Sigatüüka rollimäng

Alustame siis rollimänguga!

Eliisa vaatas koridoris mõtlikult aknast välja. Nähes valget tuttavat llindu laskuvat, tegi ta kiirelt akna lahti ja öökull laskus ta õlale. Kui Eliisa oli kirja jala küljest ära sidunud, võttis tüdruk paunast, mus oli tal hõlma all, natuke öökulli toitu. Kui lind oli lõpetanud, lendas ta ära ja Eliisa sulges akna ning sammus puhketoa poole, kirja käes pigistades.

Charlotte
Charlotte istus järve ääres vana jämeda tüvega pjau ääres ja vaatas mõtlikult vett. Ta pea oli vastu puu krobelist tüve toetatud. Tundus nagu oleks ta maganud, kuid tegelikult mõtles tüdruk pingsalt. Ta oli oma õega vaielnud ja oli temaga nüüd tülis. Tüdruk arutles, kas peaks õega ära leppima. Charlotte ohkas ja ajas ennast püsti. Ta pühkis ennast puru, mis maas istumisest riiete külge oli jäänud maha ja jalutas lossi poole.

Kitty
Kitty-Katty-Ella lamas magamistoas oma voodi peal ja uuris lage. Ta üritas kõik sellest meelde jätta. Tüdruk oli terve päeva elevil olnud. Lae uurimine oli siiski liiga igav ja tüdruk hüppas voodilt püsti. Ta avas akna ja pistis pea välje, et värsket õhku hingata. Vaade oli suurepärane ja tüdruk jäi seda suu ammuli vahtima. Ta tuli mõttele, et keegi pole ju õues käimist keelanud ja jooksis magamistoast välja ning trepist alla nagu tuulispask. Puhketoas olevad inimesed jäid talle üllatunult järgi vaatama, aga Kitty ei märganud seda.

Mingi tüdruk jooksis Eliisast mööda ja viimane jäi talle järele vaatama. On hull, mõtles ta ning kehitas õlgu. Viie minuti päast oli ta puhketoas ja vajus enda lemmikusse tugitooli. Juukseid siludes avas ta kirja ja süvenes sellesse teksti.

Alessa istus magamistoas voodi äärel ja vaatas nukralt oma käes olevat paberit. Sellel oli kujutatud hobune, kellel olid tiivad, otsa ees sarv, seitsmevärvline saba, lillad silmad ja kes ise poli valge. Pildi alla oli kirjutatud: "Namarie Alessa."
Namarie'ks kutsus Alessa kõiki elukaid, kelle ta joonistas ja kellel polnud kindlat likki. See siin oleks sobinud olema ükssarvik või pegasus või lihtsalt imelik hobune, aga Alessa ütles endale kindlalt: See on Namarie.
Ja Alessat kurvastas alati teadmine, et selliseid asju ei ole olemas.
Tüdruk heitis voodile pikali ja pani pildi öökapi peal olevasse karpi.

Eliisa kortsutas kulmu ja asetas kirja öökapi sahtlisse. Siis ta haigutas ja heitis voodile pikali. Tal oli vääga igav. Võtnud raamatu, süvenes ta lugemisse.

*la, mis majas sa oled?*

OT: Mina? Slytherin.

Catherine haigutas kergelt ja tõmbas patsikummi juustest välja. Ta ei teadnud mis kell on, aga ta läks seitsmenda klassi tüdrukute magamistuppa. Kergendusega jäi ta baldahhiinvoodile lamama, tõmbamata kardinaid ette. Kuid uni ei tulnud. Seega võttis ta pooliku nõiajookide essee ja hakkas kirjutama.

