Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Ayanna jäi ettetuppa ootama, kuid muutus peagi kannatamatuks. Linn tundus nii huvitav. (Pealegi ta oli veel noor, haldjate mõistes lausa lapseohtu.) Ta otsustas, et läheb välja tänavale. Ta vaatas ringi ja nägi kaugemal ühte huvitavat suurt maja. See kuulus vist mõnele väga rikkale inimesele. Ayanna jooksis maja juurde ja uudistas seda. Siis tuli keegi livrees uhke olemisega mees ja küsis:
"Mida sa siit otsid?" Ayanna jahmus ja kohmas:
"Ei midagi." Ta liikus tagasi sepa maja poole, kuid tema pilku paelus üks väike inimeselaps. Ta polnud neidki näinud ja järgnes veidi aega lapsele. Too väike olend tundus Ayannale nii armas ja naljakas. Kuna ta oli kogu elu (mida tal oli ka vähe olnud) elanud emaga koos Marynias, olid sellised asjad talle uued.
Varsti läks laps koos emaga ühte majja sisse ja Ayanna otsustas sepa maja juurde tagasi pöörduda. Kuid see ei olnudki nii lihtne. Majade ja tänavate rägastik tundus nii keeruline. Ayanna läks edasi ja varsti pööras sinnapoole, kus tema arvates oli sepa maja, kuid ta ei näinud midagi tuttavat. Ta kiirustas edasi ja muutus pisut närviliseks. Ta needis end, et oli lahkunud ilma Vanirita. Ja ega siin inimeste linnas polnudki midagi vaadata. Kuid järsku ta nägi ühte ilmatuma kaunist hoonet. See oli kuningaloss, ning selle arvas Ayanna peatselt ära. See oli tõesti väga kena loss ja Ayanna liikus sellele lähemale. Kuid ta nägi lossi valvuripositsioonidel orke ja peatus. Ta pidi mõtlema jälle tagasiminekule. Kuid kustkaudu minna?

Kui saabus hommik hakkas Kida mäe jalamilt edasi, ta lootis minna esialgu mööda mägesi ja siis üle jõe ja hakata minema Marnya matsa poole, et sal mõnda aega rahulikult elada... Kuid siiski ei suutnud ta unustada eile nähtud orke ta oli sellest siiani ehmunud Miks on siinkandis orke, siin ei ole ma neid veel näinud. Mul on vaja leida keegi kes seletaks mis on toimunud! ja otsustanud seda tteha läks ta endale hommikusöögiks ühte jänest otsima.

Brietha rüüpas sõõmu vett. Vesi oli puhas ja maitsest talle. Kui Briethale ulatati tükki haldja leiba võttis ta sealt väikese tükki ja tänas. Siis ta ütles:"Kas keegi tahab liilia õie teed? Ma teen selle suhteliselt kiiresti valmis."

Ayanna jäi ikkagi lossi vaatama. See tundus nii imeline. Aga nood orkid ei sobinud lossiga kuidagi. Ta liikus lähemale. Tatahtis seda lossi näha. Lossi ümber ei olnud palju inimesi ja Ayanna liikus kõige ette, et seda paremini näha. Kuid tema välimus paelus orkida tähelepanu ja üks suur ork tuli müüriharjalt alla ja enne, kui Ayanna aru sai, küsis:
"Mida sa siit tahtma?" Ayanna kogeles ja vastas:
"Mitte midagi," ja kavatses jälle minema kiirustada, kuid ork pidas ta kinni. Valvur tahtis midagi öelda, kuid siis märkas Ayanna teravaotsalisi kõrvu.
"Sina olema haldjas?" küsis ork üllatunult. "Isand tahtma sind kindlaste näha." Ayanna puikles vastu, kuid ork oli tugevam ja viis haldja kaasa. Viimases hädas hüüdis ta mõtete kaudu Vanirile: "Vanir! Ma eksisin ära ja jõudsin vist kuningalossi juurde, kuid üks ork märkas, et ma olen haldjas ja võttis mu kinni! Appi!" Ta lootis, et Vanir kuulis.

