Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

"Nojah, kuid me ei pruugi seda haldjakivi kunagi leida. See võib olla peidetud või varastatud. Ma olen kindel, et ka Malibrea otsib seda kivi taga. Siis me peame ruttu tegutsema" lausus Vanir vaikselt ja lootusetult. Talle ei meeldinud kuningaks olemise vastutus üldse ja võibolla oli ta juba kuningas. Talle ei meeldinud ka tegevusetus.

"Ma usun, et me leiame selle üles. Igastahes täna sa enam midagi korda saatma ei hakka. Selle eest hoolitsen mina. Üks põhjus on veel miks ma ei tahtnud, et sa maa peale kohe lähed. Sa pole tükk aega söönud ja sa oled kindlasti väsinud. Trepist käimine võtab umbes kaks päeva aega. Vahepeal pole mingit sööki võimalik leida." ütles ta enesekindlalt. Kuigi ka tema jaoks oli silvani haldjakivi leidmine peaaegu võimatu. Kuid miski ütles talle et nad leiavad selle ja viivad õige koha peale. Kui ta sise tunne nii poleks öelnud siis poleks ta proovinudki.

(See lohekoopa mõte on huvitav. Äkki just lohe panigi selle pihta.)

(Vabandust. )

"Mina olen Mirdaliel Tarnalion," kummardas haldjas kergelt. Ta oli nii sügavalt mõttes olnud. Nüüd oli ta Cloudhawenis. See on imeline koht! Mirdaliel märkas üllatusega, et Vaniri ja Gümnastika omavahelised pilgud ei olnud mitte just kõige sõbralikumad. Haldjas ohkas kurvalt. Miks just nüüd?

(Mis pärast?)

Gümnastika katkestas iga suguse ühenduse Vaniri ja enda vahel ja hakkas kuulama mida teised räägiva.
(Mitte keegi ei räägi apsoluutselt mitte midagi. )

(Ma ei kirjutanud ju. )

(Ma ei viitsi praegu8 kirjutada, ootan et keegi veel kirjutaks.)

(Mina samuti. Ma jätan järje vahele, et kust lugeda.)

(Kuulge, kui keegi ei viitsi kirjutada siis ei saa me kunagi ju edasi!!!!)

(Ma kirjutan siis kui keegi veel on kirjutanud.)

(Ok ma üritan kah midagi sekka öelda.)
Kogu selle aja oli kuulanud ta ka juttu ja otsustas kaasa rääkida. "Minu kõrvu aga jõudnud juttud, et see on lohe käes. Lohe pidi pesitsema Hadroni mägedes. Kuid kuulujutte on nii palju nii et nendele ei saa kindel olla." ütles ta mõtlikult, samal ajal mõeldes kus see võiks olla.

iLiliana oli väsinud,kuigi ta oli maganud lõunani.(Ta oli Cloudhawenis.)Ta oli Päevläbi Cloudhaweni kohal lenanud ja ta oli väga väsinud ta otsis endale magamis kohta kui ta oli leidnud varju laia põõsa alla võttis ta põõsalt lehed et nendest voodi teha ja uinus.

(i-d ei ole Liliana ees)

(Edit on ka. )
Mirdaliel noogutas. "Ja osad jutud räägivad, et pegasuseratsanik kaotas selle Endlaka jõkke. Aga ainult üks lugu vastab tõele."

Brietha ütles:"Mina isiklikult usun seda viimast juttu. Mu kodukohas räägiti sellest alatasa"

(Mis keel see pruun on?)

"Mina ei usu ühtegi. Kui ükski neist peaks tõele vastama miks siis pole seda sajandeid aastaid leitud? Kuulujuttu talurahvast usun ma kõige vähem muidugi. Muidugi see Endlaks jõe ja lohe koopa asi sobiksid väga hästi kokku. Pegasuse ratsanik kaotas selle Endlaka jõkke ja Endlaka jõe vool viis selle Hadroni mägede vahele kus leidis selle lohe." arutas Gümnastika samal ajal kujutades Ardamirieli kaarti endale ette.

(Ma ka ei saa aru ja Marie pole ka siin mitu päeva käinud. Asi läheb aeglaselt.)

Vanir noogutas ja ütles "Ma nõustun Gümnastikaga. See on kõige tõenäolisem oletus. Kui see oleks talurahva kätte sattunud, oleksid nad selle kohe maha müünud, sest neil on vaja liha ja vilja. Ma arvan ka, et haldjakivi on lohe koopas." lõpetas Vanir kindlalt. Ta oli lihtsalt selles kindel, et kivi on lohe valduses.

