Sigatüüka rollimäng!

Kathlin magas unenägudetta ta oli ramp väsinud. Nendel hetkedel kui ta magas oli ta õndsas teadvusettuses sellest mis on temast saamas. Kui ta oleks olnud ärkvel ei oleks ta suutnud paanikat endast enam eemale ajada.

Marissa istus voodil ja sodis midagi märkmikusse. Kui leht täis sai heitis ta pilgu enda kätetööle ning ehmatas nähes mõndakümmet suurt musta silma talle paberilt vastu vaatamas.
"Kas mina joonistasin selle?" pomises ta endamisi ning viskas märkmiku lohakalt öökapile. Marissa heitis pikali ja jõllitas igavusest lage oma voodi kohal.

Väärikalt sammus valge hunt kooli alade poole lootes leida liha, mida metsast liiga tülikas püüda oleks.Veripunased silmad smaragdidena hiilgamas sammus hunditar edasi, uste poole.

OT: Ma tõesti ei viitsi enam teadvusetu olla ja see öö/ õhtu on kestnud juba liiga kaua, nii et loodan, et keegi ei pahanda kui nüüd hakkab öö ühele poole saama?

-"EI!" karjus Kath ärgates ta märkas taevast öö oli vist lõppemas. Ta polnud kindel kas nägi luulusid või oli tõesti ärkvel. Ta jõllitas libahunti ja taas lõi teadmine kelleks ta saab ta pahviks.

OT:diil, ma ise olen ööst kah juba ümbriski tüdinenud :Dosa poiss mul on postitusi (365) samapalju ku on aastas päevi :D

Veel enne kui küüniseline käpp kooli plaatitud põrandat puudutas nägi hunt kaugustes esimesi koidukiiri ja korra veel ulunud tormas ta taas metsa tundes kuidas hundi keha vaikselt hääbub.

Alles natuke enne hommikusööki tõusis Marissa voodist, olles natuke vihane järjekordse unetu öö pärast. Ta igatses oma mp3- me mida ta suviti igalpool kaasas kandis. Vaikselt ühe oma lemmik bändi laulu ümisedes võttis ta kapilt märkmiku ning hakkas sinna järjekodset kritseldust joonistama, ilma et ta oleks kordagi paberit vaadanud.

OT: Surmasööjate kokkutulek!!!

Voldemort tõusis toolilt, millel ta istus, püsti ning väljus majast. Ta kõndis teiste pilkudest välja tegemata lagendikule maja taga metsas ning tõmbas enda vasaku käe käise üles. Hetkeks metsa vaadanud, vajutas ta märki, et kõik ustavad tema juurde tuleksid.

OT: Kus Arya on?

Kath peaaegu ei tundnudki kihelevat valu oma käel mis andis märku, et Voldemort oli neid kutsunud. Ta jõllitas suurte silmadega hunti. Nüüd pani Kath tähele midagi mida ta esialgses paanikas ei märganud, ta võlukepp oli ta mugupükste põlvetaskus. Kiiresti kobas ta parema käega pükste taskusse ja ja võttis võlukeppi. Nõrgalt sosistades:
-"Accio rüü!" kuuldes juba kauguses rüü sahinat ta jätkas.
-"Accio sidemed" rüü sahises ta jalge ette ja hetke pärast ka sidemed. Iga natukese aja tagant piilus ta hundipoole, kuid toda nähtavasti Kathy praegune käitumine ei huvitanud. Kath tõmbas seljast oma verise ja katkise rüü, ning ka T-särgi mida kandis selle all. Käte värisedes tõmbas ta oma viletsalt kinni seotud olalt verise rüü riba. Kuivanud vere lõhn lõi ta pahviks, see oli rõve. Ta kiunatas ku nägi õlga vastikult paistes olevana, see küll ei veritsenud enam nii nagu enne aga see oli vastik. Ta võttis rulli puhast valget sidet ja sidus oma õla nüüd korralikult kinni *right by the book*. siis tõmbas ta selga puhta rüü ja tundes ikka veel kõrvetust käel ajas ta end püsti.
Ta vaatas arglikult hundi poole kes oli aja järgi vaadates kohe tagasi inimeseks muundumas, hetkeks mõtles ta teda oodata kuid siis Mida kiiremini saan sellest metsast välja seda parem, mõtles ta ja pani endale sulandusloitsu peale. Vaikselt, kuid mitte just eriti komberdas ta minema. Enne peksja paju sai ta vähemalt jälle sirgelt kõndimise selgeks.
ta võlus ära ühe oksa ja vajutas sellega mügarikku jättes puu seisma. ta ronis läbi käigu Huilgavasse Hurtsikusse ja kadus siis.
Ilmudes ta oma Isanda juurde.

