Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

(Mulle ei meeldi teietamine. Ma meelega ei teinud seda.)

Ayanna naeratas. See tegi ka tema õnnelikuks. Ta vaatas ringi ja kui ta nägi, kui palju seal erinevaid kaaslasi on, vaatas ta küsivalt Gümnastikale otsa ja küsis mõtetes:
"Ma ei teadnudki, et meid nii palju on?"

(Ma olin kaua ära. Ma üritasin läbi lugeda enam-vähem. Kus me täpsemalt oleme?)

(Siis sa küll ei lugenud. Me oleme Cloudhawenis lossi väravate ees.)

Kui Myrthel hommikul ärkas oli päike juba väljas. Talunaise mees oli öösel tagasi tulnus ning magas nüüd sügavalt. Myrthel aitas voodid korda seada ja hommikusööki valmistada. Seejärel istusid kõik laua äärde ja asusid sööma. Seejärel aitas Myrthel nõud ära pesta ning nad suundusid põllu poole,et vaadata üle kuidas rukkis kasvab. Kui see tehtud läksid lapsed põllu peale peitust mängima ja talunaine ning Myrthel suundusid tuppa sööki valmistama.

Kidaia vaatas kuningannat ja lausus kummardades Tere, kuninganna. Mina olen Kidaia ja sattusin siia juhuslikult. seda öeldes silmitses ta teravalt Pilvekuninkannat, ta tundus veidi kurb kuid väga majesteetlik.

(Vabandust et ära oluin kaua. Mu enal on ikka puhkus ja ma käisin laagris kohe vaheajaalguses. Lugedes ma enam suurt aru ei saanud. Kus me või ma oleme/ olen?)

(Cloudhawenis oleme)

(Okeii.)

[Pilvekuninganna küsis, kes me oleme. Niisiis?]

Ayanna vaatas ka seda kirevat seltskonda. Särava Pilvekuninganna kõrval nägi ka tema pisut kuninglik välja. Kui Kidaia end tutvustas, vastas Pilvekuninganna talle inimeste keeles:
"Tore sinuga tutvuda, Kidaia."
Ayanna seiras [ma mõtlen tähelepanelikku vaatamist] Kidat. Inimene tundus tore olevat. Vankumatu ning aus. Haldjas astus edasi.
"Samuti rõõm sinuga tutvuda," lausus ta naeratades.

Nüüd oli Freia kord. Ta kummardas ja lausus: "Tervitan, kuninganna. Mina olen Freia, inimene, tegelikult ka libahunt. Kurja (keegi peaks teist mäletama et ma ei nimetanud Malibrae nime) teener Shreker pani mulle needuse, mis sunnib mind nende käske täitma. Mul tuleb mõistus tihti tagasi, kuid ma võin ootamatult kedagi rünnata."
Kuninganna soe naeratus pani Freia end hästi tundma. Siin oli turvaline.

(HJG Kus me täpsemalt oleme)

(Ma ei mäleta aga te olete vist ka Cloudhawenis.)

(Seda ma tean, aga ma tahaks teada kus Cloudhawenis.)

(Kuninganna juures arvatavasti.)

(Lossi väravate juures, kus kuninganna parasjagu meiega räägib.)

Ayanna vaatas Freiat. Pilvekuninganna ütles:
"Tore ka sinuga tutvuda." Ayanna ütles Pilvekuningannale mõtetes:
"Kas sa saad Freiat aidata?" Mõnes teises olukorras ta poleks julgenud mõne kõrgest soost isikuga mõttevestlusse laskuda, kuid Pilvekuninganna sisendas usaldust ning oli teistsugune. Ayanna ei kartnud. Kuninganna vastas hetke pärast:
"Ma arvan, et saan." Seejärel Kuninganna küsis Freialt:
"Kuidas see needus sulle pandi? ma loodan, et ma saan sind aidata."

Kidaia vaatas haldjat ja vastas: Tere, nähtavasti oled sa terveks saanud. Aga kuidas on sinu nimi?

Vanir vaatas kõiki ja ütles siis Ayannale "Nägemiseni Ayanna, ma pean nüüd minema. Ma loodan, et me kohtume veel" Ja ta pöördus ka Gümnastika poole "Ja nägemiseni Gümnastika.". Vanir hakkas trepist alla minema.

