Sigatüüka rollimäng

Alessa kaalus, kas rääkida või mitte. Ta otsustas rääkimise kasuks.
"Surmasööjad võtsid mu isa vangi." ütles ta, piisavalt valjult, et teine kuuleks, aga piisavalt vaikselt, et teised ei kuuleks,

Snape tuli Eliisale lähemale. "Ma arvan, et me peame minema," ütles ta vaikselt. Eliisa silmad läksid suuremaks ning ta raputas pead. "Ma ei taha minna," ütles ta, pea vasakule viltu.
"Eliisa, me peame, muidu me sureme," sõnas mees.
"Severus... Mina ei taha minna," ütles Eliisa valjemalt.
"Mina ka ei taha, aga me peame," jäi Snape endale kindlaks ning pani mõlema peale sulandamisloitsu. Mõne aja pärast olid nad kooli väravate taga ning kadusid. Välja ilmusid nad ühel lagedal väljakul.
"Näe, kes välja ilmusid," venitas jäine hääl.
Eliisa vaatas korra Snapele otsa ning pööras pilgu kindlalt Voldemortile. "Sa tead, et mul on kool ja kutsud meid ikka," ütles ta süüdistavalt ning painutas vasakut kätt kergelt.

Evanna pistis harjumuspäraselt käe taskusse, et võlukeppi välja võtta. Ta kobas seal edasi tagasi ja seejärel vandus häälekalt. Ta oli oma võlukepi jälle kuhugi jätnud! Tüüpiline.
Tal oli mingisugune imelik harjumus, et ta alatasa asjad ise märkamata käest pani ja nad sinna ka jättis. Loomulikult ta pärast seda ei mäletanud. Nii oli ta mitu korda asju kaotanud. Muidu oli kutseloitsu abil nende leidmine lihtne, aga kui kadunud on võlukepp...
Magamistuba oli tühi. Tüdrukule meenus, et Sansal pidi vist lendluudpallitrenn olema. Ta katsus veel korra taskud läbi ja otsustas ohkega otsima minna.
Ta väljus magamistoast, möödus suurest Rowena Ravenclaw' kujust ning väljus puhketoast. Pikast keerdtrepist alla ronides laskis ta peast läbi kohad, kus ta viimati käinud oli.
Ta arvas, et võlukepp võib olla õues järve ääres, kus ta viimati pärastlõuna ajal peale tunde aega surnuks löömas käis.
Suurest saalist möödudes taipas ta, et ta kõht on tühi. Ta oligi just plaaninud sööma minna, kuid võlukepi pidi ta enne üles leidma.
Suurest kahe poolega uksest väljudes tõmbus ta tagasi. Vihma sadas! Ta oli väga õhukeselt riides ning otsingud tõotasid kujuneda pikaks. Ta väristas end ning sundis end siiski välja astuma.
Ta heitis pilgu lendluudpalliväljakule, mille kohal oli läbi tiheda vihma näha siniseid lendavaid kogusid. Evanna väristas end veel kord, mõeldes, kui vastik pidi olema sellise ilmaga lennata.
Ta vaatas kella. Trenn oleks pidanud varsti läbi olema. Ta otsustas minna pealt vaatama, lootes, et ehk õnnestub seal vihma eest varju leida. Niisuguse ilmaga oli põhimõtteliselt võimatu peenikest puupilbast leida ning ta lootis Sansa abile.

Voldemorti silmad läksid suureks. "Sa tänamatu tüdruk!" alustas ta võlukeppi välja võttes. Eliisa tõmbas ka oma võlukepi välja. Snape asutus nende vahele. "See oli aus süüdistus," ütles ta omalt poolt ja käskis mõlemal võlukepid ära panna. Eliisa heitis üllatunud pilgu oma õpetajale ning noogutas siis kergelt ja peitis võlukepi ära. Voldemorti võlukepp kadus samuti rüüvoltide vahele.
"Nüüd on mul teile midagi rääkida."

OT: Voldy ei ole selline tujutseja minu arvates.

