Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Kidaia sammus Tumehaldja juurde ja küsis: Miss sinuss nimiss olemass, minass Kidaia, vabandasinn omas keeles pärast. Ta oli sõbralik ja tal polnud tumehaldjaga seoses eelarvamusi.

Myrthel koukis ka teise käe välja ning haaras noa. Ta lõikas köidikud lahti ning mõtles:Nii,nüüd tuleb loota,et orkid ei ärka ja tuleb ööseks kuskile põgeneda! Kui me kurjuse poole suundusime,siis praegu peaksime olema Nümfimetsa ja Marynia metsa vahel,mis tähendab,et tuleb põhja hoida,võibolla natuke lääne poole.. Ta võttis noa igaks juhuks kaasa ja pistis siis hääletult jooksma. Umbes pool tundi jooksnud leidis ta väikese koopa ja heitis sinna magama.

kitrena vaatas Kidaia't Ega ta susistaja pole? Aga need onniikuinii surnud, mõtles ta.
"Kitrena Nicola!" vastas Kitrena tüdinult.
Muud nad eitaha kui teada mu nime, mtles ta ja ohkas, muutes oma ohatuse taas mühatuseks.

Kida vaatas Kitrenat ja jäi mõttese Ta tundub kuidagi kahtlustav aga kes seda poleks? Mis siis saab kui ta meid reedab? Seda ma ei usu ta tundub kena ja ta meeldib mulle rohkem kui mõni haldjas või nümf siin, peale selle tundub selle inimese nägu kuidagi tuttav, nagu ma oleks teda kusagil näinud. Cloudhawenis saame me ravi arvatavasti haldjale aga mis siin ültse toimub, miks on meid siin koos nii palju? Mulle meeldiks siis rohkem kui Seth oleks siin, ta on minu sõber, ma igatsen teda, loodetavasti ta ei arvanud, et ma teda ei vaja ja kuskile mägedesse ei lähe jälle. Viimanekord tal järelkäies sattusime orkide kaela. Mida arvaks sellest minu isa? Tahaks koju aga ma ei mäleta isegi milline oli päris oma kodu. Kodu on vist see kui oled koos perega aga minu pere on Seth! Ja tema ei saanud tulla, tean küll trepi pärast, aga ikkagi. Kidaia komistas ja ta mõttelõng katkes, ta vaatas tagasi mööda treppi alla kus oli tema sõber ja pereliige Seth. Kidaia võttis taskust pistoda ja hakkas sellega mängima, visates seda õhku ja jälle kinni püüdes nii, et see hakkas tema kõrval olijaid häirima. Kuid ta vastas neile vaid:Vabandust.

Ta pani pistoda ära ja küsis taaskord tumehaldalt: Kuidas sinas siias sattusima? Ta üritas võimalikult hästi rääkida.

"Ma ei tea," vastas Kitrena, "Kuidas sa tumehaldja keelt oskad?
Kitrena kurvastas veidi oma noa pärast, kuid oli kindel, et saab uue hankimisega hakkama. Ja parema noa saan, vot, kinnitas ta endale mõttes.

(Ma mängin natuke meie kõigi eest, kui jõuame Cloudhawenisse. Ayanna küll kahjuks seda ei näe, aga ma kirjutan ikkagi. Cloudhawen on mu lemmikkoht Ardamirielil (jah, lemmikum kui Marynia). Ja kas ma võib ka Pilvekuningannat mängida? )

Nad olid jõudnud juba kõrgemale. Õhk nende ümber oli jääkülm ning nad lõdisesid. Taevas nägi imekaunis välja. Oli jälle loojanguaeg ja taevas oli värvunud roosa, oranži, lilla ja muude kaunite toonidega. Kusagilt sõudsid kohale mõned pilved. Neid tuli aina rohkem. Tundus, et taevas hakkab pilve minema. ((Ma tean jah, et pilvedes sureksid nad külma kätte, aga teeme, et meie maal on seal soojem? Muidu oleks üpris raske seda mängida.)) Nad lendasid veel kümne minuti ringis. Siis möödusid nad ühest pilverüngast ja nende ette kerkis tõeliselt kaunis maa. See oli Pilvekuningriik ehk Cloudhawen.
Maa nägi väga kaunis välja ja nad pidid mitu minutit seda ammulisui vaatama. Maa keskel asus suur, silmipimestavalt kaunis loss. See kiiskas päikeseloojangutoonides. Maal oli näha pegasusi, inimeselaadseid olendeid ja pisihaldjaid. Pisihaldjaid küll oli märgata alles pikemal vaatlemisel.
Ka maa paigutus tundus huvitav. See tundus seisvat nagu pilve peal, samas nagu ei olnud ka... Igatahes, see asus taevas mingil müstilisel moel. Kuid maa ülesehitus ei pakkunud ränduritele mingit huvi. Need olid maa kaunidus ja rahu.

