Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

(Mina ei oskagi teha. Proovisin aga ei tulnud välja. )

(Ma ei saanud kah aru kuidas muna saada.)

(Ma proovisin kirja "Get your own" aga miski läks sassi.)

(Täpselt sama siin.)

Dwarf ärkas hommikul vara. Päike tõusis alles ning poetas esimesi kiirekesi üle silmapiiri. Dwarf tõusis ning võttis kotist süüa. Kui kõht täis sai, pani ta koti selga ning jätkas teekonda.
Olles mitu tundi kõndinud, pööras tee vasakule ning läks edasi Solenasse. Dwarf otsustaski teha esimese peatuse Solenas. Ta pööras vasakule ning jätkas teekonda.
Loodus ta ümber oli ilus ning ta nautis matkamist.

(Kus ma teiega kokku võiksin saada?)

[Täistunnil tulevad uued munad, siis saab.]

[Ja kokkusaamise kohta ma ei tea. Vaatame, kui lõpuks maa peale tragasi saame.]

[Ja ma siis vist pean alustama.]

Ayanna otsustas, et ta alustab. Ta astus ettepoole ja vandus: "Ma vannun, et mitte kunagi ma ei avalda Cloudhaweni asupaika, juhtnööre siia saamiseks ega seda, mida siin nägin." Ta astus tagasi ning tal oli natuke imelik tunne. Ta vaatas teistele otsa.

Kitrena otsustas, et tema küll siia paika ei jää, tuleb siia tagasi vaid äärmisel juhul. Ta põrnitses kuningannat.

Rikki sammus kodupoole. Teel kohtas ta kitse. Sellest oleks hea saak, mõtles Rikki. Ta võttis oma mõõka Surma ning lähenes kitse juurda, aga juhtus õnnetus ning Rikki koperdas ja kits jooksis minema. ,, Oota," karjus Rikki vihaselt. Ta vaatas oma jalga ja nägi, et on viga saanud. Rikki ei suutnud jalule saada. Ma jään natukeseks ajaks siia, et jalga puhata ja pärast proovin edasi minna, ütles Rikki endale.

(Rikki, kus sa praegu oled? Äkki saame kokku?)

(Muide, kikael, ma arvan, et Kitrena peab ka vanduma.)

(kmhh, ütle siis talle seda.)

(Pilvekuninganna ütles kõikidele.)

Ta vaatas tükk aega ringi kuid lõpuks otsustas lennata tagasi lossi juurde. Lossi juurde jõudes märkas ta, et nad polnud ikka veel lossist välja tulnud. Ta lendas väravast sisse ja jõudis saali kus teised olidsöönud. Kõik olid allles seal. Gümnastika taipas, et seal antakse vandeid.

(Muide, kas Gümnastika peab ka andma vande? Ta oli juba ühe korra elus andnud. Muidu poleks ta Equusi metsa saanud minna.)

(Nojah, ma arvan siis, et ei pea.)

(Ok siis. Nüüd kõik kribinal krabinal kirjutama postitust kus nad annavad vande.)

Brietha vandus:"Vannun enda pere ja enda nimel, et ei reeda selle asukohta isegi siis kui mind ootab surm"

(Minu muna ei kooru kunagi )

Kitrena kordas tüdinud häälel Ayanna sõnu. Ta ei viitsinud ise mingit keerulist vannet välja mõtlema hakkata.

(Potteri fänn päriselt öeldes ma ei tea, mingis metsas olen igatahes, kokkuvõime küll sattuda:D)

(Ma lähen hetkel Solenasse, äkki sa lähed ka sinna? Äkki oled Mebjari metsas?)

Nümfid vaatasid naljakalt teisi, kes vandusid. Nad itsitasid vaikselt, nendel polnud vaja mingit vandumist, nad olid maailma algusest teadnud Cloudhaweni asukohta.

