Sigatüüka rollimäng

OT: Ahjaa.

"Kes sulle isa vangi võtmisest rääkis?" uuris Eliisa peale mõndade asjade kaalutlemist. Talle meenus kiri ning ta ahmis õhku.

,,Alessa, kui sul selle vastu midagi ei ole, siis ma tulen sinuga kaasa.. ma ei ütleks ära sellest, kusjuures. Ainult siganurmes passida on eluigav." ütles ta aeglaselt ja viis pilgu Eliisale, kes Snapega rääkima läks. ,,Mingi õpsi ja õpilase vaheline suhe?" küsis ta kulmu kergitades ja tegi grimassi. Siis kui teema kirjani tagasi läks, vaatas ta kordamööda Alessale ja Eliisale otsa.

Charlotte kõlgutas jalgu. Ta mõtles, kus ta õde olla võiks, ning ehk peaks temaga ära leppima. "Kui sa tõesti oma isa otsima minna kavatsed, tulen ma kaasa," sõnas ta.

"Dumbledore." vastas Alessa Eliisale. Siis vaatas ta teiste poole. "Tulge aga. Ongi parem."

Kate kuulas teiste juttu ja vaatas korra Eliisa poole ning keskendus siis teiste kuulamisele.

"Dumbledore! Ta on ju ära! Juba ammu! Ta ju pole õpetajate lauas istunud! Aga... Äkki ta tuli vahepeal tagasi... Ma ei tea. Alessa, kuigi mina olen Slytherinist, tulen ma ka sinuga kaasa, kuna mul on küsimusi, mis tahavad vastuseid," ütles ta venitades ning mõtiskles Cecilia küsimuse üle, et õpsi ja õpilase vaheline suhe. Ta kortsutas kulmu.

Alessa kortsutas kulmu. "Ära?"
Ta üritas meenutada, millal ta viimati Dumbledore'i enne tänast nägi.
Üle-eelmine nädal.
"Minu kuulduste kohaselt on Snape surmasööja." lisas ta vaikselt Cecilia küsimuse vastuseks.

"Ära jah," ütles Eliisa ja võpatas vaevunähtavalt, kui Alessa ütles, et Snape on surmasööja. Nad ei saa kogu tõde teada, kinnitas tüdruk mõttes endale.

Alessa silmad olid imestust täis. "Mis hea pärast ta siis nüüd pidi kohal olema?... Veider."
Helerohelised silmad, niigi ebatavalised, hõõgusid. Justkui need keenuks. Aknaklaasil Alessa kõrval peegeldus vaid roheline hõõgus. Topelklaas kahekordistas selle, suurendades hõõgust, nii et see varjas ülejäänud näo peegelduse.

Cecilia vaatas Alessale otsa, silmad suured. Nagu alati hakkas tema fantaasia välkkiirelt töötama:,,Äkki see polegi Dumbledore? Selles suhtes, et ma pole ka teda näinud ja McGonagall ka on kusagile ära läinud.. Äkki see polegi Dumbledore?" küsis ta lastes enda faktidel välja lennata. Alahuult hammustades hakkas ta mõtlikult edasi-tagasi tammuma, nägu mõtetest pilves.

Alessa sorteeris oma mõtteid. "Aga mögin?" küsis ta järsku, tuletades meelde õpikus olnud suure võlujõuga jookide kirjeldusi. "Mitmemahlamögin?"

Cecilia nipsutas sõrmi. ,,Väga võimalik, see on sama mis juhtus Moodyga, kui te olete raamatuid lugenud," ütles ta ennast korraks judistades. ,,Aga huvitav.. Kuidas nad said siis Dumbledorelt juuksekarva? Ta on ju üpris tugev võlur?" veelgi rohkem nendesse faktidesse süvenedes, tammus Cecilia taas edasi-tagasi koha peal, vaadates koguaeg enda ette. Alessa pakutud võis olla võimalik ja kui.. ,,IMPERIO NEEDUS!" ütles ta peaaegu piiksudes. ,,Kui Must Isand ise pani Dumbledorele Imperio needuse peale.. Ärge küsige minult kuidas.. Siis võis Dumbledore koolist puududa ja siia tulla selleks, et teatada Sulle," ta vaatas Alessale kaastundlikult otsa ,,et su isa on surmasööjate käes!" ütles ta taas sõrmi nipsutades.
,,Muidugi võib see olla ka lõks.." jätkas ta enda uurijavaimuga. Mõtted lendasid tüdruku peas segamini moodustades nii iga üks oma teooria Alessa isast ja Dumbledorest.