Isass õpetas kunagis, kuis ma väikes olin. Ma eis mäletas täpselt vastas Kida tumehaldja küsimusele.

(Me siis peame nats ootama, ütleme, et homme jõuame meie ka!)

Myrthel ärkas hommikul kära peale. Ta sai aru,et tegemist oli orkidega ning ilmselt olid nad vihased,et Myrthel mineme pääses. Myrthel peitis ennast igaks juhuks koopa tagaseeinas oleva nuki taha kuni orkid olid juba kaugenenud. Mida ma nüüd küll teen? Tuleks ometi keegigi appi!!! Ma ei tea,kas on mõtet koju minna kuigi,mis nad seal ikka teevad! Olgu,lähen otsin mõne lähedalasuva küla,sest mul on kõht väga tühi ja,siis suundun kodu poole! mõtles Myrthel. Ta kuulatas paar minutit,et olla kindel,et orke läheduses pole ja hakkas,siis põhja poole kõmpima.

Kitrena noogutas ja jätkas trepist üles ronimist. Ta jalad olid juba vääga väsinud. Ta vaatas alla. Maa oli väga kaugel, kuid Kitrena ei kartnud. See oli imelik näha ennast õhus kõndimast ja seismast. Kuidas orikd ei näe, kui me õhus kõnnime? mõtle ta, äkki tee trepp meid nähtamatuks?[/u][/i]

Gümnastika vaatas Cloudhawenit. Veidi kaugemal lendasid piksid koos pegasustega. Allpool oli näha Cloudhaweni rahvast. Nad olid kaunid. Gümnastikat valdas rahu. Ta lendas veel natuke lossile lähemale ja maandus siis. Ta galopeeris veel veidi maad ning peatus lossi ukse juures.

(Te peate seda im vett otsima!)

Kidaia vaatas üless, edasi mööda treppi minna oli veel pikk maa. Ta vaatas alla ja nägi merd. Ta mõtles milline võiks välja näha riik kuhu nad lähvad. Ta ei tahtnud sinna minna, sest ta ei teadnud midagi ja kedagi peale tumehaldja.
Ahh.. ma ei taha nad kõik on nii korralikud ja kenad, see käib närvidele... ja ta istus trepile ning jäi tühjusse vaatama.

Brietha hakkas ära väsima. Ta andis endale võlujõul energiat. Talle oli õppetatud, et energiat ei tohi palju anda, sest siis sa jääd võlujõu poolest nõrgaks. Ta sammus reipalt edasi, aga see oli päris raske, sest Breietha kandis suurt kotti.

Apple vaatas Bierthat, kes kõndis ta ees. Kas sul on abi vaja? Ma võin su kotti kanda. küsis Apple ta käest. Ta oli valmis meeleldi aitama.

Kidaia otsis oma väikese joogi plasku välja ja jõi oma viimase vee varu. Ta üritas külledasi kõndida kuid jõud lõppes ja ta hakkas kukkuma.Ta sai tasakaalu tagasi kuid ta ei jõudnud liikuda edasi, et teistel kannul püsida. Ta ajas ennast vaevaliselt püsti võttis oma mõõga toeks ja liikus edasi kui vanamutike.

(Me räägime ikkagi Pilvekuningannaga ka! Me ei lähe sinna nagu salalikud sissetungijad. Pidage meeles, et Cloudhawenis ei käi üldse maa-asukaid. Meid märgataks kohe.)

(Hei! Kas ma olen maa asukas vä?)

(Ma ei tea võibolla sa oled ju pegasus)

(Aga pegasusi ongi ju Cloudhawenis. Ja jah, sina oledki maa-asukas, sa oled ju peaaegu kogu oma elu elanud maa peal.)