"Vannun enda, oma pere ja sõprade nimel, et mitte kunagi ma ei avalda Cloudhaweni asupaika, juhtnööre siia saamiseks ega seda, mida siin nägin, isegi kui mind, mu peret või mu sõpru ootab surm." vandus Freia, näpates kilde teiste vannetest.

( Potteri fänn, siis olengi Mebjari metsas. Ma ei saa käia, sest Rikkil on jalg ju haavatud. Äkki teeme nii et sa tuled ja aitad Rikkid ning me mõlemad suundume Solenasse?)

Apple andis ka vande: "Vannun oma sõprade, lähedaste ja hingesugulaste eest, et ma ei reeda ega paljasta Cloudheaweni saladusi, asukohta ega sissekäiku või mind ootab ränk ja piinarikas surm. Viin saladuse endaga hauda, ega jaga seda kellegagi." Ta oli midagi kokku mõelnud ja sellest vande koostanud.

(Kas keegi õpetaks mulle ka kuidas seda muna teha?)

Freia vaatas teisi. Enamik olid vande andnud. Mõned mitte. Freia ootas, et see läbi saaks. Ta igatses maa järele. Ja tal oli uusi nooli vaja. Ta oli kuulnud, et keegi plaanis veel relvakauplusesse minna ja otsustas samuti minna.

(Jah ma võin küll. Kõige pealt oota kuni kell on __:00(nt. 12.00). Siis mine sinna lehele kus on kellegi teise muna ja klikka "Get Your Own". Siis tekib sinna kolm musta muna millel on küsimärk peal ja klikka ühele. Edasi saad sa ise aru.)

(Hmm ma pean südaööni ootama siis...)

(Sinnani on veel pool tundi aega nii, et kiirustama sa ei pea.)

(Jepp... Lähen parem oma kodukat tuunima.. Mul on juba üks uus kasutaj kaks, Way ja Blaise on minu sugulased.)

(Kuule aga kuidas sinna õpilast teha saab? Lihtsalt registreerud ja ongi we?)

(Jepp. Enne ma tahtsin teha sellist et antakse meil ja siis saab koduseid töid päriselt teha, aga see oli jube jabur. Sa oled Claire Crystal, eks?)

(Jep, tegin enda selle Hp rollika tegelase järgi. Muide, ma ei saa aru kuidas postidat´da kuna seal ei ole sellist lahtrit nagu siisn kuhu saab kirjutad. Muide jätkaks rääkimist privaatat sõnumi kaudu.)

(Ok. Postida saab "post reply" nupuga.)

Vanir andis vande "Ma ei avalda Cloudhaveni asukohta mitte kunagi. Ma vannun seda oma elu ja oma kuningriigi nimel" ütles Vanir, sest ta oli juba kindel, et ta isa on surnud.

(Minu lohepoegadel on kiire. Nad peavad päevaga üles kasvama. )

Apple kuulas hoolega kui teised vande andsid. Tal oli mugav seda kõike kuulata. Ta hakkas mõtlema juba, kas nad saavad kivi kättesaamisega hakkama.

Kidaia vaatas ringi ja lausus ka vande: Vannun enda ja Sethi nimel, et ei avalda Clowdhaweni asukohta.

(Ma korraks sain vb. nüüd mõnda aega jälle tulla ei saa kahjuks.)

Liliana istus lossi väravatest natuke kaugemale maha puhkama.Just siis läksid lossi väravad lahti ja ta nägi natuke ebatavalist pegasust välja lendamas.

Myrthel ärkas keset ööd higisena kuna oli näinudunes orke,kes jälitasid teda. Ta püüdis rahuneda ning uuesti magama jääda,kuid ei suutnudning hakkas,siis igavusest heegeldama. Ta heegeldas umbes tunnikese ja pärast seda oli ta juba piisavalt väsinud ning heitis uuesti magama.

