Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Vanir kohkus ja astus paar sammu tagasi. "Jah, palun vabandust. Ma tean, et sa oled PEGASUS." ütles Vanir kohkunult. Talle oli see imestuseks, et Gümnastika vihastas. Vanir hakkas kotist mõõke ja muid asju välja võtma.

"Siin pole midagi vabandada. Ma lihtsalt ei saa aru et sa nii ütled kui sa just lendasid." sõnas Gümnastika. "Noh te tahate siis Cloudhawenisse minna või ei?" küsis ta viimaks.

Ayanna vastas rõõmsalt ja pisut üllatunult kogemata haldjakeeles:
"Muidugi tahan!" Siis tuli talle meelde ja ta lisas inimeste keeles:
"Jah, muidugi tahan."
Mõõgavõitluse pärast oli ta üsna elevil. Ta oli juba pikemat aega soovinud seda osata. Ta ütles Vanirile:
"Kas proovime?"

"Olgu, ma kingin sulle natuke varustust" ütles Vanir ja tegi kotisuu uuesti lahti. "Näe, siin on sulle üks kergem mõõk, üks raskem mõõk, vöö, kuhu peale sa saad kõik asjad panna ja pistoda igaks juhuks" ütles Vanir ja tõstis need asjad kotist välja ja näitas neid Ayannale ja andis need talle.

(Kus see Cloudhaweni nähtamatu trepp asub? Ja pealegi, kui Gümnastika teab seda, miks ta siis tagasi koju ei lähe, see nagu ei sobi. )

(Äkki ta ei taha seal olla. Maa peal on huvitavam.)

Apple jooksis tagasi teiste juurde. "Ma ei olnud üllatunud. Ma lihtsalt vaatasin. Ma jään siia kui teie ka jääte." vastas ükssarvik ja jooksis muru peal niisama ringi. Ka temale tundus, et seal oli nii ilus.

Brietha pani suhkru varred teesse ja maitses uuesti. Ta ütles teistele: "Tee on valmis. Kui tahate siis võtke." ta küsis teistelt:"Kas me jäämegi siia või astume orkide vastu?"

"Mina jään küll siia, " sõnas haldjas. "Ma olen seda varem ka öelnud ja ma pole mitu aastat korralikult puhata saanud. " Mirdaliel pöördus Gabriella poole ja tahtis teada: "Kas sa näitaksid meile varsti Nümfimetsa? Ma tahaksin meeleldi seda uurida. " Haldjas hakkas jälle kuusevaiku hammaste puhastamiseks närima.

"Ma jään natukeseks ajaks siia. Siis hakkan seda Silvani Haldjakivi otsima," ütles Brietha ja silitas enda hobust.

(Oodake siis meid.)

Ayanna vaatas mõõku suurte silmadega. Ta ütles vaikselt: "Aitäh," ja võttis need ükshaaval kätte ja uuris neid. Kergem mõõk meeldis talle rohkem, see tundus kuidagi käepärasem ja sõbralikum. Pistoda oli tal endal olemas, üks Hadroni mägede päkapikkude parimast toodangust. kuid ka see tundus olevat väga hea. "Kust need pärit on?" küsis haldjas.

(Okei)

(Enawen: Ta polnud kunagi mõelnud sellele. Ta oli kogu elu elanud peaaegu Equusi metsas ja tundis seal ennast koduselt. Gümnastika ei oleks kunagi arvanud et ta üldse läheb Equusi metsast välja. No see on umbes sama et ma olen sündinud Rootsis(mida ma olengi) ja väiksena kolisin Eestisse. Ja ma pole kunagi mõelnud et ma lähen Rootsi elama. Ma tunnen ennast Eestis kõige kodusemalt.)

(Saan aru. Ja ma ootan Aaret.)

Kidaia oli juba mõnda aega ratsutanud kui ta märkas jälle orke kuid seekord liiga hilja. Nad nabisid ta kinni just siis kui ta üritas vaikselt minema hiilida. Kida oli Gulduri mägede ja kusagil Minyari järve vahel. Kui orgid teda kinni üritasid võtta karjus ta meeletult: "APPI!!!".
Kuid ta oli suhteliselt kindel, et mittte keegi teda ei kuule. Hiljem kuulis ta orke omavahel rääkimas:"Me viime ta Fauglithi ja loodame, et see kink on isandale meelepärane" Kida ei saanud sellest küll midagi aru kuid ta teadis, et see ei saa olla mitte midagi head.

