Sigatüüka rollimäng

Eliisa puhkes naerma ning järgnes Katele. Saali jõudes pöördusid paljud pead nende poole, kuna see oli imelik, kui Slytherinlased teiste ees naeravad.

"Olgu," nõustus Catherine. Vaikides kõndis ta Violeti järel. Kolmanda klassi oma, nentis tüdruk. Vastikustundest raputas ta pead. Märjad juuksed ei meeldinud talle.

Kitty
Kitty kuulatas, kõik tundus vaikne. Järsku karjatas keegi talle kõrva: "Äratus!" Kitty ehmus ja kargas püsti. Paari sentimeetri kaugusel temast hõljus vaim, prillidega tüdruku vaim. Kitty neelatas. Vaim kõkutas naerda ja hõljus minema. Kostis vali plärtsatus. kitty jooksis vaatama, kummitus oli ühte wc-potti viskunud. Kitty pilgutas imestunult silmi. Äkitselt purskus talle vastu nägu suur veejuga. "Mina olen Myrtle," sõnas vaim, kes oli potist uuesti välja hõljunud. Kitty vahtis vaimu pahaselt ja tormas kraanikausside juurde, et nägu korda teha. "Su nägu nägi väga jube välja, sellepärast ma sinna veidi vett saatsin," jätkas kummitus. "Tänan väga," porises Kitty ja jalutas pesuruukist minema, ust valju pauguga enda järel kinni lüües.
Koridoris oli parasjagu üks õpetaja. Ta vaatas Kittyt väga pahaselt. "Mine tee end korda, sellisena ei saa sa ringi liikuda," kurjustas õpetaja, "10 punkti Gryffindorilt!" Kitty vaatas väga ehmunult üles. Õpetaja sammus minema. "Oi, ei," nuuksatas ta ja jooksis Gryffindori torni poole. Ta lausus Paksu Naise portreele öarooli ja sammus nägu peites läbi puhketoa. Magamistuppa jõudes veendus ta, et see on tühi ja tõmbas rüüvoltide vahelt võlukepi.

Eliisa ja Kate suundusid enda maja lauda ning võtsid istet. Eliisa kallas endale mahla ning võttis ühe saiakese.

Kate võttis endale mahla ja mingi koogitükki ja hakkas sööma. Neid vaadati siiani imelikult. See tundus Katele kuidagi ebaloomulik, et kõigest siiranaermise pärast pool koolimaja neid vahib.

Violet tormas oma magamistuppa, kuivatas oma juuksed ära ja pani kuivad riided selga. Siis vaatas ta peeglisse. "Noh, okei." sõnasta ma peegelpildile ja asus koos Sindyga õhtusööki sööma.
Teel söögisaali aevastas ta paar korda ja kui nad maha istusid veel ühe korra. Olen vist mingi haiguse külge saanud. Mõtles Violet, ning aevastas. Ta oli küll väga näljane, kuid ei saanud normaalselt süüagi, sest aevastas väga tihti. "Ma pean vist minema Pomfreylt rohtu küsima. See tõesti häirib. Tuled kaasa?" küsis Violet Sindylt. "Muidugi, kuid oota natuke. Ma lõpetan söömise ja siis läheme."

Eliisa turtsatas ja puhkes uuesti naerma. Lähedal istuv Slytherinlane küsis: "Mis teid hammustanud on?" Eliisa kehitas õlgu ning kummardus Kate poole: "Kusjuures, ära pane tähele meid vahtivaid inimesi... Slytherinlased ei naera avalikult." Peale seda hakkas ta uuesti naerma, kuid suutis selle maha suruda. Vaikselt itsitades hakkas ta saiakest sööma.

OT: Manzu, Kitty nimi jääb kohe silma, kui sa just lõpetasid Bartimaeuse triloogia.