Evanna istus tribüünipingile ja tõusis kohe välkkiirelt püsti, justkui oleks nõelata saanud. Pink oli läbimärg. Ta rahuldus ettevaatlikult vastu eesmist barjääri nõjatumisega ning suunas pilgu taevasse. Ta tundis varsti ära Sansa ning ka Marieli.
Veidi aja pärast laskus meeskond lärtsatustega maapinnale. Seal nad jutlesid veel veidi aega, kuid kõik sõnad kadusid tuulevihinasse ja vihmasabinasse. Evanna hakkas tribüünilt taas alla ronima, kuna trenn näis olevat läbi.
Astudes trepilt maha, möödus temast Ravenclaw meeskond. Mõned tervitasid teda rõõmsalt ning rääkisid omavahel edasi. Viimastena möödusid Sansa ja Mariel, erutunult omavahel lobisedes.
"Tsau!," teatas ta mõlemat ehmatades ning liitus nendega.
"Hei, Evanna, sa ehmatasid mind!" ütles Sansa ning lõi sõbrale käed kaela ümber. Evanna naeratas tahtmatult.
"Kuidas trenn läks?"
"Väga hästi," sõnas Mariel rõõmsalt. "Me oleme erakordselt heas vormis."
"Üks meie ajajatest lahkus eelmisel aastal," ütles Sansa ning vahetas Marieliga salatseva pilgu. "Varsti tulevad katsed. Vanad liikmed seekord jäävad."
Evanna astus paar sammu ning peatus, tundes ära teatud hääletooni.
"Oot, mida... Ei. Kindlasti mitte. Täiesti absoluutne ei."
Sansa naeris.

OT: Voldyl on tuurid peal

Eliisa ja Snape naasesid väsinult Sigatüükasse.
"Head ööd, professor," ütles Eliisa Snapele silma pilgutades, kui nägid, et vestibüülis on veel keegi. Mees noogutas ja läks ülemistele korrustele. Eliisa suundus puhketuppa, kuhu ta mõne hetke pärast jõudiski.

OT: Liba ja Kikael, ma ühinen teiega, Igav un

Ceccu tõusis laua tagant püsti ja haigutas vaikselt, pannes käe kiirelt suu ette. Ta oli juba unine ja kosutav eine tõi und rohkem juurde. Magama ta siiski minna ei kavatsenud vaid keksles suurest saalist välja, hoolimata enda vanusest. 15. aastased võivad ju vabalt enda noorust veel meelde tuletada. Mööda koridore kekseldes, jõudis ta teisele korrusele ja kergitas kulmi kui nägi seal tüdrukuid. ,,Khmm.. on midagi lahti?" küsis ta igaks juhuks üle. Ühel tüdrukul oli selline nägu nagu oleks ta nutnud. Cecilial hakkas temast muidugi kahju ning ta surus alla tahte teda kallistada. Seega jäi ta pead kallutades vaatama tüdrukuid.

OT: Kell on pool kümme õhtul.

Eliisa märkas Kate, lehvitas talle lõbusalt ja silmitses puhketuba. Ta tundis igavust.

Kate haigutas ja viipas vaikselt vastu. Ta istus tugitoolis kass süles ja vaatas tuld.

"Kas sul igav ei ole?" pahvatas Eliisa.

Catherine lonkis läbi vestibüüli. Temas oli veel vaevu aimata mälestust väikesest heledajuukselisest tüdrukust seitse aastat tagasi. Catherine juuksed olid muutunud tumedamaks, ja naeratus kadunud. Ma olen muutunud külmaks ja tuimaks, tundis ta. Vaikides tõmbas Catherine mantli selga ja sammus õue. Nähes sinistes kostüümides võistkonda, läbis teda tugev valupiste. Umbes samal ajal aasta tagasi mängus Slytherini vastu, oli ta luua seljast kukkunud.

Eliisa istus peale küsimust maha, seljaga kamina poole. Ta silmitses Kate uurivalt ning kergitas kulmu, kui nägi öökulli enda õlale lendamas.

Charlotte vatas Alessale kohkunult otsa. Silmanurgast piidels ta tüdrukut, kes nendega liitunud oli. Ta neelatas ja sosistas nii, et ainult need kaks seda kuulda võisid. "Minu vanemad on surmasööjad." Charlote ei julgenud pilku tõta.

Alessa läks näost valgeks. Siis istus ta enda selja taga paasivale aknalauale ja toetas pea käte vahele.
"Neetud, neetud, neetud! Kogu aeg ma tahtsin, et minuga midagi juhtuks, ja kui juhtus, tahan ma et enam ei juhtuks...Mul ei ole kedagi teist ka...Ainult Herinya, ja teda pole üldse olemaski." sosistas ta. Alessa vaatas Charlotte'i poole. "Ma ei mõelnud sellega midagi halba sinu vanemate suhtes. Lihtsalt...Aia! Öäkk..."
Mööda koridori kihutav mudapall oli Alessale näkku lennanud.