(Teeme nii, et kõik vandusid juba ära? Ning läheme alla. Ma pean veel kaduma, kuna ma lähen ratsalaagrisse... Ma teen, et ma eksin kusagile ära ning siis, kui laagrist tagasi jõuan, jätkan.)

Kui kõik olid vandunud, et ei avalda Cloudhaweni asupaika, lausus Pilvekuninganna: "Nüüd on aeg minna neil, kes otsustavad minna. Järgnege mulle."
Koridori jõudes küsis Kuninganna: Kas kellelgi on asjad toas, mida nad tahaksid ära tuua?" Ayanna oli oma seljakoti tuppa jätnud ning kiirustas seda ära tooma. Mõned kaaslased käisid veel kiiresti tubades ära. [Vabandust, et ma teie eest mängisin... Aga kui kõik oma asjad ära tooksid, siis asi veniks pikale...] Kui kõik olid tagasi, juhtis Pilvekuninganna nad väravasse. Need olid avatud.
"Nägemiseni!" ütles ta. "Me ei näe üksteist niipea, võib-olla mitte kunagi. Teie retk on ohtlik, kuid ma usun teisse. Soovin teile edu!"
"Head aega!" vastas Ayanna. Ta ei suutnud rohkem öelda, sellest kaunist paigast lahkumine oli ränk katsumus. Nii väga oleks ta tahtnud siia jääda... Kuid ta oli otsustanud, et ta läheb.

(Mul on kavatsus jätta nümfid metsa)

Gabriella imetles veel veidi kuningannat, et tema välimus meelde jääks. "Kiiresti, tehke kiiresti! Nii, Pegasus läheb alla, üksi, teised hüppavad treppist alla, suurte vahedega, siis läheb kiiremini! Ma võtsin mõned tekkid kaasa, et teie kukkumist nattuke peatada, muidu, kui Pegasus teid kinni võttab sureb ta ära. Nii. Tehke kiiresti! Hüppake! "

(Mina kaon koos Ayannaga kuna ma lähen täpselt samma ratsalaagrisse.)

"Head aega!" ütles Gümnasika kuningannale, samal ajal kummardades ja itsitas nümfi sõnade peale. Ta tõusis õhku ja lendas trepi kõrvale ning ootas teisi järele. Tal oli veidi kahju ära minna aga ta teadis, et saab siia alati tagasi tulla.

[Ega me hüppama küll ei hakka.]

Nad hakkasid tasapisi trepist alla minema. Ayanna vaatas veel korra tagasi. Maa, mis maha jäi, oli imekaunis. Ta pööras ohkega pea ära, lootes, et ta kunagi veel sinna satub. Nad hakkasid alla minema.
Pärast tundidepikkust ronimist tegid nad peatuse, et puhata. Ayanna võttis kotist süüa ning sõi.

(Miks ei hüppa, see võttab ju nii palju aega se sealt alla minemine.)

Nümf vaatas nid, ja sai pahaseks. "Noh olgu siis, las teie maa sureb, parem minna jalgsi ja oodata et palju inimesi sureks, kui riskida oma surmale, ja kui hüppamine õnnestub, siis olete sellega päästnud paljuid inimesi. " Ta läks lennates alla, kiiremini kui teised kes astusid treppist. Goldreine pani käe laubale. "Oh jumal küll... " Lausus ta pomisedes.

Apple kõndis trepil ettevaatlikult. Talle ei meeldinud treppidel kõndida. Cloudheawen ei olnud teda kõigutanud, nagu paljusid teisi. Talle ei tundunud see maa palju kaunim kui mingi muu maailm.

Freia oli mõistus Cloudhawenis viibimisest natuke sassis. Ta toetus käsipuule(las olla), kui tal mõte tuli. Ta hüppas käsipuule istuma ja liugles allapoole. Mõni meeter edasi Freia tuli maha ja läks tagasi üles. "Nii saab kiiremini. Proovige ka." pakkus ta.

