Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

"See on pikk lugu. Kõigepealt Freia hammustas mind, tänu temale olen ma libahunt. Ma olen talle tegelikult tänulik. Tema eest põgenedes kohtusin Briethaga. Koos temaga läksin Nümfimetsa, seal kohtusin nümfidega ja koos nende ja teistega tulin siia. See kõik juhtus vaid mõne päevaga." Ka Mirdaliel vaatas ringi. "Sa oled haldja kohta üsna noor, ma vaatan."

"Kui see tüli ei tee siis.," Ta jäi mõtesse ja siis talle tuli meelde - ta ei teadnud mis on haldja nimi, kes on roheliste silmadega ja säravkuldsete juustetega. Ta ütles temale:"Vabandust, ma ei ole ennast tutvustanud. Minu nimi on Brietha."

(Mina?)

"Tere," vastas Ayanna. "Minu nimi on Ayanna." Ta ütles Mirdalielile:
"Ma olen 25-aastane. Mu isa suri Marynia metsa kaitstes ja ema püüti orkide poolt kinni. Siis ma põgenesin, kohtusin Gümnastika ja Vaniriga ning Imanto lähedal sain mürginoolega pihta."

"Kahju. Minu vanemad on Maritusel sealse rahva nõuandjateks. Ma pole neid paarsada aastat näinud," ütles haldjas nukralt. "Minu vanuse kohta nii palju, et varsti saab kümme sajandit täis. Mina olen näinud Õnnelikku Ajastut, kui Ardamirielis valitses rahu. Kuid Malibrae hävitas selle." Haldjas ohkas uuesti.

(Jah sina )

"Minu isa suri ka kui ma olin väike. Ema ma nägin umbes 8 kuud tagasi. Loodan, et ta on elus," jutustas Brietha.

Ayanna ohkas.
"Ma loodan, et mu emaga on kõik korras. Ta on mu ainus perekond. Nüüd ta on Malibrae käes."
Ta vajus mõttesse. Miks pidid orkid tema ema tahtma? Ta oli ju täiesti tavaline haldjas, kes elas üksikuna Marynias. Kui just... Tema ja Kivi tagasi varastanud pegasuseratsaniku nimed langesid kokku. Ei, see ei ole võimalik. Pealegi, kuulduste järgi oli too ratsanik surnud.

Freia oli üsna mõtlik. Söömise ajal oli ta kuulnud, et Mirdaliel oli miskipärast tänulik, et ta teda hammustas. See oli imelik. Kuid siis Freia taipas, et tal on aeg sassis ja ilma kuufaasi teadmata tal on oht muunduda. Ta pöördus kuninganna poole ja küsis: "Vabandust, aga mis faasis kuu hetkel on?"

(Täiskuu oli ju just täna, kuna sa muundusid. Mis sa arvad, kas täna öösel on ka täiskuu või ei?)

"Me peaksime kiiremas korras teele asuma. Varsti on kogu maa laastunud ja siis ei saa me enam midagi teha,"ütles Brietha tõsiselt.

"Jah, ma arvan ka nii," ütles Ayanna. Ta läks laua juurde ja võttis ka süüa.

Brietha võttis juua. Ta ei mäletanudki millal ta viimati korralikult söönud oleks. Ta rüüpas suure sõõmu.

Nümfidele polnud midagi öeldud, ju kuninganna teadis, et nad magavad kaua. Kuid imeliste lindude laulud äratasid varsti ka Nümfid, mis paremat kui ärgata lauluga. Aeglaselt tõusid nad püsti, ja läksid iseenesest söögi tuppa. Arutades tee peal sellest imelisest kivist. Nad jõudsid lauale, ning tervitasid laual olevaid. Nümfid vaatasid isuga mõnusaid saiakesi laual. "Mmmmmm... Tunduvad väga maitsvad... Kui see teid ei sega, oleme veidi ebaviisakad. " Kuid Goldreine vaatas teisi, ja sosistas midagi Gabriella kõrva. Gabriella ütles siis : "Oih! Ma ei tahtnud et te arvaksite et te ebaviisakad olete... Kuigi tavaliselt oodatakse et teised laual oleksid, et sööki võtta. " Gabriella haaras siis saiakese mis laual oli. Goldreine aga ootas, käed laua all.