Martha tundis oma käel surmavat valu. Ta naeratas sunnitult ühele oma klassiõele kellega oli teisi taga klatšinud, või tegelikult kuulanud kuidas ta klassiõde teistest räägib.
"Pean minema!" ütles Martha. Tüdruk vaatas Marthat imestunult ning lehvitas talle siis.
Martha lippas Ühesilmse Nõia kuju juurde ning sealt Mesinäppu. Tüdruk vaatas märki oma käel ning kiirustas siis oma Isanda juurde.

Kaylee võpatas, kui tundis valu enda vasakul käel. Ta naeratas vabandavalt poisile, kellega ta rääkis, ning jooksis Peksa Paju juurde. Sealt tormas ta käiku ning Huilgavasse Hurtsikusse jõudes ilmus ta Isanda juurde. Kiirelt astus ta enda kohale ringis. Snape oli juba kohal, Kaylee seisis tema kõrval.

Robbie istus puhketoas ja jälgis kaminas olevat tuld. Ta oli otsustanud, et hakkab kohe varsti kodutöid tegema ning tõusis seega diivanilt ja loivas end õpikute taha. Robbie oli nõiajookide esseele üsnagi pühendunud ja ei pannud endaüber toimuvat tähele. Järsku tundis ta oma käes valu, Mustas märgis.
Metsa, metsa. vandus Robbie vihaselt. Ta oli otsustanud tänase õhtu ilma vahejuhtumiteta üleelada, kuid tundus, et poisi plaan ei lähe läbi.
Ta tormas Peksja Paju juurde ja sisenes Huilgavasse Hurtsikusse. Ta koperdas seal veidi ringi ning vaatas hajameelselt vanu ja räpaseid esemeid. Ta tundis jälle tuikavat valu oma märgis ning Robbiele meenud siis miks ta siin üldse oli. Ta vaatas veel korra Hurtsikut ning jooksis siis Isanda juurde.

OT: Tegelikult ei ole Voldemort absoluutselt Hurtsiku lähedal, seega oleks vaja ilmumist, mitte jooksmist

OT: Suva, ma ei hakka muutma praegu.

OT: Okeih

Ilmunud oma Isanda juurde võttis Kathlin oma koha ringis. Ta seisis sirgelt jalad veidi harkkis, et mitte kukkuda. Ta ei kavatsenud näida nõrgana. Ma polegi nõrk, kinnitas ta endale mõttes. Ja seisis siis tikksirgelt oma kohal, silmad täis meelekindlust.

Robbie ilmus oma Isanda juurde. Poiss jõllitas suurte silmadega kõiki kohalviibiaid. Seal olid päris paljud tuttavad näod ja nii mõnedki näisid üsna hirmunud. Olles tüdinenud kõigi üksluisetest nägudest pööras Robbie pilgu maha ning kujutas ennast kusagil vähem pingelisemas kohas.

Kaylee vaatas, kes juba kohal olid ning muigas, kuna paljusid veel polnud. Isandat teades ei viitsinud see kaua oodata.