Magamistuppa tuli üks tüdruk. Alessa virutas kiiresti karbile kaane peale ja lamas siis rahulikult edasi. Tüdruk tuli tema juurde. "Alessa Lynch?"
Alessa noogutas. "Mis on?"
Teda ajas kangesti naerma tüdruku kerge ametlikkus. Nojah, tüdruk oli esimeses, Alessa kolmandas klassis.
"See paluti edasi anda..."
Tüdruk ulatas Alessale kirjarulli ja kadus vaikselt. Alessa põrnitses kirjarulli. See oli lilla. Roosa paelaga.

OT: Lilla ja roosa

Eliisal hakkas igav ja ta tõusis. Muutnud silmade värvi mustaks, nagu tavaliselt, väljus ta magamistoast, minnes ka puhketoast välja.

Catherine otsustas alla puhketuppa minna, sest voodil oli paha kirjutada. All nägi ta tüdrukut kellel oli käes lilla paberirull roosa paelaga. Catherine turtsatas ja pani nõiajookide esseele punkti. Seejärel hakkas ta muundamist harjutama, muutes tindipotis oleva tindi roheliseks.

OT: Eeeee, mina olin magamistoas.

Kitty
Kitty hüppas trepist astmeid vahele jättes alla, vestibüülis aeglustas ta veidi sammu. Õue jõudnud kiljatas ta elevusest ja viskas hundiratta ja veretas ennast mööda muru järve poole. See veekogu tekitas temast aukartust ja ta jäi pikisilmi vett imetlema. Tüdruk kummardus vee kohale. Päike pani selle sädelema. Kitty kummardus veel rohkem vee poole ja märkas oma peegelpilti. Esialgu ei tundnud ta ennast ära, kuna ta juuksed oli väga-väga sassis ja igasugust sodi - oksaraage, lehepudi, mulda - täis. Nägugi oli mudaga kokku määrdunud. Tüdruk ehmatas ja tormas nägu peites tagasi lossi.

Charlotte
Charlotte ehmatas, kui väike kogu temast möödus ja järve äärde tuiskas. Kui ta oli parasjagu vestibüüli astumas, möödus see kogu temast uuesti. Charlotte haaras tüdrukul käest ja küsis: "Kuhu sa õieti tormad?" Kitty vaatas suuremale tüdrukule kohkunud näoga otsa. Charlotte märkas väiksema määrunud nägu. Kitty hakkas vaikselt tihkuma. "Hea küll," ohkas Charlotte,"mine korrasta oma nägu." Kitty tahtis minema lipsata, kuid Charlotte hoidis ikka ta käest kinni. "Ja ei mingit tormamist," lisas ta ja lasi kitty käe lahti. Tüdruk noogutas talle ja kõndis minema. Olles kindel, et Charlotte teda enam ei näe andis ta jalgadele valu ja oli paari minutiga tüdrukute pesemisruumis.
Charlotte vaatas väiksele tüdrukule järele. Esimene klass, otsustas ta ja suundus Ravenclawi puhkeruumi.

Kate vaatas koolimajas ringi, kooli algusest oli juba tükk aega möödas ja kool ei tundunudki talle enam nii võõras. Talle meeldis siin igastahes rohkem kui Prantsusmaal. Ta jalutas puhketoa poole. Ta ütles parooli ning läks sisse rahvast oli vähe ja ta sai istuda mugavasse tugitooli, istunud jooksis ta juurde Sissi - tema kass. Kate tegi talle pai ja jälgis siis oma mustade silmadega inimesi kes aeg ajalt puhketost sisse ja välja nihverdasid. Jälginud nõnda teisi ta tõusis ja läks magamistuppa, et võtta sealt jalutus rihm oma kassile. Kass ronis sinna kiiresti sisse ja nad lahkusid puhketoast. Kiiresti liikusid nad läbi koridoride ja vestibüüli. Väljas võttis ta suuna järvele mis sirreldas ilusalt valguse käes. Ta istus puualla ja jäi vaatama kuidas Sissi rohutuustidega mängis.

Eliisa väljus lossist ning otsustas järve äärde minna. Esimese asjana märkas ta kassi murul mängimas. Siis nägi ta tüdrukut. Kate kõrvale istunud, ütles ta: "Tsau, sul tunde polegi...?"