(Ma lisan Ardamirieli kirjeldusse kaks uut asja. Haldjatel on teravaotsalised kõrvad, ma unustasin seda mainida. Ja orkidel on ka oma keel, värviks on siis must.)

Kui Vanir trepist üles jõudis vaatas ta ringi ja nägi, et Ayanna on kadunud. ta otsis toa korralikult läbi, kuid haldjat ta ei leidnud. Ta astus majast välja. samal ajal, kui ta sai ukse kinni panna kuulis ta mõttes Ayanna häält, mis appi kutsus. Vanir hakkas kuningalossi juurde minema, valvuriteks oli ainult üks räpane ork, kindlasti teine oli läinud Ayannat ära viima. Vanir mõtles, mida teha. Kott ta seljas oli raske. Siis Vanir otsustas, et ta läheb sisse. Ta hakkaski värava poole minema. Ork vaatas korra teda, küsis "Mis selline inimene lossist tahtma? Kasi minema!". Vanir vastas talle "Sina räpane ork ei tule mind keelama, kui mina tahan oma esiisade lossi minna. Nüüd kasi tee pealt eest" ütles Vanir ja läks edasi. Ork oli jahmunud näoga, kuid äkki koitis ta silmis teadmine. Ork võttis oma saabli välja ja karjus orkihäälega "Sissetungija, sissetungija. Valekuninga poeg." Ta sai lause vaevalt lõpetada, kui tal pea otsast lendas, kuid sellegipoolest oli häda juba käes. Vanir hoidis oma rohelist mõõka peos, see helendas veidi, ja oli orkiverega koos. Vanir tormas ruttu väravast sisse ja peitis ennast samba taha, kui orkisalk tuli. Kui orkid nägid oma surnud suguvenda nad hakkasid möirgama ja hargnesid, südames soov Vanir kinni püüda. Vanir samal ajal oli läinud vangikoobaste poole, mida valvasid kaks orki. Vaniri mõõk vihises õhus ja kaks orki olid surnud tugevast hoobist. Siis ta sisenes vangikoobastesse.

(Palun las ma kohtun kellegagi mul on igav üksi teah.)

(Kus sa oled üldse?)

Mirdaliel võttis Grape kabja alt kivi ära. "See on nümf Gabriella, " ütles haldjas samal ajal. "Mina tahaksin küll liiliaõieteed. Ma olen seda kunagi varem ka joonud, " lausus Mirdaliel Briethale.

(aare dsinuga ma kohtuda ei saa, ma olen roweli järve ja nümfimetsa vahel, lidun koos orkide ja ühe tumehaldjaga mere poole)

Apple astus tagasi ja kummardas Gabriellale. "Meeldiv tutvuda." ütles ta nümfile. Apple jõi natukene vett ja heitis pikali.

Gabriella naeratas ükssarvikule, ja vaatas oma hunti, ning siis Brietha hobust. Ta vaatas siis jõge, mis algas alikast ja läks väikesesse järve. "Kas te sooviksite kuulata üht pilli lugu? Ma tunnen neid päris palju. " Ta võttis oma harfi, ja vaatas kas kahel sulel pole mustus plekki, või midagi muud.

Hommikul,kui Myrthel ärkas,ei olnud ta kindel,kas on ikka õige mõtte Roweli järve äärde minna. Varem oli ta olnud kindel,et Roweli järve ääres on inimesi,haldjaid või siis kedagi teist. Nüüd,aga mõtles ta ,et kindlam oleks minna Nümfimetsa,sest seal on kindlalt nümfe. Seega lammutas ta onni ära ja hakkas Nümfimetsa poole kõmpima. Myrthel käis umbes tunni ja puhkas paar minutit puude varjus.

