Sigatüüka rollimäng!

Kath väljus magamistoast jaistus ühte vabasse tugitooli. Ta pööras oma pilgu hetkeks kaminale ja vaatas tuld. Puhketuba oli rahvast täis, ümberringi kõlas ärritav jutumulin ja Kath tundis vastupandamatut soovi sealt lahkuda. Ta tõusis tugitoolist ja läks puhketoast välja vangikoobastesse.

Steve tõmbas enda voodi alt välja pooleli jäänud kritselduse ning täiendas seda. Tüdinud sellest tegevusest läks Steve tagasi puhketuppa jättes pildi lohakalt voodile. Steve ohkas, kui ta esimesse ettejuhtuvasse tugitooli istus.

Carlotta vaatas, kuidas inimesed edasi-tagasi sagisid. Järsku tuli tal mõte oma vennaga rääkida. Nad ei olnud juba peaaegu 5 aastat rääkinud.

OT:Kikaeli mõtte poolt

Harriet jõudis [terve päevase rännaku järel XD] lossi ukse jurde ja astus sisse. Ta ei viitsinud veel puhketuppa minna ja istus ühe aknalaua peale vestibüülis. Seal hakaks aga igav ja tüdruk otsustas ikkagi puhketuppa minna.

Steve tegi seda mida teised, ehk kõndis ühe inimese juurest teise juurde edastades informatsiooni. Kiiresti kõndis ta mööda tugitoolist, kus istus Carlotta. Poiss oleks peaaegu kokku põrganüd ühe mööduva poisiga.

"Steve..." venitas Carlotta ja ta ei teadnudki, kust seda nime mäletas. Tüdruk oli just tõusma hakanud, kui Steve veidi tagasi põrkas. Ta jäi tugitooli istuma.

"Vaata kuhu sa kõnnid!" käratas Steve temast paar aastat nooremale poisile. "On jobu," mõtles Steve. Seejärel märkas ta eemal istuvat Carlottat. "Ikka veel siin?" küsis poiss tüdruku juurde minnes.

Tüdruk vaatas poisile otsa. "Jah. Ma mõtlesin, et ehk peaksin vennaga rääkima. Küsima igasugu pereasju, ma ei tea perest ju põhimõtteliselt midagi hetkel. Ainult seda, et ma saan õe kohe-kohe."

Steve ei saanud tüdruku jutust peaaegu mitte midagi aru. "Mine räägi, siis," soovitas ta tüdrukule. "Kui vana su vend on?"

Saskia torises, kuid läks uuesti alla puhketuppa. Ta nägi, et paljud sosistavad erutunult. "Mis siin on?" küsis ta.

"17, vist. Aga ta on dorklane..." Carlotta põrnitses seina. "Võib-olla ma ei peaks minema..."

Saskia läks seejärel Steve juurde ja ütles. "Sina palud temalt vabandust! See kellega saa käratasid enne puhketuppa jõudmist." olles endaga rahul läks Saskia ühte nurjka ja imes oma suhkrusulge.

Steve vaatas korraks Saskia poole, kuid pööras pea kohe tagasi. "Või Dorklane...," Steve muigas. "Ma ei usu, et see eriti hea on, kui sind Dorklasega koos nähakse." Steve kummardus tüdrukule lähemale ning lausus sosinal: "Kui sa veel aru pole saanud, siis siin levitatakse väga kiiresti kuulujutte."

"Kuulujutud? Ah need suvalised väljamõeldud sogad? Mis nüüd siis on?" küsis Carlotta, ise imestades, et ta suhtlemisest nii vähe mäletas.

"Ta solvas ühte li... Oh ei midagi." Ütles Saskia kiiresti märgates mis viga ta oleks võinud teha. "Ja seega ka mind." Lisas ta proovides sellega teiste mõtteid eemale peletada.

Steve sosistas edasi: "Ei noh..." Ta vehkis kätega. "Midagi väga huvitavat ei ole hetkel," Steve nägu läks lumivalgeks. "Peale selle, et Voldemort on tagasi," Steve ütles viimaseid sõnu nii vaikselt, kui vähegi suutis.

Carrie lasi kuuldavale kerge piiksatuse. Tema unistus oli täitunud. Siis püüdis ta rahuneda.
"Ahah. Aga Matt on mu vend ju, kas see siis ei loe?" küsis Carlotta, tundes end viimase idioodina.

"Mida?" Kilkas Saskia kes oli pealt kuulnud. "Kas te olete ka... noh tete küll." küsis ta.

Robbie sulges silmad ning surus end tugevalt teki alla. Poiss kujutles, et lamab murul ja tibutab sooja seenevihma ja juba varsti valitses vaikus ja Robbie silme ees oli pimedus. Ta keetras end ühelt küljelt teise ning proovis maha matta tugevat pea valu.

"Meie? Misasja?" Carrie püüdis võimalikult süütut nägu teha, taipamata täpselt kas küsimus oli tema ja Steve'i suhete või surmasööjate kohta.

"Noh, teate küll. Need sm- id." Saskia lootsis, ete teised olid aru saanud. "Ma ka muide," lisas ta süütult.

OT: Sa tahad öelda, et sa oled mingis toa nurgas ja kuuled, kui ma sosistan.

