Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Dwarf sättis üles oma tavalise laua, mis oli leti eest, ja laotas sinna peale oma tööd. Natuke igavat ootamist - ja esimene inimesest ostja uuris üht tema mõõka hindavalt. Lõpuks too küsis pisut vigases päkapikukeeles:
"Kui palju selline maksab?" osutades mõõgale. Dwarf vastas mornilt:
"Viissada." Tundus, et tollele oli hind kallis.
"See on pisut liiga kallis. Kuidas kakssada?" Dwarf ohkas. Algas ostmise kõige igavam osa, kauplemine. Mõned nautisid seda, kui Dwarf eriti mitte. See tundus igav. Lõpuks suutsid nad hinnas kokku leppida ja inimene kõndis mõõgaga minema. Päkapikk jäi uusi ostjaid ootama.

(Ootan Aaret või Hermionet.)

Kui kõik tööd olid suure igavusega müüdud, pani Dwarf jälle leti kokku ja läks oma koju. Tal oli igav. Päevast päeva seesama igav rutiin. Ta otsustas reisima minna. Ta polnudki mägedest välja saanud, kuigi oli juba vanem kui sada aastat. Jah, seda ta teebki. Ta võttis seinalt oma parima isetehtud sõjakirve, pakkis omale natuke süüa kaasa, võttis kaasa veel natuke tarvilikku nodi ja järsku pahvatas naerma. Otsus rändama minna oli olnud nii kiire. Ta polnud isegi kellelegi öelnud. Samas - kellele tal öelda oleks? Pikka teekonda Kvarmi ta ikka ette ei võtaks, et oma vanematele öelda. Aga ikkagi, tuleks kaalutleda ja mõelda enne minekut.
Kuid ta lõi sellele käega ja marssis uksest välja.

Apple ei vastanud. Myrthel teadis,et kedagi ei ole tulemas ja orkid jõuavad paari päeva pärast oma "isanda" juurde. Mida ma nüüd teen? mõtles Myrthel. Ta teadis,et rabeleda pole mõtet ja orkide käest pole võimalik põgeneda. Äkitselt orkid peatusid ja Myrthel kuulis lähedal vee vulinat. Myrthel suruti taaskord näoga vastu kivi ja orkid läksid allika äärde plaskusid täitma. Kuna nüüd oli aega hakkas Myrthel igavusest loodust uurima. Ta märkas,et lähedal oli palju väga väikeseid künkaid,mis olid umbes 30 cm pikkused. Veel olid ümbruses palju uute puude võrseid ja Myrthel tuvastas,et need kõik võrsed olid vahtrate omad. Peagi tulid orkid tagasi ning hakkasid edasi liikuma.

(Sa ei tohiks Apple'i nime teada ju.)

Apple jooksis mööda metsa ringi ja püüdis oma suuga putukaid. Ta jooksis kuni jõudis lombini kus ta jäi oma peegelpilti vahtima.

Dahlia oli jõudnud juba oma kodust päris kaugele. Võibolla mõne kilomeetri kaugusele. Ta ei olnud siin pool mägedes enne käinud ning seepärast vaatas ta nüüd huviga ringi. Järsku koperdas ta millegi otsa ning päkapikk lendas kõhuli. Dahlia vandus kõvasti, kuid tõusis siis ikkagi püsti. Ta kohendas oma kübarat ja otsis seda, mille otsa ta komistanud oli. Ta ei leidnud midagi ning ta otsustas edasi jalutada. Dahlia kõndis umbes 10 minutit veel, kuid väsis lõpuks kõndimisest. Dahlia vaatas ringi ja leidis lõpuks ühe mõnusa varjulise koha ühe suure puu all. Päkapikk istus puu alla puhkama.

Kidaia jõudis imantole juba lähemale ta hüüdis :"Kas keegi on siin" ja igaks juhuks veel mõttes Kas keegi kuuleb mind!

(Imanto on suure tähega. Liigu veel veidi edasi, teeme, et siis sa näed meid. Kuna sa tulid teiselt poolt, siis on sul vaja veel natuke liikuda.)