Selle peale turtsatas ka Kate taas. "Te olete ju nagu surnumatjad. koguaeg mossis nägu peas." ta üritas järgiteha mõnda tõsisemat nägu kuid see ei õnnestunud. Ta tundis teiste kõrvetavat pilku enda peal ja ei suutnud lihtsalt naeru tagasihoida see oli nii tobedalt naljakas, et kõik ootavad, et ka emal oleks surnumatja nägu. "Eliisa mul on kõht täis ma lähen puhketuppa enne kui ma krambid saan." ta ütles seda peaaegu lämbuval häälel kui ta ennast püsti ajas ja puhketoa poole minema hakkas.

Arya kõndis mõtlikult suures saalis. Kas ma ütlen seda talle? Ei ma pigem ei ütle! Ei... jah ma ütlen!" "Aga, kui Snape saab teada, et ma unustasin oma töö tegematta... ja lisaks ei jõua ma seda ennem valmis. Kui ma just mõnelt.." Ja ta kukkus selili.

OT: Evanna, Kitty tegelaskuju on loodud enne Bartimaeuse lugemist, nagu sa vist tead.

Eliisa noogutas Katele ning jälgis tema ära minemist naeruga.

"Ai" karjus Arya. Ta oli märganud, et paljud vahivad teda. Miks kõik alati minuga juhtub? Ta läks Ravenclawi lauda ja küsis: "kas keegi saaks aidata mul Snape jaoks ühe töö ära teha?"

Saalist lahkudes sai Kate vaevu kinni hoida naeru mis talle kangesti peale tikkus. Kuid kui ta juba korides oli ja puhketoa poole läks turtsatas ta aeg ajalt mõeldes kui imelik see kool oli. Ta lausus parooli ja läks puhketuppa, mis oli täiesti tühi. ta läks magamistuppa kus voodi peal magas ka tema kass. Otsis ülesse oma kodused tööd ja hakkas mõnda pooleliolevat lõpetama.

Erlian eksles rahulikult koridorides, mõeldes kõigele, mis talle pähe tuli. Vahel uuris ta välja poole, et vaadata mis seal toimus, ning pisarad kippusid talle silmadesse tulema. Väljas jooksid mõned lapsed, ning naersid. Erlian mõtiskles veel, ning pisarad voolasid edasi. Ta kuulis siis enda taga sammu hääli, ja kihistavate tüdrukute naermisi. Kiiruga pühkis ta pisarad ära, ja keeras ennast teiste poole. Ta proovis ühe väikese naeratuse, ja ütles vaikselt "Tsau!". Tüdrukut vastasid talle lahkelt sama ja lisasid veel "Läheme sööma, tule ka!" .
Need tüdrukud olid temaga samas klassis. Poiss ohkas kergelt, ja läks siis tüdrukutele järgi. Tüdrukud itsitasid oma vahel, ja vahel rääkisid ka Erlianiga. Millalgi ütles üks tüdruk : "Teate... See Eliina Lowry... Mingi asi räägib et Err ja tema... " Erlian keeras pea tüdruku poole, kuuldes oma hüüdnime. "Mis asja? Hahaha... Ma naeran. Kuulge, mis asja te juttu ajate, teil käibki ainult selliste asjade välja mõtlemine! " "Erruuu... Rahu! See on ainult et midagi öelda, ja nagunii, kust sa neid tüdrukuid veel võttad. Ma tunnen ju ainult mõnda Griffi ja Linnukestest* tean ma ainult meie klassist. Kust ma siis tüdrukuid võttan? Poisse on ju hulganisti. " "Mind ei aja vihale sinu valitud tüdruk, vaid see, et sa mind valisid, aga suva nüüd!... Mis juttu te kogu aeg ajate? Ok aitab, lähme kiiresti sööma, ja ärge minust enam rääkige palun. "

* (Linnukesed on Rawide nende välja mõeldud hüüdnimi. )

Grupp astus suurde saali sisse, ning suundus Rawenclawsi laua poole, ning istusid koos. Erlian püüdis tüdrukutest eemale minna, ja ta istus siis kuhugi laua otsa, kus kedagi peagu polnud. Ta tõstis endale natuke süüa, ja sõi rahulikult kõik ära. Ta mõtles ikka veel...