[Liitun teiega. ]

Catherine pöördus ümber, ja lausa jooksis tagasi lossi. Tüdruk avastas, et hingab katkendlikult ja üritas rahuneda. Ta uitas ringi, kuni nägi kolme tüdrukut. Hetke kaheldes kõndis Catherine nende juurde. Tundes ära majakaaslased, muutus tema olek kergemaks. Ilmse uudishimuga vaatas tüdruk ühte, kelle nägu oli mudane. "Roogi puhtaks!" pomises Catherine.

Tundes muda näolt kadumas, tõstis Alessa pilgu. Uut tüdrukut märgates pomises ta "Tere.".

Catherine täheldas tüdrukul veidi punakaid silmi. "Sina oled Alessa, eks ole?"

Eliisa eemaldas kirja öökulli jala küljest ja lind lendas minema. Tüdruk rebis kirja lahti ja luges selle kiirelt läbi. Õhku ahmides ütles ta: "Ma tulen varsti tagasi, vabandust."
Eliisa tõusis püsti ja jooksis puhketoast välja, läbi vestibüüli, kus nägi mõnda tüdrukut kuid ei peatunud, et neid vaadata ja mõnitada, ning jooksis üles, neljandale korrusele. Seal põrkas ta kokku Snapega.
"Mida paganat see peaks tähendama?" küsis ta vihaselt ning viibutas kirja mehe nina all. Snape kortsutas kulmu ja haaras kirja. Lugenud selle läbi, läksid ka tema silmad üllatusest pärani.
"Kui aus olla, siis ma ei tea," ütles ta vaikselt.

Cecilia vaatas suurte silmadega tüdrukut ja ohkas seejärel. ,,Mul on kahju," ütles ta vaikselt ja pööras pea teisele, kes nendega veel liitus. ,,Cecilia muideks," ütles ta seejärel, üritades naeratada, kuid ta oli siiamaani näost kahvatu ja ta huuled värisesid.

Eliisa krahmas kirja Snape käest ära ja kortsutas selle ära. Nähes Snape käes võlukeppi, kahmas ta selle ära ja pani kirja põlema. Seejärel tagastas mehele võlukepi.
"Ma vihkan teda!" karjus Eliisa üle koridori ning läks vestibüüli, kus ta vaikselt seisma jäi, et tüdrukute juttu kuulata.

Charlotte tõstis aralt pilgu, märgates, et teised ei tundugi teda vihkavat ohkas ta kergendatult. Alles siis märkas ta tüdrukut, kes nendega ühinenud oli. "Tere," ütles Charlotte uudishimulikult.

Cecilia astus tüdruku juurde, kes oli tunnistanud, et ta vanemad on surmasööjad ja istus tema kõrvale:,,Tead, mina ei hakka otsustama milline sa oled sellepärast kes su vanemad on!" ütles ta tähtsal toonil ning vaatas teiste tüdrukute poole, et nood ka kinnitaksid seda.

Eliisa turtsatas, kuulnud viimast ütlust. Ta astus lähemale. "Hmm... Sina oled vist Charlotte... Ahjaa, su vanemad on ju surmasööjad," ütles ta mõtiskledes nende juurde jõudes.

Cecilia vaatas enda klassiõe poole ja kortsutas kulmi. ,,Eliise, see, et tema vanemad on surmasööjad, ei tee veel temast surmasööjat!" ütles ta endale mittesobiliku külma häälega.

"Ma olen Eliisa," mainis tüdruk muiates. "Ma ei õelnudki, et tema surmasööja on. Ma ütlesin, et tema vanemad on."

Charlotte vaatas uuesti põrandat ja ohkas. "Ma ei mäletagi neid eriti," pomises ta rohkem endale, kui teistele, "Viimati nägin neid kui olin neljane."

"Vaeseke," ütles Eliisa. "Ma nägin neid... Paar kuud tagasi enda vanematega."
Ta vaatas kõigile otsa ning ta pilk peatus Charlottel.

Alessa kuulas neid natuke ja lisas siis: "Neile kes veel ei tea...Olgu Charlotte'i vanemad surmasööjad või ei, aga...Mul on kogu perest alles ainult isa, ja nüüd ütles Dumbledore, et surmasööjad võtsid ta vangi..."
Ta pühkis silmanurka tikkuva pisara ära ja jätkas: "Minu vanaema oli ka surmasööja, muide..."