(Vabandust, et ma vahepeal ei käinud. Eile olin laulukooriga loomaaias ja olime seal seni, kuni see kinni pandi Oh, see oli nii mõnus päev! Igatahes, nüüd ma olen olemas.)

Pilvekuninganna vastas:
"Kahjuks ei tea ma ise Kivist mitte midagi. See on jäljetult kadunud. Aga viimane oletus tundub loogiline. Aga kui see ongi lohekoopas, siis on teil väga väike võimalus seda kätte saada. Lohed on hirmsad olendid." Ta kirjeldas kaaslastele lohesid. [Ma ei hakka kõike ära rääkima, kui tahate üle lugeda, vaadake Ardamirieli kirjeldust.]
"Nad valvavad kiivalt oma aardeid. Sellel lohel ei pruugi isegi Kivi väärtusest aimu olla, kuid kindlasti on Kivi kaunis ja lohe ei taha seda mingi hinna eest ära anda. Lohed on ka äärmiselt ohtlikud ning neid on raske tappa. Kuid lohe varandust kätte saada ongi võimalik vaid siis, kui lohe on surnud või jäädavalt läinud. Kuid teadaolevalt ei ole ükski lohe oma varandust vabatahtlikult jätnud." Ayanna küsis:
"Aga kuidas see siis võimalik on?" Pilvekuninganna naeratas nukralt.
"Ma ei ole kindel, kas ongi. Mina ei soovitaks teil seda teha. Kuna te olete üles leidnud taevase maa, võiksite te siia igaveseks jääda ning rahus elada. Ma pakun teile seda võimalust."
"Tänan pakkumast," vastas Ayanna kindlalt, "kuid mina ei jäta oma kodumaad. Mina proovin."

Vanir vaatas Pilvekuningannat ja ütles talle "Mina proovin ka seda kivi kätte saada. Isegi, kui see maksab mulle oma elu.". Vanir oli loobunud mõttest ajada inimeste väed kokku. Ta mõtles Seda võib ka hiljem teha

Ayanna jäi mõttesse.
"Kuidas lohet tappa saab?" küsis ta.
"see on väga raske, peaaegu võimatu," vastas Pilvekuninganna. "Teda saab surmata vaid ühte kohta - kõhtu. Seal on tal õrnem nahk ja kui mõõk on terav, võib see naha läbistada. Kuid lohed peaaegu kunagi ei näita oma kõhtu."

"Aga kui kasutada peibutist, näiteks midagi mis lendab ja ta seda kinni püüda üritab, siis ta tõuseb püsti ja tahab lendu tõusta, siis on võimalik ta mõõgaga tappa." ütles Vanir kiirelt Pilvekuningannale.

Pilvekuninganna pidas hetkeks aru.
"Jah, see oleks võimalik..." arvas ta. "Kuid ma ei oska arvata, mis võiks üht lohet meelitada oma varandust jätma ja õhku tõusma."
"Äkki keegi meist? Teeskleb varast?" arvas Ayanna. "Lohe tõuseb, et teda tappa ja siis keegi pistab lohe läbi?"
"Noh, see oleks väga ohtlik," naeratas kuninganna. "See ei ole sugugi kindel, kas see õnnestub. Lohele ei ole praktiliselt võimalik vaikselt ligi hiilida, isegi kui sa oled hääletu ja nähtamatu, siis ta haistab sind."

"Pealegi oleks see ka varga teesklejale üsna ohtlik," lisas Mirdaliel. "Kes lohe tapmisega on hakkama saanud? Millal ja kus? Kuidas tapja sellega hakkama sai? See aitaks mul olukorda veidi paremini mõista."

Pilvekuninganna ohkas.
"Ma ei ole maapealsete asjadega eriti kursis, ma elan ju siin ega käi seal sageli. Olen kuulnud ühest lohe tapmisest... Seda sooritas üks pegasuseratsanik, kes meelitas lohe oma koopast välja ning suutis lohe kõhu alla manööverdada, kus ta lohe siis tappis. Aga ta ise hukkus, kuna surmakrampides lohe on kohutavalt ohtlik."
Ayanna väristas end. Asi tundus lootusetu ja ohtlik. kuid ta kavatses üritada.

"Aga kes siis peaks meist ikkagi lohe tapma" küsis Vanir Pilvekuningannalt. Tal oli kahtlane tunne. Vanir vaatas Pilvekuningannale otsa.

