Sigatüüka rollimäng!

"Mine minema! Ja sa ei nimetaks teda dorklaseks, kui saa teaksid mida ta läbi elab. Ega mina isegi kutsuksin teda ilma selle värgita dorklaseks." Saskia kasutas ära seda ei ta oli libahunt ja urises Steve peale.

OT: Niih, kuidas läheb?

OT: Halvasti...

Steve ehmus, kui urisemist kuulis ning tõusis püsti ja kõndis teiste juurde tagasi.
"Ma saan aru, kui mind ei taheta," lausus Steve teistele ning vaatas veel korraks Saskia poole.

OT: Miks nii?

OT: Solvab ühte inimest... Minu tegelase sarnast. AA, no päriselt pole midagi erilist.

"Mine, argpüks kah veel." Torises nõid ja tõmbas oma võlukepi välja.
"Expelliarmus!" Karjus Saskia ja osutas oma võlukepi Steve´le.
"Nüüd räägi, miksa sa mul seda küsisid!" Sisistas ta.

Carlotta hakkas taskust võetud komme sööma.
„Kena tsirkus siin,“ märkis ta. Kaklejad olid tema arvates naljakad.

OT: Paistab et teil on siin paris lõbus

OT: Mul ei ole.

Steve vaatas enda võlukepile järele.
"Ei. Ma lihtsalt niisama tahtsin teada."

OT: Saskia võtab asja päris tõsiselt.

OT: Mul on küll.

"Näh? Võta siis..." Saskia lõpetas needuse ja trampis teistest vihaselt eemale. Nähes ühte akent istus ta vihaselt aknalauale ja jäi välja vaatama.

OT: Mur millal õhtu tuleb? Ma tahan juba õue...

Kath' pööras pea viltu ja vaatas uudishimulikult Saskiat. Kathy meeltes hakkasid tekkima kahtlused, miks peaks Saskia katsma dorklast? Eriti veel urisedes.

OT: Ee... Nüüd on õhtu?

Tüdruk oli võtnud nõuks istuma aknalaual niikaua kuni pimedaks läheb või kuni Steve ära läheb.
Tegelikult üks võimalus oleks...
Tüdruk proovis omale peale panna sulandusloitsu ja mingil määral see tal ka õnnestus. Ta lükkas vaikselt akna lahti ja ronis välja. Väljas toetas ta oma jalad lossi akna jaoks vajaliku auku ja kutsus kohale oma luua. Kui luud kohal istus ta selle peale ja sõitis vaikselt akna taha kus ta võis jälgida teise tegevust. Ta hakkas tagasi muutumakuna ta loits polnud eriti hästi välja tulnud kuna ta oli närvis ja siis meenus talle midagi.
Aken jäi lahti... Deem...Kirus ta ennast oma peas.

Steve pistis enda võlukepi tagasi rüütaskusse. "Kuhu Saskia kadus?" küsis ta teistelt. Lõpuks märkas poiss lahtist akent.

Kath oli uudishimulik ta vaatas pea viltu akent kust Saskia oli välja hiilinud. Miks kaitses ta dorklast? Ta pani endale tugeva sulandus loitsu ja muutus tänu sellele peaaegu nähtamatuks. Ta libises lahtise akna vahelt välja. Toetanud end vastu aknavõlve vaatas ta alla, hüppamiseks liiga kõrgel. Ta muundas oma kõrval asuva lilleväedi tugevaks köieks ja laskus mööda seda alla. Jõudnud alla muundas Kath köie tagasi väediks. Kuhu ta võis minna? arutles Kathlin omaette.

Saskia nägi Kathi all. Ta vaadatas korra sinna ja lendas siis oma luuaga alla.
"Hei!" Ütles ta ja vaatas sis korra ülesse. "Kena õhtu mis?" Lausus tüdruk ja vaatas taevast kuhu vaikselt kuu tekkima hakkas.
"Tsau! Ma pean minema.... Kokkusaamine," valetas ta midagi kokku ja astus keelatud metsa poole.

Choi tõusis voodist ja läks midagi tähele panemata õhtusele jalutuskäigule. Ta haigutas ja väljus Gryffindori puhketoast. Poisil oli plaanis minna keelatud metsa

OT: päris kauniis..... mulle meeldib metsas käia kui ma ei eksihüppasin ma seal parasjagu jääkülma allikasse ning olin tagasiteel.Ma olen praagalt kuskil keelatud metsa välja tuleku juures:D

Lonkides koolipoole kuivatas Lucy hooletu võlukepi viipega oma riided ja hakkas uimaselt patsi palmikuks punuma mõeldes kaunile taevale ja puudele ja......libahuntidele.

OT: Lucy sa meil magama jäänud. Õhtu on ja täiskuu tueb varsti välja, et ole valmis...

OT:jäin jah tuttu =)

Keelatud Mets. Vaatas Kath Saskiale järele. Ta pani taas sulandusloitsu peale ja jooksis hääletult Keelatud metsa poole. Kohtumine? millegipärast tundus see kaheldav.