Martha ilmud lagendikule kus pidid ka teised oleme. Elusalt ja tervelt kohale jõudnud uuris Martha ka teisi kohalolijaid. Tüdruk ohkas ning hakkas fantaseerima mis edasi juhtuda võib.

Saskia oli muundunud tagasi inimeseks.
Tal olid seljas mõtetud räbalad, tema märk hõõgus ja tüdruk oli kadunud.
"Accio!" Pomises ta ja saanud kätte oma riided toppis ta need kiiresti räpalate peale. Võlukeppi oli ta juba rüütaskusse toppinud.
Ta ilmus kiiresti vajalikku kohta ja silmitses seal ringi.

Kath vaatas hetkeks Saskia poole kui ta kohale ilmus. Ta vaatas teda mõne hetke jooksul millegi uudishimu ja viha vahepealse pilguga. See oli minu enda rumalus, minu viga, mõtles ta kui pööras oma pilgu Isanda poole.

Saskia vaatas korra Kathi poole.

Kuidas ma seda tegin? Kusis ta endalt motteis. Siis pooras ta oma
Voldemorti poole ja suvenes sellesse.

"Kas kõik on kohal?" küsis Tom külmalt. Vastust ootamata pööras ta pilgu metsale. "Kas keegi teab minu naasmisest?" küsis ta siis küsimuse, millele ta vastust tahtis.

Martha hammustas keelde. "Minu teada keegi otseselt ei tea. Võimalik, et mõned dorklased kahtlustavad midagi, kuid olen kindel, et oma herne suuruste ajudega nad midagi teada ei saa." Martha vaatas oma Isandat ning punastas kui oli mõistnud kui rumalalt ta jutt kõlada võis.

"Kahtlustavad?" küsis Tom vaikse, jäise sosinaga. "Keegi ei tohi midagi k a h t l u s t a d a. Ma peaksin olema surnud, nad ei saa kahtlustada," ütles Voldemort punaste silmade pilku tüdrukul hoides.
Kaylee enda kohal ringis muigas ning jälgis samuti tüdrukut.

Martha punastas veel rohkem. "Isand, see on neil kinnisidee, nad on juba aastaid kahtlustanud. Iga pisemagi mõrva taga on need lollid kohe kisama pistnud ja kuulutama hakanud, et Tead-küll-kes tegi seda. Nad on lihtsalt idikad." Martha lootis, et Isand ta lausest aru sai, kuna tüdruk rääkis vägagi segaselt.

Voldemort naeris jäiselt. "Ma peaksin olema üle saja aasta surnud ja sina ütled, et nad kahtlustavad?" ütles ta põlglikult. "Kõik, kes vähegi kahtlustavad, minust räägivad, tuleb allutada, hävitada! Või olete te... ah, liiga heasüdamlikud? Mulle tundub, et teie vastu võtmine oli üks suur viga," lisas mees põlglikult ning osutas võlukepiga Martha poole: "Crucio!"

Kath seisis kangekaelselt ikka veel püsti. Rahu, rahu sa ei kuku ümber, kinnitas ta endale. Ta sulges hetkeks silmad ja tajus nüüd ümbritsevat veidi paremini, ta keskendus sellele. Kas keegi teab? küsis ta endalt ja sõelus mõttes pilte dorklastest keda on kooli peal näinud. Ei, ma olen täiesti kindlad, et nad ei tea midagi, arutles ta omaette. Meie generatsioon ja meie vanemadki on kuulnud sellest kõigest ainult lugusid, jutte...jätkas ta oma arutelu. Kedagi kes mäletaks ei ole enam elus, kedagi kes oskaks midagi sellist kahtlustada, seega keegi ei saa ju teada... ega aimata, et Must Isand, Tead-Küll-Kes, Lord Voldemort on tagasi. Sellise järeldusega oli Kath rahul kuid siiski... Kui keegi teaks, aimaks? Küsis hääleke tema peas. Me leiaks ja kõrvaldaks ta, vastas ta häälele. Taas ärkas Kath oma mõtisklustest, kuuldes kuidas pooleldi seosetut juttu ajavale plikale lausuti piinamisneedus.