Ayanna pakkis oma koti kokku ja arvas: "Ma ei julge. Kuid mina vist saan Gümnastikaga sõita?" Ta pöördus naeratades Gümnastika poole.
"Mis sa arvad?"

Gümnastika maandus Ayanna juurde ja ütles:"Noh, ma arvan, et ikka võib." Ta ajas ennast madalaks nii, et Ayanna saaks kergelt selga tulla.

Ayanna hüppas kergelt Gümnastika selga ning samal ajal, kui teised trepil olid, liuglesid nad teiste kõrval. Ayanna küsis Gümnastikalt mõttes:
"Mis sa arvad, mida me maa peal tegema hakkame? Kust me Kivi leiame?"

"Ma arvan, et maapeal arutame teistega." vastas ta. Gümnastika vaatas korra tagasi, et meelde jätta seda kohta ja et ta saaks siia alati tagasi pöörduda.

Järsku Gümnastika märkas, et nad ei näe enam treppi. Ta lendas küll ringi, aga kuna trepp oli nähtamatu, ei leidnud ta enam seda. ta ütles Ayannale:
"Ayanna? Ma ei näe enam treppi."

[Paluin ärge hakake meid otsima, me läheme koos ratsalaagrisse ning üritame selleks ajaks ära kaduda.]

Ayanna arvas:
"Nojah, asja, mis on nähtamatu, on üsna raske leida... Äkki ootame neid Nümfimetsas?" Nad sööstsid maa poole.
Olles maa kohal, nägi Ayanna kaugemal tulukest. Kui nad lähemale lendasid, sai ta aru, et see on tulekahju.
"Vaata! Seal on tulekahju! see on vist Mebjari mets." Nad lendasid täie kiirusega Mebjari metsa poole. Poole tunni pärast olid nad tulekolde kohal. Üsna suur metsa-ala põles. Ayanna märkas tule ääres orke, kes ilmselt olid tule teinud. Ta võttis kiiresti välja vibu ning lasi paar noolt orkide suunas teele. Nood langesid ning Ayanna jäi mõtlema, mida tulega ette võtta. Kuid kuskilt ilmus välja suur pahmakas vett ning tuli hakkas kustuma. Seda tuli veel ning varsti kustus kogu tuli sisisedes ja suitsedes. Ayanna otsis kohta, kust vesi tuli ning märkas põlenud ala ääres üht meest, kes saatis veel igaks juhuks vett teele. See oli kindlalt võlukunst.
Gümnastika maandus mehe juures. Ayanna tuli maha ning sõnas:
"Sa kasutasid võlukunsti." See ei olnud küsimus.
"Jah, seda ma tegin," vastas mees ning jäi Ayannat vaatama. Ta sõnas: "Kui sa tahad, ma võin sind õpetada."
Ayanna vastas imestunult: "Jah, see oleks tore," ning muigas. Ta läks koos mehega.

Liliana oli tukkuma jäänud.Ta ärkas ja mõtles et on aeg minna.Kui ta treppi poole läks jäi ta veel korra Cloudhawenit vaatama,ta ei tahtnud ära minna,kuigi ta teadis et ta tuleb siia tagasi.Siis läks ta treppi juurde kus ta tõusis lendu.Ta lendas natuke kõrgemal kui tavaliselt,sest ta võis ju jalad vastu treppi ära lüüa (trepp oli ju nähtamatu).
Kui ta oli poole treppi peal siis nägi ta inimesi,haldiaid,tumehaldiat,nümfe,üksarvikut ja pegasust keda ta juba näinud oli, alla sammumas.Ta oli päris üllatunud kuna ta polnud Cloudhawenis kunagi tumehaldjajd,haldjaid ja üksarvikuid näinud.Ta läks nende juurde ja tutvustas ennast "Tere mina olen Liliana ja kes teie olete?Teiesugust rahvast pole ma Cloudhawenis kunagi näimud,kust te tulete?"