"Vangi võetud..." mõtiskles Eliisa. "Ahjaa, isa rääkis, et nad olid minu koolikaaslase isa kinni võtnud."
Ta vaatas Alessale otsa ning naeratas kaastundlikult.
"Minu vanemad on ka surmasööjad, kuigi jah, meie oleme ju Slytherinist," ütles ta Charlottele.

Kui Eliisa oli lahkunud ajas ka Kate ennast püsti ja pomises vaikselt: "Ega hakkab igav küll." Ta lahkus puhketoast ja läks läbi koridori vestibüüli Ta nägi Eliisat ja veel teisi. Kuna tal tõesti oli igav hakkanud oli tal suht suva kas neil oli jutt mida teised kuulda ei tahtnud, sest sell juhul poleks ta nii kui nii midagi kuulnud. ta läks vaikselt lähemale ja ütles siis: "Tere, mis jutt käib?"

Cecilia vangutas kurvalt pead. Tal oli tüdrukutest jubedealt kahju. ,,Minu üks tuttav on surmasööja, aga ma pole temaga enam väga kaua rääkinud," teatas ta vaikselt. Ja ega tal oli ka ükskõik. See surmasööja oleks ta peaaegu ära tapnud.

"Hei Kate. Me räägime surmasööjatest," ütles Eliisa kõlavalt, kuna Snape just möödus. Professor kergitas kulmu ning läks enda kabinetti.
"Kokkuvõttes teame me praegu, et minu vanemad on surmasööjad, Charlotte vanemad on surmasööjad, Cecilia tuttav on surmasööja, Alessa isa võtsid surmasööjad kinni ja... võibolla eel midagi, mida ma ei märganud," seletas Eliisa.

Cecilia muigas vaikselt ja noogutas. Kõik oli Surmasööjatega seotud! ,,Huvitav.. Aa.. tere, Cecilia olen!" tutvustas ta ennast tüdrukule kes juurde tuli. ,,Sa tead ka kedagi kes Surmasööja on?" küsis ta rõhutades.
See praegune olukord oli isegi tõesti mingil kombel naljakas.

Kui Sansa ja Mariel riietusruumidest väljusid, liitus Evanna taas nendega ning koos kõndisid nad läbi nüüd juba uduvihma lossi tagasi. Sisse jõudes ilmus Evanna näole õnnis naeratus.
"Soe..." pomises ta.
Sansa naeris taas. Tüdruk tundus olevat eriti lõbusas tujus.
"Kuule, ma juba ütlesin ei!" ütles Evanna ärritust teeseldes. Sansa ilme näitas, et kukkus halvasti välja.
Nad kõndisid mööda koridori, kuni Sansa märkas nende klassi- ja majakaaslast Charlottet [on ju]. Evanna mõtles vaikselt mööda kõndida, kuid loomult suhtlevam Sansa hõikas: "Tsau!" ning sammus Charlotte kõrvale. "Millest jutt käib?"
Evanna ohkas kuuldamatult ja lonkis koos Marieliga klassikaaslaste juurde. "Tere," pomises ta nina alla ning punastas kergelt.
"Tere," ütles Mariel oma sundimatu naeratusega.

"Minu vanemad on ka surmasööjad," teatas Catherine. "Ja õed-vennad ka, ainult mina pole." Tüdruk pööras pead. "Oh... minu klassikaaslased," selgitas Catherine, aga vaikse häälega.

Alessa silmades taandus punane värv ja heleroheline tõusis asemele. "Ma tahaks hetkel kellegi maha lüüa, ausalt." teatas ta, olles isegi üllatunud oma ägedusest.

OT: Mitte et ta on äge vaid see teine definitsioon

Eliisa kergitas kulmu, kui nendega veel liituti. "Catherine, sul oleks head tutvused liituda... Surmasööjatega. Vähemalt ma arvan nii," seletas ta naeratades. "Alessa, talitse end," lisas ta hoiatavalt.
Eliisa vaatas ringi. "Kaks slytherinlast ja ülejäänud ravvud, kui huvitav," ütles ta irooniaga.

"Vaevalt küll," vastas Catherine Eliisale. "Niipea, kui seitseteist sain, anti mu vanatädi pärandus mulle üle. Selle eest ostsin endale maja ja kolisin nende juurest ära. Kuigi..." Catherine võitles korra iseendaga, ja ohkas. "Ma oleksin äärepealt Slytherini läinud. Sõõlamiskübar ei suutnud kuidagi otsustada, kas peaksin minema Ravenclawi või Slytherini."

