Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Oli päikeseline kevadpäev. Loodus oli juba roheline ja Ayanna hingas mõnuga värsket õhku. Linnud laulsid ja ilm oli kevade kohta üsna soe. Ayanna jalutas metsas. Seda tegi ta iga päev, aga ei tüdinenud ära. Ta astus peaaegu hääletult ja vaatas loodust, silmis rõõm. Ta armastas loodust ja kevaditi oli ta ikka õnnelik.
Ta otsustas just koju tagasi pöörata, kui kuulis ema häält.
"Ayanna! Kus sa oled?" Ayanna vaatas ringi ja nägi ema. Ta jooksis ema juurde.
Ema nägi kurb välja. Ta oli nutnud. Ayanna küsis murelikult:
"Ema, mis juhtus? Miks sa nutsid?" Evannal oli raske oma tütrele vastata. Ta vaikis hetke ja lausus:
"Ayanna, su isa... Ta hukkus. Kagurindel. Meile tuli just teade. Üks suurem orkisalk ründas neid ja mõned haldjad langesid..."
Ayanna ei kuulnud enam. Tema isa... Surnud? See ei saanud olla. Ta kurvastus oli mõõtmatu. Ta vaikis kaua ja mõtles.
"Isa ja... surnud?" suutis ta lõpuks ema käest küsida. Ema noogutas ja kallistas tütart. Ayanna üritas sellest ikka veel aru saada. Ta jooksis koju. Ta läks oma tuppa, kuid ei hakanud nutma. Ta heitis voodile pikali ja vaatas mittemidaginägevate silmadega lakke.

Mirdaliel pikutas samblavaibal. Huvitav, mida Grape praegu teeb? mõtles ta. Haldjas proovis temaga mõtetes ühendust saada, aga see ei õnnestunud. Mis temaga lahti on? mõtles Mirdaliel ärevalt. Ta läks jalutama, et mõtteid sellelt eemale juhtida. Linnud trillerdasid rõõmsalt ja loomad tegid oma toimetusi. Selle vaatamine tegi tõesti enesetunde paremaks.

Ayanna ei suutnud lõpetada isale mõtlemist. Lõpuks tõusis ta voodist ja läks õue. Ta istus ühe puu alla. Seal oli parem. Ta nägi ema välja tulemas ja nihutas end natuke, et teda näha ei oleks. Ta tõesti ei tahtnud kellegagi hetkel rääkida. Ta tõusis vaikselt. Ta otsustas Melyani järve äärde minna. Selle vesi pidi enesetunde paremaks tegema. Ta hakkas vaikselt puude vahelt järve poole minema.

Taas kord oli Gümnastika lendamas. Ta vaatas taevasse ja mõtles omaette. Viimased päevad olid olnud jube kuumad ja täna oli oodata padukat, mida Gümnastika hirmsasti ootas. Ta maandus korraks ühele lagendikule, kus oli väike kohake, kus oli ainult muld. Ei mingit muru. Ta viskas äkitselt ennast pikali ja püherdas mullas. See oli nii mõnus. Ajas kõik need tobedad kärbsed ja parmud minema. Ta ajas end püsti, raputas ja tõusis uuesti lendu...

Tarnalion proovis ikka ja jälle Grape'iga ühendust saada. Ja ikka jälle ja jälle see ei õnnestunud. Ma lähen teda otsima! otsustas ta. Mirdaliel võttis enda mõõga, vibu, nooletupe ja söögi kaasa ning asus teekonnale läbi metsa. Haldjas nuusutas õhku. Suvelõhn! mõtles ta rahulolevalt. Miski ütles talle, et Grape'iga on kõik korras.

