel oleks juba loogiliselt võttes mingi nädal möödunud.

"Mida tema jälle tahab?" mõtles Steve. Seejärel liikus ta poiste magamistuppa ning vajus voodile. "Täna on olnud päris imelik päev," mõtles ta.

OT: Teeks nii nagu osades foorumies, et päris kella järgi käib mäng? Ja siis kui su tegelane ükspäev kuhugi unarusse jääb siis kirjutad järgmine päev nagu ta polekski unarusse jäänud, vaid et kobis õhtaks ikkagi puhketuppa? Nii on küll osade jaoks ehk harjumatu, aga nii on ajaliselt lihtsam.

OT: Mingi vestlus jääb pooleli ja siis järgmine päev kijrutad, et läks puhketuppa? *naerab*

OT: Nohajh, aga siis ei jää ju rollimäng seisma ikkagi...