Myrthelit tassisti kuni õhtu hakkuni,siis suruti taaskors Myrthel näoli vastu maad ja orkid valmistasid laagriplatsi ning hakkasid mingi tundmatu looma liha lõkkel praadima. Myrthel ei suutnud seda vaadatagi ja keeras näo eemale. Ta kõht valutas ja kuna Myrthel oli vanematelt arstiabi õppinud,teadis ta,et kõht valutab näljast ja magu on seepärast kokku tõmbunud. Orkid olid Myrtheli õlakotti ära võtnud ja Myrthelil polnud lootustki süüa saada. Umbes tunni aja pärast lõpetasid orkid söömise ja panid telgi üles ning heitsid magama. Kuna vihma hakkas sadama roomas Myrthel puu varju ja peitis end juurte varju.

Kida ei suutnud uskuda,et ta oli vangi võetud orkide poolt. Ta üritas vabaneda kuid ei suutnud. Olukord oli lootusettu lõpuks üritas ta lihtsalt kõige lähima hea olendiga mõtte jõul ühendust saada Appi, ma olen orkide vang, minu nimi on Kidaia. Kas keegi kuuleb! Ta lootis,
et keegi kuuleb teda.

(KSaphira, sa pead registeerima kah juu.)

(Ta registreeris juba.)

(ta on jah registeerinud)

Vanir naeratas ja ütles siis Ayannale "Pole tänu väärt. Need asjad on minu omad, enne nad kuulusid kuningale, kuid siis pärandas ta ka ühe kirstu mulle, kus need asjad olid. Need asjad on mu vanavanaisa poolt ostetud Dwarvenist ja Weldenist. Need haldjamõõgad näitavad ära, kui orkid su läheduses on. Need hakkavad siis helendama. Ma võtsin igaks juhuks kaks kergemat mõõka, sest kui me harjutame, pean ka ma sama relvaga harjutama millega sina, muidu stiil muutub. Muide, ma soovitaksin sul ka selle vöö peale panna, sest see hoiab sind paljude õnnetuste eest ja on igati kasulik ja ilus. Nüüd võta oma mõõk välja." lõpetas Vanir ja võttis mmast ka endale teise vöö ja pani selle endale peale. Sellele sai kõike asju kinnitada. Ta võttis maast väikse mõõga ja viibutas seda õhus, see oli mõnus kerge.

Ayanna võttis oma vöö ja kinnitas selle oma vöökohale. Õnneks olid tal orkide tuleku ajal püksid jalas olnud, tavaliselt ta kandis seelikut või kleiti, mis praegusel ajal oleks olnud väga tülikas. Vöö sädeles kaunilt ja Ayanna kinnitas mõõgatupe vööle. Seejärel kinnitas ta ka vööle oma vana pistoda, uue ta pistis kotti. Vana oli tema isa kingitus kunagi ammu ja haldjas armastas seda pistoda väga. Ta oli väga õnnelik, kuna tema sai kanda Ardamirieli kuningate pärandust. Ta tõmbas mõõga tupest välja ja silmitses seda, siis jäi Vanirile otsa vaatama. "Mis nüüd?"

"Kas sa kunagi mõõgaga võidelnud oled. Kui oled, siis läheb meil see asi rutem. Nüüd võta mõõk ja tõsta mõõga käepida õlgade kõrgusele. Nüüd tulen mina ja ründan sind." ütles Vanir ja tuli tema poole mõõk otse ette välja sirutatud. "Nüüd ürita see tõrjuda." ütles Vanir ja kõndis mõõka ees hoides Ayanna poole.

(Aa. Ma ei pannud tähele. Mul ei tule mõtteid hetkel.)

Ayanna vastas:
"Ei, ma ei ole seda kunagi teinud."
Ta jäi ootama, mida Vanir teha kavatseb, püüdes mõõka õigesti hoida. Tal tekkis veel üks küsimus.
"Aga kui midagi juhtub? Kui keegi viga saab?"

