Sigatüüka rollimäng

Evanna naeratas Ceciliale soojalt ja pööras pilgu uuele õpilasele. Too nägi närviline välja, aga muidu tundus ta täitsa tore.
Tüdruk koondas tähelepanu jälle õpetajale.

Bella istus ühele vabale pingile. Ta teadis, et mõned teda jälgivad. See ei olnud just kõige meeldivam tunne.

OT: Miseriale? Äkki ikka Ceciliale

"Kuidas ei ole naljakas?" küsis Eliisa Cecilialt muiates. Talle meeldis teisi õpilasi ärritada. Vahel. Järsku ta pigistas silmad tugevalt kinni ning mõne hetke pärast avas need uuesti. "On hull," pomises ta omaette ning vaatas siis enda krabi, kes teise tüdruku käes oli. Eliisa suu oli vasaku käe valutamise pärast kitsaks triibuks surutud.

OT: Oih.

Cecilia naeratas korraks Evannale ja pöördus Bellat vaatama. "Tere, mina olen Cecilia,'' tutvustas ta ennast pisut liiga ametlikult. Siis viis ta pilgu enda käes olevale krabile, kes end rahulikult sisse seadnud oli. Õrnalt alahuulde hammustanud, viis ta silmi pilutades pilgu Eliisale kuid kergitas siis kulmi. Tüdrukut vaevas ilmselt miski. Ja seda nägi ta Eliisa ilmsest. Kulmi kortsutanud, läks ja asetas Cecilia krabi tagasi kasti ja vaatas tähelepanelikult kaasõpilast.

Eliisa pilk peatus Cecilial, kes teda jälgis. 'On veel vaja et see vahiks,' mõtles ta kibedalt ning üritas siis võimalikult normaalselt käituda.

Mõistmata mida Eliisa praegu üldse teha tahtis, sai ta siiski aru, et tal on valus. Ka temal endal oli seda valus vaadata, nii idiootne kui see ka poleks. Tüdruk hammustas teravalt huulde. Ilmselt peab ta haigltiiba minema!, mõtles ta.
"Mine siit kiiresti minema kuni saad!'' Hüüdis ta hääletult Eliisale ning vaatas siis Hagridi poole.
Kiirelt kõndis ta professorini ja esitas temalt küsimuse, võttes krabi ebakindlalt kätte. Professor kummardus krabi kohale, olles nii seljaga Eliisa poole. Cecilia mürkrohelised silmad libisesid Slytherinlasele kuid siis pööras ta tähelepanu krabile.

Kate turtsatas korraks ja võttis ka endale nähtava umbusuga krabi. Saaks tunnid ometi läbi, mõtles ta krabi silmitsedes. Kae võttis võlukepi ja võlus ta tulipunaseks.

Eliisa ütles Ceciliale hääletult aitäh, vaatas korraks Kate poole ning läks juba minema, kooli poole.

Lossi sisenenud, ta võttis kohe tugevalt enda käest kinni ja liikus vangikoobaste poole, haiglatiivas saaks arst shoki.

Kui õpetaja lõpuks ütles, et tund on läbi oli Brietha väga õnnelik. Ta ei teadnud, mis tund järgmine on ja järgnes lihtsalt teistele.

Ceci noogutas Hagridile tänulikult, olgugi, et ta eriti ei kuulanud mida ta rääkis. Eliisa oli läinud ja seegi hea. Nüüd lehvitas ta õpetajale, asetas krabi tagasi karpi ja läks lossi.

Eliisa koputas Snape kabineti uksele ja astus kohe sisse. Snape istus just enda laua taga ja uuris mingit raamatut, vasakut kätt parema käega pigistades. Ta tõstis pilgu ja Eliisa kortsutas kulmu. "Kas ta ei saa aru, et mul on kool?!" küsis tüdruk jäiselt.

Evanna järgnes samuti teistele õpilastele. Sansal oli mõtlik tuju, nagu tal vahel ikka oli, seega nad ei lobisenud. Ka Evannale meeldis vahel vaikus.
Ta läks hetkelise inspiratsiooni ajel uue õpilase juurde.
"Ee... Tere," sõnas ta kohmetult naeratades.