( oki sorry ei pand tähele et kogemata väikse tähega)
Kida ja Seth puhkasid veid sõid ja läksid jälle edasi. Kidaia ajas Sethi edasi,nad mõlemad hingeldasid ja Kidaia Hüüdis uuesti ja kõvemini, kuigi oli nõrkemas :"KAS KEEGI ON SIIN?! Ta ratsutas veel edasi ta hüüatas ka mõttes Keegi?

(Aga ta ei saa nii kiiresti liikuda. Eriti veel nii lühikeste postidega! Ma protestin!!!! Isegi mina ei suutnud nii lühikeste postidega nii kaugele. Ta peab pikemad postid tegema et meieni jõuda. Ja tal peab kaua minema. Belori jõest ja Imanto vahe on vähemalt 60 km!!!)

(Ja sulgudes lause ei alanud samuti suure tähega Ma ei vaadanud. Siis ta ilmselt veel ei näe meid.)

( Ta ei näe ju linnagi)
Kida ei suutnud enam ta kaotas teadvuse. Seth ratsutas edasi kuni ka tema enam ei jõudnud. Lõpuks lamasid mäõlemad teadvusetult keset teed.

(Olid suured tähed ka olemas)

(What? Pigem jäi magama. Muidu peaks orkid või keegi nad teadvusetuks lööma.)

(Minestas või midagi sarnast siis)

(Okei, äkki sa, Hermione, mängiksid ka, mul on igav.)

(Okei edu teile loodetavasti homme saame kokku)

Vanir pani tähele, et Ayanna on palju arenenud ja oskas juba päris hästi vehelda. Nad harjutasid veel kuni Vanir hüüdis "Aitab. Ega sa siis ühe päevaga ei saa vehklemiskunsti täiesti ära õppida" ütles Vanir ja puhkas veidi. Ta istus kännu peale ja sulges silmad.

Gümnastika kihutas veell mõned minutid ja maandus Ayanna juurde. "Oled sa väsinud?" küsis ta haldjalt.

Kidaia toibus. Ka Seth oli toibunud, nimelt sõi ta teeääres rohtu. Kida hakkas kaarti otsima kuid otsinguid saatsid vandesõnad.T ei lednud kaarti järelikult ei teadnud ta ka kus ta on. Ta teadis vaid, et on teel Imanto poole ja tal ei tohiks enam palju minna olla. Ka Kida sõi veidi, ta varud olid lõppemas, järgmiseks õhtuks ei jäänud midagi. Taaskord sadulas ratsutasid nad edasi.

Freia otsustas jälle minema joosta, aga kavalmalt.
"Me peame tagasi minemas. Jäljed on jälle kadunud. Kõige tugevamat jälge tajusin Nümfimetsa lähedal."
Orkid ja tumehaldjas nõustusid. Nad pöörasid otsa ümber ja hakkasid Nümfimetsa suunas kõndima.

Gabriella hakkas korjama lehti, et valmistada külalistele voodeid. Kiiruga pani ta neid hunnikusse, ning varsti oli päris suur hunnik. Ta jaotas hunniku kaheks, tegi neid siledaks, ning vaatas oma tööd. Ta vaatas siis külalisi, ja ütles : "Selle lõuna poolega jõuame teha väikese tiiru, esiteks näitaksin ma teile ühe kauni osa poole. " Ta ootas natuke ja siis küsis : "Kas te lähete hobuste peal, või mitte? " Ta istus maha ja ta hunt tuli tema juurde. Ta silitas aelaselt hunti oodates vastust.

Ayanna oli tegelikult rahul, et võitlus lõppes, kuid välja ta ei näidanud. Kuid ta tunnistas Gümnastikale: "Veidikene olen jah. Aga ma ei saanud eile öösel korralikult magada." Valjusti ta küsis:
"Kas lendame edasi?" Ta nägi Vaniri istumas ja küsis:
"Või oled sa väsinud?" Haldjas võttis kotist natuke toidukraami ja silmitses seda hindavalt.
"Väheks jääb," otsustas ta. Ta nägi läheduses väikest metsatukka ja ütles Vanirile:
"Vanir? Ma lähen kogun metsast natuke toitu, sa puhka seni." Haldjas sammus puude vahele. Ta otsis maast või puude otsast midagi söödavat. Ta uuris tähelepanelikult ümbrust. Umbes veerandi tunni pärast pidi ta leppima, et siin vist ei leidunud midagi. Ta täitis vaid veepudeli selge ja külma allikaveega, mille ta puude alla nirisemas leidis. Ta sammus nende peatuspaika tagasi. Ta oli ikkagi näljane ja võttis kotist veidike süüa. Kotti oli väga vähe alles jäänud, seega ta sõi nii vähe, kui võimalik. Ta oli väsinud ja näljane.