Pilvekuninganna naeratas.
"Seda te näete, kui aeg on käes." Ta tõusis. "Aeg on hiline. Teile näidatakse magamiskohad kätte. Hommikul näeme." Ta lahkus ruumist ning sisse astusid mõned Pilvekuninganna moodi inimeselaadsed moodi olendid. [Igaüks mängib ise end magamispaika jõudmas, eks? Ja kui ta ei mängi, siis ta läks sinna ikkagi, sobib?] Üks neist viipas Ayannale ning haldjas järgnes talle. Ta liikus mööda üht koridori, pööras kuhugi ning leidis end kaunist ning mugavast toast.
"Aitäh," lausus ta teenrile ning läkski magama. Ta oli ikkagi väsinud.

Vanir liikus oma saatjaga ka mööda üht koridori. nende sammude kõla oli kuidagi meloodiline. Lõpuks jõudsid nad ühte tuppa. See oli väga ilus. Saatja lahkus ja Vanir läks voodisse lamama. See tundus olevat imeline, et paari päevaga on selliseid asju juhtunud. Vanir vaatas korra veel lakke ja ta uinus.

Nümfid kuulasid juttu huviga. Goldreine ohkas vahepeal, kui juttud käisid surmast. Gabriella aga jäi imetlema Kuningannat, kuulis natukene ka teiste juttu, kuid peamiselt salvestas endale pähe Kuninganna välimuse. Goldreine oli rohkem huvitatud juttust kui Gabriella. Kui nad koos tuppa läksid, küsis Goldreine Gabriella käest : "Mida lohe sööb? Mida ta väga armastab süüa? Kui sooviksime teda kuhugi meelitada, siis kõige parem oleks... Söögiga. Aga jah..." Gabriella mõtles veidi. "Keegi meist ohverdab end, ja läheb... Läheb tappab lohe pärast meelitamist. Ainus asi on see, et ta võib ju nii hukkuda ja siis võttaksid teised kivi, ning läheksid selle õigele kohale panema. " Goldreine vaatas teda ja lausus siis : "Nümfe on aina vähem. Nad ei suuda siis treppi kaitsta. Ma arvan et ma ei tule, nii et mina ei saa ennast ohverdada. Pealegi, ma ei oska kasutada mõõka. " Selle peale jäi Gabriella vait. Kas siis tõesti tema parim sõber ei soovinud tulla? Kartis ta surma? Kas ta peaks ka jääma? Ta ei teadnud mida öelda. Arvatavasti pidi ta jääma. Tema kartis sammuti surma, kuid samas tahtis ta näha mis oli teisel pool metsa, ehk maailma uurida. Ta mõtles, et võib olla läheb ta hoopis pärast seda kui nad kivi ära panevad. Ta ei teadnud, ja mõtles edasi, seni kuni teised rääkisid.

Veel enne uinumist mõtles Ayanna tükk aega. Lohe... See tundus nii hirmutav väljavaade. Malibrae oli nii võimas ning see oli äärmiselt ohtlik ülesanne. Ning kui Malibrae teada saab, et nad otsivad Kivi ning on selle leidnud, tuleksid ta kõige tugevamad teenrid Kivi võtma ning siis poleks enam võimalust. Ning kuninganna oli talle pakkunud igavest õndsust siin, Cloudhawenis. See paik oli nii kaunis... See tundus tõeliselt ahvatlev. Kuid ta väristas end ja otsustas, et ei anna alla ning proovib.

Vanir ärkas üles, ta oli näinud õudusunenägu, kus Gümnastika oli muutunud loheks kes hävitas Vaniri. ja Vaniri isa võttis Kivi endale. Vanir raputas korra pead ja jäi uuesti magama, nähes nüüd meeldivamaid unenägusid.

Gabriella ja Goldreine jõudsid oma toani. Voodi asemel olid neil lehe kuhjad, neile oli see mõnusam. Enne magama minemist, ütles Gabriella Goldreinile : "Tule ikka, ma ei taha üksi minna. Keegi peab ju pärast seda kivi kaitsema! " Goldreine aga teeskles magamist, ei iial ta oleks lahkunud oma metsast, mets vajas sammuti kaitsemist! Ja veel rohkem kui kivi. Kui Gabriella soovis minna, võis ta kutsuda keda ta tahtis, aga mitte teda sundima tulema.