Cecilia haigutas uniselt kui enda voodist püsti tõusis. Täna oli tüdruk paganama kaua maganud. Neidis otsis ülesse enda koolivormi ning vahetas riided ära, minnes seejärel peegli juurde, kus ta enda mustad kiharad ilusasti ära kammis. Tema rohelised silmad särasid hommikusest värskusest, kui ta puhketoast väljus. Vaikse kõhukorina saatel, liikus juba näljane Ceccu suure saali poole, kuhu ta ka mõne aja pärast jõudis. Cecilia võttis istet enda tavapärasel kohal, laua otsas. Ta pani muidugi tähele igat ühte kes seal oli ja ta kergitas kulmi, kui nägi, et üks poiss on väga masendunud -tema vaate järgi. Vaikselt kõigile kõrvalistujatele head isu soovinud, pani ta natuke salatit enda taldrikule ja peekrisse kallas ta kõrvitsamahla. Seda kõike hetke vaadanud, hakkas ta nüüd isukalt sööma.

OT: To kikael - Jah. Vist

Alessa vaatas kella. Pool neli! Oeh...
Ta pani kiiresti joonistuste karbile katte peale, libistas koolirüü selga ja lipsas magamistoast välja.
Puhketuba oli rahvast täis, nagu alati, ja Alessat ei pannud keegi tähele. Tüdruk jooksis kiiresti mööda koridore, tuletades meelde, kuhupoole McGonagalli kabinet jääb. Lõpuks jäi ta seisma.

(Khmm...Ega see tüdruk mina ei ole? Ma olen poiss...)
(Ja veel, pange tähele seda

Tsiteerin: :

[...]ja asus koos Sindyga õhtusööki sööma. [...]

Ja äkki on siis hommik ja samal ajal ka pool neli? Eeh? )

ot ;Muutsin, ma ei tea, mina kirjeldasin seda, et magasin lihtsalt õudsalt kaua, tegelt ma ei teagi mis aeg ongi praegu selles rollikas. Ma muutsin oma postitust

OT: Liv - Ka sina võiks eelmisi poste lugeda...
OT2: Miseria, kasuta sulge või OTi!

Eliisa lõpetas söömise ja naerust turtsudes tõusis püsti. Tegemata välja mõnede hämmastunud pilkudest, sammus ta õpetajate laua juurde ja peatus Snape ees.

"Hallo! Saab siis keegi aidata vee?" küsis Arya.

(Eeeh... Ma lugesin juba, ma ei hakka veel kord lugema... Mis viga? Minu postitus vist täpset aega ei määranud, vaid ütles seda, et mingi söök on... :/ Ja pealegi, seal üleval räägitakse õhtu söögist...
Keegi küsis :

Tsiteerin: :

"Mis kell on?"

Ja teine vastas :

Tsiteerin: :

"Mm... Kell on seitse õhtul. Lähme õhtusöögile?"

Ja ma saan aru, et sul on vaja McGonnagaliga kokku saada, aga püüa siis edasi kirjutada, mis seal juhtus, ja edasi kirjutada kuni kella seitsmeni. Sest kui kõikidel on üks teine kell, siis on natuke keeruline... Kui sa jääd hiljaks, siis postitad ühes ja samas postis seda, mida sa tahad öelda. )

(Okei, mis kell siis on? Kas kell on 8 hommikul ja kõik söövad hommikut, kas kell on 12 ja kõik söövad lõunat, kas kell on 15:30, kas kell on 19 ja kõik söövad õhtust? Selgitage! --")

[ Kui ma ei eksi siis kell on arvatavasti umbes pool 7 kuni 8 õhtul ja kõik lõpetavad õhtusööki. Kuskil seal vahel.]