"Imperio? Väheusutav. Tegelikult pole ma isegi kindel, kas see oli Dumbledore. Nägu oli kuidagi...Teravam? Jah." arutas Alessa. "Üks võimalus on Imperio all olev Aberforth muidugi. Või Aberforthi juuksed või vehkis keegi Dumbledore'i habeme sisse. "

"Habeme sisse vehkimine on vaat, et kõige usutavam." Kate naeris irooniliselt ja ütles siis. "Kui teil midagi selle vastu pole tulen ma ka kaasa." Ta naeratas ja vaatas teisi.

"Aga miks peaks keegi üldse tulema kooli Dumbledore mängima ja enda paljastamisega riskima, et ühele tüdrukule öelda, et tema isa on surmasööjate käes?" sõnas Charlotte, kes oli koguaeg pingsalt mõtelnud.

Bella kõndis mööda koridore ja otsis raamatukogu. Kui ta oli läinud sisse ei suutud ta imestada. See oli nii suur. Bella otsis ülesse osakonna nimega mugu kirjandus ja asus lugema fantaasiat.

OT: Brietha, sa oled ammu kohal Ega rahvas erineval ajal ei tule

Eliisa vasak käsi hakkas õrnalt valutama. "Äkki nad tahavad Alessat, ja kuna tal ei ole kedagi kallist peale isa võibolla, siis räägivad, et tema isa on vangistatud," pakkus ta ning hammustas huulde, kui käsi hullemini valutama hakkas.

Cecilia vaatas kõigile krodamööda otsa ja noogutas mõtlikult. ,,Ma kahtlen, et Dumbledore ütleks enda kallist habemest ära," ütles ta muiates.,,Aga Eliisal võib õigus olla.." mõmises ta vaikselt. ,,Vaata.. Sa oled ainuke laps oma peres, vist," ta saatis tüdrukule vabandava pilgu, sest ei olnud asjas kindel. ,,Ja äkki tahavad nad sinu ka Surmasööjaks teha.. Kõik on väga võimalik, eriti praegusel hetkel!" ütles ta kulmi kortsutades ja lükkas enda pikad mustad juuksed silme-eest ära.

Alessa silmis taandus hõõgus natuke. "Ainuke jah. Ma olen kogu senis elu koos isaga elanud."
Ta mõtles pisut. "Äkki selleks et kätte saada päris Dumbledore? kuid miks nad peaksid tahma mind surmasööjaks teha? Ma oleks kõige kehvem surmasööja seltskonnas. Ma pole mingi silmapaistev õpilane, ma olen ülimalt hajameelne, mõtlen lollusi ja mu ainukeseks ebaloomulikuks jooneks peale võlukunsti on need tobedad imeliku värvi silmad, mis hõõguvad."
Ta üritas hõõgust tagasi tõmmata. See taandus enamvähem märkamatuks, kuid lõi siis jälle loitma.

Eliisa alumisest huulest hakkas verd tulema, kui ta Cecilia sõnade peale noogutas. Suutmata valu tagasi hoida, haaras ta vasakust käest kinni, kuid mitte märgi koha pealt.
"Alessa, võibolla nende omaduste pärast nad tahavadki sind," lisas ta vaikselt.

"Kui üldse midagi siis silmad." torises Alessa. "Mugukoolis ajasid need kõigile hirmu nahka. Mis su käega on?"

Eliisa hammustas veel tugevamini huulde ja peale seda vastas Alessale. "Valutab."

Alessa võttis võlukepi välja, suunas selle Eliisa käele ja pomises: "Episkey!"
"Kas hakkas parem?" küsis ta siis.

Eliisa kortsutas kulmu, kui valu veidike vähemaks läks. "Väga vähe. Ma ei usu, et midagi aitab," ütles ta ning pigistas kätt, silmad suured.

Alessa kõlgutas jalgu. Ta silmad omandasid nüüd normaalse oleku.

OT: Lühike.
OT: Lõikaks aega? Ma tahan juba Siganurme minna

OT: Vaatab, vb lõikab

Eliisa käsi valutas tohutult kõvasti. Kuigi ta oli väga tugeva iseloomuga Slytherinlane, hakkasid tema silmad vett jooksma. Ta vaatas otsivalt ringi, et näha Snape, aga teda ei olnud.

Bella laenutas ühe raamatu ja läks siis puhketuppa lugema. Ta oli ikka väga õnnetu, sest ta oli olnud väga eraklik. Bella ohkas: "Ju ma siis ei oska massi sulanduda."