Ayanna oli poolel teel järve äärde, kui tema juurde lendas kiri. See tuhises kiiresti puude vahelt tema juurde. See oli saadetud võlukunstiga! Ayanna ei osanud arvata, kes selle saatis. Ta püüdis kirja ettevaatlikult kinni ja avas selle. Seal kiire käekirjaga kirjas:



Ayanna luges kirja veel kord üle. Ema ka... Mida ta nüüd pidi tegema? Ta otsustas kiiresti edasi liikuda, kaugemale orkidest, kuigi ta süda soovis hoopis ema päästma minna. Aga ema palus. Ta pidi edasi minema. Ayanna pistis jooksu. Ta otsustas minna endiselt Melyani järve poole.

Mirdaliel jalutas edasi. Nüüd hakkas metsapiir jõudsasti lähenema. Kas ma lähen metsast välja? mõtles ta murelikult. Ma... vist lähen. Olen varem ka käinud. Igaks juhuks käin teistes haldjametsades ka.

Ayanna jooksis edasi. Ta ei väsinud endiselt, ta oli tugev jooksja ja hea võhmaga, nagu enamik haldjaid ikka. Ta lähenes jõudsasti järvele.

Gümnastika suureks pettumuseks ei olnud mitte mingisugustki vihma. Ta maandus otse tiiki, et ennast mullast puhtaks loputada. Järsku ta kuulis mingit sahinat. See polnud pegasus ega ükssarvik, see oli kindel. Samuti polnud see ka haldjas, kuna haldjad ei sahista nii kõvasti. Inimesed ei käi tema teada metsa keskel. Gümnastika silmitses pingsalt seda kohta, kust sahin oli tulnud ja hirnatas hoiatavalt...

Ayanna jooksis, kuni jõudis hõredamasse metsa. Järv oli lähedal. Olles veel paarsada meetrit kiiresti läbinud, jõudis ta Melyani äärde. Järv oli väga kaunis. Selle pinda ei seganud ükski virve ja vastaskalda puud peegeldusid selges vees. Ayanna laskus järvekaldale ja istus. Ta jõi paar sõõmu seda kosutavat vett. Temasse juurdus uus lootus. Küll ema kunagi vabaks saab. Tema ise aga... Mida ta tegema pidi? Ta ei saanud koju jääda, kuna orkid teadsid, kus ta elab. Aga kuhu tal minna on? Mitte kuhugi. Hetkel ta otsustas kodust läbi käia ning võtta oma vibu, toidumoona ja nende igaks-juhuks varutud inimeseraha. Haldjad ju raha ei kasutanud. Kuid ta istus veel natuke aega järve ääres ja jälgis, kuidas joomisest tekkinud virved vastaskaldani jõudsid ja peegelpildi virvendama panid.

Brietha astus enda majast välja. Ta nägi ilusaid linde ja ohkas: "Küll see Marynia on ilus." ta läks enda hobuse juurde ja silitas teda. Ta andis hobusele süüa ja läks tuppa enda korvi võtma. Nähes, et ta hobune on söönud, istus Brietha talle selga ja ratsutas ühe lagendiku poole. Kuigi tee oli pisut ettearvamatu ratsutas Brietha enda hobusega kindlalt teatud suunas. Olles jõudnud lagendikule hüppas ta maha ja hakkas Liilia õisi korjama. Ta oli nimelt avastanud, et tema Liilia õite varu hakkas otsa saama. Olles korjamise lõpetanud, istus ta rahulikult ühel kivil ja mõtles.

Ta teadis et seal on keegi. Ühe hetkega tõusis ta kahele tagumisele jalale, ajas tiivad õieli, vehkis rahutult peaga ja hirnus taaskord hoiatavalt, ainult poole valjemini. Kostus veel kord sahin. Gümnastika maandus tagasi neljale jalale ja sööstis sahistajale järgi. Kui ta metsa äärde jõudis peatus ta. Kes see oli? Nüüd oli ta kindel et seepolnud ei haldjas ,kuna oli haldja kohta liiga tumeda nahaga,päkapikk, kuna oli liiga pikk ega inimene. Rääkimata pegasusest või ükssarvest...