"Mina tahaksin küll seda kuulata. Mis lugu sa mängid?" küsis Tarnalion rõõmsalt. "Kui ma väiksena Weldenis elasin, kõlas seal kogu aeg muusika. "

Gabriella naeratas "Lugu on minu välja mõeldis, ma tunnen ainult enda lugusid, ehk soovite teie ka," ta vaatas siis Briethat "kuulata minu muusikat? " Ta võtiis harfi, ilma kuulamata vastust, ja hakkas mängima, ja laulis laulu sõnu kaasa. Tema hääl oli kaunis ja kostis kaugele. Ta mängis hästi, sest oli kogu oma elu, ehk rohkem kui 70 aastat pühendanud mängimisele. Tema harf oli kaetud läikiva ainega, mida ta oli pannud, et kaunistada oma harfi. Must sulg ja valge sulg liikusid tuulekäes, ja nad tantsisid nagu rütmi järgi.

Ayanna puikles orkile kõvasti vastu. Nad olid ühes koridoris. Ayanna suutis end hetkel pikali visata ja mitte edasi minna. Siis ork võttis ta õlale ja kandis teda edasi. haldjale jäid vabad käed ja talle tuli idee. Ta võttis seljalt nooletupest noole, järsku lõi orkile jalaga kõhtu ja seejärel torkas talle noolega silma. Ork röögatas valust ja tõmbus maha kägarasse. Ayanna hüppas kärmelt orki juurest minema ja pistis vastassuunas jooksu. Ta kuulis õuelt hüüdu:
"Sissetungija! Valekuninga poeg!" ja rõõmustas tohutult, kuna see tähendas, et Vanir oli siin. Ta jooksis mööda koridori edasi ja jõudis välisukse lähedale ning nägi Vaniri kuhugi trepist alla suunduvat. Haldjas jooksis Vaniri juurde ja hüüdis: "Vanir! Sa tulid!"

Myrthel liikus edasi ja mõtles: Huvitav kas orkid jälitavad mind? Või kas nad on kodus? Ei tea,kas nad on leidnud selle orki,kelle ma tapsin ja nüüd jälitavad kogu Mebjari metsa rahvast?.Ta hakkas Nümfimetsa poole sörkjooksu tegema,et aega säästa. Aga kuna ta polnud spordis tugev,lõpetas ta peagi sörkjooksu ning liikus Nümfimetsa poole kiirkõndi tehes.

"Palun ütle mulle sina. Ma muidu tahaksin kuulata. Ma hakkan teed tegema," sõnas Brietha. Ta võttis välja potti ja pani vee keema. Samal ajal lasi ta tõmmata liilia õisi. Lõpuks lisas ta vett ja tee oligi valmis. Brietha maitses. See oli natukene kibe. Ta küsis Gabriella käest:
"Andestust, et ma sind katkestan, aga kas siin on kuskil suhkru varsi?"

Vanir hakkas trepist alla minema, kuid ta kuulis Ayanna hüüdu. Ta rõõmustas tohutult, kui ta Ayannat nägi. Vanir vastas talle. "Jah, muidugi ma tulin, mis sa siis arvasid. Aga me peame siit ruttu ära minema. Orkisalk ajab mind taga, sest minu kinnipüüdjale makstakse kümme tuhat kuldraha. Oma isast ma ei tea midagi, kuid minu sisetunne ütleb, et teda pole siin. Ja üldse, kuidas sa siia sattusid?" lisas ta rangemalt. Vanir vaatas igale poole, kuid tema silm ei seletanud ühtegi räpast ja räiget orki. kott ta seljal muutus hästi raskeks ja sellega oli ka raske võidelda, kuid nad pidid lossist välja saama.

Myrthel liikus 3 tundi edasi ning seejärel istus ühe puu alla maha ja sõi ära ühe õuna ning jõi plaskust vett. Ta sulges silmad ja toetas pea vastu puutüve. Huvitav,kui kiiresti ma Nümfimetsast mõne nümfi leian? Võib ju olla,et mõned orkid hoiavad nümfe vangis. Loodame,et mitte.mõtles Myrthel. Ta puhkas pool tundi,tõusis siis,pakkis asjad ja kõmpis edasi.