Mirdaliel kuulas vaikselt teiste juttu pealt. Nüüd oli puudu vaid Vanir. Endamisi nõustus haldjas teistega. Ma tahan tagasi maa peale, kui Ardamirieli see aitab. Haldjakivi tuleb kätte saada, enne kui see leitakse Malibrae teenrite poolt. Haldjas oli seda endale tuhat korda korrutanud.

Gümnastika avastas, et oli üsna kaua mõtisklenud. Ta tõusis püsti ja kõndis lossi juurde. See kord avanesid lossi väravad ise ja ta sammus sisse. Lõpuks möödus ta söögi saalist ja nägi, et kõik juba sõid. Ise oli ta juba söönud aga siiski astus ta söögisaali ja kummardas kõigile."Tere hommikust." ütles ta kõigile. Ta heitis pilgu kõigile saalis viibijatele. Vanir oli puudu. Gümnastika kortsutas kulma ja küsis Ayannalt: "Kus Vanir on?"

(Sorry,et pole ammu käinud,olin maal ja seal polnud netti. )

Talunaine õpetas Myrthelile valmistama üht keerukat,kuidväga maitsvat toitu. Kui lapsed ja peremees põllult tagasi tulid sõid nad isuga ning suundusid tagasi oma toimetuste juurde. Seejärel palus talunaine Myrtrhelil noorema tütre kleit ära lappida mida Myrthel tegigi. Ta oli mures,teades,et siia jääda ta ei saa,Mebjaris on orkid ja kedagi appi pole ka tulemas loota. Ta oli üldiselt hea loogilise mõtlemisega,kuid nüüd ei tulnud tal ühtegi head ideed. Päev hakkas liikuma õhtusse ja paari tunni pärast tulid lapsed tuppa,pesid,sõid ja heitsid,siis rõõmsalt magama. Myrthel pesi koos talunaisega köögis vaikselt riideid ning heitis,siis muremõtetega magama.

Freia ise tahtis koju saada. Väga. Aga Haldjakivi oli vaja enne käte saada. Mõeldes juttudele, otsustas Freia, et kivi on ikka rahva seas.
Ja see tüdruk, Lyra, ta oskas kiviga midagi. Ja kas see oli miski, mistõttu poleks pidanud kivi maha müüma? Lohe oli miskipärast väheusutavam.

(Noh, mul pole midagi kirjutada. Keegi pole mind tervitanudki.)

Mirdaliel vastas Gümnastika tervitusele: "Tere hommikust. Magasid sa hästi?" Pegasus meeldis haldjale.

"Isegi väga hästi." vastas ta rahulolevalt. Gümnastika küsis: "Aga sina?" Haldjas tundus olevat väga tore.

Brietha küsis siis teistelt:"Kas asume täna või homme teele?

(Palun asuge täna teele,sest ma tahaksin teiega liituda!)

Rikki jalutas metsas, otsides endale midagi süüa. Ta lootis leida mõnda looma või puuviljapuud, aga näis et ei leia. Rikki:,,Miks ma ei leia peaaegu kunagi metsast süüa, kas jälle pean linna minema." Mõtles Rikki veel tükk aega. Aga ta otsis veel.

(Vabandust, et ei saanud eile siin käia.)

Vanir äratati ka, kuid ta ei suutnud üles tõusta. Kui ta oli juba pool tundi peale kuninganna teenri kutset lamanud, ärkas ta üles. Ta vaatas ennast esimest korda peale oma isa kojast lahkumist peeglist. Ta oli muutunud näolt metsikumaks ja vanemaks. Kui ta pilgu peeglilt pööras kostis uuesti koputus Vanir käskis sisse tulla. Sisenes kuninganna teener ja lausus "Palun tulge juba hommikusöögile. Kõik peale teie on kohal.". Teener lahkus. Vanir ohkas ja lahkus enda toast. Ta jõudis varsti teiste juurde, kes juba istusid ja ütles "Tere teile kõigile"

"Tere hommkust." vasta ta. "Mul pole isegi vaja küsida kas sa magasid hästi kuna tundub, et üles sa igal juhul ei saanud väga hästi." ütles Gümnastika itsidades. Võrreldes Vaniriga oli tema kõige varem ärganud. Ta polnud kunagi väga kaua maganud. Tavaliselt tõusis ta samal ajal kui päike.