Kate vaatas oma Aritmeetika kodust tööd masendatult ja tegi Sissile pai. Tüdinud õppimisest pani ta kodusetöö ära ja vahtis lakke. Ma pole kaua harjutanud. Mõtles ta ikka veel lage vahtides. Ema soovitas mul harjutada kuid mis siis kui mul midagi nässu läheb? Ta pööras end küllili ja tegi taas kassile pai. Vahet pole ütlen, et üks dorklane üritas mind kassiks muundada. Ta naeratas ja võttis oma võlukeppi. Ta tõusis ning lausus endale midagi julgustuseks, tõstnud võlukeppi peakohale. Hetk hiljem muutus ta Suureks valgeks tiigriks kuid kui ta ennast vaatas ja juba rõõmustas, et oli hsakkama saanud märkas ta oma saba. Nii vahva suur tiiger kutsika sabaga! ta silmitses pettunult oma saba. Kate tõstis Sissi tagasi voodile ja ronis ka ise sinna ja jäi mõttesse.

OT: Kell on seitsme-kaheksa vahel, kuna on õhtusöök!

Snape tõstis enda mustade silmade pilgu ning kergitas kulmu, nähes Eliisat enda ees seismas. "Jaah?" venitas Snape.
"Mm... professor, mul on abi vaja," ütles Eliisa.
"Millega?"
Tüdruk liigutas kergelt enda vasakut kätt ning Snape noogutas kiirelt. "Tule enne üheksat minu kabinetti."
Eliisa noogutas, pööras selja ning läks puhketuppa.

OT: segane värk

Kitty
Kitty lausus loitsu, millega ta oma näo korda tegi. Mustus oli kadunud, juuksed sirged. Tüsruk otsis voodi alt välja peegli, ta naeratas oma näole peeglis ja jooksis magamistoast älja. Puhketuba oli üsna tühi. Õhtusöök! mõtles tüdruk ja jooksis edasi. Ta põrkas koridoris uuesti sama õpetajag kokku, kellega ta juba pesuruumi juures oli kohtunud. "Preili Tiger, mida te tormate," pahandas õpetaja, "veel 10 punkti Gryffindorilt!Marss puhketuppa nüüd!" Kitty pöördus ümber ja lontsis kurvalt tagasi puhketuppa. Kõht andis märku, et ta on tühi. Ta istus puhketoas kamina ette maha. Kaks tüdrukut hakkasid punktide üle arutama, ka kaduma läinud 20 punkti tulid jutuks. Kitty lipsas puhketoast minema, ta viskus magamistoas oma vodile ja silmitses lage, nagu hommikul.

[i]Charlotte[/]
Charlotte oli puhketoas otsustanud siiski mitte magamistuppa minna, ning oli päeva raamatukogus veetnud. Veidi enne seitset oli ta sealt lahkuud ja sööma leinud.
Charlotte tõusis Ravenclawi lauast ja suundus ukse suunas. Ta jäi vestibüüli aknalauale istuma. Õues sadas vihma, see meeldis Charlottele ning ta jäi taevast langevaid tilku imetlema.

Kate nurrus vaikselt ja kuulas ega kedagi ei tule kuid pikkapeale jäi ta lihtsalt tukkuma.