Freia kõhkles. "Ma ei mäleta eriti. Seal oli loss ja lossis mingi saal. Saali keskel oli imelik sümbol. Mind pandi sümboli keskele. Tumehaldjal oli mingi võlusau või asi ja ta loitsis."

(Aare, siin algab meie seiklus. Me läheme Silvani Haldjakivi otsima. Et sa teaksid, enne, kui sa lähed.)

Pilvekuninganna mõtles hetke.
"See oli ilmselt pentagrammnõidus. Need on suhteliselt tugevad, kuid ma peaksin neist jagu saama." Ta mõtles hetke, nagu tuletaks midagi meelde, ning viipas käega, samal ajal silmi kinni hoides ja justkui pingsalt mõeldes. Õhk oli pinev. Freia ümber tundus tekkivat mingi sära, aga seda ei olnud silmaga näha, pigem sai seda tajuda. Siis oli see kõik läinud ja Pilvekuninganna avas silmad.
"Needus on murtud," lausus ta.

(Muide, kui kaua on vaja oodata, et kõik aru saaksid, et nad peaksid end tutvustama? Mutsu, HJG, Kikael, keegi veel?)

(Jah, võiks kiiremini teha ja muide kikael läks laagri pühapäeval tuleb, kui ma õieti aru sain.)

(Aa okei. Äkki teeme, et teda praegu ei märgatud? Ja HJG, Mutsu, kus te olete? Ja hermione11 ka. Tuli meelde.)

Miski raputas Freiat. Teda tabas mõistmine, et ta ei pea enam kellegi teise käske täitma. "Minu suurim tänu, kuninganna."

Pilvekuninganna naeratas.
"Võta heaks," ta tegi pausi, "Freia."
"Ja teie, teised? Mis teie nimed on?" küsis ta, pöördudes Brietha, Apple'i, Mirdalieli, Kitrena ja nümfide poole. Tema ilmesse sigines mõtlikkus.

(Muide, Enawen, kuidas Pilvekuninganna peaks nümfidele reageerima?)

Apple kõndis kuninganna poole ja kummardas graatsiliselt."Minu nimi on Apple. Meeldiv tutvuda teiega, kuninganna."

Dwarf rändas edasi. Päike loojus ja kuldas taeva üle. See tegi päkapikul meele rõõmsaks. Ta ümises üht lustakat viisi.
Niiviisi rändas ta tunde. Taevas hakkas tumedamaks kiskuma. See läks pilve ja ilmamärgid näitasid kogenud päkapikule, et varsti võib sadama hakata. Dwarf vaatas ringi, otsides mingit tulukest, kuhu saaks öömajale jääda, kuid läheduses ei paistnud ühtki. Ta ohkas ja sammus ühe lähedalasuva metsatuka juurde. Ta kõndis selle äärmiste puude vahel, kuni leidis ühe eriti paksu kuuse ning sättis end selle okste alla varju. See koht pidi ilmselt kuivaks jääma. Ta laotas tekid maha, näksis natuke külma toitu ning keeras end tekkide sisse. Uni ei tahtnud kohe tulla, kuna ta päeval juba tukastas. Ta kuulis, kuidas vihma sabistama hakkas, kuid kuuse all oli mõnus ja kuiv. Ta silmad vajusid kinni.

Kuninganna vastas tallegi:
"Meeldiv sinuga tutvuda, Apple." Ta uuris veel veidi ükssarvikut. Ayanna vaatas ka Apple'it. Talle meeldis see ükssarvik, ta nägi ilus välja.
Ta tundis huvi, kuidas Cloudhawen sai niimoodi õhus olla. Ta oli sellest maast vaid jutte kuulnud ning oli üsna uudishimulik. Ta vaatas ringi. Ta nägi kaunist ja õitsvat maad, mis pakatas küllusest ja õnnest. Ta vaatas ringi ning nägi päikest. Tal pidi suu peaaegu lahti vajuma. Päike oli parajasti loojumas. See kuldas teave üle ning pillutas sinna roosasid, oranže ja lillakaid toone. See oli kujuteldamatult kaunis. Päikeseloojang Cloudhawenis oli üks kaunimaid asju. Lummatult ütles Ayanna:
"Vaadake!" ning osutas päikese poole. "See on nii kaunis."