Brietha ütles:"Tere hommikust sullegi. Me arutame millal teele asuda."

Kui Myrthel hommikul ärkas oli ta esimene mõte: Mida ma edasi teen? Kuhu lähen?. Seejärel ta tõusis ning hakkas sööki valmistama. Seejärel läks ta metsa,et näha,kui orkid lähenema hakkavad. Orke ta õnneks ei näinud ning peagi suundus ta tagasi külla.

"Minu arust võiks asuda teele lõuna paiku." pakkus Gümnastika. Siis pöördus ta kuninganna poole ja ütles:"Loodedavasti pole see liiga palju küsitud aga ega te ei saa meile tee peale veidi varustust ja toitu kaasa anda?" Ta üritas seda öelda nii viisakalt kui sai.

Apple sirutas ennast ja kuulas teiste juttu. Mõne hetke pärast ta mõtted hajusid ja ta vaatas lendavaid linde akna taga.

"Ma arvan, et ma muretsen endale relva maa pealt. Siis tekitame me võimalikult vähe tüli,"arvas Brietha.

(Marie? Äkki oleks parem kui me kahekesti läheksimegi relva kauplusesse ja siis ei leia teisi ülesse.)

Rikki ei leidnud midagi ning ta mõtles, et läheb koju tagasi. Teel märkas ta haldjat, kellel kuldpruunid juuksed ning pruunid silmad. Ta suundus mingisugusse külasse. Rikki peitis end põõsa taha. Äkki võiks sellel haldjal küsida toitu, mõtles Rikki, kuid probleem oli ka selles ka see haldjas oskas tumehaldja keelt ning Rikki proovis seda välja uurida. Rikki hüppas põõsast eemale ja jooksis haldja juurde. Näol oli ta kuri ilme nagu alati. ,, Anna toitu ja ma ei tee sulle haiget,"

Nümfid vaatasid neid, ja nad ütlesid siis : "Me arvame et me ei tule... Vähemalt mina ei tule. " Gabriella vaatas Goldreine, kes oli seda öelnud, ja ütles siis juurde : "Mina ka ei tule." Nad sõid edasi.

Ayanna oli üpris kurb, et nümfid tulla ei kavatse, kuid tema ei saanud neid sundida. Retk oli lootusetu ja väga tõenäoline oli, et nad kõik saavad surma. Kui nümfid tahavad oma metsa jääda, mis oli täiesti loogiline, siis keegi ei pea neid sundima.
Toit oli väga maitsev. Ayanna taipas, et ta pole tükk aega korralikku sööki saanud, ning sõi isukalt [aga mitte ebaviisakalt]. Hea tunne oli, kui kõht oli täis.
Natukese aja pärast küsis Pilvekuninganna:
"Kas kõik on söönud?"

Freia, kes oli tükk aega mõtlikult üht ja sama pirukat närinud, sõi ruttu (aga ka mitte ebaviisakalt ) piruka lõpuni ja vastas: "Jah, aitäh, toit oli väga hea."

Myrthel marssis põllule kuna oli kokku leppinud talunaisega,et pärast metsast tulekut kutsub ta lapsed sööma. Seega otsis ta lapsed püles ning sammus koos lastega tallu. Nad sõid õhtust ning heitsid seejärel magama.
(Kas keegi tuleks minu kanti,olen kuskil Maryna ja Bybloni vahel.)

(Varsti, hetkel oleme Cloudhawenis.)

(Muide, äkki ütleme, et kõik on söönud, saame edasi minna? Siin läheb ikka üpris aeglaseks. Arvan juba tõesti, et kahe-kolme väga aktiivse inimesega oleks parem.)

(Nõus.)

Gümnastika jälgis kuidas teised sõid ja mõtles omaette: Ilmselt ei tule sellest midagi välja. Oma enda imestuseks oli ta hakkanud kõhklema.Ta ei suutnud otsustada kas jääb siia või läheb silvani haldja kivi otsima. Ta vaatas enda ümber. See on imeline koht, mõtles ta. Ta polnud iial ühegi koha järele nii hirmsasti igatsenud nagu praegu Equusi metsa järele. aga siiski kavatsen ma Equusi metsa tagasi pöörduda. lisas ta mõtetes. Siis mõtles ta kindlalt: Jah, ma lähen nendega. Isegi siis kui see ei õnnestu olen mina teinud kõik mis suutsin.