"Kas sa lõpetad enda vahelesegamise!" käratas Steve Saskiale. "Muide ma ei solvanud sind. Võib-olla ainult teda. Noh? Ja mis vahet sel on. Ta ongi ju mingi mõtetu Dorklane, kes nurgas nutab."

"Oota sa mõtled NEED. Näita, muidu ma ei usu," ütles Carrie õhinal. Ta ei teinud Steve'st väljagi.

OT: Ma tulin ju lõpuks teie juurde.



"Palu talt ennem andeks. Sa tead küll mida ma mõtlen." Lisas ta poisi krimpsus näo peale. " Sa ei tea temast midagi."

"Tean! Seda, et ta on Dorklane!" Seejärel lisas ta sosinal: "Muide, kui te tahate nendega tegeleda võiksite te siit välja minna. Siin on liiga palju inimesi." Steve vaatas enda ümber ringi.

OT: Te nagu mingid lapsed, kes eputavad uute asjadega.

Carlotta ei saanud õieti arugi, mida eraldus tema suhtlemisvõimega teinud oli. "Tuled?" küsis ta Saksialt. Carriel ei olnud õrna aimugi, millest Steve ja Saskia patravad.

"Ei, ta pole lihtsalt dorklane!" Karjus saskia vihaselt. Seejärel näitas ta väga kiiresti oma kätt Carri´le. Keegi teine peale Carrie tema ja poisi ei näinud seda.

Steve vaatas korraks kätt ning lausus, siis: "Äkki läheksite siit välja?" Steve vaatas ümberringi ning otsis inimeste hulgast läbipääsu, et ta saaks puhketoast lahkuda.

"Mul ka," sosistas Carrie. "Kust sa said? Steve, kas sul on kah?"

"Lahe, tead millel siiis?" Küsis ta oma varukale osutades, kus märks peaks olema. "Sorry, ei taha siin kedagi solvata, aga hoiatan, et see tüüp ägestub jube kergesti." Saskia osutas Steve´le.

OT: Hea hea hea... Kust sa said? Te mingid eri lollid w?

"Mina selliste asjadega siin ei tegele." Steve trügis inimeste vahel läbi ning ronis puhketoast välja. Poiss jäi ootama.

"Kuule, kas sa viitsid tulla mu venna järel luurama?" pakkus Carlotta. Steve oli jälle ääretult kahtlaseks muutunud. On ta alati selline?

"Isandalt ikka." ütles saskia õhinaga. "Raudselt on temal ka." Saskia osutas irvitades Steve´le.

OT: Mind pole puhketoaski. Mis jama te korraldate?

"Kas sa arvad, et kõigil on? See, kellelt mina sain, ütles, et must isand on tõusmas, kuid et paljud õpilased punti ei saa..." Carlotta vaatas Steve'le järele.

OT: Pole vahet.


"Nõus." Ütles saskia ja hakkas omale inimeste vahel teed trügima. "Mis majas ta on?"

Carlotta punastas. "Dorklane..."
Ei tea, kas ta mu äragi tunneb?

"Pole midagi. Ma suht tean ka ühte." Ütles ta. "Ma ei arva, et muidu kõigil on, aga tead ta on selline.

Koridori jõudes nägi Carlotta üsna varsti oma venda. "Matt!" hüüdis ta ja poiss vaatas tema poole.
"Carrie!"

"Tere." Ütles Saskia kohmetult, kes arvas, et vast on viisakam teiste perekonnast eemale jääda. Rikun veel midagi ära.

Steve jälgis Carlottet eemalt. "Mida ta teha kavatseb?" küsis poiss enda mõtteis. Aeglaselt liikus ta lähemale.

"Sind ei ole ammu näha olnud," ütles Matthew.
"Kus sa olnud oled?" küsis Jaosy, kellel oli ikka sama irve, nagu tal oli olnud niikaua, kui Carlotta teda teadis.
"Jaosy," ütles tüdruk.

Saskia püsis tagaplaanil ja oli väga kohmetu naeratusega. "Ee..." tegi ta ja punastas.

"Kuule, ega sa midagi väikeõest ei tea?" küsis Carlotta kohmetunult. Ta teadis, et tema saab pereasjadest alati viimasena teada, kui ta üldse saab.
"Ta sündis eile õhtul," ütles Matt ja läks Jaosyga minema.

"Palju õnne!" Kilkas Saski kohe. Ja jooksis Carlotta´t kallistama. "Sorry, ma olen elevil."

Steve piilus nurga tagant. Kui Matt oli ära läinud läks Steve Carlotta juurde ja küsis: "Kes see Jaosy veel oli?"

Martha tõusis diivanilt ning läks koridori, ta silmitses seal paari tuttavat nägu ning liikus siis välja. Tüdruk istus järve äärde ja hakkas ümisema mingit kurba viisikest. Martha kaotas täielikult ajataju ja tal polnud üldse aimu kui kaua ta juba järve ääres olnud oli.

Saskia näol sädeles naeratus. Ta soovis ka omale õde või venda. Lahe oleks.

Robbie ärkas üles, tal oli jubedalt palav. Poiss tõusis voodist püsti ning sirutas jalgu, ta otsustas veel mõne hetke haiglatiivas olla ning siis minema tõmmata sealt.

"Jaosy on jobu. Ja lähme saadame mu vanematele kirja!" ütles Carlotta rõõmsalt. Lahe!

OT: Miks kõik väikesi õdesid tahavad???