Gümnastika astus paar sammu Vanirile lähedale. "Oota! Kuhu sa lähed?" küsis ta imestunult. Ta oli oodanud, et Vanir jääb nendega. Kui kuulis aga Ayannat ütlemas, vaatas ta sinna poole kuhu haldjas vaatas. See oli kaunim päikse loojang mida oli viimase 19 aasta jooksul näinud. Isegi tema kes oli Cloudhawenis käinud pani see teda ikka ja jälle imestama.

Freial läksid silmad suureks, nähes imelist loojakut. Võrratu... mõtles ta. Ainult kord oli ta sellist näinud - päev enne seda, kui ta vanemad tapeti.

Vanir pööras ennast ümber ja lausus "Ma pean minema ja inimeste väed kokku kutsuma. Me peame üritama Imanto vabastada. Teie aga otsige seda teatud asja edasi" lausus Vanir. Ta vaatas korra päikeseloojangut, ohkas ja hakkas trepist uuesti alla minema.

Gümnastikale ei meeldinud see mõtte sugugi. Tema mõttes keerles Silvani haldjakivi just selle pärast et see oli parim viis kuidas verevalamist ära hoida. Ja kui Vanir seda üritabki teha siis pidi ta lihtsalt teda takistama. Hakkab jälle pihta. Tundub, et ma sain oma küsimusele vastuse. Jah. mõtles ta, samal ajal meenutades kuidas Vanir oli soovinud orkidele kätte maksta. Noh, alustame siis kõige lihtasamast ja vähem valusast. mõtles ta. Gümnastika traavis talle järele ja hammustas teda valusalt kõrvast. "Loodetavasti jõudis sulle kohale mida ma sellest arvan ja ma ei pea seda sulle eraldi ütlema."

"Aiii, miks sa nii tegid." ütles Vanir hoides oma käega kõrva kinni. "Sa ei saa mind keelata minemast. Kui me suudame Imanto tagasi võita, on see suur edusamm, ja miski ütleb mulle, et mu isa on... Et ta pole enam elavate hulgas" lõpetas Vanir vihastades.

Ayanna vaatas jahmunult pealt Vaniri ja Gümnastika vaidlust. Ta tabas end pealt kuulamast. Ta lõpetas kohe, kuna see oli ebaviisakas, kuid ta juba teadis, millest nad räägivad. ta tahtis midagi öelda, kuid enne astus Pilvekuninganna edasi.
"Vanir! Esiteks, sa ei saa kohe lahkuda. Sa oled näinud Taevast riiki ning ei saa teadmisega selle asukohast niisama minema jalutada. Kui keegi selle teadmise sult välja pressib, võib Cloudhawen ohtu sattuda. Mina selle juhtuda ei lase." Tema häälest õhkus võimukust ja vastuvaidlematust. "Ma palun nüüd teid kõiki lossi," tema pilk peatus hetkeks nümfidel, "ja ma tahan teada teie eesmärke ning teada saada, mis edasi saab." Ayanna vaatas kuningannat. Temas polnudki toimunud erilist muutust, kuid sellele häälele polnud võimalik vastu vaielda. Haldjas vaatas Vanirile otsa.

(Sorry aga õde on kogu aeg arcvutis, ma ei jõua lugeda, muil on ainult 9mn. Ja Pilve kuninganna ehitas nümfe, Cloudhaweni filtirks, nad pidid seda treppi nagu kaitsema, aga head inimesed võisid seal olla. Nümfid seda ei tea, nad on nagu kontrollitud, ja pilvekuninganna andis nagu neile asja, mis teeb et nad filtrivad, arvates et nad ei tohi treppi näidata. )
Nümfid olid kadunud... Jajah, sel ajast, kui nad olid tundnud tugevat maagilist olendit tulemas. Nad olid helesinise põõsa taga, ja uurisid teisi. Goldreine vaatas kurvalt Gabriellat, kes uuris Pilvekuningannat. "Vaata kui kaunid juuksed... Miks ta ei teinud meid nagu tema? Andis ilu, aga muud ei... Oeh..."

