Sigatüüka rollimäng!

OT: Niisiis, loen veel sõnu peale. Vähemalt kolm lauset peab postituses olema, ning palun, ärge minge enda fantaasiatega liiga üle piiri ja mingit mõttetust ei ole vaja kirjutada, eks.

Maa värises ning lõhenes. Sealt kiirgas välja valgust ning hetke pärast, kui ta end piisavalt kogunud oli, tõusis üks kuju püsti. Ta punased silmad vaatasid ringi ja Voldemort ohkas rahulolevalt. "Nii et see juhtuski," ütles ta ja jäi järsku enda juures seisvat tüdrukut vaatama. "Sina! Harriet... Ma mäletan sind," ütles ta siis, ning sirutas käe, et tüdruku põske puudutada. Ta jahedad sõrmed libisesid üle Harrieti naha ja Voldemort muigas rahulolevalt.

Carlotta ohkas, avades järgmist tindipotti. Jälle oli ta kirjutanud paar masendavat lehekülge oma juba niigi masendavasse kaustikusse. Hoolega maalis tüdruk kaustiku kaanele musti südameid ning sulges siis tindi, sule ja kaustiku oma sahtlisse.

Harriet värises Voldemorti puudutuse peale pealaest jalatallani. Ta hüppas ehmunult eemale. "Jäta mind rahule!" karjus tüdruk ja taganes veel paari meetri võrra, samal ajal olevust, kes oli juhtumisi ka ta isa, põrnitsedes. Harriet märkas hauakivil, mille taha ta oli varjunud tuttavat nime. Just seda ta siia surnuaeda otsima oli tulnudki. Harry Potter seisis seal.

Voldemort silmitses Harrieti hämmastunult. "Mis on?" küsis mees, punased silmad heledalt hiilgamas. Ta silus enda musta keepi ning viis vihase pilgu enda ühele teenrile, kes talle lähemale tahtis minna.

Carlotta silmitses rahutult voodit, millel oli suur must tindiplekk.
"Küll keegi selle ära koristab," mõtles tüdruk ja otsustas õue minna. Teel sinna silmitses ta hoolikalt maale, kuid ei leidnud neis eriti midagi huvitavat.

Robbie silmitses valvsalt lage, lõpuks tõusis poiss toolilt ning väljus puhketoast. Ta kõndis rahulikult koridoris ning võrdles erinevate majade õpilasi. Endalegi märkamata jõudis ta õue. Robbie istus murule ning sulges silmad, ta avas need kohe uuesti.

Carlotta nägi tuttavat poissi murul istumas. Tüdruk istus siiski veidi kaugemale, nii, et neid lahutas umbes 5 meetrit.
Carrie teeskles pilvede vaatamist ja judistas end kergelt, kui mõni suurem tuulehoog temast möödus.

Steve istus voodil. Poiss kritseldas midagi pärgamendi tüki peale. Kui kritseldus valmis sai pistis ta selle enda voodi alla ning heitis voodile pikali.

"Oh," pomises Harriet Voldemortile vastamise asemel. Seejärel sai ta aru, kus ta viibib ja millises seltskonnas. "Mul ei ole aega," ütles ta vaibuva häälega. "Tadaa!" lehvitas ta ja ilmus hoopis Siganurme. Ta suundus mööda peatänavat huilgava hurtsiku poole, aga keeras metsas paremale. Veidi aja pärast seisis ta sileda kaljumüüri ees. "Sessamis Morti," ütles tüdruk. Kiviseina ilmus väike pragu, mis kiiresti kasvas. Harriet lipsas avavusest sisse. Sein sulgus tema järel. Tüdruk kiirustas mööda tunnelit edasi.

OT: Ma siis mängin enamuse ajast Kayleena, vahel Voldemortina.

Voldemort.

Voldemort vaatas, kuidas ta tütar kadus, ning ohkas kergelt. "Las ta läheb," ütles ta, kui mõned talle järele tahtsid minna. Ta astus august välja ning rapsis rüü puhtaks.

Kaylee.