Brietha lõpetas enda piruka ja küsis:"Toit oli väga hõrgutav. Ma arvan, et me võiksime juba täna lahkuda. Ei taha teile eriti tüli valmistada."

(Proovime nüüd hästi kiiresti maapeale jõuda. Ma pean juba reede õhtul ennast ära kaotama)

(Ma tahaks ka kaduda, tuleks relvakasse kaasa, uusi nooli vaja )

(Okei. Ma puhkama. Marie kaotab ennast ka ära:D)

Apple sõi samuti isukalt. Talle meeldis väga hommikusöök. Ta ihkas väga maapealsete võilillede järele.

Kitrena oli koguaeg teiste sbas jõlknenud. Ta ei söönud vaid jälgis tülpinult teisi. Kõht oli küll veidi tühi, kuid Kitrena ei tahtnud süa, midagi selle paiga olemuses oli tema vastu.

Vanir mõtles ja küsis siis Pilvekuninganna käest "Ma ei taha teie lahkust ära kasutada, kuid kas te saaksite mulle veidi seda rohtu anda, mis orkimürgi hävitab?". Ta mõtles veel korra ja ohkas. Siis ta lausus "Ma arvan, et me peaksime varsti Kivi otsima minema. Iga päevaga võime kaotada šansse kivi leidmiseks".

Brietha arvates oli Vaniri jutt täiesti õige. Ta noogutas ja vaatas ka Pilvekuninga poole.

Nümfid jäid vait, ja vaatasid Pilvekuningannat. Kas tema suudaks neile öelda, mida nad pidi hetkel tegema? Nad arvasid mõlemad, et nad ei tule. Ja arvatavasti ei tuleks nad isegi kui Pilvenaine vastaks neile, et parem kui nad lähevad. Aga nümfid lõppetasid söömise, ja siis ütles Gabriella : "Hakkame siis juba teele, kuninganna annab seda kuldset vett teile purki, siis saate end parandada tee peal. Nii, kiirustame juba! " Pooled inimesed söid veel. Pilvekuninganna andis Vanirile väikese parfüümi purgile sarnaneva asja, kus läikis päikese värvi vesi.

(Sorry et mängisin kuningannat, aga lihtsalt ma ei tea ^^. See oli kuidagi loomulik, et ta annab teile seda. )

Vanir võttis purgikese vastu ja tänas kuningannat. Ta vaatas korra kõiki siinolijaid ja suunas siis oma pilgu maha. Vanir mõtles, mitmed neist Haldjakivi otsima tulevad.

"Ma lähen lendama. Teatage mulle kui kavatsete minema hakkata." ütles Gümnastika, pööras ümber ja tõusis õhku. Ta suundus väravate poole. Väravad avanesid ise ja ta lendas kaugemale lossist.

(Nõus, Enawen. Nojah, seal pidi sinu jutu järgi üks teine vesi veel olema, äkki ta annab seda ka siis.)

Kuid Pilvekuninganna andis ka teise purgi, seekord Ayannale.
"See on Lootuse vesi," ütles ta. "Sellest te leiate abi."
Ayanna vaatas pudelit. Selles sätendas taevassinine vesi.
"Aitäh," ütles ta. ta ei osanud rohkem öelda. Kuninganna vaatas teda ainitise pilguga.
Pilvekuninganna rääkis veel: "Nüüd on aeg lahkuda neile, kes tahavad. Kuna olete kord jõudnud Taevasesse Riiki, võite te siia jääda ning elada õnnelikult igavesti. Kuid need, kes on otsustanud minna, võivad siia alati tagasi pöörduda. Kuid kõik, kes lahkuvad, peavad andma vande, et nad ei avalda selle maa asupaika ega ühtegi juhtnööri, kuidas siia saada, ühelegi hingele. [Muide, ma lisan, et tavalistel Ardamirieli kaartidel pole Cloudhawenit märgitud (neil, mida omavad maa elanikud).] See maa peab jääma kaitstuks."

(Ma hetkel ei kirjuta. Mulle ei meeldi esimesena selliseid asju teha. Muide, Marie, su muna on mõrannud, varsti koorub. Huvitav missugune ta on?)

(Ei tea. Huvitav, et ma valge sain. Ootan ise ka huviga koorumist.)