"Ma ei ütle selle asukohta kellelegi. Miks keegi seda teada tahaks? Mina igatahes lähen ja te ei saa mind sundida jääma" ütles Vanir võimukalt ning läks allapoole.

Nümfid kuulisid Vanirir juttu. Põõsast tuli välja kaks heledat ja mõnusat häält : "Ei sa ei lähe kuhugi. Sa oled saavutanud kõige parema koha leidmise, meie reetmise kuninganna vastu. " Mõlema silmad vaatasid alla, kuid nende põsed ei punetanud. Goldreine läks Vaniri juurde, haaras temalt käsi varrest, ja tiris ta tagasi. Siis läks ta põlvili Pilvenaise juurde, ja Gabriella tuli tema juurde. "Me reetsime teid, ja karistuse oleme teeninud. "

Freia ei saanud mitte midagi aru. Mees, kelle nimi oli ilmselt Vanir, oli lihtsalt tagasi tiritud. Nümfid olid üllatavalt tugevad. Mis toimub? ei taibanud Freia.

(Ma ei oska midagi teha. Sul on vist oma plaanid. Ma võin proovida midagi öelda. Muide, ma ei tahaks eriti mõelda, et seal on sinised põõsad...)

Ayanna vaatas sündmusi jahmunult. Kuid vastupidiselt temale hakkas Pilvekuninganna tegutsema. Ta blokeeris oma kummalise võluväega Trepi.
"Mul on kahju, Vanir," ütles ta siiralt, "kuid sa ei saa kohe lahkuda. Mu rahvas on minu jaoks liialt tähtis." Ta pöördus nümfide poole.
"Mulle tundub, et nad on ausad ja head. Te ei ole teinud valesti. Haldjas oli hädas. Praegu pole teile mingit karistust vaja." Ta viipas teistele ja lausus:
"Läheme lossi. Seal vaatame, mis edasi saab."
Ayanna järgnes sõnatult Pilvekuningannale ning kui teised olid sees, viipas Kuninganna kergelt käega ning väravad sulgusid hääletult. Nad liikusid edasi. Nad astusid ühte ruumi, kus oli ringis palju toole.
"Istuge," ütles ta. Kõik leidsid endale koha, Ayanna istus Kuninganna kõrvale. Pegasus ja ükssarvik seisid loomulikult püsti. Kuninganna vaatas neid lahke, kuid mureliku pilguga.
"Mida te plaanite edasi teha?" küsis ta. Ayanna kõhkles ja vastas:
"Meil pole erilisi plaane, kuid mu ema on vangistatud Pimeduse isanda poolt ning ma tahaksin ta vabastada. Üldse, ma sooviksin selle pimeduse kukutada!" Ta tõmbas hinge ning talle tuli meelde Silvani Haldjakivi, mida kuningas oli enne nende lahkumist maininud. Ta küsis kõhklevalt:
"Kas sa tead midagi Silvani Haldjakivist?" Pilvekuninganna naeratas nukralt.
"Jah, ma tean seda. See kivi on loodud minu abiga. See on tehtud just selle jaoks, et seda maad kurja eest hoida. Selle koht on Altuse mäe jalamil metsas. Kuid mees nimega Malibrae suutis selle oma kohalt ära võtta ning plaanis selle väega end võitmatuks teha. See oleks tal õnnestunud, kuid noor pegasuseratsanik nimega Evanna," Ayanna võpatas. See oli tema ema nimi. Kuid ta ei seganud vahele. "suutis kivi tagasi võita. Kuid tee peal ta kaotas selle ning see on sellest ajast saati kadunud."

