Sigatüüka rollimäng!

"Ma... see oli puhketoas ja siis mingid plikad mängisid mingit mängu ja siis üks ütles, et järgmisena mürgitab ta sinu aga ma ei tea kes ta oli ma ei näinud otseselt ta nägu." rääkis Martha vaikselt nuuksudes. "Ma mõtlesin, et nad teevad nalja."

"Oota kelle nagu? Minu või Robbie?" küsis Kay, kuna ta polnud kõigest aru saanud, blond, nagu ta on. Ta silmitses Marthat ning mõtles, et see on hea, et tüdruk seda talle ja Robbiele rääkis. Kay pööras pilgu noormehele, kes endiselt pikali oli.

Harriet unustas oma kulmu ja ta punaste silmad pilk vilkasas kiiresti ühelt slytherinalaselt teisele. "See kõik on väga... segane." ütles ta rohkem enale, kui teistele rumis viibijatele.
Veidi valjemalt lisas ta "Miks pekas keegi üldse mürgitada tahtma? Ja kust selist mürki saama?"

"Robbie loomulikult." nuuksus tüdruk. "Ma oleks pidanud kohe ütlema, et ta midagi ei... Mida sa sõid, ma mõtlen mille sisse see oleks see olnud?"

"Ma jah, kõrvitsamahl mu öökapil." ütles Robbie punastades. "Okei, nüüd on kõik kombes ja üldse, mida sa nutad?" küsis poiss oma peast kinni hoides. Robbie vaatas kõiki tüdrukuid ning pani siis käed ttagasi teki alla.

"Kes sinul käskis siia enda nina toppiga, Hari?" kähvas Kaylee, kuna ta oli praegu üsnagi pahas tujus. Mürgitamine oli väga argpükslik tegu. Kay lubas endale, et kui ta saab teada, kes seda tegi, ta piinab teda väga kaua. Martha küsimust kuuldes kortsutas neiu kulmu. Peale Robbie vastust kulmukortsutus süvenes. "Mahl? Ah, jah, tüdrukud saavad poiste magamisruumi. Muide, me ei nuta," lisas ta.

"Õh, jube, ma mõtlesin tegelt, et see kõrvitsamahl oli... ee noh." Robbie ei lõpetanud lauset kuna talle meenusid Kaylee viimased sõnad. "Sina võib olla mitte aga Martha küll." ütles Robbie natuke arglikult.

Kayla pööras pilgu Marthale ja turtsatas põlastavalt. Siiski ta ei öelnud midagi ning vahtis vastasseinas olevast aknast välja. Mõned linnud lendasid aknast mööda ning Kay peaaegu nägi, kuidas taevas tumenes.

Harriet põrnitses Kayd. Ta tüdines sellest müritamise draamast, kuigi ega see just kõige õigem tegu olnud. Aga hekel oli Harriet millegi pärast pahane. Alati, kui ta isaa kohtus vajus ta tujust ära. Tüdrk marsiis haiglatiivast välja ja suundus tagasi välja mõttega Griffin üles otsida.

"Noh ma parem lähen." ütles Martha naeratades. Tüdruk astus uksest välja ning läks puhketuppa lootes seal mingit tegevust leida. Tüdruk istus diivanile ning võttis laual oleva raamatu.

Kaylee saatis Marthat pilguga ning pööritas silmi. Siis jälgis ta arsti, kes mingeid jooke kokku segas ning vaikselt vandus. Tüdruk turtsatas ja pööras pilgu Robbiele. "Kuidas sa ennast nüüd tunned?" küsis ta.

"Paremini, ta ei meeldi sulle, eks?" uuris Robbie Kay'lt. Poiss tõusis istukile ning vaatas ukse poole.

OT: Laused

"Tore," ütles ta ning pööras poisi küsimuse peale pilgu eemale. "Ega ta minu soosingus just ei ole jah," ütles Kay taas Robbiet silmitsedes. Kaylee tõmbas korra käega läbi enda juuste, et neid sassi ajada.

Harriet astus tumedasse metsa ja vilistas. Tavaliselt ilmus Griffin selle peale kohe välja, aga seekord polnud temast kulda ka mitte. Tüdruk turtsatas pahaselt ja tõmbus puu alla kerra.

Saskia kepsles koridosris ringi ja naeris.
"Sopaverelised," Sassu irvitas ja kõndis edasi.


OT: Sassu on Saskia hüüdnimi.