"Mina tulen ka," ütles Catherine niisugusel toonil, mis ei sallinud vastuvaidlemist. "See pidev paigaltammumine väsitab mind ära. Mul on tegevust vaja."

Alessa naeratas. "Mida rohkem, seda parem. Ma arvan et kui juba selle tõsiselt ette võtame, peaksime harjutama ka. Kas keegi teab, kus kandis Tarvilik Tuba pesitseb?"

Eliisa noogutas kergelt Catherine sõnade peale ning pigistas silmad kinni ja tugevdas haaret enda vasaku käe ümber. Pimedast koridorist ilmub tume kogu. Silmi avades näeb tüdruk, et see on Snape. Ta annab pilguga märku, et käsi valutab. Snape noogutab, samuti parema käega vasakut kätt kinni hoides.
"Tarvilik tuba... On... kaheksandal korrusel... Ma... Võin teid sinna... Viia," pigistas Eliisa läbi hammaste.

Alessa hüppas püsti. Silmad hakkasid jälle natuke hõõguma. "Lähme, kohe!"
Ta vaatas ringi, veendumaks et kedagi läheduses pole.

Evanna kuulas teisi suuril silmil pealt. Ta taandus vaikselt aknalaua kõrvale ning suutis seal märkamatuna püsida. Sansa ja Mariel lobisesid taas omavahel lendluudpallist. See oli müstiline, kuidas neid see sport köitis. Evanna maitsele oli see liiga ohtlik.
Ta mõtiskles, kas samuti teistega liituda. Lõppude lõpuks elas ta Siganurmes ning teadis vana küla kohta palju. Kuid miski hoidis teda tagasi ning pani ta muretsema. Hetk hiljem sai ta aru - Slytherinlased. Kuidas said teised Ravenclaw' inimesed neid niiviisi usaldada?
Kui otsustati Tarvilikku tuppa koguneda, tuli välja, et ka Sansa ning Mariel olid juttu hoolikalt kuulanud.
"Ega teil pole midagi selle vastu, kui ka meie teiega liituksime?"
Mariel naeratas tema taga paluvalt.
Evanna püüdis teha näo, et ta Sansat ei kuulnud.

Eliisa kehitas teiste küsimuse peale õlgu ning pöördus Alessa poole. "Lähme siis," ütles ta ning hakkas trepist üles minema ja õige pea jõudis kaheksandale korrusele. Seal kõndis ta kolm korda seina ees, mille teisel pool oli mingi vaip. Kõndides mõtles ta: Meil on vaja kohta, kus harjutada. Kui uks ilmus, avas ta selle ja astus esimesena sisse. Ta ei jäänud toa ilu vaatlema vaid vajus ühte tugitooli, silmad valust kinni.

OT: Khm, khm, keegi vastab siiski meile ka, enne, kui sinu järel üles marsib. See on elementaarne.

OT: Ta võib ju vastata, enne ülesse tulekut võib ju veel rääkida all, sest kui mina olen kirjutanud, sisi tema võib veel kirjutada enne ülesse tulekut.

"Minugipoolest. Tulge kõik." vastas Alessa. "Oota meid ka!" hõikas ta juba minema jooksnud Eliisale järgi.

Eliisa oli veel üksinda Tarvilikus Toas, ukse oli ta lahti jätnud, et teised sisse pääseksid. Ta lükkas korraks varruka serva üles ja nägi, kuidas märk punab. Kuuldes lähedalt samme, sikutas ta varruka alla tagasi ning käitus nii, nagu poleks midagi juhtunud, kuid hammustas ikka veel huulde valust.

Sansa ning Mariel jooksid Alessale järgi. Evanna tegi näo, nagu ta poleks seda märganud. Sansa peatus ning vaatas tagasi, paar meetrit kaugemal järgis tema eeskuju Mariel.
"Hei, Ev, tule!"
Evanna vaatas talle vihasel ja haavunud pilgul otsa. "Pidid sa mu sisse mässima?" Sansa pilgutas üllatunult silmi.
"Ma arvasin, et sa tahtsid seiklusi."
Evanna mõtiskles veel hetke, kuid siis vastumeelselt järgnes Sansale, siiski solvunud ilmet näol hoides.
Tegelikult, mõtles ta, oligi ta seiklusi soovinud ning see ei saanud ju nii hull olla. Lihtsalt tuleb oma seljatagust valvata ning igal juhul hoidsid tema poole ka Sansa ja Mariel, kes mõlemad olid üsna võimekad.
Nad järgnesid teistele.

Alessa sisened Tarvilikku Tuppa, suu ammuli. "Vau." oli ainus, mida ta kuuldavale suutis tuua.