Kitrena liikus puude all vilkalt. Ta ei vaadanud ümbrust ja kiirustas. Ta jõudis shaegoni maja juurde ja lipsas avatud uksest sisse. Maja oli madal ja suitsu täis nagu ikka. Kitrena hakkas köhoima. Kui ta silmad lõpuks läbi suitsu nägid silmas ta Shaegoni ennast. "Kas ma saaksin kaardi osta?" küsis Kitrena ja istus madalale järile, mis asus ukse juures. "Kes seal on?" küsis Shaegon, "Ah sina Kitrena, ei ole midagi. Kuhu sa teel oled?" Kitrena mõtles veidi enne kui vastas. Talle tuleb tõtt rääkida, alati oli ta viimane mõte, enne kui ta vastas. "Ah niisama lähen vaatan, mis ilmas sünnib. Äkki ma saan sinult ikkagi kaardi. Ma jätsin isegi ühe noore metskitse su huntidele!" Shaegon vaatas Kitrenale mõtlikult otsa. Ta oli vana mees, üksikute hallide juuksesalkudega peas, suure kongus ninaga nng kortsus näoga. "Käisid jälle jahil, jah,ütles ta ja see ei olnud küsimus. Kitrena noogutas süngelt. "Säh võta see kaart ja hakka astuma, mul on külalisi oodata," Kitrena ehmatas mehe äkilise hääletooni muutumise peale. Ta võttis kardi, mille Shaegon talle ulatas ja lahkus kummargil läbi pisikese ukse madalast majast. Väljas tõmbas ta sügavalt hinge, et puhastada kopsud suitsust.

Ayanna vastas:
"See inimestelinn tundus nii põnev. Ma tahtsin ringi vaadata, aga eksisin ära." Pärast hetkelist mõttepausi ta lisas:
"Aga me oleme nüüd lossis! Äkki me suudame su isa päästa?"

(Tegelikult ma arvan, et ärme päästa, kuid las kuningas räägib meile Silvani Haldjakivist.)

"Päh, mis siin ikka nii põnevat, kui sa oleks minu isa valitsemisajal siia tulnud, siis oleks sa ilusat ja põnevat linna näinud" torises Vanir."No olgu, lähme siis tagasi vangikoobastesse. Äkki me leiame ta sealt." ütles Vanir ja hakkas uuesti trepist alla kõndima. Ta lisas veel Ayannale "Ayanna, võta palun oma vibu välja ja hoia nooled valmis, sest me võime vaenlastega kohtuda". Vanir ja Ayanna kõndisid kongidest mööda, kuid ei näinud kuningat. Lõpuks jõudsid nad viimase ja kõige pimedama kongi juurde, kust kostus hingamist, Vanirile oli see kuidagi tuttav ja ta küsis "Isa?"

Gabriella pani harfi tagasi, ja naeratas. Suhkru varsi? Tal oli ju neid oma peal kaasas palju! Ta tegi oma söögi kotti lahti, vaatas sinna. Jah, kahjuks polnud ta oma kotti täitnud. "Neid on siit umbes jalgsi kümne minuti teekonnal. Ma võin sinna minna! Seal kandis pole eriti kaunid puud. Ja tee mulle ka natuke seda teed! " Ta läks oma hundi peale, silitas teda natukene, ja hakkas teda käsutama et ta läheks õiges suunas. Tee peal oli hästi näha kuidas puud koledamaks lähevad, ja rohus hakkas olema parasiittaimi.

Apple vaatas Gabriellale järgi. Ta tõusis püsti ja liikus mõne sammu sinnapoole ja vaatas puude vahele. Apple jooksis ühe puu juurde kus oli mingi märk. Ta vaatas tagasi - Mirdiaeli ja Brietha poole - ja siis uuesti puu poole. Nii vaatas ta mitu korda järjest. Puul - sinna sisse lõigatud märgil - oli samasugune kujutis - haldjas seismas ja inimene põlvitamas maas ning katelt segamas.

(Misasja? See pole võimalik ju! )

Brietha järgnes teistele. Hobune tuli ka temale järgi. Talle oli hakkanud see mets meedlima, sest see oli kummaline ja ilus.

