Sigatüüka rollimäng

"Kate, harjutame koos?" küsis Eliisa peale väiksest valuhoogu. Tal ei olnud tahtmist Ravenclawlasega harjutada. Ja pealegi, Kate teadis ta paremini.

Cecilia põhimõtteliselt hüppas püsti ja noogutas Catherinele. ,,Kahevõitlus, armas.." ütles ta lõbusalt ja keksles lõbusalt ümisedes teisele poole tuba, meenutades nii natukene Luna Lovegoodi. Tüdruk naeratas pilves naeratust kui käe võlukepiga välja sirutas ja laialt naeratas. ,,Esialgu kummardus.." ütles ta tähtsal toonil ja tegi väga graatilise ja vähem teatraalse kummarduse ning vaatas ootavalt Cathi poole. ,,Ma lasen sinul alustada.." ütles ta naeratades.

Kuni Kate ei vastanud, võttis Eliisa võlukepi välja ja pani selle otsa käele, teistele teadmatult märgi peale. Siis pomises ta midagi ja liigutas kätt. Enam ei olnud nii valus. Tüdruk keerutas võlukeppi käes nagu trummipulka ning tahtis, et tal oleks mingid väikesed loomad siin. Ilmusid ämblikud purgi sees. Eliisa võttis ühe kätte ning pani ta maha. Enne, kui too oli jõudnud ära joosta, osutas tüdruk võlukepiga tema peale ja ütles: "Avada Kedavra!"
Endale teadmatult oli ta õelnud seda väga kõvasti.

Charlotte oli teistele järgnenud. Ta kuulis, kuidas Eliisa needuse lausus ja pöördu hoogsalt ringi. "Mida sa enda arust teed?" küsis ta Eliisale näkku põrnitsedes.

"Tahad et sa ka Azkabani põrutaks või?" küsis Alessa, põrnitsedes surnud ämblikku. Ta kartis ämblikke omajagu ja Kedavra-surnud-ämblikud olid eriti koledad. "Jätaks esialgu Andestamatud kõrvale, mis?"

Cecilia vaatas Eliisa poole ja silmitses seejärel pikalt ämblikku kes surnuna vedeles nüüd surnuna põrandal. Ta ei teadnud kuidas ennast tunda.. Erutatuna või kurvana, sest üks elu oli taas kaotsi läinud, kuigi maailmas juhtub seda suhteliselt iga tunni tagant ja iga tunni tagant on maailmas ka mitu uut elu. Neidis viis pilgu teistele tüdrukutele ja vangutas vaikselt pead. ,,Tüdrukutel on õigus.. sa ei tohiks nii teha, sa võid Azkabani minna... Kuid," tema hääl muutus vaiksemaks ja tõsisemaks:,,see on ka hea ettevalmistus.. Kuna me kavatseme minna otsima surmasööjaid siis me peame olema väga hästi ettevalmistatud. Ma ei mõtle seda, et nüüd peame üksteist siin Cruciote ja Imperiotega kaetama, et vaadata kui tugevad me oleme.." tema hääletoon oli nüüd süngem. ,,Olen kuulnud, et tegelikult ei saa tappa elusoleneid kergelt. Seda tuleb tahta ja näitaks Avada Kedavrasse tuleb täiesti pühenduda ja tõesti Tahta tappa keegi! Sama on ka kahe teise andestamatu needusega, kuigi Imperioga pole vist probleeme.." kulmud kortsus vaatas ta Catherine poole. Neiu sirutas enda vasaku käe (ta on vasakukäeline^^) natuke ettepoole, olles seega valmis igaks rünnakuks.

"Aga kuhu siis kogu lõbu jääb?" ta vaatas Eliisat ja tõusis ning sättis ennast valmis. Ta oli valmis juba kummardama kui ainukese pisikese aknataga mis seal oli kostus koputus. Ta avas ettevaatlikult akna ja nägi seal oma pere öökulli. "Mida sina siin teed." pomises Kate. Ta avas väikese kirja mis oli linnu nokka vahel.



"Venna." pomises Kate taas. Vend ei kasutanud kunagi tema teist nime, mida ta ise alati kasutas. Midagi oli valesti. Ta tõstis võlukepi ja kiri süttis ja põlesära. "Ma kardan, et siganurme minnes pean ma kusagil ära käima ja ei saa teiega koguaeg koos olla." ütles ta ja võttis taas oma positsiooni Eliisa ette ja kummardas, Ning tõstis võlukepi.

OT: Emma, muide, kas me pidime ka sõbrad olema? *mõtleb* Nagu sai räägitud...

Evanna jälgis teisi mittemidagiütleval ilmel, kuni Sansa ta ümber pööras.
"Kahevõitlus?" küsis ta irvitades.
"Just nimelt," vastas Evanna kaasa minnes mänglevalt.
Mariel naeris ning vaatas ringi. Ta lähenes pisut ebalevalt Alessale, küsides: "Kas sa tahaksid minuga harjutada?"
Sansa tõusis ning sammus toolidest paar meetrit eemale. Evanna tegi sama.
Tüdruk tundis ikka veel, et ta justkui ei sobi siia teiste sekka. Ta oli eraldi, ta ei sulandunud massiga. Ja see kõik oli sündinud nii järsku...