Saskia vaatas tõsiselt Voldemorti silmadesse. Miski temas tundis nagu oleks ta seda kõike juba teinud.
Kõik oli läbi... Sellel mängul polnudki võitjaid.
Keegi oli teinud praegu midagi mis muutis kõike tema elus. Seda ütles tüdrukule ta süda mida ei oleks tohtinud olla, kui sa oled Lord Voldemortiga.

Martha viskus pikali ning tõmbles valust. Tal oli tunne kuidas ka kõige väiksemad rakud ta kehast välja tahaksid hüpata. Martha jälgis enda ees seisvaid inimesi ning oigas valust. Mõne sekuni pärast jäi valu väiksemaks ning siis jälle kõvemaks muutus. Martha kartis, et läheb hulluks ning ta ajju sööstsid pildid inimestest keda oldi hulluks piinatud. Kõige esimesena meenus talle Alice Swing, ta ema sõbranna kellele ta eksimuste pärast kätte maksti. Martha unustas hetkeks kõik ning lubas endale, et ei lähe hulluks.

OT: Vabandust, aga kas äkki on võimalik kuidagi siia tagasi tulla?

OT: Waffel, mis mõttes?

Voldemort irvitas ning lõpetas loitsu. "Tõuse püsti ja hoia oma suumulk kinni, kui sealt midagi tarka välja ei tule," ütles ta vaikselt, kuid ta hääl nõretas jäisusest.

OT: Nagu, et ma olin siin rollikas... Aga ma olen puudunud...

Saskia silmitses Marthat ja vaatas siis maha. Ta oli millegi pärast iseenda peale ägestunud ja poleks Musta Isanadat siin olnud olekst ta arvatavasti väga vihane absoluutselt kõige peale.
Koguaeg on mul midagi viga... See on nõme mida ma teen. Miks ma ei võiks olla nt mugu?

OT: Keegi ei keela sul siin mängimist Hetkel

Voldemorti pilk liikus Saskiale. Tema punased silmad olid täis külmust. "Sa tahad mugu olla?" küsis mees jahedalt. Leglimentia on tõesti kasulik oskus. Samuti oklumentia, aga ei ole ühtegi inimest, kes talle vastu suudaks olla.

Kathi pilk liikus Voldemort'ilt Saskiale. Mugu? mõtles ta. Ta ei suutnud mõista soovi olla pime kõige selle ees mis neil võluritel, nõidadel on.

OT: Ma ei tea kust jätkata. Keegi äkki seletaks, mis toimub? Peale surmakate kogunemise. Mis aeg on jne...

"Ei, ei taha." Vastas Saskia kindlalt ja vatas Voldemortile otsa.
"Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et mina olen mina, mitte näiteks tema." Ta osutas Kathi poole.
"Me võime teisi näha, nende vaenlane olla, armastada just nimelt neid, aga kunagi ei ole me nemad. Isegi võlukuntst ei suuda seda. Ja see ei meeldi mulle." Ütles neiu, kuid kahetses silmapilk lausutut.
Äkki polnud see kuigi tark?
"Ja mugud lihtsalt ei pea sellele mõtlema. Neil pole liht..."
Saskia jäi paugupealt vait ja silmitses oma jalgu.
Miks ma uuesti rääkima pidin hakkama? Deem see teenis mulle tõesti ühe Crusio välja. Tüdruk polnud mõelnud selle peale, et ta Isand võib vabalt praegu ta peas ringi joosta ja vajalikke mälestui koguda.

OT: Okei mängin kaasa. Teen midagi hulljulget.