Apple vaatas veelkord puud ja sai aru, et see oli pettekujutlus. Ta naeris mõttes ja läks tagasi teiste juurde.

Myrthel liikus edasi kuni äkki tundis kellegi külma kätt oma suul. Ole vait,plika! kuulis Myrthel oma kõrva juurest. Ta sai häälest aru,et tegu oli tumehaldjaga. Myrthel hakkas siplema,kuid tumehaldjas hoidis kõvasti ja sisistas: Ära liiguta! Orkid jõuvad kohe siia,niiet targem oleks vait olla!.Tumehaldjas irvitas ja Myrthel üritas haardest välja rebida,kuid tumehaldjas hoidis kõvasti kinni ja puude tagant paistsitki juba orkid. Myrthel paanitses:
Mida ma nüüd teen?Oleks vähemalt kedagi appi tulemas!Oi,jumal küll! Myrthel siples edasi,aga nüüd võtsid orkid ta oma kätte ja nende haardest polnud võimalik pääseda. Myrthel vaatas viimast jõudu kokku võttes taevasse lootes näha seal ükskõik keda,aga kahjuks oli taevas kaunilt sinnine ning tema värvi ei seganud ükski olend.

(Vabandust, polnud aega vahepeal käia.)

Gümnastika põrnises ikka kohta kuhu nad olid läinud ja mõtles: "Teine kord kui nad mind kuhugi jätta tahavad peavad nad mind kinni siduma." Siis lisas:"Isegi siis kui pegasus pole tavaline nähtus ei kavatse ma siin ka istuda. Ma tahan ka Imantot näha!" Ega ta ei kavatsenud oodata ka et nad tagasi tulevad. Ta ajas end püsti ja sammus Imanto poole. Kui ta lõppuks jõudis sinna, peitus ta hoolega kõrvalistele tänavatele. See linn oli nii suur ja seal oli nii palju inimesi. Ta jõudis lõppuks linna kesk osa ja kuulis orki salga taga ajamis häält. Ta ehmus ja varjas end kõrval tänavale. Kõrval tänaval oli näha suurt paleed või lossi. Gümnastikat ei huvitanud mis asi see oli. Ainus koht kus selline temateada veel oli Cloudhawen. Ta tahtis nii väga lendu tõusta ja seda lähemalt uurida aga ta ohjeldas ennast. Ta istus seal ja ta sise tunne hakkas talle ütlema et kõik polnud korras. Gümnastika hüüdis mõtetes Ayannale: "Kas kõik on korras? Kus te olete?"

"Mida sa sealt vaatasid?" küsis Tarnalion ükssarvikult mõtetes. "Sa oleksid nagu üllatunud olnud. Tead, siin on nii ilus. Kas ka sina jääd siia pikemaks ajaks? "jätkas haldjas.

Brietha mõtles oma mõtteid:"Kas on mõttet siia jääda? Ma arvan, et pean Imantosse minema. Aga mitte veel. Peab siin natuke ravimeid korjama." ta astus edasi ja vaatas puid. Puud kõrgusid taeva poole. Brietha arvates olid mõned puud lõppmatu pikkusega.

Peale pikka jalutuskäiku Dwarveni mägedes, tundis Dahlia väsimust. Ta jalad valutasid ning kuna päike paistis, oli tal kohutavalt palav. Ta nägi eemal ühte kändu, mis oli puu varjus. Dahlia ruttas kännu juurde ja istus selle otsa. Ta võttis oma seljakoti seljast ära, tegi selle lahti ja otsis sealt ühe vana pudeli välja. Pudeli põhjas oli veel natuke vett järgi. Dahlia jõi ühe korraga kogu vee ära ning pistis pudeli tagasi kotti. Tal ei olnud jõudu enam edasi minna ning nii otsustaski ta sinna samasse natukeseks puhkama jääda. Dahlia võttis roosa kübara oma peast ära ja asetas selle rohu peale, ta pani oma pea kübara peale ning jäigi varsti magama.