Steve pesi enda käed ja näo ning astus pesuruumist välja. Eemal nägi ta Sassut ning kõndis ta poole. "Mis sa teed siin?"

Carlottal sai jälle kõigest kõrini. Ta läks lossi ning otsustas koridorides veidi aega veeta. Eemal nägi ta ühte rõõmsas tujus tüdrukut ja tüdruku juures ühte poissi. "Mismoodi saab teistel alati tore olla?" mõtles Carrie ja jalutas rahulikult, maad põrnitsedes, neist mööda.

"Narean." Ütles Saskia ikka veel itsitades.

Steve põrnitses Carlottat, kui ta neist mööda kõndis. Saanud pilgu lahti tüdrukult küsis ta Saskia´lt: "Miks sa naerad?" Oodates vastust mõtles Steve: "Ei tea mis talle nalja teeb... Mul küll praegu nalja tuju ei ole."

OT: Laused dammit! Ma keelan teil mängimise, kui te vähemalt kolme lauset ei kirjuta!

OT: Olgu.

"Irvitan miks?" Naeris Sassu teeseldud imestusega. Ta irve läks veel rohkem naerule, kui nägi poisi imestunud nägu. Ta kõndis edasi kuid paistis, et temalt oodatakse ikka vastust. "Ma leidsin selle." Saskia tõmbas taskust välja neli pakitäit pasapome.

Carlotta keeras enda pilgu hetkeks tüdruku poole, kuid nähes, et tüdrukul midagi peale lapsikuste teha pole, jätkas ta oma tavalist pea norus kõndi. "Ma soovin, et varsti kohtaksin mõnda normaalset õpilast, näiteks mõnd minu stiiliga inimest," mõtles ta.
Carrie läks Slytherini puhkeruumi.

OT:Kui on pikad laused(nagu mul 1. lause), kas siis kahest ei piisa?

"Ja tead sa kelle puhketoad neid ootavad? Ma kasutan sulandusloitsu ja viskan need dorklaste ruumi!" Lahe plaan eks? Mõtles Sassu omaette ja küsis siis. "Oled kohal?"

Tüdrukuga kaasa kõndides mõtles Steve: "Hea plaan on see, siis, kui me vahele ei jää." Steve´i vanavanemad ei olnud eriti julged olnud ning natuke sellest oli ka poisile edasi kandunud. Ta mõtles edasi: "Aga ma ei sa ju teistele näidata, et ma mingi selline argpüks olen. Eriti veel mitte talle." Julguse kokku võtnud lausus Steve: "Muidugi! See on väga hea plaan."

"Tore, läheme siis." Oli Saskia väga rõõmus ja võttis suuna dorklaste puhketoa poole. kui naad olid jõudmas Gryffindori puhketoa ette pani ta sulandusloitsu peale ja jäi ootame, et keegi puhketuppa läheks. Ta andis Steve´le käeviipega märku, et see sulandusloitsu peale paneks.

Carlotta istus ühte tugitooli ja põrnitses rõõmsaid õpilasi. Salamisi ootas ta kutset, sest oli kuulnud, et must isand on tagasi. Kegelt ohates jäi tüdruk seina põrnitsema.

"Nüüd." Sosistas Sassu ja viskas viis pasapommi korraga puhketuppa. Seejärel jooksis ta alla tirides Steve´t oma järel.

OT: Magic, kui on väga pikad laused, siis võib kaks ka olla.

OT; Kas minu oma sobis?



Saskia jõudis Steve´ga hingeldades vestibüüli. "See läks kül napilt." Ütles ta itsitades ja tundes rinnus pistet istus ta põrandale, et rahuneda. See läs napilt. Kordas ta oma peas.

Lucy kõndis pea langetatud sihitult mööda kooli koridore.Tema nägu oli pisara laiguine ja silmad punakad,aga õnneks katsid neidise pikad juuksed mõlemad.

"Läks jah," vastas Steve hingeldades. "Aga see oli lõbus." Steve naeratas. "Aga mis me nüüd teeme?" Steve otsis enda peasoppides tegevust.

"Tead. Ma tahan midagi head. Läheme kööki?" Küsis Eliisa. "Seal on jumalik teenindus. Seal on vist kõik siganurmest saadavad maiustused ka olemas. Lähme!" Hüüdis Saskia ja haaras Stevie käest kinni teda edasi vedades.