Kaylee kõndis lõbusalt Sigatüükast välja ning võttis suuna järvele. Seal nägi ta kahte enda majakaaslast ning lehvitas neile. Siis võttis ta suuna Robbie poole ja istus poisi kõrvale. "Mis toimub?" küsis ta lõbusalt.

Carlotta jõllitas tüdrukut. Ta oli lootnud õues üksi masetseda, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Ohates tõusis Carrie püsti ja läks kaugemale.


OT: Voldyl vähe lauseid

Robbie vaatas korra tüdrukut ning vastas "Midagi, igav on." Poiss vaatas ikka veel Kayleed. "Teeks midagi?" küsis Robbie muiates.

Harriet jõudis tunneli teise otsa, see asus Sigatüüka piirides, keelatud metsas. Ta ohkas ja seadis sammud tuttavat rada mööda metsast välja. Metsapiirile jõudes vaatas ta hoolega ringi, et keegi teda ei märkas ja lipsas siis kaitsvate puude vahelt välja.

Steve, tüdinud lamamisest läks puhketoast välja. Kooli treppidest alla joostes liikus ta välisukse juurde. Higine poiss kõndis uksest välja ning nägi eemal istumas kolme enda majakaaslast. Ta võttis suuna nende poole.

OT: Lisasin Voldemortile =)

"Ikka, mul ongi igav," ütles Kaylee naeratades. Tüdruku tumedad silmad seirasid hetkeks järve pinda kuid siis vaatas ta taas Robbie poole. "Aga mida me teeme?" küsis ta.

Carlotta jälgis oma klassikaaslast, kes nende poole tuli. Lootus, et teda tema masenduses üksi jäetaks, oli suhteliselt võimatu. Tüdruk viskus sellili ja sulges silmad.

Steve jõudis enda majakaaslaste juurde. "Mis teete?" küsis ta nende kõrvale istudes. Poiss vaatas enda majakaaslaste poole.

"Ükskõik, otsusta ise." vastas Robbie üksluiselt. Robbie sulges järjekordselt silmad, ta avas need suure tuule tõttu. "Tegelt võiks midagi mitte väga väsitavat teha." ütles poiss uimaselt.

Carlotta ei teinud Steve'st välja, vaid keeras poisi poole selja ja silmitses volti oma rüül. Tüdruku mõtted liikusid juba keelatud metsa suunas. Lisaks pidi ta ka lennuharjutusi tegema. Tüdruk tõusis püsti ja lahkus.

Poiss jälgis kuidas Carlotta sõnagi lausumata ära läks. "On alles ülbus," mõtles ta. "Aga teie? Mis te teete siin?"

Kaylee pööras pilgu hetkeks nendega liitunud poisile, kuid vaatas taas Robbie poole. Ta turtsatas väsitava tegevuse peale. "Ma tean palju väsitavaid asju, aga ma olen kindel, et sa ei taha neid teha," ütles ta mänglevalt kulmu kergitades.

Harriet silmitses kaugusest murul istuvaid slytherinlasi. Ta ohkas ja mõtles oma isale. Ta vihastas mingi minevikumälestuse peale ja lõi jalaga ühte sihvakat pööki, mis metsa puudest veidi eemal üksikult kasvas. Ta oli aga oma jõudu valesti hinnanud ja põrutas jala kõvasti ära. Valu lõi pisarad silma. "Pagan," porises Harriet ja toetus puu najale. Pahkluu oli välja väänatud. Tüdruk pilgutas korra oma punaseid silmi.
Ta üritas meenutada loitsu, mida keegi talle kunagi õpetanud oli. Viimaks meenus see talle ja tüdruk viipas korra oma võlukepiga. Paistetus tõmbus tagasi ja tüdruk vaatas pahkluud mõlemalt küljelt. Kõrvalmõjusid ei tundunud olevat.

Carrie punus oma juuksed pikka patsi ja tõmbas kapuutsi pähe. Siis võttis tüdruk oma luua ning läks keelatud metsa. Mets oli sünge ja just see tüdrukule meeldiski.