Eliisa avas silmad ja vaatas ka ringi. Tuba oli kahtedes värvides. Slytherini ja Ravenclawi värvides ja igale ühele oli üks tugitool. Kaks neid Slytherini värvides, ülejäänud Ravenclawi värvides. Õnneks oli Eliisa enda maja värvides tugitoolis. Tüdruk imestas, kui hästi need värvid omavahel sulasid.

OT: ma olin ära enne .

Cecilia vaatas teistele tüdrukutele otsa ja noogutas. Tarvilikku tuppa jõudes,vajus tal suu lahti kuid sulges selle kiirelt kui taskust võlukepi välja võttis. ,,Olen enda majas üks parimaid võitlejaid, keegi harjutada tahab?" küsis ta egoistlikult irvitades. Tema Slytherini jooned lõid vahest välja, kuid ega see teda ei huvitanud eriti. ,,Agaa.. vaadake.. kes meid õpetama hakkab?" tahtis ta teada, võttes nüüd ühel sinisel tugitoolil istet.

Eliisa turtsatas. "Õpetama? Me teame põhilisi loitse ise. Juhmista, Expelliarmus, Avada Kedavra," sõnas ta ning vaatas teistele otsa, kui ütles viimase loitsu. Ta käsi tuikas väga valusalt ning ta karjatas vaikselt.

Cecilia noogutas. ,,Crucio ja Imperio ka.." ütles ta jalgu jõlgutades ja pööras pea koheselt Eliisale. ,,Oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Äkki läheme koos haiglatiiba?" küsis ta vaikselt, rohkem nagu vihjena, sest ta tahtis teada mis Eliisat vaevab.

"Meil pole õpetajat vaja. Saame ise ka hakkama." lausus Alessa natuke pahaselt. Siis pöördus ta Eliisa poole. "Oled ikka kindel, et sinuga kõik korras on? "

Kui Cecilia Haiglatiiba mainis, raputas Eliisa ägedalt pead. "Haiglatiib ei ole koht, kuhu ma minema peaksin," ütles ta ning kohkus enda sõnadest. Võibolla oli ta liiga palju õelnud.

Kate istus teise Slytherini tooli. Vaatas Eliisa poole ja ta kätt. "Ma usun, et Eliisa saab hakkama ja kui tal hiljem ka käsi valus peaks olema siis ma võin talle salvi laenata mis peaks seda leevendama." Ta vaatas Eliisale otsa ja naeratas kurvalt. "Kui hakkata õppima nt. imperiot siis ka sellele vastu seismist, see võib tulevikus kasulik olla."

"Ohh, ma mäletan esimest korda, kui minu ema mulle seda õpetas. Ma õppisin seda kaks kuud, kuni suutsin esimest korda talle vastu olla. Õudne. Ma ei tea, kas ma enam oskan..." rääkis Eliisa enda kogemustest.

Sansa astus neist kolmest esimesena sisse ja, olles pisut ringi vaadanud (ilma suud maigutamata), istus ühte Ravenclaw' värvides tugitooli. Evanna istus kõhklevalt tema kõrvale. Mariel istus omakorda Evanna kõrvale. Need kaks näisid end hästi tundvat.
Kui jutt võitlusele läks, meenus Evannale, et ta võlukepp oli ju kadunud. Ta ohkas ning teatas seda vaikselt Sansale, ise pisut punastades.
"Saaksid aidata?"
"Ikka," naeratas Sansa. "Accio Evanna võlukepp!" lausus ta samuti vaikselt.
Varsti tuhises veel lahtisest uksest sisse üks võlukepp ning maandus graatsiliselt Sansa pihku. Ta ulatas selle naeratades Evannale.
"Aitäh," naeratas Evanna endiselt punastades, olles kindel, et kõik olid seda pealt näinud.

Eliisa jälgis, kuidas ühe tüdruku võlukeppi kutsuti. Ta katsus keebi taskut, tema oma oli alles. Järsu liigutuse peale hakkas käsi veel rohkem valutama ja ta oiatas vaikselt.

Catherine vaatas naeratusega, kuidas Sansa Evanna võlukepi tagasi kutsus. See meenutas talle esimest klassi. Catherine naeratus tuhmus aeglaselt.
Peaksin ma koos Slytherinlastega olema? juurdles ta. Aga kui ma olen Ravenclaw's, siis pole mul ju nendega mingit pistmist. Või on? Jäädes pooliku vastusega rahule, läks ta Cecilia juurde. "Mina võin sinuga harjutada."