(Harry Potter,kas ma võin rääkida,et leidsin mingi küla kus jäin ööseks,sest vastasel juhul mu tegelane sureb nälga )

Mirdaliel kõndis võõra inimese juurde. "Tere, mina olen Mirdaliel Tarnalion, " tutvustas ta ennast. "Kas sa oled väsinud? Oota, näed, võta minu veelähkrist pisut juua. Ja siin on veidi haldjate teeleiba. Mul hakkab see leib juba otsa saama, juurejahu on küll, aga küpsetada ei saa."

(Miks ei võiks? Minu meelest on see täitsa okei. Oled sa näinud saart, kus on ainult suured linnad, ja külasid ei ole?)

Gabriella vaatas kuidas inimesed ja teised olendid ülesse ronivad.
Goldreine vaatas teda, ja ütles siis kurvalt "Ta ei öelnud kus on vesi..." "Me otsime ise!" "Aga Pegasus ei tea et me seda vett otsime, et teda ravida, nad olid sel ajal hoopis teises kohas..." ta lisas sosinal : "Jookse" Kes tiivadega jookseb, on olematu olend, selle pärast naeris Gabriella. "Kiiruga!" lausus ta juurde. Ja Goldreine lendas kiiresti üles. Haldjad kannatavad kõrgust, väga hästi isegi, ja pealegi, hingavad nad igas õhus hästi. Goldreine oli juba kord Cloudhawenis käinud, siis kui kivi oli omal kohal, ja kõik oli hea, ja ta mäletas kus asus imevesi. Ta ei teadnud ainult, missugune imevesi oli õige, sest Cloudhawenis asus kaks imevett. Goldreine püüdis kiiresti lennata, kuid ta väsis kergesti. Varsti ikka jõudis ta kohale. Pegasus oli kuninganna lossi juures. Nüüd alles hakkas ta jooksma. Maa oli imelik, see oli pehme, kuid tugev. Kui ta jõudis pegasuse juurde, ütles ta : "Sina oled siin kord elanud, sa pead ütlema, kas mäletad mis värvi oli imevesi, mis parandas kõik haavad? Kas oli see sinine kui taevas, või kuldne kui päike? " Ta ei lootnud eriti pegasuse peale, kuid arvas, et kui keegi teab, siis pegasus.

(Aga kuninganna juurde läheme ikkagi enne.)

(Jah, laseme sul surra sel ajal? Okei, miks mitte.)

(Ma arvan et kuninganna ikka aitab enne Ayannat kui meile räägib. Pealegi teised on veel kaugel.)

(Vabandust et käia ei saanud. Ma olen kooliajal linnas ja linnas olles on mu ainus arvutivõimalus ema töökoht ja ema võttis puhkuse. Arvutitund jäi meil ka ära. Aga kus ma olen praegu? Mitemitagi ei saa aru enam...)

(Em sa lendad kui ma ei eksi. Nümfid tassivad sind vist.)

Kidaia kakerdas trepist üles aeg ajalt puhates. Keegi astus ta juurded ja tutvustas end kidaia seepeale pani mõõga ära ja ajas end sirgu ja tutvustas ka ennast :Mina olen Kidaia. Jah ma olen väsinud, aitäh sulle. Ja ta võttis lonksu pakutud veelähkrist.See parandas tema enesetunnet väga ja ta sai jälle normaalselt kõndida.

(Vesi on vaja leida. Ja Nümfide jaoks on see liig, pääseda oma looja lossi, nii et nemad ei taha sinna minna. Te peate kas teda veendma, või minema otsima seda vett)

(Noh, mina olen nüüd selle Cloudhawenis käigu peale just mõelnud nii, et see kuninganna annab meile seda vajalikku, mis Ayanna päästab.)

"Pole vaja. Saan hakkama," vastas Brietha.

(Teeme nii, et ma kõnnin koguaeg Hermione Jane Grangeriga kaasa. Ma olen ära kuni 4 juunini. Võibolla saan 2 korraks siia kirjutada)

(Okei. Jätan meelde. Kas keegi nüüd minu kaaskonnast liigutaks end, et ma ka saaksin millalgi mängima hakata?)