"Olge ettevaatlikud!!!! Nende rauast oradega mängimine pole just kõige ohutum." ütles Gümnastika ja vaatas mõõkasid pelglikult. "Ah, ise teate mis teete." Ta tõusis püsti ja pani galoppis puude vahele. Ta jalg oli ikka valus aga mitte nii valus kui enne. Ta tõusis kergelt õhku ja siugles kaugemale Ayannast ja Vaniririst. Siis pööras tagasi ja hakkas oma kõige kiirema lennuga pihta. Ta hakkas tegema surmasõlmi, pea alaspidi lendamist ja muid pöördeid õhus. Talle meeldis see väga. Siis tõusis ta pilvedesse mida peaaegu polnudgi ja tegi surmasõlme mille lõppus pööras ta otse alla. Ta tegi seda kaua aega. Vahepeal lendas kiiresti ja madalalt Ayanna ja Vaniri juurest üle.

Vanirile tuli üks mõte "Kuule, mis oleks, kui me harjutaksime alguses puupulkadega või okstega, siis on see ohutu" ütles Vanir ümbrust rilmitsedes. Varsti ta nägigi maas paari parajat oksa, Vanir võttis neilt sambla pealt ära ja tegi need korralikuks. "Noh, proovime alguses nendega" ütles Vanir ja viskas ühe oksa Ayannale.

Ayanna püüdis oksa osavalt kinni ning murdis oksa küljest veel paar raagu, mis turritasid selle küljes. Ta oli valmis ning vaatas Vanirile otsa.

(Ma ei oska rohkem kirjutada, alusta juba võitlusega.)

Vanir võttis oksa kindlalt kätte ja liikus Ayanna poole. Ta viibutas oksa ja siis ütles talle "Tõrju, proovi lüüa oks minu käest ära". Vanir ründas teda, kuid Ayanna ei tõrjunud ära ja jäi hiljaks. Oks läks vastu haldja õlga. "Sa olid aeglane, oluline on liikumine" ütles Vanir Ayannale.

Myrthel ärkas orkide kõneluse peale. Orkid koristasid laagriplatsi kokku ja asusid teele. Myrthelit kandis üks ork ja õudusega sai ta tumehaldja kõnelusest orkiga nii palju aru,et "nad peaksid kohe isanda juurde jõudma". Myrthel mõtles paaniliselt kuidas põgeneda,kuni tal tuli hea idee. Ta oli paar päeva tagasi kohanud ükssarvik Apple`it. Myrthelil tuli mõte teda mõtetes kutsuda. Kus sa oled,Apple? hüüdis Myrthel mõttes.

(Ma ei oska midagi kirjutada. Sellepärast ei ole tulnud ka. Aga ma proovin. Dahlia (või Ginny Weasley), me võiksime kokku saada.)

Dwarf läks oma sepikotta. Tal oli igav ja ta otsustas ühe pistoda valmistada. Ta võttis vahendid ja hakkas pihta.
Kui pistoda sai valmis, siis ta pani selle teiste oma asjade hulka, mida oli kogunenud juba päris palju. Dwarf otsustas need jälle maha müüa. Kuna ta oli juba üpris kogenud, osteti tema töid päris hästi. Ta võttis asjad kaasa ja suundus Dwarveni turu poole.

(Dwarf läks Dwarvenisse )

Nad jõudsid minyari järve äärde ja liikusid mööda kalda äärt aeglaselt. Kida taipas, et orgid tahvad hiljem minna mööda metsa äärt ja lootis seal põgeneda. Teda võis aidata veel see et orgid oma lolluses olid jätnud talle ta hobuse, et nad teda ise kandma ei peaks.

(aare94 teiste kasutajatega on mängimine keelatud.)

(Noh, vahet pole eriti, oleks väga tülikas, kui me mõlemad peaksime kirjeldama, mida me täpselt teeme. Ja ega kohe ei saagi väga hästi olla.)

Ayanna ei vastanud. Vaniri löök oli tulnud väga kiiresti. Õlg tegi küll natuke valu, kuid haldjas trotsis seda ega teinud välja. kui Vanir teist korda ründas, püüdis haldjas kõigepealt vastu lüüa. Kui ta sellega hakkama ei saanud, hüppas ta lihtsalt löögi eest ära ega saanud pihta.

(Siis läheks kogu aeg postituse pikkuseks üks lause ju ja väga raske oleks mängida.)