"Arvatavasti." naeris Robbie. Ta mõtles huvitavate tegevuste peale, kuid midagi tarka ta välja ei mõelnud. "Nii, aga mida me siis teeme?" küsis Robbie.

Kuna teised temast välja ei teinud otsustas Steve kellegi teisega kohtuda. Ta võttis suuna koolimaja ukse poole.

Kaylee muigas õrnalt ja sulges hetkeks silmad. Neid taas avades ütles ta: "Lähme Lõuna torni ja ronime sealt katusele." Tüdruk naeris kergelt ja hõõrus kohta vasakul käel, kus oli Must märk. Selle oli teinud keegi Surmasööjatest, kes tahtis Voldemorti kohta üle võtta, kuna too oli surnud.

OT: Waffel, lausete arv!

Metsas ronis tüdruk luua selga ja sõitis kiiresti puude vahel. Jõudes metsa kõige ohtlikumasse kohta, aeglustas ta sõitu ja jälgis mõnuga, kuidas loomad kaklesid. Tüdruk lömastas kinganinaga lille ja vaatas jäänuseid. Vaikides pööras ta end ümber, sest mõned näljased loomad olid tema juurde tulnud.

"See pole kohe üldse väsitav, eks?" ütles Robbie vaikselt turtsudes. Ta vaatas minuti järve ning siis Kaylee'd. "OLgu, lähme siis." lausus poiss püsti tõustes.

"Seal on päris palju talasid ning suured vahed," ütles Kay muiates ning tõusis ka püsti. "Lähme siis," lisas ta ning hakkas koolimaja poole minema.

OT: Vabandust.

Steve läks tagasi kooli. Ta võttis suuna poiste pesuruumi poole. Aeglaselt lükkas ta ukse lahti ning kontrollis ega kedagi sees ei olnud. Poiss läks ühte kabiinidest.

Harrieti silmad lõid järsku ideetulvas särama. Ta jooksis lossi juurde ja viskas ukse ette pikali. Ta üritas manada näkku võimalikult haiglane ilme.

Carrie vidutas silmi ja saatis mõnele loomale piinaneeduse. Suurem osa loomi põgenes ära ja Carlotte ohkas rahulolevalt. Tüdruk lendas veidi ohutumasse paika.

OT.Mur'il endal pole ka

Robbie järgnes tüdrukule, aevastades iga sekundi tagant. Robbie raputas korra oma pead, ning haaras sellest siis hästi kõvasri kinni. "Kuule, ma arvan, et jääb ära. Kunagi teine kord." ütles Robbie ning jäi siis seisma. Poiss tundis kuidas ta pea ülemäärasel kiirusel kuumenema hakkas.

Kaylee pöördus Robbie poole ning astus murelikult tema poole. "Sul on ju palavik," ütles tüdurk ehmunult, kui käe noormehe laubale pani. "Sa peaksid haigaltiiba minema," lisas ta ning märkas siis järsku maas lebavat tüdrukut. "Harriet?" küsis ta hämmastunult, pilk Robbie ja Harrieti vahel sõelumas.

OT: Aga seal on kaks korda rääkimist ja siis on saatelause ju

Harriet pani kogu oma näitlejaoskuse proovile ja hakkas tõmblema. Et veel dramaatilisem paista avas ta silmad ja jõllitas tühjalt taevaase. See viis ta mõtted eelnevalt kohtumiselt eemale ja ta turtsatas korra, lootes et teised seda ei märganud.

Ka Robbie vaatas Harrieti, kuid pöördus siis Kaylee poole "Palavik? Seda ma küll ei usu ja haiglatiiba ma ka ei lähe." pirtsutas poiss ning ta pea hakkas järjest kõvemini valutama. Robbie jalad muutusid nõrgemaks ning pilt ta silme ees läks udusemaks, kuid ei kadunud. Ta haaras kinni kõige lähedamal asuvast esemest, et mitte minestada.