Kitrena lontsis tmööda treppi üles. Ta jalad olid veidi väsinud ja ta komistas. Viimasel hetkel sai ta trepi äärest kinni ja ei lennanud üle ääre. pean ettevaatlikum olema, mõtles ta. Selline ehmatav kogemus muutis ta erksamaks, kui ükski ergutav jook või isegi pikk uni. Kitrena oli ettevaatlik, aga ei lasknud sel silma paista.

(Ma ei tea, aga see Pegasus ei vasta mulle, kas ta ei julge või? Suva Mängin edasi üksi siis.)
Pegasus ei vastanud. Ta lootis lossi hoidjatele. "Kas mürgituse puhul kasutatakse kuldset, või sinist vett? " "Kuldset," vastasid lossi valvurid naeratades. "Teil läheb kiiremiini sisenedes lossi. Kuningannal on seda. Kus on mürgitatud? " Goldreine näitas näppuga Ayannat. Ja siis ütles : "Ma parem ei tule, Meie Looja saab kindlasti vihaseks." "Siis te enda loojat ei tunne!" ütlesid naeratavad valvurid.

Vanir vaatas kahtlustavalt seltskonda. Ta usaldas ainult Gümnastikat ja Ayannat. Ta pööras pilgu korra veel Ayannale ja ehmus, sest Ayanna hakkas näost mustaks ja siniseks minema. "Kindlasti mürgi mõju" ütles Vanir endale. "Kas me varsti jõuame ka siis sinna kuninganna juurde w?" küsis ta jällegi ühelt nümfilt.

Freia sisemus kipitas. Kusagil tühjuses hõljus ta meel. Tegelikult kaks. Üks, mis tahtis teha võimalikult palju head, ja teine, mis tahtis teha võimalikult palju kurja. Korraga need põrkusid ja Freia ärkas. Hetkel oli ta mõistus alles. Freia vaatas ringi, taipamata, kus ta on. Ainukene, keda ta teadis, oli Ayanna. Ayanna oli teadvuseta (oli vist) ja näost imelikku värvi. "Mis juhtus?" küsis Freia uimaselt.

Myrthel suundus põhja poole,ise näljast nõrkemas. Orkid olid talle alati enne magamajäämist süüa andnud,kuid väga vähe,umbes 2 peotäie jagu toitu. Seega hakkas Myrthelil toidupuudusest nõrkus peale tulema. Kuid eemal silmas ta tuld ning lootis kogu hingest,et seal on mõni küla,kust saaks süüa. Myrthelil oli õigus. Eemal oli küla ja kui Myrthel lähemale jõudis tegi ta kindlaks,et külas elavad inimesed. Ta koputas esimese maja uksele,kus talle tuli vastu talunaine ning küsis inimkeeles: Vabandust,et segan,kuid,kas saaksin öömaja? Siis tuli talle pähe mõte,et tal pole rahagi ja vaevalt külaelanikud rahata öömaja annavad,kuid samas turbatas talle pähe uus idee. Võiksin öömaja kulu tasuda töötamisega! Talunaine hindas teda pikka pilguga ja lasi,siis tuppa.
(võin niimodi teiste tegelastega mängida???)

(Ainult siis kui ükskiteine kasutaja ei mängi temaga.)
Ta võpatas ja vaatas kiiresti inimese poole kes oli teadvusele tulnud. Gümnastika sõnas: "Mul pole aimugi mis sinuga juhtus aga seda võin ma sulle öelda et sa oled Cloudhawenis." Siis pöördus nümfi poole: "Kas nüüd lähme vett otsima?" Ta vaatas oma kurvade silmadega nümfi poole. "Või läheme Cloudyregina juurde?" ütles ta.

(Jah, niimoodi võid küll)

Vanir mõtles, mis tema isast saanud võib olla. Ta lootis, et teda ei tapeta. Siis ta mõtles Silvani haldjakivile ja mõtles, kus see võiks olla. Ta soovis, et nad rutem kuninganna üles leiaks.

(Kuningannat ei pea otsima.)