Brietha sammus oma magamis kohta. Ta jäi tükk aega mõtlema:"Lohe tapmine on tõesti ohtlik. Tean, et on võimalik võluväega lohe jõudu nõrgestada, aga see nõrgestab ka võlurit. Aga ma võin ju enda elu enda kodumaa eest anda. Ei peab olema mingi muu võimalus." Brietha ohkas ja jäi magama.

Ka Mirdaliel läks magama. Enne uinumist mõtles ta: Kuidas paari päevaga niisuguseid asju juhtuda sai? Kõigepealt Freia hammustas mind, siis tutvusin Briethaga, läksin Nümfimetsa ja kohtusin Nümfidega, lõpuks olen Clodhawenis, kuhu pole keegi maa peal elavatest sajandeid jalga tõstnud! Kuninganna pakkus igavest õndsust siin, kuid... Ardamiriel on mulle liiga kallis, et ma pealt vaataksin, kuidas Malibrae seda laastab. Ma arvan, et lähen tagasi maa peale, aga kui Malibrae on võidetud ja mina olen elus, äkki saab siia tagasi tulla?

Gümnastika juhatati talle mõeldud kohta ja ta heitis asemele. Ase polnud üldse tuttav. Ta igatses oma Equusi metsas olevat kõrtest aset. Equusi mets oli kindlasti orkide poolt juba laostatud. Kui mitte laostatud siis vallutatud küll. Ase oli tema jaoks võõras ja liiga pehme. Lõpuks jäi ta siiski magama.

Liliana ärkas võpatades talle oli kukund peale lehe hunnik mis imelikul kombel siutsus. Alles natukese aja pärast sai ta aru et see ei olegi lehe hunnik vaid hoopis väga väike linnupesa.Ta tõusis püsti ja tegi põõsa keskele väikese augu ja pani linnupesa sinna hellalt sisse.Ta lendas tagasi maha ja võttis oma söögi varudest päeva lille.Võttis seemned küljest ja andis linnu poegadele kes hakkasid usinasti sööma.
Ülejäänud päevalillest keetis ta endale suppi see oli tema lemmik supp.Kui ta oli ära söönud siis pakkis ta asjad kokku ja tõusis lendu.Ta mõtles kuhu ta läheb.Ta jõudis otsusele et läheb kuninganna lossi juurde ja treenib lendamist sellega et lendab paar ringi lossi ümber.Ja ta läks.

Apple heitis oma asemele magama. Ta uinus otsekohe [nagu ma isegi] ning nägi veidrat und. Apple'l oli hästi suur sarv, mida ta lohistas enda järel. Tema sõbrad käskisid tal lohe koopasse minna ja lohe kõht läbi torgata. Ta läks lohe koopasse ja lohet polnud. Ta võttis kivi, pööras ümber ja edasi läks pilt mustaks. Apple magas edasi.

Pärast pikka ja ringiratast käivat lohe tapmise teemalist arutelu, mis lõpuks mitte kuhugi ei viinud, jäi Ayanna lõpuks magama. Ta uni oli rahutu, täis kummalisi loheteemalisi unenägusid.

(Teeme nii, et nüüd on hommik. Muidu jääme igavesti unenägusi nägema.)

Gümnastika nägi unes oma perekonda. Ta nägi kuidas ta oli veel vars ja mängis koos oma sõpradega. Eemal sõid ta ema ja isa. Järsku ärkas ta võpatades üles. Ta oleks hea meelega veel edasi vaadanud. Päike veel tõusis ja aknast piilusid paar päikse kiirt sisse. Gümnastika tõusis püsti ja kõndis akna juurde. Vaade oli kaunis ja Gümnastika jaoks oli õige aeg tiibu sirutada. Ta sammus vaikselt oma toast välja ja koridoris tõusis õhku, et mitte äratad teisi. Hääletult lendles ta väravani, maandus ja avas värava. Siis tõusis uuesti õhku. Mõnus tuul paitas ta pead. Gümnastika otsustas teha paar trikki ja kiirendas ennast. Ta hakkas kauneid pöördeid ja surmasõlmi tegema. Lõpuks maandus ta ja hakkas galopeerima mööda maad. Siis ampsas ta rohtu ja heitis pikali. Talle meenusid eile õhtul toimunud arutelu. Ilmselt olen mina see kes lohe meelitama peab. Muidugi poleks mul midagi selle vastu. mõtles ta. Ta oli valmis surema teiste eest. Gümnastika polnud kunagi lohedest eriti kuulnud ja ta polnud ka ühtegi näinud. Tal polnud aimugi kui kiired lohed on. Muidugi pole mul nende kiirust vaja teada. Tuld oskavad nad ikkagi pursata. mõtles ta pelglikult. Mõte lohedest ajas talle hirmu nahka.

