Sigatüüka rollimäng

OT: Voldy ei ole nii tasakaalutu.
*ootab mittesurmasööjatest mängijate vastuseid*

OT: Aga seda on lahedam mängida =) Ja btw, sa ei tea milline ta oli enne Harry sündi.

Ka Kate kadus Hurtsikusse.

Eliisa läks käiku, mis viis ta Peksa Paju alla. Seal jäi ta Kate ootama.

Bella naeris: "Oh siit kaugel. Kunagi elasin Pariisis ja umbes kaks aastat tagasi tulin Londonisse."

Kate peitis saadud keebi ja maski ja jooksis siis Eliisale järele.

"Noh, on tore Surmasööja olla?" küsis Eliisa, kui Kate oli talle järele jõudnud.

"Ei näe vahet tegelikult," sõnas Kate naeratades.

"Siis näed, kui märk valutama hakkab," ütles Eliisa muiates ning vajutas mügarikku puu tüvel. Ta läks ruttu puu alt välja selle löögiulatusest eemale ning ootas teist tüdrukut endale järele.

"Loodame, et mitte niipea," vastas Kate eliisale kiiresti talle järgi minnes, haaras Kate kivi ja olles löögiulatusest väljas viskas ta kivi vastu mügarikku puul.

"Nojah. Meil on veidikene aega ju. Igatahes..." ütles Eliisa. "Me peaksime nüüd kooli minema."

Celina avas kohvri ja võttis sealt välja nuhiskoobi mis ema oli talle andnud peale seda kui üks poiss proovis temalt võlukeppi ära varastada. Nuhiskoop oli selline nagu ta olema pidi. Kuna nuhiskoop midagi imelikku ülesse ei näidanud pani ta selle uuesti kotti ja vajus voodile pikali.

Kate noogutas ja hakkas kooli poole minema.

Eliisa järgnes Katele. Mõne minutiga jõudsid nad kooli ning võtsid suuna Slytherini puhketoale. Tee peal pani Eliisa ühele väikesele Gryffindori tüdrukule lihtsalt lõbu pärast jala taha. Lõpuks jõudsid nad Slytherini puhkoetoa ukse juurde, mis asus kiviseinas.

Cecilia jõudis kaheksandale korrusele kus ta ütles portreele parooli ning sisenes Ravenclawi puhketuppa. See oli peaaegu tühi kui välja arvata mõned vanemad õpilased, kes eksamiteks õppisid. Mõnele üksikule, kes vaevus pead tõstma, noogutas Cecilia ja istus diivanile, otsides seejärel oma seljakotist välja Nõiajookide raamatu, mida ta lugema hakkas.

"Must Maagia," pomises Eliisa salasõna ning ukse avanedes astus ta puhketuppa, kus jäi Kate ootama.

OT: Slytherinil pole puhketoa parooli. Teil on lihtsalt vangikoopad mida mööda te lähete puhketuppa jõuate.

OT: On küll. Loe teist osa, kui Harry ja Ron maskeerusid Grabeiks ja Goyleiks (ei kirjutanud vist õigesti) ja läksid Malfoy juurde siis Malfoy ütles parooliks puhas veri.

Kate ronis puhketuppa ja maandus kamina ees olevale tugitoolile. Ta tegi korra näuguva häälitsuse. Ta kass jooksis tema juurde ja sättis end kerra Kate sülle.

Celina oli magama jäänud. Ta tõusis voodist ülesse ja läks puhketuppa. See tuba oli tühi. Ta vaatas kella. '' Oi , ei ! '' ehmatas ta ja jooksis oma kotti võtma. Ta ronis läbi ava ja tormas nõiasõnade klassi poole. Õnneks õpetajat polnud klassis. Kui ta sisse astus tekkis klassis vaikus ja kohe peale seda oli jälle kõrvulukustav karjumine. Ta istus oma kohale Franki kõrvale.

Eliisa võttis ühel mööduvalt enda vanuselt tunniplaani ning vaatas seda. "Oih, me vist unustasime tundi ilmumise ära," ütles ta siis muiates ning andis tunniplaani poisile tagasi. Nad oleks pidanud minema Nõiasõnade tundi.

OT: Meil on ju siiani ikkagi see, et igas vanuses õpilased käivad ühes tunnis eksole?
Ja Miseria, on küll parool, muidu võiks ju igaüks nende puhketuppa minna. Ja raamatus oli ka parool öeldud.

Mõne ajapärast koputatu klassi uksele. Kõik ehmatasid nähes, et ukse taga seisis Snape. '' Mina annan teile tundi! Ja selleeest, et te niimoodi karjusitele tuleb kõigi pealt -5p Gryffindorile.'' Ütles Snape külmalt.

"Ahh... elab üle selle tunnist puudumise," ütles Kate haigutades. Kate paitas oma kassi ja see hakkas valjult nurruma.