"Nõus," noogutas Alessa, vibutades võlukeppi käes. Ta tuju oli natuke paremaks läinud, sest neil oli ikkagi Tarvilik Tuba ja puha. "Sa oled Mariel, eks ole?" küsis ta, saates seejärel ka loitsu: "Expelliarmus!"

Marielil oli hea reaktsioonikiirus, kuid see väljendus selles, et ta põikas imekähku loitsu eest kõrvale ning see tuhises vastu seina, lüües laiali sädemeid. Tüdruk naeris.
"Mariel. Alessa?"
Ta rääkis sõnaahtralt, kuna tal oli kahevõitlusega tegemist, nimelt jutu lõpus saatis kuuldamatu sosinaga teele ühe Tarantallegra.
"Muide, sa unustasid kummardada," sõnas ta ning kummardas mänglevalt.

Evanna kummardas Sansale ning tüdruk kummardas vastu. Seejärel nad võtsid sisse võitlusvalmi poosi ning seisid nii tükk aega, kuni mõlemale naer peale tikkus. Seejärel lendas alles välja esimene loits.

Eliisa kergitas kulmu, kui õeldi, et ta ei tohi Avada Kedavrat kasutada. Õlgu kehitanud, kaotas ta purgi ämblikutega ja ja surnud ämbliku. Siis tõusis ta püsti, oli vastamisi Katega ja kummardas kergelt. Siis tõstis ta võlukepi, valmis iga hetk mingit loitsu kasutama. Ta tuletas endale virilalt meelde, et ta ei tohi andestamatuid kasutada, kuigi Crucio oli tema lemmik.

OT:Eliisa tundub olevat päris julm inimene.
(Niisama)

"Jah," vastas Alessa ja hüppas peaage läbipaistva loitsu teel eest. Siis ta kummardas samuti, saates sosinal teele ka Tarantallegra.

OT: Ta on üks surmasööjatest, kui sa pole aru saanud.

OT:Siis sorry, et segasin.

OT: Ma ei mõelnud sellega seda, et sind solvata vms.

OT:Ma ei mõelnudki, et see on solvaks mind.

OT: Aa, okei siis.^^

Kate mõtles veidi. Levicorpus sõnas ta oma mõteteis. Eliisa Tõusis pahkluid pidi õhku. Kate naeris vibutas võlukeppi ja hetkepärast lendas Eliisa taas maha. "Miks me ei võiks andestamatuid needuseid kasutada?" Küsis ta teistelt. Ta vend oli teda alati sundinud vanemate tagant tuliviskit näppama ja see tõttu talle küll imperio needus ei meeldinud kuid seda vaid juhul kui se temal peal oli. ta manas oma näole süütu naeratuse ja ütles: "Kuulge ega me ei hakkaks üksteist tapma, me lihtsalt harjutaks. Need on... Vabandust võivad olla väga kasulikud. Peale selle ma ei usu eriti, et paljud meist sellega hakkama saaks sa ppead seda ju tõsiselt mõtlema." Kate'i nägu oli kogu selle juttu ajal nagu väikese pailapse oma ja vaid jutu lõppedes pääses ta näol hetkeks võidule lai irvitus mis kadus koheselt.

Alessa märkas Kate'i nägu. "Ära mitte mõtlegi," keelas ta. "Vanaisa, ta oli ka võlur, rääkis mulle sellest toast, kui ma kirja sain. Ma võin vabalt keelata toal sind sisse laskmast, kui sa kavatsed andestamatuid kasutada."

"Miks mitte? kellele se haiget teeb?" Kate naeris. Tal oli kirja pärast halb tuju ja ta otsis põhjust, kellegiga tülitseda ja nüüd oli ta leidnud põhjuse mille kallal norida.

Eliisa maandus kenasti ja kuulatas teiste juttu. "Alessa, ilma andestamatuteta sa neist võitu ei saa," ütles ta ning naeratas siis. "Pealegi, kes keelab neid kasutada? Mina tean samuti sellest toast juba ammu ning samuti tean, kuidas käskida toal sinu soovi mitte kuulda võtta," lisas ta. "Andestamatud, või sa sured nende juures olles."

"Mulle." urises Alessa. Siis saatis ta täiseti kogemata Kate'i poole oma esimese täiesti hääletu loitsu. Expelliarmus!

Eliisa kortsutas kulmu. "Mida?" küsis ta arusaamatult Alessalt, kuna ei saanud aru, mida tüdruk sellega mõtles.
"Tead, ma olen andestamatutes needustes tugev, ma saan teid aidata. Kui sa ei luba, siis saad sa ise ühte neist tunda ja sured oma isa päästes."

Kate oli maruvihane ta läk ja võttis oma võlukeppi. ta mõtles hetke Incarcerous ja Alessa oli vangistatud. ta astus alessale lähemale ja ütles vaid "Ära kunagi enam nii tee eriti kui mul pole hea tuju." Kate näol oli õel ilme ta oleks parema meelega midagi muud teinud kuid hoidis end raskelt tagasi. Ta vibutas võlukeppi ja Alessa oli taas vaba.