Hingamine kongis lakkas järsult. keegi liigutas ja roomas kongi ukse juurde. Nüüd oli ta nägu näha, see oli kunagi olnud ilus, kuid nüüd mitte. Ta juuksed olid pulstunud ja räpased, ta habe oli pikaks kasvanud, ta riided olid hästi räpased, nagu ka tema kong, kuid tema silmad olid erksad. Vanir tundis vangis ära oma isa, Ardamirieli täieõigusliku kuninga Magnaliqua, kelle Malibrae oli vangistanud. Magnaliqua vaatas korra Vaniri ja tema silmanurkadesse tekkis pisar, mis mööda tema määrdunud nägu alla voolas. "Tere mu poeg, miks sa siia tulid, kui sa teadsid, et siin ootab sind ees hukk?" küsis kuningas. "Isa, ma poleks saanud sind siia vangi jätta, keegi ei tea, mida Malibrae sinuga teha võib" vastas Vanir nukralt. Kuningas ütles käskivalt "Mind pole võimalik päästa, kuid ma tahan sulle ühe asja rääkida, mis aitab Malibrae kukutada". "Mis see siis on?" küsis Vanir. Kuningas Magnaliqua vaatas korra pahase pilguga Ayanna poole ja küsis Vanirilt "Kes see haldjas on?". "See on Ayanna, ta on sõber" ütles Vanir Ayanna poole osutades. "Olgu, kui sa kindel oled, et ta on sõber võin ma teile selle saladuse usaldada. Malibrae kukutamiseks ja rahu taastamiseks Ardamirielis on vaja teil leida Silvani haldjakivi. Ainult selle abil sa saad mu päästa." lõpetas kuningas. "Silvani haldjakivi, mis asi see veel on?" küsis Vanir isalt. Kuningas kortsutas kulmu, kuid hakkas rääkima "Silvani haldjakivi sepistati ammusel ajal, see on väga kaunis ja temas on iidne võluvägi" kuningas peatus korra ja ohkas, peale mõnd sekundit ta jätkas "See võluvägi seisneb selles, et kui panna see õigele kohale taastatakse maal rahu. Kuid Malibrae varastas selle ja tahtis saada võitmatuks, kuid üks pegasuseratsanik varastas talt selle. Teel kaotas ratsanik kivi ja seda pole enam leitud. Malibrae on muutunud väga tugevaks, aga te saate rahu maa peale tuua, kui te leiate Silvani haldjakivi ja viite selle õigesse kohta. Seda kivi on palju otsitud, kuid pole selle leidmiselegi lähedale jõudnud. Ainult vähesed teavad sellest. Keegi ei tea, kus see on." lõpetas kuningas Magnaliqua jutu ja ohkas valjult. Vaniri silmad olid imestusest pärani kuuldes seda juttu. Kuningas vaatas Vaniri ja Ayannat ja ütles "Mis te ootate, varsti te ei saa enam välja, minge nüüd ja päästke end". Vanir tõusis püsti ja ütles isale "Me veel päästame su" ja hakkas välja minema.

Tundus et haldjas polnud teda kuulnud ja ta proovis veel:"Ayanna!!! Kas sa kuuled mind!?" Keegi polnud veel vastanud ja ta üritas korra Vaniri kätte saada:"Vanir!!!" hüüdis ta mõtetes valjult. "Kas sa kuuled mind?!" hüüdis ta veel valjemini mõtetes.

Vanir jooksis trepile ja vaatas ringi, kui ta mõtetes tekkis Gümnastika hääl. Gümnastika küsis talt, kas ta teda kuuleb. Vanir vastas "Jah, kuulen küll, kus sa oled" Vanir vaatas veel korra ringi, ta nägi värava poolt tulemas orkisalka, kes möirgasid midagi arusaamatut. Vanir mõtles, mida teha. ta saatis Gümnastikale mõtetes sõnumi "Gümnastika, kas sa suudad tulla Imanto lossi juurde. Meid otsib suur orkikari. Me üritame ruttu välja murda, kui sa ei saa, ära tule. Peamine asi, ära ennast ohtu sea!" Vanir lõpetas ja hakkas koos Ayannaga varjatult edasi jooksma.