Steve läks tüdrukuga kaasa. "Millal ma viimati sõin?" mõtles ta kulm kortus. "Aa! Pool tundi tagasi." Siis torkas talle uus küsimus pähe: "Mis su lemmiksöök on?"

kergelt nuuksudes toetas neidis ennast vastu koridori seina ja hingas rahuneda proovides "libahunt.......ma olen koletis,...MA OLEN LIBAHUNT" mõtles Lucy õudusega.

"Ma ei teagi. Mul ei ole lemmikut. Aa mulle hullult meeldib kihisev keerukomm." Vastas Saskia rõõmsalt, kuid siis nägi ta seina ääres nuuksuvat Lucy´t. "Oota korra siin." Käskis ta Steve´t ja jooksis Lucy juurde. "Mis on Luc`y?" Küsis ta murega.

Steve jälgis nutvat tüdrukut. Riiete järgi võis aru saada, et ta on dorklane. Seejärel kõndis ta tema juurde ning küsis põlastusega: "Mis sellel kõntsal viga on? "

"Ei midagi,paar rassi viga lihtsalt"pomises Lucy ja pühkis pisara mis tal mööda põske oli jooksma hakanud.Ta ei suutnud ikka veel uskuda et on muutunud koletiseks.

"Ole vait." Pistis Eliisa vastu, aga ta ei mõelnud seda halvasti. "Sul pole vaja sellest vist kuulda. Lucy kas sa oled see?" Küsis Eliisa rõhutades sõna See, et Steve aru ei saaks.


OT: Ole vait oli Steve´le.

Steve torises endamisi. "Mis see?" küsis poiss Eliisalt. Steve´i pilk oli täis jälestust.

Lucy vaid noogutas.ta sisikond oli liialt valus et midagi öelda,ning neidise ajus käis siiski veel lahing Lucy eitas seda et ta on libahunt aga teravnenud tajud ja muud paranenud meeled rääkisid teist keelt.

"Ma olen ka." Pomises Eliisa vastu. "Ära mõtle sellest liialt palju. Sul hakkab siis kergem." Ta tõmbas taskust välja raamatu "Libahundid" ja ultas selle Lucyle ja varjas hoolikalt pealkirja, et Steve ei näeks. "Loe ja sul hakkab parem." Soovitas Eliisa.

"tänan"luksatas Lucy ja pühkis silmist pisarad.Toppinud raamatu kotti naeratas neidis mitte eriti veenvalt ja proovis nagu Eliisa oli öelnud sellele mitte eriti mõelda.

Steve´il vajus suu lahti. "Sa kingid Dorklasele raamatu? Mis raamat see on? Ja mida te sosistate?"

OT: Cazzzu kasuta kirjavahemärke. Arya sa oled samas klassis, kus mina või ühe võrra kõrgemal?

OT: Ma olen viiendas. Kui mu tegelane olks päeva noorem, käiks ta neljandas niiet pole vahet.


"Palun." Ütles Eliisa viisakalt. "Vabandust, aga me peame minema. Nägemist." Ütles ta uuesti ja tiris Steve oma järel minema.

"Ma pole dorklane!"lausus Lucy vihaselt ja põrnitses toda ebaviisakat poissi.Neidis oli niigi vihane et ta libahunt oli ilma et ta mingite teismeliste sõimanguid taluma peaks.

OT: Martin hakkab sebima jah

Carlotta tõusis aeglaselt püsti ja läks koridori. Tüdruk tõmbas kapuutsi pähe ja jalutas aeglaselt korruseid ülespoole. Olles jõudnud lossi kõrgeimasse torni, vaatas ta, et keegi ei näeks.

Kui Eliisa minema hakkas pöördus ka Lucy ümber ja kõndis pisu rahulikumal ilmel Griffindori puhketoa poole te vaadata kuukaarti teadmaks millal on täiskuu.

OT: Lucy´t või?


Saskia vaatas vihaselt Steve´t ja küsis. "Mis kuradima pärast seda vaja oli? Pidid sa õiendama?" Sassu oli otsustanud üksi kööki minna ja hakkas eemale trampima.

Jõudnud puhketuppa otsis Lucy koolikotist oma kuukaardi ja ahhetas kuuldavalt"ülehomme.....on....täiskuu............."kajas tema mõtetes ja otsekohe tundis neidis jäist hirmu.

saskia ei teadnud kas see oli mingi side libahuntide vahel, aga ta peas kõlas lause "ülehomme.....on....täiskuu.............". " Tore. Lähen siis jälle Snape juurde.