Brietha ärkas esimeste kiirte peale. Ta tõusis ülesse ja läks peegli ette. Ta kammis juuksed ja pani juuksed krunni. Ta arvas, et see võib täna kasuks tuua. Äkki täna juhtub midagi ja võideldes on parem kui juuksed on krunnis. Ta jäi enda tuppa ootama. Siis koputas keegi Brietha uksele. "Sisse," ütles Brietha. Ukse avas teener. Ta ütles:"Kuninganna ootab teid hommikusöögile"
Brietha tänas teenrit ja läks alla söögisaali.
(Noh nats mängisin kuninganna eest, aga ma usun, et te ei pane pahaks)

(Ei, sellest pole midagi. Muidugi mina ja Apple ei saa laua taga süüa.)

Mirdaliel ärkas samuti. Päike paistis juba aknast. Haldjas kammis juuksed, sikutas saapad jalga ja läks akna äärde istuma. Huvitav, mis kell on? Ma ei tea, millal Cloudhawenis päike tõuseb. Siis koputati tema uksele ja temalegi öeldi: "Kuninganna ootab teid hommikusöögile." "Tänan," vastas Tarnalion. Kui kuninganna teener oli lahkunud, vaatas ta viimast korda peeglisse ja läks alla söögisaali. Brietha oli juba seal. "Tere hommikust. Kas magasid hästi?"

(Ma ei jõudnudki magama Aga ma teen nii et ikka magasin.)

Freia ärkas. Ta sättis riided korda, pani nooletupe ja vibu selga ning hakkas juukseid kammima. Lõpuks võttis ta taskust nöörijupi ja sidus juuksed sabasse. Koputati uksele. "Jah?"
"Kuninganna ootab teid hommikusöögile." vastati. "Tänan," vastas Freia ja läks alla. Mirdaliel ja Brietha olid juba seal. "Hommik. Hommik." Tervitas ta mõlemas keeles, kuid Selwyni murdega. (Las seal olla murre, selline nagu vanasti eestis oli.)

Ayanna ärkas koputuse peale. Ta oli kaua maganud, kuid mitte eriti hästi. Kuid puhanud oli ta sellegipoolest ning tundis end reipalt. Ta tõusis kiirelt voodist ja ütles:
"Sisse!" Uks avanes ja sisse astus üks Cloudhaweni elanikest.
"Kuninganna ootab teid hommikusöögile," ütles ta ning lahkus. Ayanna riietus kiiresti, kammis juuksed ning järgnes talle. Nad sammusid söögisaali juurde ning saatja lahkus. Ayanna sisenes ning nägi, et mõned juba ootavad teda. Ta ütles:
"Tere kõigile."

(Igaüks kirjutab samamoodi: "Kuninganna ootab teid hommikusöögile." )

(Nojah, ilmselt kõik teenrid ütlevadki samamoodi. Ma panin seda juba tähele )

Ayanna vaatas saalis ringi. Saalisolijaid ta veel ei tundnud, teadis vaid nimepidi. Ta soovis omaette, et Gümnastika või Vanir sisse tuleks.

Mirdaliel pani tähele, et Ayanna on omaette. "Tere sullegi," ütles ta. Haldjas tuletas vaikselt meelde, kes nende seltskonnas olid. "Nüüd on vist veel Vanir, Kitrena, Gümnastika ja Apple puudu. Kuid ma arvan, et Apple ja Gümnastika ei saa laua taha istuda. Ah, sealt ta tulebki!"

Apple vaatas oma toa aknast välja. Kostis koputus uksele ja lause: "Kuninganna ootab teid hommikusöögile." Apple astus uksest välja ja läks sööma.

Ayanna naeratas. Ta vaatas veidi ringi ning küsis:
"Kuidas sina siia sattusid?"

Brietha vastas Tarnolinile:"Uni oli kosutav, aga ärevus oli liiga suur." Siis ta pöördus kuninganna poole:"Vabandust, kas siin, Cloudhawenis, on head relvakauplust ka? Ma usun, et mulle oleks vaja midagi paremat kui puust nooled."

Kuninganna naeratas.
"Meil siin pole kunagi relvi vaja läinud, kuna siin on igavene rahu. Aga kui vaja, ma võin midagi muretseda."