Ayanna kuulis teisel korral. "Kõik on korras!" hõikas haldjas mõtetes vastu. Ta jutustas kiirustades loo nii, nagu tema seda teadis. Kui kuningas hakkas Silvani Haldjakivist rääkima, vajus Ayanna suu lahti. Kui Vanir hakkas välja minema, järgnes haldjas talle sõnatult. Ta jäi selle haldjakivi peale mõtlema. Kunagi väiksena oli ema talle muinasjuttu rääkinud Silvani Haldjakivist. Ta üritas seda lugu meenutada, kuna tavalisetl sellistel muinasjuttudel oli ka tõepõhi all. See rääkis pegasuseratsanikust nimega... Ei mäleta, mis nimega... Kes nägi, kuidas haldjakivi varastati... Kust? Ahjaa, see asus mingi kõrge mäe jalamil metsatukas... Kus? Ahjaa, Altuse mägi... Selle juures on Kivi õige koht!
Nad hakkasid lossi ukse juurde jõudma. Ayanna nägi ühte orki nurga taga. Vibunöör tinises korra - ja ork langes peaaegu hääletult. Kuid ühe nurga tagant jooksis välja suur kogum orke, kes kõik karjusid:
"Sissetungija! Sissetungija!" ja jooksid nende poole. Ayanna sai mõnedest orkisõnadest aru, kuna see keel sarnaneb üpriski haldjakeelele, kuid on orkide poolt koledaks muudetud. Haldjas võttis vibu ja lasi kiirelt viis-kuus orki maha. Kuid neid oli veel kümne ringis alles ja haldjas märkas, et nooled on peaaegu otsas...

(Jääge palun Nümfimetsa! Me koguneme sinna! Kui te pole Enaweni jutust veel aru saanud, siis seal ootab meid midagi väga tähtsat.)

"Ma juba olen siin. Ma olen ühel kõrval tänaval. Kus teie olete?" küsis Gümnastika. Ta ei oodanud vastust ja tõusis lendu. Kui ta oli piisavalt kõrgel hakkas ta neid otsima. Ta kõrvalt vuhises nooli. Orki salk oli teda näinud. Ta põikles vaevaliselt eest ja üks nool läks pihta. See tabas parem poolsemat esijalga umbes reie kohta. Gümnastika hirnatas valjult ja üritas lennata torni taha varju mis õnnestust pärast pikka üritamist,

"Me oleme kohe väljas" ütles Vanir mõtetes Gümnastikale. Vanir nägi orke, võttis oma mõõga välja ja hakkas neid tapma. Ta nägi, et Ayannal hakkavad nooled otsa saama. Ta ütles "Ayanna, me peame siit ruttu välja saama, muidu me sureme. Teeme ruttu. Gümnastika on ühel Imanto kõrvaltänaval." Vanir lõi veel paaril orkil pea maha ja haavas mõnda. Varsti nad jõudsidki Ayannaga värava juurde.

Gümnastika märkas neid ja maandus nende ette. Ta ajas end võimalikult madalale ja ootas kuni nad selga ronivad. Siis ajas ta end galoppile ja tõukas maast lahti. Samal ajal kui ta lendu tõusis hirnus ta valust. Ta võttis suuna nümfi metsa poole. Veel mitu noolt vuhises mööda temast. Kui nad jõutsid Imantost välja maandus Gümnastika, lasi nad seljast maha ja kukkus raskelt vasakule küljele.

Mirdaliel ronis Apple vastust oodates ühe tamme otsa ja hakkas mõtteid mõlgutama. Kuidas Malibraest lahti saada? Selleks peab tohutu võlujõud olema, kuna ta ise muutub iga aastaga aina tugevavamaks. Tume pilv lasub Ardamirieli kohal ja orkide väed kogunevad ja suurenevad. Kas kunagi saab Ardamiriel vabaks? Siis meenus haldjale midagi. Silvani haldjakivi! Üks pegasuseratsanik oli selle Malibraelt varastanud, kuid tee peal ära kaotanud. See ongi lahendus! Aga see on kadunud! Kui palju aastaid tagasi see juhtus? Tarnalionil läksid mõtted sassi. Vastik! Nüüd ma unustasin selle aastaarvu hoopiski ära!