Harrieti pilk suundus Robbiele ja ta hüppas püsti. Selline järsk muutus tegi tal loomulikult silme eest mustaks ja tüdruk koperdas paar sammu tahapoole. "Mis viga?" küsis ta murelikult.

"Lõpeta lollitamine, Hari," ütles Kaylee pahaselt ning jälgis siis ärevalt Robbiet. Siis, kui noormees peaaegu kukkus, oli Kay kohe tema juures ning pani enda käe toetavalt ümber Robbie piha. "Me läheme haiglatiiba," ütles ta otsustavalt ning suunas poisi lossi poole. Ta saatis ühe terava pilgu Harjale ning küsis tema käest, samal ajal, kui ta Robbiet toetades lossi poole liikus: "Kus sa olid?"

Harriet vaatas leegitseva pilguga Kayleed. "Mis ajas ma sulle hari olen?" küsis ta pahaselt ja talle esitatud küsimust eirates järgnes tüdrukule. Ta koperdas ukselävel ja lendas ninali vastu ust. Selle kokkupõrke tagajärjel läks tal kulm lõhki ja verd hakaks voolama. "Ow," turtsatas Hariet ja surus valge särgivarka vastu haava. Riie värvus punaseks.

Robbie läks Kaylee'ga kaasa. Ta proovis silmi mitte sulgeda, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda nng haiglatiiba minek venis kohutavalt. Robbie nägemine muutus järjest udusemaks kuni ta enam peaaegu üldse ei näinud.

"Oeh, mis toimub?" küsis Kaylee veits pahaselt. "Hari, sa tuled ka haiglatiiba," ütles ta ning koolimajja sisse jõudes liikus te veidike kiiremini edasi. Ta toetas Robbiet endiselt, ning tundis, kuidas too järjest nõrgemaks muutus.

Robbie silmad sulgusid nüüd täielikult. Ta tundis midagi sooja enda vastas ning lärmi mis ta kõrvadele haiget tegi. Robbie pea valutas järjest rohkem.

"Miiiks?" porises Harriet, kuigi tal tegelikult selle vastu midagi ei olnudki. Ta ei sutnud vajalikku loitsu meenutada ja ikkagi oli parem lasta professionaalil kõik korda ajada. "Ja ma EI OLE hari," lisas tüdruk pahaselt, voldemorti tütrel ei olnud sobiv sellist hüüdnime kanda.

Kaylee ei vastanud Harjale ning kõndis kindlalt edasi. Mõne minuti pärast olid nad Haiglatiivas ning Kay lasi Robbiel voodile vajuda. Siis kutsus ta kiirelt arsti, kes noormeest üle vaatama hakkas.

Robbie avas silmad ning leidis end haiglatiivas. Poiss jõllitas tühje voodeid ning proovis püsti tulla, kuid viskas tagasi pikali kui tundis tugevat valu peas.

Kaylee istus Robbie kõrvale, voodi servale ning silmitses teda murelikult. "Mis tal viga on?" küsis ta arstilt. Arst silmitses Kayleed hetke ning vastas siis: "Ma ei oska öelda, mingi nõrkus."

Martha kiirustas haiglatiiva poole kui oli kuulnud mis Robbiega juhtus. Ta astus uksest sisse ning seisatas korra. "Robbie, ma oleks pidanud kohe ütlema." lausus tüdruk närvliselt. Ta sammus vaikselt Robbie voodi poole. "Oh, tere Kaylee! Robbie, see oli mürk." ütles tüdruk hingeldades.

Robbie jõllitas Marthat ning küsis siis: "See oli misasi? Kuid, kes ja üldse kust sa seda võtad" küsis Robbie segadusse sattudes.

Harriet võpatas, kui Martha ruumi tuiskas. Ta vaatas mõlemat slytherini tüdrukut pahaselt ja siis võpatas, kui kulmust uus valusööst läbi käis. Ta pöödus arsti poole.

"Mürk?" pööras Kaylee enda pilgu Marthale. "Miks sa seda ütled?" küsis ta siis ärevalt. Kay tumedates silmades peitus hirm ning segadus.