"Nõiasõnad... Jah, ega see väike mehike ei tunne meist puudust," muigas Eliisa ning vajus ka tugitooli istuma. Puhketuba oli peaaegu tühi, vaid paar üksikut õpilast olid seal peale Eliisa ning Kate.

Kate haigutas taas ja ütles: "Vahet pole kus ma magan, aga siin on mugavam."

Eliisa muigas jahedalt. "Täpselt. Aga vahel on see tund päris huvitav. Aga elab üle," ütles Eliisa.

Snape istus enda kohale ja palus seda teha ka nendel kes olid tema sissetuleku ajal püsti tõusnud. '' Raamat lahti leheküljelt 184 '' ütles ta jällegist külmalt. Kostis lehtede krabinat ja vaikset sosistamist mis tuli Celina kõrvalpingist.

"Mul on igav," ütles Eliisa siis ning vaatas, kas kedagi on puhketoas. Viimane inimene peale nende oli just lahkunud. Muiates tõmbas ta vasaku käe pluusi varruka ülespoole ning silmitses märki.

Kate'i silmad vajusid kinni ja varsti ta magas tugitoolis.

Mida kauem Eliisa märki vaatas, seda rohkem talle tundus, et see märk liigutab ennast. Pead raputades lasi ta varrukal käevarrele libiseda ning jäi kaminat vahtima.

Kate'i uni oli rahutu ja ta käed käisid mitu korda ta taskujuurde kus asus võlukepp. Kate ärkas varsti ja vaatas kustuvasse kaminasse. Mäletamatta miks ta polnud magada saanud.

"Halvad unenäod?" küsis Elissa, kui Kate üles ärkas.

"Ma ei tea," vastas Kate. Ta üritas mõelda sellele mida ta oli näinud kuid ta ei mäletanud midagi.

"Nojah," ütles Eliisa. "Võibolla teeb märk sulle muret, kes teab," lisas ta.

OT: Teate, ma lugesin eelnevaid lehekülgi, et millal me selle tüdruku vanemaid päästma läheme?

OT: Siis kui neile meelde tuleb, et neil siin tegelane on.

"Võib olla," sõnas Kate ja paitas oma kassi.

Eliisa ei öelnud enam midagi ning vaatas puhketoas ringi. "Tead mis! Sa oled animaag, eksole?" küsis Eliisa õhinasse sattudes.

OT : Mul on sama küsimus mis Eliisal.

Cecilia haigutas vaikselt. Ta oli raamatuga poole peale jõudnud. Pilgu tõstnud, vaatas ta kella poole. Õhtuni oli veel kaua aega ja ta ei jõudnud ära oodata homset, kui nad pidid minema päästma ühe tüdruku vanemaid.

"Jah, mis siis?" vastas Kate Eliisale. Mõeldes ise milliseid tobedaid apse ta veel teeb, kuid mis nüüd on vähenenud.

"Läheks uuriks, millised teiste majade puhketoad on," ütles Eliisa ning muundas ennast heledaks kassiks.

"Okei," sõnas Kate ja muundas end tiigriks. Ta ohkas kergendunult kui ta märkas, et ta oli muundunud tiigri kutsikaks, mitte suureks valgeks, kes kahe silma vahele ei jääks.

Eliisa hüppas toolilt maha ning läks ukse poole, mis tema lähenedes avanes. Mõttes itsitades väljus ta puhketoast ning võttis suuna Gryffindori puhketoa poole.

Kate jooksis pehme sammuga Eliisale järgi.

Lõpuks jõudsid nad Paksu Naise portree lähedusse. Eliisa läks kusagile nurka ning muutus inimeseks. "Paneme endale sulandamise loitsud ja kui keegi sisse läheb, läheme temaga kaasa," seletas Eliisa plaani.

"Nõus" oli kate Eliisaga nõus.

Eliisa ütles sulandamise loitsu ja väristas ennast, kui see nagu vesi mööda tema selga alla voolas.

OT: Oot, Cecilia käib Ravenclaws, eks? Nende toal polnud parooli, pidi küsimusele vastama. (Kusjuures, see on nõme, et sinna võiks igaüks, kel nuppu on, sisse saada.)

OT: Ja teised võiks tõesti mängida. Mul on igav. *haigutab*

OT: Cecilia on jah Ravenlawis =) Ev, kui mul vähegi oleks seal rollikas midagi teha, siis ma ei hakkaks teiste puhketubadesse sisse murdma
OT2: Täpselt minu mõte

Tund venis ja venis, kuni see sai lõpuks läbi. Celina võttis asjad ja hakkas Gryffindori torni poole minema. Paksu naise portree kõrval märkas ta väkest tiigrikutsikat.

Eliisa vaatas ehmunult, kuidas keegi Gryffindorlane tuli ning kutsikat nägi. Ta mõtles pingsalt, mida teha.

Celinal oli kõhus imelik tunne, kõik pööras ta sees. Ta nägi korraks Paksu Naise portreed ja kõik järsku kadus. Ta ei näinud midagi, ega ei saanud rääkida. Ta mõistis, et keegi oli talle loitsu peale mananud