Ayanna ohkas ja tõusis. Ta lootis, et orkid on nüüd läinud. Ta ronis kaldast üles ja jõudis metsa vahele. Ta mõtles endiselt emale, kuigi järvevesi oli talle kosutust ja rahu andnud. Ta hakkas kodu poole kõndima. Kiiret polnud kuhugi, pigem las võtab kauem aega, et orkid jõuaksid ära minna. Ta küll eriti ei tahtnud minna, kuna äkki orkid olid ikka seal, kuid talle oli varustust vaja, ilma selleta ta ei saanud kuhugi minna.

Brietha hakkas enda kodupoole ratsutama. Kui ta oli koju läinud siis ta pesi enda hobust ja läks tuppa. Ta hakkas Liilia õisi kuivatama. Kuna Briethal oli üsna varsti neid õisi vaja kuivatas ta neid võluväega. Olles selle protsetuuri lõpetanud pani ta Liilia õied purki. Natuke pani ta ka ühte kotti. Brietha teadis, et iga hetk võivad orkid siia tulla. Sellepärast oli tal alati varuks põgenemise kott. Lõpuks ta läks enda aeda salatit korjama.

Gümnastika silmitses veel tükk aega Telgioni lahte. "Kas see tõesti võis olla tumehaldjas?" mõtles ta. Tumehaldjad polnud kunagi Equusi metsas käinud. See oli kummaline. Kas see pidi tähendama pimeduse isanda rünnakut? Gümnastika väristas ennast. See mõte häiris teda. Ta lendas oma pisikese pesa juurde ja seadis kõrtest asemele...

Ayanna kõndis küll aeglaselt, kuid hakkas kodule lähenema. Nüüd kõndis ta hiirvaikselt. Ta lipsas puu tagant puu taha, kuulatas ja uuris hoolega ümbrust. Kuid midagi polnud näha. Ta ohkas ja liikus ettevaatlikult nende tagasihoidliku majani. Ta sisenes ja läks otsejoones oma tuppa. Ta riputas õlale oma uhke vibu ja nooletupe. Vibu oli haldjate tehtud ja äärmiselt kvaliteetne. Seejärel suundus ta ema tuppa ja avas ta kirjutuslaua sahtli. Väikese südametunnistuse pistega ta võttis sealt kogu raha. Ta veenis end, et see on õige, ema oli vangis, tema oli lindprii ja tal oli raha vaja. Ta võttis raha. Seejärel pani ta endale valmis reisikoti. Sisse ta pani raha, veepudeli, söögitagavara, tagavaranoa, pärast hetkelist mõtlemist veel kera vastupidavat nööri, tuletegemise vahendid ja muid tarvilikke asju. Ta kontrollis, kas nuga on vööl ja hakkas uksest välja minema. Ta tegi ukse lahti ja vaatas veel viimast korda üle õla oma kallisse koju.

Gümnastika mõtles ikka veel selle peale. Taas kord tuttav sahin. Kuid see kord oli ka üpris mitu täiesti võõrast sahinat. Kui sahinad möödusid tuli Gümnastika juurte alt väja ja asus neid jälitama. Seal oli ümbes kümme orki koos ühe tumehaldjaga. Gümnastika jälitas neid tükk aega veel neid. "Mida nad siit tahavad?" Mõtles Gümnastika paaniliselt...

Sharlotte arvas, et on piisavalt salatit korjanud. Ta kõndis tuppa. Olles pannud salati lauale istus ta maha ja luges raamatut. Samal ajal juhendas võluväel nuga mis lõikus tema eest. Peale seda ta pani salati taldrikule ja tegi endale teed. Ta läks õue ja andis enda hobusele kaeru. Tagasi jõudes kallas ta endale teed ja hakkas seda jooma süües samal ajal salatit.