Steve oli jõudnud huilgavasse hurtsikusse ning ilmus, kuid mitte sinna kuhu vaja. Steve vaatas natuke aega ringi, kuni kuulis piinlevat karjet. Poiss jooksis läbi tihniku, selle hääle poole. Juba oli näha ringis seisvaid kapuutsidega kogusid. Steve jooksis läbi järgmise põõsa, koperdas ning lendas Voldemordile liiga lähedale. Kärmelt tõusis poiss püsti ja rapsis enda rüüd.

Voldemort avas suu, et öelda, et Saskia jätkaks, kuid märkas siis enda juurde kukkumas mingit noort poissi, kes tema meelest küll Surmasööja polnud. "Kes sa oled?" kähvas mees võlukepiga tema poole viibates. Sellega lendas poiss üsna tugevalt seljaga vastu suurt puud ning jäi sinna. Tomi punaste silmade pilk oli poisil. "Ning sina, lõpeta oma mõte," ütles ta vaid hetkeks Saskia poole vaadates.

Steve sügas muhku, mis talle tekkinud oli ja ajas ennast aeglaselt püsti ning vantsis musta isanda juurde.
"Teie alandlik teener," lausus ta kummardades. "Ilmumine läks natuke valesti."

Neil pole lihtsalt võimalusdki mõelda mis oleks juhunud nii ja naa, ja "Appi me kasutsime kogematta valet loitsu vms." Üleüldse neil on lihtsalt mõnes mõttes nagu kergem võimidagi. Nagu esimene võlukuntsti kasutus. sa võid teada, et see on imeline. Samas sa võid sa seda liialt jumaldama hakata ja selleläbi midagi teha. " Lõpetas Saskia kogeledes, aga enesekindlalt.
Oh, segane jutt tuli... Mõtles tüdruk ja punastas veidi.
"Midagi sellist."

Voldemort pöördus nüüd Saskia poole ning irvitas. "Tõepoolest," ütles ta lõbustatult. "Aga mugud ei saa end kaitsta... mitte millegi eest. Nad ei oska. Sina oskad," lisas mees. Nüüd vaatas ta poisi poole. "Mis su nimi on?" küsis ta poissi taas vastu puud lükates.

"Nojah" Pobises Saskia väga vaikselt.
Nüüd vaatas ta poissi kes oli veel Voldemortile vastuse võlgu.
Ah ja Steve kindlasti veel arvab, et ta on ustav oma Isandale kuigi ise hilineb. Irvitas Saskia vaikselt. Ta oliu ikka veel vaidluse pärast poisi peale vihane.
Saskia vaatas poisile otsa ja naeratas nagu oleks poiss talle just teemandi kinkinud. See naeratus pidi kindlasti poisi närvi ajama. Saskia lootis, et poiss teeb midagi veel rumalamat, et ta saaks selle talle pärast ette heita.

"Steve," vastas poiss enesekindlalt ning vaatas Voldemordile otsa. Steve ei kartnud, tal ei olnud midagi karta. Surma pole vaja karta, korrutas poiss endale mõtetes.

Voldemort irvitas. "Käsi," ütles ta lühidalt. See tähendas seda, et Steve peab enda vasakut kätt näitama.

Steve oli oodanud, et Voldemort seda küsib. Ta sirutas vasaku käe välja ja kääris rüü varruka üles. Selle alt tuli nähtavale must märk.

Martha jälgis toimuvat huviga ning kahetses, et oma suud ennem kinni ei hoidnud. Tüdruk vaatas enda ette ning ta tõusis kogeledes püsti. Martha vaatas Steve käel olevat Musta märki ning jälgis siis teiste nägusid.

"Mine enda kohale," ütles Voldemort pead kallutades. "Nüüd... kas kellegil on midagi tarka öelda?" küsis ta kõikide nägusid silmitsedes.

OT: Või midagi põnevat teha? Ma mängin ühega, kui võib.

OT: Eem...? ^^