Snape naeris vaikselt. "Teab," ütles ta siis. Eliisa võpatas tugevalt, kui tema märk veel tugevamini valutas. "Aga... Mine kutsu see tüdruk, kes viimati sinna toodi. Me peame minema," ütles mees lõpuks. Eliisa noogutas ja tormas välja, et Kate üles otsida.

(Evanna, mind mõtled?)


"Tere," vastas Bella natuke ehmunult. Ta nägi, et teda kõnetas üks tüdruk.
Bella küsis: "Mis tund meil hakkab."

Kate samus kooli poole. Mõeldes sellele, et ta peaks tegelikult hakkama tegelema oma muuundamise koduse tööga.

Eliisa põrkas kooli ukse juures Katega peaaegu kokku. "Siin sa oledki. Me peame minema," ütles tüdruk kiirelt.

Kate vaatas eliisale otsa ja läks temaga kaasa. "Mis tal on igav või?" ei suutnud Kate küsimatta jätta.

"Mina ei tea. Mind ajab nagu täiega närvi, et ta iga päev kutsub," ütles Eliisa pahaselt ja võpatas tugevalt, kui valu suurenes.

"Ime pole, et viimasel ajal keegi temaga liituda ei ole tahtnud." Sõnas Kate. "Aga lähme siis, mida kauem me muneme seda kauem sina kannatad."

"Lähme jah," ütles Eliisa muiates. "Kusjuures, tal on vist väga huvitav meid piinata. Ta teab küll, kui palju need valu teevad. Ja ta ei lõpeta kutsumist ennem, kui kõik kohal on," rääkis Eliisa ja võpatas uuesti.

"Sell juhul loodame, et nad on kiiresti kohal," sõnas Kate.

"Muundamine vist," arvas Evanna. "On mul õigus, Sansa?"hõikas ta. Tüdruk polnud ikka veel uue tunniplaaniga päris harjunud ega viitsinud kotist seda otsima hakata.
"On vist küll, jah," vastas Sansa eemalviibivalt.
Evanna naeratas ja püüdis mingit jututeemat leida. "Kus sa elad?"

"Jah, ja lähme ise ka rutem palun," ütles Eliisa. "Äkki oleme meie viimased."

"Tjah see oleks halb," sõnas Kate mõtlikult , hakkates kiiremal sammul liikuma.

Eliisa järgnes Katele kiirete sammudega, vahepeal kõrvale vaadates, et keegi neid ei jälgiks ega jälitaks.

Paju juurde jõudnud liigutas Kate oksa ja torkas sellega mügarikku paju juurel. kiiresti jooksis ta paju juurde ja enne kui end alla libistas vaatas veel ringi. Ta oots enne mügarikku uuesti vajutamist ka Eliisa ära.

Eliisa jooksis ka käiku sisse ning kui tüdruk oli sisenenud, vajutas Kate mügarikku. "Nii, lähme edasi?" küsis Eliisa enda valutavast käest kinni hoides.

" Jh, teeme ruttu," ütles Kate ja liikus kiiresti käigus edasi. jõudnud hurtsikusse vaatas ta Eliisale otsa. "Noh mina ei tea kuhu ilmuda nii, et sina esimesena ja mina järgnen sulle kohe."

"Okei," ütles Eliisa, kui nad olid Hurtsikusse jõudnud. Ta pöördus väheke ja kadus, et ilmuda Tom Riddle haua juures, mugude surnuaias.

Kate järgnes koheselt Eliisale ja ilmus tema kõrvale.

Voldemort vahtis tüdrukute poole. "Lõpuks ometi," ütles ta salvavalt. Eliisa läks enda koha peale Snape kõrval ning vaatas Voldemorti poole, et näha, mida too teeb. Snape andis Eliisale tema maski, mida tüdruk ise kaasas ei kandnud.
"Sina oled Kate, jah? Oled otsustanud?" läks Voldemort teisele tüdrukule lähemale.

"Jah," vastas Kate ja kiikas hetkeks oma venna poole, kes tema otsust heaks ei kiitnud.

"Milline su otsus siis on?" küsis Voldemort külmalt, aga tema sees oli väike ootusärevuse tunne. Eliisa ja Snape vaatasid mõlemad Kate poole, lootes, et too nüüd midagi rumalat ei ütle.

'Ei no tõesti mind ju poleks siin kui ma oleksin vahepeal ümber mõelnud.' mõtles Kate hetkeks. "Ma liitun" ütles Kate siis.