Üle Ayanna õla vihises nool. Ayanna võpatas ja pööras pea jalamaid ringi. Orkid olid välja tulnud! Neid oli mitukümmend tükki ja nad ründasid! Ayanna põikas veel paari noole eest kõrvale ja hakkas jälle järve poole jooksma. Orkid hakkasid teda jälitama, kui Ayanna oli kiirem. Üks orkinool vihises jälle temast mööda. Ayanna lisas kiirust. Aga mida ta järve juures pidid peale hakkama?

Freia jalutas metsas, tundes selle ilust rõõmu. Huvitav, kui kaugel täiskuu on? Ma ei mäleta enam üldse... Eemalt kostis sahinat. "Kes seal on?"
Üks oks prõksatas. Korraks vilksas midagi tumedat. Tumehaldjad siin, Solenas? Pole võimalik.
"Kes seal on?!"
Freia hääl kõlas peaaegu paaniliselt. Kusagilt kostus sisinat. Freia hakkas tagurpidi kõndima. Ta kõndis, kuni tundis selja taga puud. Korraga võttis keegi tal ümber kinni, sulgedes naise suu.

(Harry Potter kas sa elad kuskil Marynias?)

(Jah, ma ütlesin juba.)

Freia rabeles, kuid teda ei lastud lahti. "Paigal, plika."
See sisisev, kähe hääl sai kuuluda vaid tumehaldjale. Freia kangestus hirmust. Üks nool libises seljas olevast paunast maha. Freia püüdis selle kinni ja suskas tumehaldjat. Too karjatas ja laskis naise lahti. Freia jooksis, soovides, et tal oleks hobune või kegi selline.

Teda märgati. Gümnastika tegi kiire hüppe ja tõusis õhku. Ta järel tuiskas paarkümmend noolt. Terve Equusi mets oli orke täis kui välja arvata kõige Serechi soo poolsem osa. Ta lendas täies kiiruses Serechi soo poole. Serechi soo piiri peal ta peatus."Üksi ei pea me kaua vastu. Me peame abi väge kutsuma. Dwarvenist ja Solenast vaevalt et keegi meile appi tuleks. Cloudhawen on liiga kaugel ja seda on raske leida. Ainus koht kus võiks abi leida on Marynia metsast." arutas Gümnastika oma mõtetes...

Tumehaldjas oli toibunud ja hakkas Freiat taga ajama. Eikusagilt ilmus kamp orke, kes naisest kinni haarasid.
"Laske mind lahti!" kiljus Freia.
"Vaevalt," sisistas tumehaldjas, "meil on sind vaja. Ja selle noole eest sa veel saad."
Freia rabeles, kuid orkid olid liiga tugevad. Nad sidusid naise kinni ja hakkasid teda tassima. Tumehaldjas oli Freia vibu ja nooled enda kätte võtnud. Ta uuris neid käigu pealt. "Head nooled ja korralik vibu. Tänud, plika!"

Gümnastika mõtles veel. Natuke vaatas Serechi soo poole ja vaatas Equusi metsa poole ja mõtles: "Head aega Equusi mets!". See järel pööras pea Serechi soo poole, mõtles paar sekundit ja tõusis õhku...

Brietha kuulis hääli. "Orgid!" mõtles ta ja võttis kähku ühe kotti ja jooksis hobuse juurde. Ta kargas hobusele selga ja ratsutas metsa. Ta ratsutas niikaua kuni hobune väsis ära. Brietha tuli hobuse seljast ära ja hakkas ise ringi jalutama. Ta ei näinud kedagi. Ta ronis ühe puu otsa ja vaatles metsa. Ka seal ei näinud ta kedagi. Ta tuli maha ja mõtles mida edasi teha. "Kahekesi koos oleks palju parem nii rännata,"arvas Brietha.