(Kas jaldsi saab siis sama kiiresti kui Pegasuse seljas? --. Ok, ma ei eadnud siis. Suva, las olla, et kõik on siin! Freiat oleks pidanud kandma Gabriella, ja minu arust, oli Gabriella seal treppi juures, ja vaatas et keegi ei kukkuks. Aga noh, kui kõik on nii kiiresti kohale jõudnud, siis... Okei. )
Nümf vaatas Valvureid ja siis uuesti Pegasust. "Te sisenete lossi, ja küsite abi. Vanir, jää hetkel siia, siis pole liiga kahtlane, et üks pegasus, kes võib olla mäletab kust käis trepp, on koos inimesega, kellel pole sellest aimugi. Ja kõige hullem on see, kui mina tulen, siis saab ta kohe aru, et reetsime teda. Aga see oli teie abiks, ja me ei suutnud ju teisi maha jätta. " Ta naeratas kiiresti Pegasusele ja siis ütles : "Ruttu! Hakkab juba mõjuma! "

Kidaia vaatas ringi seal oli kõik väga ilus, kuid siiski jäi midagi puudu.

Gümnastika lasi Vaniril maha seljast tulla ja astus valvurite juurde. Ta kummardas neile ja küsis :"Kas me võime kuningannat näha?" Üks valvuritest vaatas teda hetke uuriva pilguga ja vastas: "Tulge minu järel." Ta tegi värava lahti ja Gümnastika astus talle järgi. Ta heitis kiire pilgu Vaniri poole enne kui värav sulgus.

Cloudhawen? Huvitav. mõles Freia. Ta oli siiamaani ainult kuuulnud sellest. Miski tahtis Freiat sundida kellelegi midagi tegema. Needus. Aga see ei olnud enam nii tugev. Ning Freia lootis, et see temast jälle jagu ei saa.

(Noh, see on küll huvitav.)

Ayanna tundis, et ta ei suuda mürki enam takistada. See hakkas oma laastava tööga pihta. Veel viimane lootuskiir soovis, et Vanir ja Gümnastika leiaksid midagi, mis aitaks... Ah, see on ju naeruväärne. See oli äärmiselt tugev mürk ja sellele on vastumürki äärmiselt raske leida. Kui seda üldse ongi. Ayanna ei teadnud seda.

Myrthel astus majja sisse ning uudistas eesruumi. Nurgas oli väike voodi ja kummut ning teises otsas raamaturiiul. Toa keskel,aga asutses suur laud mille taga oli 6 tooli. Myrthel küsis perenaiselt: "Mis teie nimi on?" ja too vastas: "Atalier." ning lisas: "Võid siia mõneks päevaks jääda,kui meid päeval põllul aitad." Myrthel noogutas ja jalutas järgmisesse tuppa,kus istusid 3 last:1 väike umbes 3 aastane blond tüdruk,umbes 9 aastane pähkelpruunide juustega poiss ja tumeblondide juustega umbes 11 aastane tüdruk. Seejärel tuli Myrtheli juurde perenaine ja küsis: "Aga mis sinu nimi on?" ja Myrthel vastas lahkelt: "Myrthel." Perenaine rääkis Myrthelile,et magama peab ta põrandal,kuid Myrthelit see ei heidutanud.

Vanir vaatas kurvalt Gümnastikale otsa, kui see lahkus. Nüüd tundis Vanir ennast üksikuna ja tahtis ka linna siseneda, kuid miski hoidis teda tagasi. Vanir needis seda orki, kelle nool oli Ayannat tabanud ja mõtles, et see mürk oli kuidagi liiga tugev. Tavaliselt orkidel oli tavaline lahja mürk, mis küll pikkamööda tappis, kuid rohuga oleks kadunud, kuid see oli midagi uut. Äkki töötles selle välja Malibrea. Vanir arvas küll seda ja need orkid olid ka kuidagi liiga suured. see pidi uus orkiliik olema. Vanir vaatas veel korra värava poole ja hakkas sellele lähenema.

(Kuulge, mul tuli meelde et mind 2.-3. juunil pole.)

Gümnastika uuris ümbrust. Ta kuulis tiiva sahinat ja vaatas kohta kust see tuli. Pruuni värvi pegasus lendas valvuri juurde. Valvur istus pegasusele selga. Samal ajal pegasus hirnatas Gümnastikale tervituseks ja Gümnastika vastas samaga. Nad tõusid õhku ja suundusid suure kaunistatud ukse poole. Uks avanes ise enesest ja nad lendasid sealt sisse. Nad maandusid ja valvur hüppas seljast maha ja kõndis minema.