Erlian sõi rahulikult oma söögi ära, ning ta tõusis siis püsti, ja sammus minema. Ukse ees oli see sama tüdrukute grupp kes enne. Erlian muigas ning läks siis nende juurde, sest teadis et nendest lahti saamine oli keeruline. Kui ta nende juurde jõudis, rääkisid nad veel paaridest koolist. Õnneks pole kõik sellised
Kui poiss nende juurde tuli, siis ütlesid nad kõik koos "Tsau Err, me ootasime sind! " Erlian oleks end käega vastu laupa löönud, kui need tüdrukuid poleks olnud, nad oleks seda halvasti võtnud. Kuidas said nad olla nii lollid, ja oodata teda ukse ees, ja mitte puhketoas. Üks tüdruk vastas nagu ta oleks tema mõtteid kuulanud : "Mõtlesime, et sa äkki ei tule puhke tuppa. Mida teeme? "
Gruppis on kuus tüdrukut, ma olen ainus poiss. Võib olla selle pärast nad ei taha minust lahti saada... Tobedad...
"Kuulge... Ma tahan natuke üksi olla... " "Ok, jättame siis Erru üksi, " ning tüdrukud jooksid minema itsitades. "Päh, " ütles poiss valjult siis kui tüdrukud olid juba kaugele läinud, ning teise koridori keeranud.
Poiss vaatas suure saali lakke, ning nägi, et vihma sadas. Vihm sai ainult teda rõõmustada. Väike hüppe välja, ja siis on mõnus, buhh. Nii tore on nendest lahti saada. "Hihihi ja hahaha. Ja tema ja tema käivad? Oh tõesti? Ahjaaaa. Vaata kui lahee. Kellega sina käid? Huuuu. Laheee." Ja siis et on mingid seitsmendas. Nad sobiks rohkem 4. klassi. Nad on ikka 17 ma ei saa aru. Poiss sammus suurest saalist välja, ning suundus otse lossist välja. Ta mõnules veidi vihma all, tundes kuidas vihm teda märjaks tegi. Ta läks siis järve jurude, ning istus sinna kust ta hommiku udu imetles. Ta istus märja rohu sisse ning mõni hetk hiljem lamas ta juba seal. Õues oli juba pime, öö oli juba tulemas. Mõni päev tagasi oleks sellisel kella ajal olnud päike veel siin, ja valgust oleks olnud ka palju rohkem. Vihm muutis ka taeva mustamaks, ning sinist teava tükki polnud kusagil näha. Kuid päevad hakkasid lühemateks muutuma, ning ööd võttsid päevas rohkem ruumi. Erlian armastas sügist, Kui vihma ei sadanud, siis kukkusid lehed, punased, kollased. Igat värvi lehed, kui vihma sadas, siis võis selle alla minna, ja tunda, kuidas karastav vihma vesi läbi keha voolas. Varsti tuleks ka talv, ja talv tähendas ka lund, lumi oli ilus, imeilus. Pärast tuleks kevad. Kevadel oleksid puud rohelised, ning muru kasvaks uuesti tumetume roheliseks. Pärast oli suvi. Suvel oli soe. Erlianile meeldisid kõik aasta ajad, aga ta armastas kõige rohkem sügist, sest siis oli hommiku udu ilusam ning paksem.

Poiss tõusis püsti, ta oli veidi maganud, ning tal hakkasid külma värinad. Ta pidi lossi tagasi minema et sooja tekki sisse end rullida. Ta läks läbi köögi, et endale sooja teed võtta, ja peale selle ka mõned küpsised. Aga siis suundus ta Rawencalwsi puhketuppa, ja seal magamis tuppa. Ta käis end kiiresti pesemas, ning pani endale soojad paksud riided selga. Ta läks siis oma voodi juurde ja puges tekki alla. Ta võttis teetassi, ning hakkas jooma sooja teed. Veel üks sügise mõnu. Pärast vihma sooja tuppa.

OT: Ma hakkan kellaaegu ütlema OT-i kaudu. Kell on kaheksa.

Eliisa sisenes puhketuppa ning nägi seal magavat Kate. Naeratades istus ta tema kõrvale, muutis end vanaks nõiaks ja ehmatas tüdrukut.

OT: Väga hea, siis ei ole segadust enam.

Violet käis Pomfrey juures ära, ning sai mingeid kibedaid rohte külmetuse vastu. Tal hakkas kohe parem, ta ei aevastanud enam ja ta kurk ei kipitanud. Seega tänas ta arsti ja läks koos Sindyga tagasi oma puhketuppa.
Neil mõlemal olid kodused tööd tehtud, neil oli igav ja nad hakkasid võlurimalet mängima. Sindy oli males väga tugev ja Violet kaotas alati. Kuid Violet ei andnud alla ja nii mängisid nad mitu tundi.