Eliisa muigas neid sõnu kuuldes ja vaatas siis Voldemorti. Voldemort muigas ning ütles: "Anna mulle enda vasak käsi. Teeme sulle märgi."

'Oleks pidanud Eliisalt küsima kas see on valus...' mõtles Kate kuid ulatas siis oma vasku käe.

Voldemort võttis enda võlukepi ja teise käega võttis Kate käest. Voldemorti käsi oli jääkülm, aga ta ei hoolinud, kas see tekitab tüdrukule ebamugavusi või mitte. Ta surus võlukepi Kate käe siseküljele ja pomises loitsu, mille tagajärjel hakkas võlukepist välja tulema musta värvust, mis ennast Kate vasaku käe siseküljele sättisid. Need moodustasid Musta Märgi kujutise ning Must Märk vajutas end läbi Kate käe naha, tekitades väga tugevat valu.

Kate surus hambad kokku, et mitte valu välja näidata ja piilus oma venna poole kelle pilk sisaldas kahetsust kuid seda vaid hetkeks, ning Kate ei olnud kindel kas ta nägi õieti. Ta hoidis ennast valu pärast pinges, ning ta paremal käel tulid selgelt esile lihased. Ta parem käsi oli rusikasse surutud ja küüned tungisid ta peopessa, kuid Kate tundis vaid seda kuidas Must Märk ta vasakule käele vajutati.

Lõpuks oli Märk end Kate nahka söövitanud ja tuli valu tekitamata nähtavale. "Kena," venitas Voldemort. "Vaatame, kas see töötab ka." Ta tõi nähtavale enda käsivarrel asetseva Märgi ning vajutas sinna, et vaadata, kas Kate märk töötab.

Kate oli rõõmus kui märk lõpuks valmis oli ja hingas juba kergemalt, kuid kui Voldemort (Voldy ) enda märgile vajutas, hakkas Kate'i käsi valutama. Alguses õrnalt ja siistugevamalt. Kate raputas oma kätt ja vaatas siis Voldemort'ile otsa. Üritades eirata kipitavat valu mida märk tekitas.

"Tunned?" küsis Voldemort Kate poole vaadates.
Eliisa pigistas hambad kokku, kuna valu oli ka tema käes.

"Jah," vastas Kate ikka veel üritades seda valu ignoreerida.

"Tore. Sa oled nüüd surmasööja. Siin on sinu mantel ja mask. Sa pead enda olemust varjama ja kui see välja tuled või sa meid reedad, sa kahetsed seda. Sinu koht ringis on siin," rääkis Voldemort, viskas Katele tema mantli ja mütsi ning viis tüdruku ringis Eliisa ja Kate venna vahele.

Kate seisis oma kohal ja ootas mis edasi saab.

"Nii. Kas ülesannete täitmine on edenenud?" küsis Voldemort siis ringi keskele naastes. Eliisa turtsatas. "Kui sa kutsud meid vaevalt kaksteist tundi peale ülesande andmist siia tagasi, siis on küllaltki tõenäoline, et see ei ole täidetud."
Voldemort sisistas. "Kuidas sa julged mulle vastu rääkida?"
"Kuule, see on tõde," ütles Snape siis vaikselt.

Kate vaatas kuidas nad kolmekesi sisisesid ja ei suutnud muiet tagasi hoida, sest tegelikult oli ju Eliisal õigus. Nad ei saa teha midagi kui neid kogu aeg jälle tagasi siiia kutsutakse.

Voldemort pööras pilgu Snapele. "Kuidas sa julged? Crucio!" karjus Voldemort võlukeppi Snape poole pöörates. Kui ta lõpuks loitsu katkestas, ütles ta mahedal häälel: "Teil on vist õigus."

Kate nägi meeletut vaeva, et näida külmana. Kuigi tegelikult oleks ta tahtnud südamest naerda, see tundus nii koomiline.Aga Kate sundis end mõtlema sellest mida ta õhtul süüa võtab.

Eliisa muigas maski varjus. "Olgu, ma kutsun teid kahe nädala pärast uuesti. Nüüd kaduge mu silme alt ära!" käratas Voldemort, Eliisa tegi väikese kummarduse Snapega üheaegselt ning kadus, et ilmuda Huilgava Hurtsiku juurde. Kiirelt toppis ta mantli ja maski endale põue.