(võib ma mängin MINA TEGIN vormis sest mulle ei meeldi lihtsalt TOO KUTT TEGI vormis olla)

Ma astusin lossist välja ja nägin Eliisat kellegiga rääkimas, seal oli veel kass kes nende vahel ringa jooksis ja mängis, ma läksin järve poole kaasas õhupallid, panin need seest vett täis ja muutsin nähtamatuks sulandumisloitsuga. Äkki nägin ühte Griffindorlast mööda minema s ja viskasin teda pommiga ise tõmmates kivi taha varju.

Edutult tinti tagasi muutes, Catherine ohkas ja asus veel viimast kodust ülesannet tegema-ennustamises. See aine oli veidi vastumeelne, aga tüdruku juuksed langesid keskendumusest näo ette.

OT: Tagtag, okei, aga parem oleks minevik ja tema...

Eliisa nägi, mida klassikaaslane tegi ja muigas kergelt. Dorklane pistis kajuma. Eliisa kergitas kulmu ja ootas oma vestluskaaslaselt vastust.

"Kindlasti on, kuid ennustamisest puudumine mind ju ei tapa?" Ta naeratas Eliisale ja tema tumedatesse silmadesse ilmus vallatu tuleke. "Kas te nende piinamisest ka ei väsi?" Küsis ta siis osutades Dorklasele kes järveäärest minema jooksis.

"Mida? Mina ei teinud midagi. Okei, tunnista nüüd ise ka, et sa ei salli neid," muigas Eliisa. Ta vaatas samuti dorklasele järgi ning naeratas uuesti.

Kate hammustas huulde, et mitte naerma pursata. Jälgis hetkeks oma kassi mängu ja ütles siis: "Ma olen olnus siin liiga vähe, et otsustada keda ma sallin ja keda mitte." Ta naeratas võluvalt. "Siin on kõik teistmoodi." Ütles ta siis lihtsalt.

OT: Millal sa siis selle rollika Sigatüükasse tulid? Ma ei viitsi vaadata

Eliisa muigas ning mängis kassiga. "Kusjuures, mina olen siin olnud kõik need kuus aastat, ning ka mina ei tea kõiki. Aga mida ma tean, on see, et sopaverelised ja verereeturid on minu silmis ühel tasemel ja segaverelised peavad ennast tõestama," ütles ta Katele ning tõmbas sõrmedega läbi juuste, et need sirgemaks läheksid. Kui see tulemust ei andnud, raputas ta kergelt pead ja tal olid täesti sirged juuksed.

OT: Kuulge, ma vist kunagi küsisin, aga vastust ei saanud / ei pannud tähele, aga miks te Gryffindorlasi dorklasteks kutsute?

Ma praegu ei jõua postitada.

Ot: Gryffindor. Dorklased.

OT: Kahtlane ikkagi.

OT: Ma tean. Aga ma nüüd lahkun... Ma pole siia reganud.

OT: Ma olen siin esimest aastat

"Noh mis vahet seal tegelikult on." ütles ta pead raputades ja jätkas: "Kuni nemad ei nori pole neid minujaoks olemas." Ta pööras kooli poole kuid küsis siis veel: "Lähme koos?"

OT: Minu meelest olid sa seitsmendik, või ma eksin?

Eliisa kergitas Kate vastuse peale kulmu. "Okei, lähme," vastas ta. "No aga... Enda olemasoluga on nad juba vastikud."

OT: Ta on seitsmendik kuid on Sigatüükas esimest aastat.

"Seda on paljud." Ütles ta naerdes kui nad puhketoa poole läksid.

Alessa jõllitas veel natuke rulli ja harutas selle siis lahti.

OT: Lühhike, ei mõika hetkel rohkem.
OT2: Kas me oleme siis enne Potterit, pärast potterit või Potteri ajal? ma pole ikka aru saanud.