(lähen andaluusiasse. Mind vb olla pole siis. =) Aga suva tgelt, külla hakkama saan. Nädal aega pole ju nii suur aeg, vähemalt loodan. Seni, minu tegelane jääb haigeks. =))

OT: Aitäh. ma jään NELI tundi hiljaks!

(Kirjuta kuidas sa seal olid jne, siis tule kuni kella 8sani. Hea võimalus pikka posti tegemiseks. )

OT. Aitäh

Nii, kus see nüüd jäi! mõtles ta. Temast möödus üks tüdruk, koolivanema märk rinnal. "Vabandust, kuhupoole jää professor MGonagalli kabinet?" küsis Alessa.
"Sinu selja taga." vastas tüdruk naerdes. Alessa pöördus ruttu ringi. Oligi. "Aitäh." pomises ta punastades. Koolivanem liikus edasi ja Alessa mõõtis pika pilguga ust. Siis ta koputas.
Uks vajus lahti.
"Tere, preili Lynch. Sisse-sisse." ütles üks hääl, mida Alessa oleks kõige vähem oodanud.
"Ee..Tere." vastas tüdruk ja seisis vastamisi Dumbledore'iga. Direktori sinised silmad uurisid teda üle poolkuukujuliste prillide. Või nii Alessale tundus. Ta kõndis edasi, sulgedes enda taga ukse. Ruumis oli nüüd neli inimest - Dumbledore, McGonagall, Alessa ja Peeves. Viimane ei läinud küll elavate inimeste alla.
"Peeves, välja." käratas McGonagall poltergeistile, kes kirjutas tahvlile sõimusõnu. Peeves kihutas läbi seina minema, jättes kriidi tahvliservale. Siis pöördus õpetaja Alessa poole. Alessa kartis omajag, kuid välja ta seda ei näidanud. "Miks mind kutsuti?" tahtis Alessa küsida, kui Dumbledore jõudis temast ette.
"Sa kindlasti imestad, miks me sind kutsusime. Meil on sulle mõned uudised. Kummad enne, head või halvad?"
"Halvad." ütles Alessa ruttu. Dumbledore noogutas ja viipas McGonagallile. "Teie alustate."
"Nii, sa arvatavasti tead, et sinu hinded on tavalisest halvemad." alustas muundamise õpetaja. Alessa hingas natuke kergemalt. Kõigest see?
"Eriti suured probleemid on muundamisega. Viimastes tundides pole sa eriti silma paistnud, nagu tavaliselt. Kas sellel on mingeid erilisi põhjuseid?"
Alessa raputas pead. Muundamine oli tal ikka kehv olnud.
Edasi jätkas direktor: "Teine halb uudis on palju halvem. Nimelt..."
Dumbledore tegi pausi. Alessa hingamine oli natuke katkendlik.
"Vaata...Sa elate ainult koos isaga, eks ole?"
"Noh, jah. Ma isegi ei tea, kas ma olen muguvereline või segavereline, sest ema läks ära, kui ma väga väike olin."
"Siin tekibki probleeme. Kas teil on veel sugulasi?"
Alessa raputas jälle pead. Ta sisemuses võttis võimust kohutav aimdus.
"Kuidas nüüd öeldagi...Surmasööjad on ta vangi võtnud."
"Mida?!" Alessa tahtis karjuda, aga ta suust pääses välja ainult üllatunud piuks.
"Mul on väga kahju. Me teeme kõik, et sa ta elusalt ja tervelt tagasi saaksid."
Alessa noogutas nukralt. "Aga head uudised?" küsis ta.
Dumbledore keeras pead ühtpidi ja teistpidi. "Nendega on väike probleem...Neid pole. Võid minna."
Aless tegi üllatunult suu lahti ja pani siis kinni. "Nojah. Head aega."
"Head aega."
Alessa väljus kabinetist, sulgedes enda taga ukse. Ta jooksis sealt eemale. Lõpuks toetus tüdruk ühe kuju najale ja hakkas nutma.
"Mis juhtus, kulla laps?" küsis üks naine tema kõrval oleval maalil. "Ah, ei midagi." vastas Alessa tõredalt ja jooksis edasi. Eemal lõi tornikell parjasti kaheksa. Tal oli kauem aega läinud, kui ta arvas. Õhtusöögile minna ta ei plaaninud.