Choi jooksis mööda koridore, kuni jõudis uste juurde. Ta avas uksed ja jalutas rahulikult metsa poole. Poiss võttis taskust päikeseprillid ja kõndis edasi.

OT: Keelatud metsas toimub kokkusaamine...

Steve vaatas kuidas Kath ära läheb. Saskia oli samuti kadunud.
"Nüüd jäime meie kahekesi," pomises ta.

OT: Mulle võiks see olla päris ebameeldiv.

Ah midaa iganes mõtles neiu ja pööras otsa ümber marssides sama targalt metsapoole tagasi.Pusa rohkem keha ligi tõmmanud jäi ta kuskil varjulisel tamme lagendikul seisma ja tegi lõkkeaseme mida saaks sooja saamiseks kasutada.

Saskia kõndis rahulikult metsa, ega aimanud mingit ohtu.
Ta vaatas taevasse ja nähes täiskuud ta naeratas.
"Nii see käibki!" Naeratas neidis ja muutus libahundiks.

Carlotta, avastades, et kedagi enam tema juures ei ole, jalutas keelatud metsa poole. Ta oli natuke uimas ja kavtses endale paar karmi vigastust teha. Ta krahmas taskust oma relva- noa.

Kergelt naeratades süütas neiu tule ja vaatas siis muiates täiskuud.Esine hirm oli vist möödas ja ta süda oli tänu Saskiale palju kergem.Muutudes hiiglaslikuks lumivalgeks albiino libahundiks keeras ta end tulekõrvale pikali.

Saskia silmitses end. Ta oli üleni süsimust ja ta silmad särasid roheliselt. Libahunt vaatas kuud ja ulgus täiest kõrist sele poole.

Kath võpatas kuuldes hundi ulgu metsast kuhu oli just sisenenud. Kuid uudishimu võitis veikese ohutunde mis oli tekkinud ja ta sammus edasi suunas kus oli näinud Saskiat minemas. Ta sulandusloits oli kadunud hetkel kui ta astus metsa, hetkeks mõtles ta muunduda kassiks kuid inimesena on lihtsam arusaada mis toimub.

Saskia nuhutas õhku. Siin oli tunda inimese lõhna.
Ta vaatas pimedas ringi ja nähes ühte tüdrukut võttis ta suuna selle poole. Saskia polnud Snape rohtu täna võtnud ja seega ei suutnud ta ennast talitseda. Ta astus veel lähemale.

OT: Lucy on lumivalge, ma olen must. Mis värvi sa muidu ennast teha plaanid?

OT: Hõbehallist süsimustani varieeruv toon

Kath vaatas suurte silmadega olevust oma vastas. Libahunt, mõtles ta. Ta hakkas kobama oma taskutes "Ei," piiksatas ta kui mõistis, et oli võlukeppi vist kotti jätnud. Ta üritas taganeda.

Choi kuulis hundi ulgu ja vandus. Siiski tagasi pööramata ruttas ta edasi. Poiss võttis kähku prillid eest, et paremini näha. Metsa vahele jõudnud hiilis ta vaikselt edasi. Choi märkas järsku libahunti ja mingit tüdrukut. Noormees võttis võlukepi välja ja oli valmis tegutsema.

OT: Droi ära ära rikku eks. ta saab libaks.

Saskia lähened veel tüdruku poole, üks hamustus ja ta oleksi valmis. Hunt ulgus veel ühe korra ja tegi tüdrukule saatusliku hammustuse. Siis märkas ta poissi, aga mõtles ümber, ta tahtis jääda tüdrukut vavama, et metsloomad teda ära ei viiks.

Neiu ulgus kuu poole ja tundis äkitselt sisemuses kerget krampi.Sinnapoole kust see veider tunne tuli hiilima hakates sai Lucy aru, et kedagi oli hammustatud ja tal oli suur aimdus kes seda tegi.Kuna neiu oli täiskuu absoluutselt unustanud ei suutnud ta mõelda ja tammus otse libahundi ja tema noore ohvri juurde.Hundi punased silmad peegeldasid põõsastes olevat poissi kellele ta ahnelt lähenes.

Carlotta kuulis hundi ulgu.
Rahulikult kuud vaadates, tõmbas ta noaga õrnalt üle oma vasaku käe. Sealt hakkas aeglaselt verd immitsema.

Kath karjatas kui teda hammustati, ta jõllitas suurte silmadega olevust kes oli teda hammustanud. Esimest korda oli tal kellegist kahju, sellest olevusest kes ennast kontrollida ei suutnud. Kath haaras oma paremakäega vasaku õla juurest kust hunt oli hammustanud, veri ei jätnud jooksu. Ta tõmbas oma rüü küljest pika riba ja sidus selle nii hästi kinni kui ühekäega võimalik. Alles siis märkas ta poissi ja tollele lähenevat hunti. "Mida sa passid," sisistas Kath läbi hammaste see ei olnud koht kus unelema jääda. "Jookse ja kutsu arst." sõnas Kath vaikselt ja kaotas teadvuse.