OT: Enne Potterit.

Libahunt - Enne Potterit mõned aastad.
KSaphira - Okihh.

Eliisa naeratas samuti ning ütles puhketoa uksele vaikselt parooli. Sisenenud, võttis ta tugitoolis mõnus asendi ning ootas, et ka Kate istuks. Siis nad oleks saanud veel rääkida.

Puhketoas võtttis Kate jalutus rihma kassilt ja viis selle kergel sammul magamistuppa, ning istus see järel mugavalt Eliisa kõrvale tugitooli. Silmitsedes vaikselt praksuvat tuld kaminas.

Violet oli oma magamistoas ja pakkis lahti veel viimaseid asju. Oma perepilti öökapile asetades ohkas ta kergelt. Pildil olevad inimesed naersid ja lehvitasid talle rõõmsalt. See pilt tekitas Violetis koduigatsust. Ta haaras pildi kapilt ja hakkas seda tagasi kotti panema, kuid mõtles siis ümber. Ta pani pildi tagasi kapikesele, kuid selle ette asetas Violet oma rahakassa, nii et pilt peaaegu varjatuks jäi. Nii on parem. mõtles ta ning lükkas oma tühja koti voodi alla.
Violetil oli väga igav, sest Sindy oli läinud näksimist otsima ja ülejäänud tema klassi tüdrukud mängisid staadionil lendluudpalli. Violet otsustas neid vaatama minna ning haaras voodilt oma jaki.
Paar minutit hiljem astus ta Sigatüüka uksest välja ja hingas sügavalt sisse. See värske õhk tegi ta palju ärksamaks. Õues oli soe ja ta otsustas jaki, mille ta juba selga oli jõudnud ajada taas ära võtta. Selle oma käsivarrele laotanud seadis ta sammud staadioni poole.

Eliisa naeratas. "Kas sa oled rahul, et siin koolis oled?" küsis ta Kate käest.

Kate tõstis pea ja kostis siis: "Ma arvan küll, igastahes parem kui Prantsusmaal." Ta kutsus kassi kes siis temajuurde tuli ja talle sülle hüppas. "Ükskord võtsin ma ta tundi kaasa, kui õps teda nägi lubas ta tema kohvitassiks muuta." Kate paitas õrnalt kassi pead ja naeris. "Seleta mulle palun täpsemalt mille järgi majadesse sõõlatakse? Et miks ma just siia majja sattusin. see müts oli imelik see oli ebamugav kui ta kõiki minu mõtteid nägi." Ta tõstis taas pilgu ja vaatas uudishimulikult Eliisat.

Catherine muutus jäigaks ja lükkas juuksed näolt. Seitse aastat tagasi lootsin, et saan Slytherini, mõtles ta. Terve mu pere on seal, välja arvatud mina. Tüdruk turtsatas. Kui ta oli ära sõõlatud, ei rääkinud õed-vennad temaga kuu aega.
Süngelt, kuid ometi püüdes naeratada, võttis ta enda luua ja seadis sammud staadioni poole. Ta oli kaks aastat järjest lendluudpallivõistkonnas olnud, kuid eelmise aasta katsete ajal jäi ta haigeks. Catherine lootis, et endiselt saab sisse, hoolimata aastasest pausist.

Eliisa kergitas kulmu Kate küsimuse peale kulmu. "Ütleme nii, et iseloomu järgi. Ja millised on sinu võimed. Tegelikult, Sõõlamiskübara eest saab ka enda mõtteid varjata. Lihtsalt ei mõtle mingite asjade peale. Kas sa oled siis pahane, et siin majas oled?" vastas Eliisa ja esitas küsimuse ka.

Lp preili Lynch!
Kas te saaksite palun täna õhtul kell 16.00 tulla minu kabinetti?
Prf McGonagall.