Vanir naeratas ja ütles "Sa pead oma kiiruse ja osavuse enda trumbiks pöörama. Kui ma sind ründan, pead sa ruttu eest ära minema või tõrjuma ja siis kiirelt vastulöögi andma" lõpetas Vanir ja nad proovisid uuesti.

Kui Vanir nüüd ründas, otsustas Ayanna proovida vastu lüüa, kuna see on olulisem kui põiklemine. Seda ta oskas pealegi niigi hästi. Tegelikult oli ta isegi haldja kohta erakordselt painduv ja hea tasakaaluvõimega. Vanir ründas ja Ayanna püüdis vastu lüüa. Ta lõi Vaniri mõõgaga kokku. Löök oli üpris tugev ja ta oleks peaaegu kukkunud.

(Kus te praegu olete?)

(Kuskil imantost nati eemal. Muide mis aeg praegu on? Hommik? Õhtu? Lõuna?)

(Minu arvates on kuskil hommiku paiku. Ütleks, et lõuna. Muide, Ayanna magas eelmine öö ainult keskööni Aga haldjad eiväsi nii kiiresti.)

(kes praegu kusagil Belori jõe lähedal on? tahaks kellegagi kohtuda)

APPI, keegi palun aidake. Ma ei talu neid ... orke enam, palun... palun... aidake keegi! Ta üritas kellegagi ühendust luua, kuid ta ei osanud leida kedagi kellelt abi paluda. Ta liikus pilk tume ja mõte selle juures, et kuidas metsa äärde jõudes põgeneda. ta hobune oli vaid ühe suhteliselt nõrga nööriga kinni ja orgid olid jätnud talle ta pistoda, mõõga ja vibu. Mis te täna süüa pakute küsis ta ühelt paksult orgilt. Sul on kõht tühi? Söö siis! ja ork viskas Kidale ühe kondi. Sa tahad, et ma seda sööks? küsis Kidaia häält kõrgendades. JAH vastas paks ork. kidal sai süda täis ta võttis pistoda tappis orgi kes oli talle kõige lähemal päästis vabaks nii enda kui hobuse ja ratsutas meeletu kiirusega metsa poole. orgid olid vihast ogarad ja hakkasid omavahel sõdima sellal kui Kida põgenes.

Ayanna harjutas veel. Tal oli endiselt raske Vanirile vastu panna, kuid tal hakkas pisut paremini minema. Ta tõrjus mõned löögid, kuid vahepeal sai ikka pihta. Mõned korrad sai ta üsna valusasti, kuid haldjas ei olnud nõus valu välja näitama.

Kida peatus alles siis kui ta hobune polnud võimeline enam gallopeerima. Nad läksid jõe juurde jõid natuke vett ja ujusid üle jõe. kui Kida kõrval poleks olnud hobust oleks arvatavasti vool ta kaasa viinud. Kuid kui õnnelikult teisel kaldal hakkasid Kida ja ta hobune kelle ta nimetas Sethiks Imanto poole minema.

(Kas me saame kokku?)

(võiks ju)

(Noh, ma hakkan nüüd kõvasti lendama. Varsti enam ei saa. Kõik ei mahu selga ju.)

(Meie kokkusaamise koht on ju Nümfi mets)

Brietha haigutas, sest ta oli väsinud. Ta otsis enda kottist välja kaardi ja hakkas seda vaatama.

Kida jäi kusagile soo kõrvale puhkama ta sõi veidi, võtis välja kaardi ja vaatas kui kaugel on imanto. Ta jõudis arusaamale et kui ta pidevalt liigub on tal lootus varsti kohal olla. Kui ta kaarti ära pani märkas ta jõe poolt tulevaid orke. ta jooksis Sethi juurde hüppas talle selga ja nad olid jälle täiel galopil teel.

(Muide, ma vaatan, et peaaegu kõik on juba orkidega kohtunud. Ja ma mõtlesin, et kui ta Imanto poole tuleb, siis me võime varem kokku saada. aga ega ta, jah, selga ei mahuks.)

(jutt käib kidast? tal hobune väike puhkepaus ja ta võib all ratsutada)

(siis tulete meie juurde?)

(kus sa oled)

(Nümfi metsas)