Vanir lausus "Ma pole väsinud, kuid natuke puhkust kuluks ära. Kui sa tahad siis mine otsi metsast midagi" lõpetas Vanir ja heitis samblale pikali ja jäi tukastama. Ta nägi kahtlased unenägusid, nagu mingist kalliskivist või muust sellisest.

(Ma võin täna linnani jõuda ju?)
Kidaia peatus alles lõunaajal ta sõi natuke seeni ja muud pida teeverelt leidis. Kida ja Seth ratsutasid veel umbes tunnikese kui Kida märkas linna. Linna millest ta seni oli vaid kuulnud Imantot. Ta tundis, et ka Seth oli elevil. Nad lisasid kiirust ja sõitsid linna poole.

Brietha vastas:"Ma ei tea... võibolla.

"Te võite magada. Ma pole eriti väsinud. Igas tahes mitte nii väsinud et ma üleval ei püsi. Ma võin muidu valvata." ütles Gümnastika. Ta sõi veidi muru ja vaatas vahepeal ümbrust.

(Ma olin tükk maad eemal ja sa ei kuulnud seda krõbinat seal.)

Apple liikus krõbinale lähemale. Ta nägi seal mitut kogu liikumas ja juttu ajamas.

(Sorry ma muudan ära. Mul täiesti sassis kes kus on.)

(Eeeee, Appel on alles meiega... ) Gabriella vaatas Mirdarilel (noh, keerulised nimed teil...) kusivalt.

Ayanna otsustas ka veidi magada. Ta toetas selja vastu ühte väikest küngast, jäädes seega poollamavasse asendisse. Ta sulges silmad ja jäi üpris kohe magama.
Ta ärkas ja vaatas ringi. Vanir magas endiselt. Päikese liikumise järgi hindas haldjas, et ta on maganud umbes kolm tundi. Ta otsustas ärgata, tõusis ja haigutas vaikselt. Tema sees kripeldas jälle seesama vastik tunne, näljatunne. Ayanna jõi natuke oma veepudelist, käis kähku allikal ära ja täitis selle uuesti. Kohale jõudes pistis ta selle kotti ja otsis pilguga Gümnastikat. Ta nägi pegasust eemal, endiselt ärkvel. Ta läks tasa, et mitte Vaniri äratada, Gümnastika juurde ja küsis mõtetes: "Gümnastika? Kas sa saaksid koos minuga süüa otsima tulla? Siin läheduses ei leidu küll midagi."

"Roni selga. Õhus jõuame kiiremini kaugemale vaadata. Aga me peame kiiresti tegema enne kui Vanir ärkab. Muidu veel läheb meid otsima ja kaob ära. Ma tõesti ei viitsi teda pärast otsima minna." ütles Gümnastika ja ajas end madalaks et haldjal oleks kergem selga ronida.

Ayanna hüppas kiiresti selga ja sättis koti paremini selga. Kui nad kõrgemale tõusid, vaatas haldjas ringi. Ta jälgis ümbrust pisut aega, siis osutas ühe kaugemal asuva metsatuka poole. "Äkki seal leidub midagi?"

Vanir keeras ennast ja lõi pea valusasti vastu kändu ära. Ta ärkas sellepärast ruttu. Ta vaatas enda ümber ringi, kuid ei näinud kedagi, ta hüürus küll silmi, kuid ikkagi kedagi polnud. Ta küsis enda käest "Ei tea, kuhu nad nüüd läksid"

Gümnastika maandus haldja osutatud metsatukas. Kui haldjas oli seljast maha roninud hakkasid nad koos otsima. Gümnastika jäi mõttesse ja sammus Ayanna kõrval. Ta mõtles kuidas pääseda Cloudhawenisse. Gümnastika ei suunud meenutada täpselt kuidas sinna minna ja kus see asub. Talle meenusid vaid mingid hägused pildid teekonnast.