Ayanna hüppas kohe maha ja küsis mõttes Gümnastikalt: "Gümnastika? Mis juhtus?" Ta uuris pegasust ja avastas küljelt üpris sügava noolehaava. Haldjas võttis kotist välja pudeli Melyani järve veega, lisaks veel paar ravimtaime ja valge sideme. Ta puhastas haava järveveega, hõõrus kivide abil peeneks ravimtaimed ja pani selle puru ka haavale. Seejärel sidus ta haava kinni. Ta pakkus Gümnastikale ka järvevett juua. "See peaks aitama..."

Myrthel viskles,aga orkid hoitsid kõvasti kinni ja sidusid Myrtheli suu kinni. Tumehaldjas,kes teda kinni oli hoidnud,võttis Myrtheli mõõga vöölt ja hindas seda ahne pilguga. Üks ork rääkis midagi tumehaldjale,aga kuna Myrthel orki keelt ei osanud,ei saanud ta midagi aru. Orkid tassisid teda veel umbes tund aega ja seejärel istusid puu varju puhkama ja surusid kinniseotud Myrtheli näoli vastu külma kivi puu all. Orkid ja tumehaldjas sõid oma kottidest toitu,kuid kuna Myrthel oli näoli,siis ei saanud ta aru,mis toiduga oli tegemist. Orkid puhkasid pool tundi ja asusid,siis teele ning nüüd kandis Myrthelit teine ork. Kuhu nad mind viivad? Ja mida nad minuga seal teevad? paanitses Myrthel kogu tee.

(Kus sa praegu asud?)

"Aitäh" Gümnastika lamas veidi vaikselt ja siis lausus : "Ayanna. Silvani haldja kivi kohta nii palju et me peaks seda otsima Cloudhawenist. Ma sündisin seal ja tean kus see asub."(mõlemad kuulevad)

(orkid viivad Mebjari metsast Kurjuse poolsaare poole)

Dahlia ärkas. Ta haigutas ning vaatas ringi. Dahlia tõusis püsti, pani kübara pähe ning istus jälle selle vana kännu otsa. Ta võttis kännu kõrvalt oma seljakoti ning tegi selle lahti. Ta otsis kotist ühe karbi ja tegi selle lahti. Karbi sees oli võileib. Dahlia vanaema oli talle selle võileiva kaasa pannud. Ta hakkas seda nüüd sööma.
Kui Dahlia lõpetas võileiva söömise, tõusis ta püsti ja otsustas kuskilt mingi veekogu üles otsida, kuna tal oli janu ja rohkem vett tal kaasas polnud. Dhlia pani oma koti selga ja asus teele.

"Kust me sinna Cloudhavenisse saame minna? See asub ju taevas." arutles Vanir. Tema seljakott oli ta õla ikka väga valusaks teinud. Nüüd ta võttis selle ära ja tundis meeletut kergendust. "Ma arvan, et me peame siin puhkama, orkid meid üles ei tohiks leida. Ja Ayanna, me peame alustama treeningutega" ütles Vanir kindlalt. "Ma võtsin natuke asju kaasa, kui ma sepa juures olin, tegelikult ma sellepärast sinna läksingi." lisas ta ja näitas oma koti sisemust.

Gabriella võttis oma kotti, ja toppis sinna suhkru varsi, siis vaatas ta hunti, ja jalutas temaga tagasi. Kui ta tagasi allika juurde jõudis, vaatas ta lahkelt Inimest, ja andis talle suhkru varred. "Palun!" ütles ta inimkeeles.

Nüüd sai Gümnastika tõeliselt vihaseks. "Kes ma sinu arvates olen? Hobune? Koer? Kana?! Ma olen P E G A S U S!!!" Siis lisas rahulikul toonil: "Ma olen seal sündinud nii, et tean kus see asub. Muide Me võiksime minna nümfi metsa teel Cloudhawenisse."