Gümnastika oli Vaniris väga pettunud. Veenda inimesi surema. Ei, see ei lähe kuhugi. mõtles ta. Ta raputas üle kere ennast. Orkid ei tapa mitte kedagi enne kui inimesed annavad neile selleks põhjust. Miks peaks Malibrae kõik ära tapma? Keda ta siis valitseks? Iseennast? Ta saatis pettunud ja vihase pilgu Vanirile. Ja temast peaks saama minu tulevane kuningas? Jääb ära. Miks ta lihtsalt ei võiks meiega kaasa tulla? Miks peab ta kõik nii tüütuks muutma? Mõnes mõttes saan ma temast aru. Tema isa ikkagi aga mul on ikkagi raske mõista. Mina pole peaaegu kunagi oma emaga koos olnud. Isast rääkimata. Mul pole kunagi olnud ühtegi õde ega venda. Korraga tundis Gümnastika ennast nii üksikuna. Ta ei teadnud ühestki oma pereliikmest mitte midagi. Ta ei teadnud isegi seda mitte kas nad on surnud või elus. Viha kadus ja ta sammus kurvalt lossi. Ta ei kuulanud teisi kes rääkisid ja ei pannud tähele et jutt käis Silvani haldjakivist. Ta vaatas vaid kurvalt põrandat ja mõtles perekonnale.

(Mulle eriti ei meeldinud, et ta väravad sulges ja et Marie meie eest mängisid, aga ok.)

Vanir vaatas vihaselt Pilvekuningannat ja Gümnastikat. Gümnastika vastu tundis ta veidi pettumust, sest too polnud lubanud tal minna. Kuninganna oli ilus, kuid range ja järsk. Vanir tahtis üle kõige maa peale tagasi saada. Ta hakkas juba vastikust tundma selle koha vastu, Vanir põhiliselt ei kuulnudki, mida teised rääkisid. Ta ainult põrnitses põrandat. Vanirile tundus imelik, et kõigile nii avameelset juttu räägiti. Kasvõi tumehaldjas oleks võinud neid reeta.

Freia mõtiskles. Haldjakivi jutte liikus tema kandis vähe, kuid neid oli. Üks rääkis, et Haldjakivi on kusagil ühe taluinimese käes. (Ma tahaks ety seee olekjs nende käes, kelle juures Myrthel on)Ja see oli kõigist teistest kõige usutavam. "Kuninganna," lausus Freia kõhklevalt, "minu kodulinnade Solena ja Selwyni kandis on ringelnud jutte, et Haldjakivi on talurahva käes. Keegi olevat selle pegauseratsanikult varastanud ja siis omakorda kaotanud. Hiljem olevat selle leidnud talupoeg. Ja ma arvan, et tean meest, kes oskab nende asukohta juhatada. Tean ka seda, et nende noorim tütar, Lyra, suutvat sellega mingit imet teha."

[Ma loodan, et mitte. Kikaeli kavatsustes ei saa nii kindel olla, aga teda pole näha, seega usaldan. Ma tahtsin, et Vanir kuuleks Silvani Haldjakivi kohta, aga kui ta ei kavatse tähelepanu pöörata, olgu peale.]

Pilvekuninganna vastas:
"See võib seal olla. Aga ma ei ole sugugi kindel. Kuna kui need jutud ringlevad, siis on need kindlasti jõudnud ka Malibrae teenriteni, kurjusel on väga kavalaid nuhke. Siis oleksid nad Kivi juba kätte saanud ja Malibrae võitmatu. Seega ma seda eriti ei usu. Samas, ma ei tea, kus see mujal olla võiks."

[Täna ei saa rohkem. Ja kas see rollikas ei lõpeks natuke liiga kiiresti ära, kui me kivi kohe üles leiaksime, õigesse kohta viiksime ja rahu jälle jalule seataks? Äkki võiks asja natuke põnevamaks teha?]

(Teemegi. Kui kivi on peaaegu peos, nt talumees tahab seda just näidata, selgub et see on pihta pandud.)

[Sobib. Siis saame teada, et keegi on käinud ja läheme teda jälitama jne. Vaatame.]

[Muide, Aarele tahaksin lisada, et kui ma ei oleks teie eest mänginud ja öelnud, et kõik järgnesid kuningannale, siis oleks see lossiminek võtnud nädal aega, kuna igaüks satub rollikasse erinevatel aegadel.]