Mida ometi teha? mõtles Freia, olles ülimurelik. Oeh, kui mitte midagi ei saa teha, mõtlen millegist muust. Ta pani silmad kinni. Tumehaldjas märkas seda.
"Mis viga, plika?"
Ta hääl oli õel.
"Ahjaa, sa ei saa ju vastata."
Kuidas huvitav teistega lood on? Ma loodan et Krissy, Selcer'i ja Karco'ga on kõik korras. Ja Ayanna! Mida ta teeb? Kas temaga on kõik korras? Freia tahtis neile küsimustele vastust.

Nümfide metsas kaldus vaid rahu. Gabriella istus ühe puu oksalt, ja kõigutas jalgu ning vaatas linde, kes ehitasid pesi. Ta laulis.

"Iga nümf, kes kardab ründajat,
Võib siis kindlalt uppuda
Sest siin pole, kindlustajat
Kes sind aitaks karjuda.
Appi,
Kas kuuled hõikeid,
Appi,
Kust tulevad mõisted?
Sest et mõelda, pole sul vaja. "

Ta laulis juba laulu tükk aega, laul tundus lõppmatu. Iga salm oli talt peast tulemas, ja kirjeldas tema elulugu. Hetkel, oli ta ründajate tulekul. Ainus juhus, mida oli tõeliselt vaja kirjeldada.

"Tirallilalalaaa
Tiraliilalluu
Tirilillalii
Trallulallu. "

Linnud laulsid koos Gabriellaga.

Tumehaldjas ja Freiat tassivad orkid jõudsid mingi lossi juude. Loss oli suur, tume ja sünge. Kurja loss! käis Freial peast läbi. Ta ei nimetanud kunagi, isegi mõtetes ega kirjutades, Kurja nime. Freiat tassinud ork tegi vahetuse, andes naise teisele orkile. Ise vajus ork seina äärde istuma. Polnud ka ime - Freia oli tegelikult üsna raske. Uus tassija hoidis pahasti ja Freial hakkas õlg valutama. Kurja loss... Mida ma ometi teen?!

Gabriella laulis edasi, oma laulu, mis ei tähendanud tegelt absoluutselt midagi. Ta laulis ikka edasi. Ja kui ta ometi lõppule jõudis, laulis ta edasi :

"Nüüd olen ikka sel puul,
Kus on sündinud kuu,
Mille magan nüüd,
Ilma et tunneksin süüd.
Kiire,
Kiirusta sinna,
Kiire,
Sinna kuhu vaja minna"

Linnud hakkasid lendama. Nad läksid ära. Suur müra kostis. Gabriella naeris, ja hüppas puust alla.

Ta lendas kõrgel taevas. Ta oli ikka veel Serechi soo kohal. Gümnastika vaatas alla. Ta nägi vaid koledat sood enda all. Ta oli enam kui pool tundi üle soo lennanud. Kuigi ta oli hirmus vasinud pidas ta vastu ja lendas edasi. Gümnastika teadis et soo lõpp pole kaugel...

(Gnagnagnagnagna... Spoilereid ei tohi teha! Hermione, tee pikkemalt, palun. )
Gabriella vaatas igale poole, ja nägi kohta, kus põõsas sahises.

"Hallo, kas siis soovib veel keegi mu kaunit metsa vallutada? "

Ta tegi alati seda nalja, sest see oli jäänud talle meelde, kuidas üks mees soovis millalgi seda metsa vallutada. Põõsast tuli välja hunt. Gabriella läks hundi juurde, ja silitas teda.

"Kaunis loomake, ära enam linde ehmata, ma ütlesin sulle, sa toitud ainult surnutest loomadest, saad sa aru? Ma võin sulle ise toitu tuua, kui sa soovid? "

Muidugi ei saanud hunt temast aru, aga sellegi poolest, sai ta aru sõnadest : surnud loomad, ise toitu tuua. Ja sellest talle ka piisas, et aru saada.