Alessa tundis, kuidas ta sisemus keeb. Tüdruku helerohelised silmad lõid võimsalt lõõmama. "Ära mitte mõtlegi..." pigistas ta läbi hammaste. Ta ei tundnud ennast äragi. "Mina ei kavatse Azkabani minna, ka tema nimel mitte!"
Rohelised silmad põlesid nagu kaks eredat laternat. Tõeline Alessa puges oma koorikust välja. See uus Alessa sarnanes Herinyale, Alessa väljamõeldud sõbrale, kuid oli siiski Alessa.
Tüdruku silmade hõõgus taandus ja ta jooksis toast välja.

OT:Ta oli loitsuga kinni.

OT: Vabandan enda ja KS-i ees, aga nagu Aduna ütles, oled sa loitsuga kinni, liba. Nii et muuda postitust või tee uus ja ma kustutan vana.

OT: Ma unustasin juba isegi, et ma ta kinni panin.

OT: Ma hakkansin oma postitust enne kirjutama kui sina end aoma ära saatsid nii et igati loogiline te ma tähele ei pannud!

OT: Okei, lahendame palun selle nii, et liba muudab enda postitust ja ma saan OT:-id ära kustutada.

OT: Evanna, sai nii räägitud jah.

"Ära tee seda," sosistas Catherine Kate'i juurde minnes. "Mida sa sellega saavutaksid? Praegu tekitad sa lahkhelisid, ja seda pole meil vaja."

"Mida tema ründas esimesena ja mina kaitsesin ennast." kate istus ühte Slytherini toolidest ja vaatas ringi.

OT: Ma muudan veidi enda oma siis. Pole vaja ärrituda.

OT: KUHU MU UUS POSTITUS KADUS???

OT: Se ei ole ju kaduniud?

OT: UUS. Kõige uuem.Milles ma keeldusin oma postitust muutmast.

Ta mõtleb seda kus ta karjus, Visatagu mind või välja mina ei kustuta seda ära.

OT: Seda ma ei tea, kuhu see kadus.

Murtagh kustutas ära.

Aga äkki ei kustutanud? Äkki liba pani Sendi asemel eelvaade?

OT: Kustutasin küll... Sorri, ma tahtsin tegelikult ühte teist kustutada. Aga asi lahendatud - Kate muutis.

Eliisa vandus ning istus samuti tooli. Siis ütles ta muigega: "Nii, kes soovib andestamatuid õppida?"

"Mina." Ütles Kate. "See oleks kena kingitus vennale." Kate naeris irooniliselt.

Välja jõudes jooksis Alessa kuidas jalad võttis, põrgates kokku teiste õpilastega, kes talle järele vaatama jäid, õpetajatega, kes mõni andis noomituse ja Snape võttis Ravenclaw'ilt 10 punkti maha, samuti ka Peevesiga, kellele muidu pakkus lõbu Alessat tindiga pritsida, kuid nüüd, nähes tüdruku ererohelisi põlevaid silmi, kohkus tagasi.

"Väga tore," irvitas Eliisa. "Veel soovijaid?"

"Kuni nad mõtlevad harjutame?" kate naeratas ja vaatas teisi.

Eliisa naeratas ja noogutas. Ta tõusis ja ootas Kate tõusmist.

OT: Aga teeme nii, et teine ei kirjuta, kas saadi pihta vms, kuna Protego on võimalik.

Cecilia vaatas tüdrukute võitlust ja kohkus kui nägi Alessa silmi. Järele minna talle ta muidugi ei julgenud. Äkki on skisofreenik ja võib ei tea mida teha. Neidis viis pilgu Eliisale ja noogutas. ,,Mina," ütles ta kindlal häälel, muiates lõbusalt.

Eliisa noogutas Cecilia vastuse peale ning vaatas ootavalt Kate. "Kusjuures, kõige parem oleks, kui me teeksime seda väikestes gruppides, kuna arvatavasti kui sind rünnatakse, siis rünnatakse mitmest kohast. Cecilia võib meiega liituda.

Alessa jõudis vestibüüli. Siit oli kõik alguse saanud...Ta tormas edasi jajõudis õue, joostes sealgi edasi.
Ta peatus alles Peksja Paju all.
Oksad õõtsusid tüdruku pea kohal, justkui ähvardadea. Üks oks vihises alla ja virutas talle kõhtu. Alessa seisis edasi. Puu virutas uuesti. See hoop lõi tüdruku pikali, kuid Alessa oli nagu kivikuju. Ta ie liigutanud, ainult silmad hõõgusid veel. Puu tõstis tüdruku üles ja "vahtis" seda. Seejärel surkas Paju ühe oksaga Alessat. Too oli ikka nagu kivi. Puu viskas tüdruku õhku. Alessa maandus tükk maad eemal, väga lähedal järvele. Viga ta kummalisel kombel ei saanud.
Vaid silmad hiilgasid.

"Aga kes jääb esimesena rünnaku ohvriks?" Küsis Kate.