***

Pärast tüdruku lahkumist põrnitses McGonagall ust. "Nojah. Kaome siit, mitmemahlamögina jõud hajub varsti."
Dumbledore noogutas.

***



OT. vabandust selle mmm-i pärast, aga ma kohe otsin sekeldusi

OT: Kas keegi võiks Charlottega vestlust alustada, igav on

OT: Kus sa oled?

OT: Charlotte on vestibüülis aknalaual

OT: Tule teisele korrusele.

OT: Ma ei viitsi

OT: Ma tulen siis alla.

Alessa lonkis nukralt mööda koridore. Siis ta peatus ja vaatas ringi.
Ta oli vestibüülis. Ebaharilik kohjt tema arust.
Aknalaua peal istus üks tüdruk.

Charlotte
Vihmasadu lõppes ja Charlotte hüppas ohkega aknalaualt maha. Ta tahtis hakata puhketoapoole minema ning põrkas keset vestibüüli ühe tüdrukuga kokku.

Alessa ehmatas päris korralikult. "Em...Vabandust." pomises ta, nutust punakaks läinud silmad suured.

Kate tundis, et keegi tema juurde istus ja tegi silmad lahti. Nähes vana nõida ta kräunatas ehmunult kuid seejärel ürises ähvardavalt. Kuid pööras siis ringi ja näitas oma väikest kutsika saba ja liputas seda. Ta muutis ennast tagasi inimeseks ja esimese asjana kompis ta end üle, et tal kas käppasid või saba veel taga ei oleks. See järel vaatas ta vana nõida ja ütles noomivalt: "Ei või inimesi niivisi ehmatada!" Kate istus voodile tagasi ja jälgis vana naist. mis tahtis teda kangesti naerma ajada.

Eliisa pahvatas naerma ja muutis end tavaliseks tagasi. "Võib ikka ehmatada," ütles ta muiates ning ta pilk rändas kellale. See näitas poolt üheksat.

OT: Kell on pool üheksa.

"Oh... ma ei pannnud tähele." Kate naeratas kõveralt ja hakkas siis köhima. "Loodetavasti ei hakka ma karvapalli välja öökima."

Eliisa kargas kohkunult tagasi. "Karvapalle?" küsis ta kulmu kergitades ning heitis uuesti närvilise pilgu kellale. "Mm... Ma pean minema hakkama, ma tulen tagasi umbes tunni aja pärast," ütles ta ning väljus selgitamata puhketoast. Koridoris olles vaatas ta tagasi ning muutis ennast kellegiks võõraks, et keegi teda jälitama ei hakkaks ega ära ei tunneks.

Charlotte ehmatas ise veel rohkem kui Alessa. "See oli minu süü," ütles ta. Ta märkas majakaaslase punaseid silmi. "Mis juhtus?"

"Olgu." Kate soris oma asjade seas ja leidis oma ema kingitud väikese rohelise kiviga sõrmuse. ta libistas selle endale sõrme ja vaatas siis kuidas see talle sobib.

OT: Kell on üheksa õhtul.

Eliisa peatus Snape kabineti ukse ees, kõhkles ja lükkas ukse lahti. Snape istus laua taga. "Tule sisse," ütles ta venitades ja Eliisa asutus sisse. Uks langes vaikselt kinni. Tüdruk võpatas ja muutis end tavaliseks tagasi. "Mida ma tegema peaks? See piinab mind?" küsis ta täpselt professorile silma vaadates.
"Kas sa arvad, et see mind ei piina?" küsis Snape järsult püsti tõustes. Eliisa kehitas õlgu ja ütles: "Küllap vist..."