Kidaia jõudis linna. Ta vaatas seal ringi ja talle tuli meelde, et ta peab oma varusid täiendama. Ja mida ta isegi imeks pani oli see, et tal oli veidi raha. Ta otsustas päeva jooksul varusid täiendada ja siis edasi minna.
(Kahjuks ma täna ei saa edasi kirjutada.)

(Mul on ka kiire.)

Ayanna kõndis ringi ja uuris hoolega loodust. Varsti ta avastaski maapinnalt ühe söödava taime. Olles selle kotti pistnud, leidis ta seda sama taime veel. Ja ta leidis ka ühe sarapuu, kuid pähklid olid kevadel veel toored. Ta ohkas ja läks Gümnastika juurde tagasi. "Lähme"

Gümnastika ajas ennast piisavalt madalaks et Ayannal oleks hea selga istuda ja ootas kuni Ayanna selga ronib. Siis ajas ta ennast püsti ja tõusis lendu. Natukese aja pärast jõudsid nad laagriplatsini ja Gümnastika maaandus.

"Kas leidsid juba?" urises Shreker. Nad olid mitu tundi kõndinud.
"Vist natuke on..." ütles Freia. Nad sisenesid Nümfimetsa.
"Kena koht." tunnistas üks ork. Rohkem ta ei jõudnud öelda - Shreker torkas ta mõõgaga läbi. Võigas karjatus kandus läbi metsa. Orki tume veri valgus maas olevale lehtedele.

(Äkki kohtume taas? Ma arvan et siis tuleb paras tagajamine.)

"Läki."
Nad kõndisid läbi metsa. Freia leidis juba metsaserval tolle lõhna üles. Kuid ta ei öelnud seda. Kuid lõhna leidis üks ork.
"Kõik siia! Ma leidsin jäljed!"

Freia ehmatas ära. Aga ta tegi vapra näo pähe.
"Väga hea! Kui need jäljed on õiged ja me tolle kätte saame siis ma tõstan sind kõrgemale astmele."
Orki nägu valgustas rõõm. "Läki."
Nad läksid jälgi pidi sügavamele metsa.

Ayanna hüppas jälle Gümnastika seljast maha ja nägi Vaniri ärkvel.
"Ega sa ei muretsenud? Ma üritasin toitu leida. Kuid kevadel pole see lihtne. Asjad hakkavad valmima alles sügisel." Ta võttis oma kotist tolle taime võrsed. Need vajasid küll pisut keetmist, enne olid nad toored ja mõrud. Haldjas käis korra läheduses asuva metsatuka juures ja korjas küttepuid. (See on see mets, kust ta toitu ei leidnud.) Ta puhastas pisikese maatüki taimedest, korjas mõned kivid ja ladus need ringikujuliselt. Seejärel võttis haldjas kotist tulekivid, lõi neid paar korda vastamisi ja varsti hubises väike leek. Ta võttis kotist ühe väikese, kuid tugeva metallist kausi, pani võrsed sinna sisse, kallas sinna ka pisut vett ja asetas kausi tulele.
Viie minuti pärast võttis ta poti jälle tulelt ära, kuid tuld veel ära ei kustutanud. Selle ääres oli hea ja soe. Päev hakkaski juba õhtusse kalduma. Ta kallas kausist vee välja ja pakkus Vanirile ka toitu.
"Soovid?"