See hunt oli eriline, tal oli sinised silmad, mis polnud huntidel harilikud ning ta karv oli pigem valge poole minev, kuigi sel olid mõnes mustad laigud. Hunt oli suur, mitte nagu iga hunt, mis metsas elab, ja see tuli sellest, et ta oli maagiaga seotud. Hunt oli sammuti Nümfiga elanud juba kaua aega, ja sai juba aru mõnest haldja- ja inimkeele vahelisest keelest aru, sellega polnud tal probleeme aru saada ka inimekeelt, või haldjakeelt.

Brietha otsustas:
"Me peame otsustama kuhu minna."
ta võttis enda kottist kaardi ja hakkas seda vaatama. Ta tegi kindlaks kus ta on ja hakkas mõtlema kuhu liikuda. Ta arvas, et kõige parem on otsida mingi järv. Brietha vaatas kaarti ja otsis temale kõige lähema veekogu. Ta vaatas, et üks väike jõgi on temale üsna lähedal. Ta hakkas sinnapoole ratsutama.

Aeg ajalt vaatas Gümnastika alla. Ta oli hirmus väsinud ja tahtis maanduda. Ometigi ta ei teinud seda. Ta lendas just üle Arwani jõe. Gümnastika tõusis pilvedesse ja kiirendas ennast. Ta mõtles Equusi metsa peale. Kuid ikka piinas teda mõte: Miks nad üldse sinna tulid? Mida nad otsisid? Kas see on seotud kuidagi Silvani Haldjakiviga? Ja sellega et see kes selle kivi Malibraelt varastas oli pegasuse ratsanik? Ta raputas pead. Talle ei meeldinud see mõte. Ta lendas pilvedest madalamale. Soo lõpp oli juba veidi paista. Ta kiirendas ennast veel et soo lõpp kiiremini kätte jõuaks...

Breitha ratsutas tükk aega. Lõpuks ta leidis selle koha ülesse. See koht oli imeline. Ta tuli enda ratsult maha ja hakkas suppi tegema. Ausalt öeldes tundis ta metsas ennast koduselt. Ta kuumutas vett, et pahad bakterid ära kärbuksid. Brietha hakkas endale onni tegema. Ta otsustas, et ta ei tee uhket onni, sest homme liigub ta edasi. Ta tegi ka ühest rättikust enda hobusele peavarju. Olles sellega lõpetanud asus ta sööma. Peale seda ta heitis pikkali ja otsustas kuhu edasi minna. Ta vaatas kaarti ja ta ei teadnud kuhu edasi minna.

Mirdaliel oli mitu tundi jalutanud ja tegi väikese puhkeaja. Metsa poolt kostis kisa ja üksikuid kuuldavaid sõnu. Need on vist orkid, taipas haldjas. Mina nende vastu üksi ei saa, seega ma pean kelleltki abi paluma. Aga kellelt? Siia orke varem ei ole tulnud. Mirdaliel võttis leiba ja jõi lähkrist vett. Enne ta ei tundnudki, kui tühi tema kõht on. Nüüd ta harjutas veidi võlukunsti ja hakkas edasi kõndima.

Üle Serechi soo minemise oli läinud terve igavik. Õnneks soo lõpp oli näha. See oli küll hirmus vaevaline aga lõpuks maandus ta Sereshi soo piiri juures asuval väikesel aasal kus oli väike puhta veega oja. Gümnasika hingas raskelt sisse ja välja. Ta heitis aasale pikali ja oli seal natuke aega kuni ta hingamine jälle normaalseks läks. Seejärel tõusis ta püsti ,jalutas ojani ja jõi. Kui ta oli joonud ja söönud hakkas ta mööda oja edasi kõndima lootes et see viib Endlaka jõeni...

(Lahe rollikas on. Nüüd on tehtud se, mida ma algusest peale plaanisin.)