Gümnastika surus alla igasugused tunded nii et ta ilmelt ei olnud võimalik lugeda mitte midagi peale tühjuse. Ta hakkas vaatama olendeid enda ümber, samal ajal kuulates juttu. Ta libistas pilgu olendite ja lõpuks vaatas Vaniri poole. Ta mõtles mida inimene võis tunda. Halvasti jõusis ta järeldusele. Mille pärast ta minu peale pahane on? küsis ta endalt. Tundub et ma olen tema jaoks needus.Ta turtsatas mõttes. Siis olen ma üks karmemat sorti. Mis ei kao nii kiiresti. Vabandust Vanir, ma ei kavatse vaadata kuidas sa enesetapu sooritad. Samal ajal jälgis ta kuidas Vanir põrandat põrnitses. "Sa ei saa igavesti seda põrandat põrnitseda. Ma tean et sa oled pahane minu peale, et ma üritasin sind takistada. Aga sa ei saa lihtsalt siit välja marssida ilma kümme korda üle mõtlemata." ütles ta lõpuks kui oli tüdinenud vaatamast kuidas Vanir põrandat vahtis.

(Nojah, okei. Vanir oli ennem šokis. Nüüd ta kuulab. Ja muide mulle see talurahva mõte ka eriti ei meeldi, sest vaene talupere oleks selle ammu maha müünud, et korralikult süüa ja vilja jne saada. Ma ei tea, miks ma selline olen aga jah.)

Vanir tõstis pea ja vaatas nukralt Gümnastikale otsa. Ta ütles Gümnastikale "Palun vabandust, ma saan sust aru, kuid ma oleks tahtnud nii väga maa peale minna. Ma kardan, et mu isa on tõesti suremas. Siis poleks mul enam kedagi" lõpetas Vanir nukralt hääle suredes.

Nümfid istusid mõlemad teisel pool kuningannat kui Ayanna. Neil oli hea meel, et olid ometi oma loojat näinud. Gabriella kritseldas paar sõna lehele, et osata selgitada teistele nümfidele kuidas oli nende looja. Varsti segas ta natukene vahele : "Kas te saaksite natukene selgitada mis kujuga, ja kus asuvad need kohad millest te räägite? Me ei tea mitte midagi. " Pilvekuninganna ulatas kaardi, mis oli tema kätte ilmunud ja naeratas lahkelt nümfidele. Goldreine, kes oli kohe Kuninganna kõrval haaras selle ja uuris huviga. Nimed olid kauni käekirjaga sinna kirjutatud. Gabriella ja Goldreine vaatasid nüüd kaarti, ja iga kord kui ühe koha nimi tuli, otsisid nad kaardilt selle üles. Juttu nad sekkuda ei saanud, sest nad tundsid vaid nümfimetsa.

Apple kuulas teisi hoolega, kuid ei öelnud midagi. Ta silmitses laua ääres istuvaid. Tema pilk peatus Vaniril ja Gümnastikal. Tabades nende pilgu vaatas ta ruttu mujale.

(Minule öeldi vahepeal, et see võiks olla lohe koopas. Muidu pole lohedel mingit mõtet.)

Ta vaikis veidi ja vaatas ringi. Siis ütles: "Ma arvan et selle koha peal oskab Ayanna sulle lohutavaid sõnu öelda. Mul ei ole perekonda kunagi olnud. Ma isegi ei tea kas nad on surnud või elus. Ma ei mäleta nende nimesid ega miks mind Equusi metsa viidi." Ta vaatas ikka veel ringi aga vältis iga suguseid pilke. Ta polnud kunagi sellest kellegile rääkinud. Siis surus ta taas näole tundetu ilme.

"Kahju, kuid ma arvan, et su perekond on kuskil siin Cloudhawenis. Võibolla sa isegi kohtud nendega. Aga kui mu isa sureb, siis olen mina seaduslik kuningas ja juht. Ma pean siis inimeste väed orkidele vastu viima. Ja üleüldse su hammustus oli valus. Kõrv on praegugi veel tuim" ütles Vanir ja vaatas Gümnastikale otsa.

"Vabandust kõrva pärast. Aga ma kardan et isegi siis kui ma oma pere üles leian ei tunneks ma nendega koos olles perekonnana. Pealegi sa ei pea viima inimesi orkide vastu. Ei pea! Kui silvani haldja kivi leitakse oleks palju vähem ohvreid. Kui see leitakse ja õigele kohale pandakse ei ole kurja. Kurjuse alla käib sõda, tapmine ja veel palju asju." ütles Gümnastika ja vaatas Vanirile vastu. "Vanir, me saaksime palju asju vältida nii."