Gabriella hunt oli älevil, ta kuulis samme. Hunt hakkas urisema. Gabriella polnud sellist asja kunagi näinud. "Mis sul juhtus? Kas jälle need Orpid? " Gabriella vaatas taevasse, ja lausus pominal mõned sõnad. Ta vaatas siis teisi, naeratas vabanduseks, ja hakkas liikuma sinna poole, kust sammud tulid. Varsti kohtas ta üht orpi, ning üht inimest. Ta köhatas ja kuna ta teadis et Orpid ei saa tema keelest aru, naeratas ta vastikult. Ning siis tuli talle meelde, et ta oskab hästi inim-keelt, sest see on ju tema ema keel. Ta vaatas inimest, naeratas lahkelt ning lausus selgel häälel : "Kui teie soovite vallutada meie ala, siis on teile teatavaks see, et meie maa on neutraalne maa, ning siia tohivad siseneda vaid hea tahtlikud isikud. Kui tulite siia, et lammutada, pöörduge..." Ta otsis oma mälust üht nime, mis oleks metsast väljas pool. Pärast mõnda minutit rääkis ta edasi : "Pöörduge lindude poole, et nad läheksid Equusi metsa. Seal olevad väga pealju jõehobusid ning elevante. " Muidugi ei teadnud ta mida ta ütles ja tal polnud aimugi, mis need jõehobud ja elevandid olid. Siis ta naeratas, pöördus uuesti Orpi poole, oodates et inimene tõlgib mida ta oli õelnud.

Gabriella oli orkide juurde läinud ja Tarnalion läks tema juurde. Seal oli ka seesama naine, kelle pärast oli ta libahunt. "See naine hammustas mind. Tema pärast ma olengi libahunt. Aga ma arvan, et ta ei mõelnud iseseisvalt," selgitas Mirdaliel vaikselt nümfile. "See teine isik on üks tumehaldjas ja ülejäänud on otse loomulikult orkid. Hea, et mul kapuuts peas on. Mis me nüüd teeme?" Haldjas mõtles pingsalt. Kas mul on praegu nii palju jõudu, et kahele tosinale orgile vastu seista? Kui ainult Gabriella, hunt, Apple, Brietha ja tema hobune aitaksid, ainult sel juhul. Praegu pole mul selleks jõudu. Mirdaliel edastas mõtetes Apple'ile ja Briethale abisõnumi. "Orkid ja tumehaldjas on metsa tulnud!"

"Apple!" hakkas Tarnalion juba kannatust kaotama. "Palun aita mind. Kui ma su seljas olen ja teen kõik, et võimalikult võimas haldjas välja näha, saan nad põgenema sundida. Sa oled ju ükssarvik, Grape! Kui ma kapuutsi seljast võtan ning sinu peale tulen, peaksid nad kõvasti ehmatama. "Võimas" haldjas ja ükssarvik! Palun!"

Gabriella vaatas imelikult Mirdalieli. Ah et ta on libahunt? mõtles ta. Siis vaatas ta veel orki, kes oli teiste ees. "Vastake palun, kui te minust aru saate. " Ork sai temast aru ning ütles omas keeles : "Hakkake neid tappma, selle ala vallutame kindlalt, kuna see on neutraalne, ja neil pole meie vastu võimu. " Gabriella pea kukkus ühele poole viltu. Misasja? kuid tal polnud isegi aega selle ütlemiseks, sest orkid hakkasid ründama. Orke oli liiga palju, et hundid neid tappa saaks. Sellegi poolest ässitas ta oma hundi nendega võitlema, ja kutsuma teised hundid. Siis pani ta käed suu ette, ja tegi öökulli häält. Varsti tuli üheksa nümfi tema juurde, ja nad hakkasid graatsiliselt võitlema. Hunte hukkus palju, ning nümfide arv vähenes, varsti oli neid ainult viis. Nad võitlesid hästi, ning haavata saanud nümfid olid kahe vanema nümfi juurde viidud, et neid saaks parandada. Gabriella, huntidest ümbrustatud, võitles, tema kõrval oli lindudest ümbrustatud nümf, kes oli Gabriellaga sama vana. Linnud torkisid orkide silmi. Orke jäi aina vähemaks, kuid Nümf oli ainult kaks kes veel võitlesid, teised olid haavatud, ja kaks surnud. Varsti vähenes Gabriella juurde kogunenud huntide arv, ning Valge hunt, kes oli kõikide ees, suri. Gabriella käskis huntidel kaduda, et neid liiga väheseks ei jääks, ning nuttis südames oma hundi pärast. Kuna enam keegi teda ei kaitsnud, haavas teda suure orki mõõk. Nümf viidi vanemate nümfide juurde, kes hoolitsesid temast.