Choi vaatas hunti ja pööras siis talle selja. Ohates vangutas ta pead ja hakkas jooksma. Ta oli kindel, et sellest tuleb skandaal. Poiss tundis huvi, kes need libahundid olid olnud. Arvatavasti keegi kooli õpilastest. Jõudes metsast välja vaatas ta korra tagasi ning suundus haiglatiiva poole.

Paar hetke lõrinal poissi jälitades vandus Lucy alla, tal ei olnud aega mööda metsa mingeid lapsi taga ajada.Nii väärikalt kui üks hunt saab sammus ta enda liigikaaslase juurde ja nuhutas kergelt ninaga.Saskia mis Saskia aga kuna neiu aju ei tegutsenud õiget pidi oli ainus mida ta teha sai korra sõbralikult saba liigutada.

Kath oli jäänud lõksu oma enese teadvusse. Ta oleks soovinud ärgata ja pigem olla vastamisi libahuntidega kui iseendaga. Ta silmeeest käis läbi ta tepe nende kõigi näod, vanemate ilmed siis kui ta oli otsustanud liituda surmasööjatege, see ei meeldinud neile ja ei meeldiks neile see mis on juhtunud. Ta kujutas oma silmeees oma pisikest venda, mis siis kui ta... Ta mõte hajus, kuid Kath tundis taas tugevat valu oma vasakus õlas, ta hakkas toibuma. Kaua ta oli nii lamanud? Ta silmad avanesid vaikselt ta nägi hunte oma ees. Siis viis ta lüngad kokku. "Saskia?" sosistas ta hundi poole kes oli teda hammustanud. Neid oli kaks, mõtles Kath ja vaatas valge hundi poole, talle ei tulnud meelde nimi kuid ta teadis, et see pidigi olema dorklane keda oli Saskia kaitsnud, teadagi miks. Valu vasakus õlas oli väljakannatamatu kuid parem on püsida teadvusel, mõtles Kath paaniliselt.

Carlotta kuulis mingit kiljumist ja vaatas uudishimulikult ringi. Ta ei olnud omast arust hoolima loodud. Tüdruk märkas, et very jõuab kohe ta riieteni. Ta võttis taskust marli ja surus selle haavale.

Märgates, et neiu pisut vähkreb ja silmi avab lürises Lucy kurjakuulutavalt ja näitas oma kihvu.Nooruk hoidis siiski tahapoole kuna libahuni tema ohvri juures segada oleks ülim lollus.Viisakalt ennast lähima puu juurde maha istutanud jälgis ta huviga rassikaaslase tegemisi, mõtetes soov ka ise kedagi hammustada.

Kathy silmad võbelelesid kui ta ennast ärkvel üritas hoida. Miks keegi ei tule? Ta soovis kiiremini pääseda sealt puualt, ta silmad käisid pidevalt kooli poole, et näha kas keegi tuleb. Aga ta oli metsas ja kooli polnud näha. Ta lootis koguaeg ehk astub keegi mõne puudagant.

Huviga noorukit jälgides hüppas hunt korra põõsastesse ja tuli sealt peagi välja ühe surnud jänesega.Kuna neiu teadis, et kaua ta vastu ei pea kui keegi nõnda abitu ta ninaees vähkreb asus hunditar vaikides oma hilise õhtusöögi kallale.

Saskia urises teie hundi peale, kui oli teda ennist värisemas näinud. Ta võttis tüdruku nagu oma karjaliikme vaikselt oma selga ja liikus sügavamale metsa. Mingi osa temast teadis, etpäikesetõusuga kaasneb suur valu ja see pani ta mõtlema...

Nähes kuidas liigikaaslane kaob niutsatas Lucy kurvalt kuid sõi ikkagi oma jänest edasi.Juu oli talle saatusest määratud üksi olla, täpselt samamoodi nagu surra ohvrite ja liitlasteta.

Kath ei iitsatanud kui ta selga võeti. Seekord ta magas. Ta polnud jõudnud oma silmi lahti hoida ja oli lihtsalt uinunud.

Kaks punast silma jõllitasid helevalge kuu poole mis ikka veel taevavõlvil säras.Koiduni on veel tubli kaks tundi ja selle ajaga võib juhtuda mõndagi.Lõpuks tüdinenud jänese laiba närimisest jooksis lumivalge hunt põõsastiku.

Saskia silmitses sammuti kuud ja heitis siis pilgu hammustatu poole ja asetas ta maha. Võibolla oli see Snape´lt saadud väga vähene kogus rohtu mis pani teda mõistma mida ta teeb.

Leidnud ennast peagi mingi kalju tipust tõstis hunt koonu kõrgemale ja lasi kuuldavale metsiku, üksiku ulu millele vastati igast 4 ilmakaarest.Talle vastati küll tavaliste huntide poolt kuid siiski tundis libahunditar ennast puudutatuna ning kadus taa puude vahele, otsima endaga sarnaseid, hunte.