Freia irvitas ja lidus lossist välja,otsima kedagi, kes võiks Isandat teenida. Ta vaatas taevasse. Praegu oli juba päeval kuud näha. See oli peaaegu täis. Homme! Homme saan ma muunduda! Ta oli õnnelik. Freia jooksis natuke metsa vahel, lootes, et kohtab kedagi. Vilksamisi käis ta peast läbi nimi Ayanna. Ta ei teadnud, kes see on, kuid otsustas Ayannast teha Isanda teenri. Kõige esimesena. Freia otsustas minna põhja poole, kus ta mäletas olevat mingi metsa.

Väike oja viis otse Enlaka jõeni.
Gümnastika oli vahepeal õhku tõusnud et kiiremini
jõuda kohale. Ta maandus korraks et tuvastada täpselt kus ta on ja kuhu poole peab ta minema. See oli koht kus ristus Solena-Imanto maantee Endlaka jõega. Seda teadis ta silla järgi mis oli uhke ja väga korralikult ära tallutud tee pärast. Tähendab et ta peab minema Kagusse. Gümnastika oli päris väiksena leidnud Ardamirieli kaardi ja ta teadis täpselt oma kujutus milline see välja nägi ja mis kohad kus olid. Kuna Endlaka läks risti läbi Ardamirieli Põhjast-lõunasse ja Imanto-Solena maante Idast läände oli tal selge kuhu peab ta minema. Ta tõusis õhku ja suundus Kagusse...

Marynia või mis see oli... mõtles Freia ikka edasi joostes. Shreker oli Freiale vibu ja nooled tagasi andnud ning Freia tegi pausi ja harjutas laskmist. Kõik nooled lendasid puusse märgitud lõhesse. Freia naeris, võttis nooled, pani kotti ja jooksis edasi.

Gümnastika oli rahul endaga. Marynia mets polnud enam kaugel seda ta teadis. Linnud lendasid talle vastu. Tuul paitas teda. See oli mõnus.Bybloni -Imanto maanteel tõusis ta kõrgel pilvedesse ja kui ta laskus oli näha lõputult kaunit metsa.
(Nüüd on soovitatav Ayannal ennast valmis panna.)

(Tulge keegi minu juurde )


Brietha tegi lõunauinakut. Kui ta oli ärganud arvas ta, et kell on midagi viie paiku. Ta ronis puu otsa. Vaadates ringi ja otsides kohta kuhu minna. Lõpuks ta otsustas, et jääb siia. Ta ehitas ülesse enda onni, et orgid teda hädajuhul ei näeks.

(Kas võiks nii, et ma kohtun Gümnastikaga ka?)

Freia jõudis metsa. Ta võttis tempot maha ja kõndis niisama, tehtes kedagi näha. Taevast kostus vihinat. Freia vaatas üles, kuid nägi ainult midagi musta vilksatamas.

Mirdaliel oli mitu tundi kõndinud. Praegu oli ta Roweli järve ääres. Ta arvutas, et mõned tunnid veel ja jõuabki Marynia metsa. Haldjas kinnitas veidi keha ning sammus edasi.

Kindlasti vares või keegi selline. otsustas Freia ja kõndis edasi, muutes suunda ja liikudes edasi loodesse, Roweli järve poole. Ta hakkas jooksma. Varsti tundus talle, et eespool on liikumist, kuid need oli ainult paar valvurorki.

Mirdalielile tundus, et ta pole üksi. Igaks juhuks pani ta haldjamantli selga, mis kaitseb võõraste pilkude eest ja oli valmis iga hetk võluma. Puude vahel vilksatas keegi.

Freia jooksis ikka edasi. Ta tajus ees liikumist ja hakkas ümbrust uuima, soovides, et kuu oleks täis juba. Ta võttis vibu ja noole, vinnastas vibu ja sihtis ümbrust. Ta teadis enam-vähem, kus see keegi on.
"Tule välja või ma lasen!" ütles Freia kõva häälega.

(libahunt: Ikka võib. Aga pärast minu ja Ayanna kohtumist. Ma enne ei kirjuta edasi kui Marie siia tuleb.)