"Huvitav teada. Minu pead ei olnud Sõõlamiskübar veel korralikult puudutanudki, kui juba karjus Slytherin," muigas Eliisa ja vaatas kõiki kohalolijaid.

Cecilia muigas vaikselt. ,,Minuga võttis kaua aega.. Ta kaalutles kõiki maju," ütles ta mõeldes sõõlamiskõbarat sellega.
,,Eliise.. see surmasööjaks saamine.. Mis sa arvad, mis tunne see olla võiks?" küsis ta käsi ristitades ja klassiõde kulmu kergitades vaadates.

"Mind tahtis ta alguses üldse Hufflepuffi panna. Siis leidis et ma ei sobi sinna. Pakkus Gryffindori, aga selle ta viskas kohe kõrvale. Slytherini ta õnneks ei pakkunud." lobises Alessa. Ta helerohelised silmad hakkasid kergelt hõõguma.

"Hufflepuffi," hakkas Eliisa naerma. Siis jäi ta Kate küsimise peale mõttesse. Loomulikult ta teadis, mis tunne see on, aga ei tohtinud kellelegi õelda, et ta surmasööjatega liitunud on.
"Noh... Ma arvan, et Musta Märgi tegemine võib valus olla. See tehakse ju ikkagi vasaku käe siseküljele. Mu vanemad näitasid mulle märke. Aga ma ei usu, et liitumisega midagi halba juhtuks..." venitas ta kahtlevalt, mõeldes, kui palju ta rääkida võib. "Mina kavatsen nendega liituda, kui ma just ümber ei mõtle," lisas Eliisa veel mõtlikult.

Alessa ahmis õhku. "Kui sa nendega liitud siis ma löön su küll maha, ausõna." lausus ta, helerohelised silmad lõõmamas.

"Alessa, mina olen Slytherinist, sina Ravenclawist ja kui vanemad on nendega liitunud, siis oodatakse ka lastelt liitumist," naeratas Eliisa Ravenclawlasele ning mõtles kulmu kortsutades, miks ta nendega nii sõbralik on.

Alessa vidutas silmi. "Minu vanaema on surmasööja. Minu isa võtsid surmasööja kinni ja oma emast ma ei tea, kuid temagi võib vabalt surmasööja olla. Kas siis ei peaks äkki minagi olema?"

"Sa ei pea ilmtingimata, aga seda lihtsalt oodatakse sinult," muigas Eliisa kavalalt, kuna meenutas, kuidas temalt ühinemist nõuti.

Alessa mühatas. Ta tavaline vaikne ja mõtisklev loomus kadus äkilise tegutsemistuhina sisse. Siis tuli talle väga imelik mõte.
"Ma kavatsen ise otsima minna. Ülehomme on Siganurme minek. Siis on mul paras võimalus."

OT: kui keegi veel aru ei saanud, siis tegelikult pole ta isa vangis ju

Kate naeris ja ütles siis: "Peaksin vennaga ühendust võtma ja küsima kas ta äkki mind ka soovitaks. Vanematest ma pole kindel kuid ma arvan, et isa on kindlasti, sest nad kaovad vahel koos vennaga ära." kate vaatas siis Eliisale otsa ja sõnas: "Huvitav kas seal oleks palju tuttavaid?"

OT: Mis mõttes pole vangis liba?

Eliisa kortsutas kulmu. "Alessa, ma ei soovita sul minna. Kate, ma arvan küll. Mul oleks," muigas ta ning vaatas vestibüülis ringi. Snape ilmus jälle nähtavale. Ta viipas korra käega, et tüdruk sinna tuleks. Vabandanud end, suundus tüdruk Snape juurde.
"Eliisa, sa ei rääkinud neile," alustas mees.
"Ei, peaaegu üldse mitte midagi," vastas Eliisa ning muigas ja pöördus eemale. Snape haaras tüdrukul vasakust käest ning Eliisa karjatas. "Kas sa oled hull?" sisistas ta ning rapsas käe lahti ja läks tagasi Kate kõrvale. Snape kertsutas kulmu ning kehitas õlgu. Seejärel läks ta kabinetti, et kirja kirjutada.

OT: Saad aru küll. Loe võlts-Dumby ja võlts-McGonaga postitus uuesti üle.

Alessa ohkas. "Lootke te. Kui ma midagi teen, siis ma ka teen, ja põhjalikult!"