Alessa jõllitas kirja. Olgu, ta sai. Teda ei huvitanud, miks ta minema pidi. Kuid teda huvitas, miks kasutas McGonagall lillat kirjapaberid. McGonagall vihkas lillat.

"Ei, ma lihtsalt küsisin" Ta naeratas vildakalt. "Hetke seisu järgi paistab, et siin on kasulik olla." Naeratus muutus salakavalaks kui ta praksuvat tuld vaatama jäi.

Charlotte
Charlotte istus Rowena Ravenclawi kuju ette maha ja võttis kotist pärgamendirulli ja oma lemmiku sule. See oli halli värvi mõne üksiku veidi tumedama triibuga. Ta täitis paberi kirjeldusega, mis viimastel päevadel toimunud oli ja keeras selle rulli. Charle istus veel veidike kuju jalge ees ja ajas ennst siis püsti. Ta unustas kirja maha ja suundus magamisruumi.

Kitty
Kitty vahtis peeglist oma räpast nägu. Ja hakkas vaikselt tihkuma. Tüdruk kukkutas end põrandale ja jäi sinna kössi lamama.

OT: Liba, sa oled Ravenclaw kolmas klass?
Kas ma võin teha, et Myrtle leiab Kitty?

Eliisa muigas vildakalt. "Siin majas olemine on alati kasulik. Muide, sa oled segavereline?" küsis tüdruk Katele otsa vaadates.

Kui Violet staadionile jõudis, ei näinud ta seal kedagi. Ilmselt olid teised juba oma mängu lõpetanud ja mujale suundunud. Violet ronis tribüünile ja vajust ühele pingile istuma. Siis lasi ta end selili pilgile ja hakkas pilvi uurima. Pilvedest võis igasuguseid kujutisi välja otsida ja Violetile meeldis see tegevus väga. Ta oli pilvedest leidnud juba kilpkonna, koera, lennuki ja tähekese, kui tundis kuidas väsimus tema peale vajus. Ma panen silmad kinni. Ainult kümneks sekundiks... 1... 2... 3... ja siis vajus ta kergesse unenägudeta unne.

"Ei ma olen puhtavereline,Muide nii on imelik öelda tekib tunne nagu räägitaks kassitõust." Ka tema muigas. "Mis kell on?" küsis ta.

"Kassitõust?" puhkes Eliisa naerma. "Mm... Kell on seitse õhtul. Lähme õhtusöögile?"

Catherine vaatas pilguga staadioni üle. Hetkel polnud seal kedagi. Hüpates luua selga, tõusis ta välkkiirelt õhku ja naeratas. Vihma hakkas sadama. Endamisi vandudes nägi ta, et pole üksi. Ühel pingil magas keegi, kes ei ärganud ka vihma peale. Catherine lendas tolle tüdruku juurde ja äratas ta üles.

Violet nägi väga imelikku unenägu. Seal oli tema ja tema vanemad, ja siis vel migni kuri meer ja sähviv roheline valgus. Siis ilmus mingi tüdruk, kes hakkas teda raputama ja ai läks hoopis segaseks. Siis ärkas <violet üles. See tüdruk oli siiski päris olnud. Äkki märkas ta, et vihma sajab, ning et ta oli juba läbimärg. "Oi, mis kell on?" küsis ta tüdrukult, kes ta üles ajanud oli.

"Ma ei tea," kehitas Catherine õlgu. "Igatahes õhtu. Mina läheksin parem tagasi lossi." Siis ilmus tema näole mingi äratundmine. "Oota, mis majas sa oled?"

"Huffepuff. Minu nimi on Violet Valeria Bronz. Aga ma arvan, et ma peaksin nüüd minema hakkama. Tahaksin enne sööma minemist riided ka ära vahetada." Sõnas Violet arglikult naeratades ja oma riietele osutades.

"Lähme." Ütles Kate rõõmsameelselt naerdes, siin sai ta olla tema ise. Ta võttis Eliisal käest ja vedas teda järgi.