Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

(Sa oled mnones mõtts oluline tegelane... Kuidas me siis edasi läheme? Kas sind ei segaks, et näiteks HarryP mängiks sind sel ajal? See pole suur aeg, ja me selle ajaga jõuame kirjutada võib olla vähem kui kümme postitust. )
Goldreine vaatas Vaniri. "Ära arva, et siin kõik võimatu on, isegi kui ta peaks surema, suundub ta hing... Kuhugi. Ja kui Pilve Naine suudab teda surmast üles äratada oma rohuga, siis on kõik veelgi paremas olus." Lausus ta, nagu oleks ta kuulnud Vaniri mõteid. Nagu nümfidel tavaks rääkida juttu, mis tavainimesel, haldjal, või muul sellisel olevusel, ei kõla nagu miski, on nümfide sõnad alati millegi edasi kandjad, isegi kui nendest aru ei saada.
Gabriella jõudis Goldreineni, ja ütles vaikselt "Kas leidsite vett? " "Eeei... Pegasus läks kuninganna juurde. " "Looja juurde? Oh õudust! Mida teha! Äkki saab ta teada, et oleme siin ja reetsime saladuse? " "Pole hullu, meie ei läinud, me võime teha, nagu oleks siinse maa elanikud, palju erinevusi ei ole, ainult et meie oleme pigem inimese moodi ja siin on nad hoopis teistsugused, ja kui mõnel tiivad on, siis meie omades palju erinevad!" Ta ohkas natukene.

(Imede ime. Ma saan täna sees olla ja 2-3 juuni mind ei ole. Hermione kuhu sa lähed?)

Brietha järgmes Tarnolinile vaikides. Ta ei rääkinud midagi, aga ta mõtles kogu aeg:"Huvitav mis me järgmise asjana teeme."
Varsti hakkas Briethal pea valutama. Ta suutis seda natuke kontrollida, aga mitte täielikult.
"Loodan, et ma harjun selle kõrgusega varsti ära. Ma pole ju kunagi nii kõrgel olnud. Kõige kõrgem koht kus ma olen käinud oli puu mis asub Mariinia metsas."
Briethale tuli meelde kuidas ta oli iga nädal sinna roninud ja vaadanud päikese loojangut. See pidi andma erilise energia. Selle tõttu oligi Brietha tavalisest natuke võimsam võlur. Mitte küll palju, aga natuke ikkagi. Talle tuli meelde, et homme on päev mil tuleks jälle päikese loojangut vaadata ja pomiseda võlusõnu.
"Seda saab siin ka teha kui aega on."

(Okei ajasin pada jälle mingi mõistmatu maagia kohta. Midagi erilist ei olnud kirjutad.)

Talunaine valmistas söögi,mille juures Myrthel teda aitas. Lapsed ja perenaine istusid laua taha ning asusid sööma. Myrthel küsis ebaledes: Kus teie mees on? ja õnneks vastas talunaine lahke näoga: Kütib metsas,tuleb öösel tagasi. Myrthel noogutas peaga ja jätkas söömist. Ta mõtles pingeliseltt,et ta ei saa ju siia lõpmatuseni jääda ja Mebjaris on ohtlik. Ta soovis kogu hingest,et teaks mõnd olendit,kelle juures saaks elada ohutult.

Brietha pomises midagi. "Kas sul on igav?" päris Mirdaliel. Ma pole siin kunagi käinud, aga mu vanaisa Miolandur on küll sellest kohast rääkinud. Kuid ta ei ole kunagi öelnud, kuidas ta siia sai. Haldjas ohkas uuesti. Sel ajal kui meie taevas oleme, koguneb must pilv Ardamirieli kohal. Väiksel Saarel veel pole nii, kuna seal elavad paljud võimsamaid inimestest võlurid. Ka minu ema Miolandra ja isa on seal nõuandjateks. Ma pole nendega mitu aastat nendega suhelnud! taipas haldjas jahmatusega. Enda teadmata oli ta enda mõtted kuuldavale toonud.

Kidaia vaatas ikka veel ringi ja suutmata uskuda kus ta on istus ta rätsepp istes maha. [i]Imelik koht ja ilus ja kena kuid siiski veidi kentsakas. Huvitav kus Seth on? Loodetavasti kuskil Nümfimetsas. nojah... siin ma nüüd olen, olendite seas keda ma ei tea. ta vaatas ringi kuidas teised liikusid ja rääkisid. Ta jäi tukkuma kuid pani natukene ka tähele mida teised tegid. Kuid Kida ei suutnud unele vastu panna ta jäi käed põskedel magama.

"Natuke on küll. Loodan, et varsti läheb põnevamaks."
vastas Brietha.

Vanir istus trepile ja võttis vöölt oma mõõga. See säras roheliselt nagu ennegi. Vanir võttis ka oma seljakoti lahti, kus oli veel palju kuldraha ja ka mürgipudelikesed. Ta võttis ühelt mürgipudelilt korgi pealt. Sellele pudelile oli peale kirjutatud Siryonus kvaistr poisounis. Vanir teadis, et see mürk on mõeldud ainult tema mõõga jaoks. Ta valas väikse tilga mõõgale. Käis väike mühin ja silmipimestav valgusesähvatus. Mõõgal oli nüüd mürk peal ja see tähendas seda, et kui see mõõk kasvõi kedagi riivas, oli see, kes haavata sai surnud. Seda mürki polnud juba ammu kasutatud, sest viimane, kes seda kasutas oli Vaniri vanavanavanaisa. Nüüd seisis mõõk veel mürgiga mitmeid suuri lahinguid.

Myrthel sõi ära ning aitas perenaisel nõusid pesta. Seejärel valmistas ta endale põrandale aseme ja heitis magama. Kaua aega ei suutnud ta uinuda ning mõtles: Mis edasi? Siia ju lõpmatuseni jääda ei saa,aga kuhu ma siis lähen?. Kuid kesköö paikku uinus ta rahutute mõtetega. ÖÖsel ärkas ta hetkeks üles kuna väike tüdruk,kelle nimi oli Lyra( ) ärkas ja kukkus voodist alla. Myrthel rahustas teda ning uinus uuesti.

Kidaia ärkas vaatas ringi kas ka midagi juhtunud on ning avastas, et tal pole nii igav juba viimased 7 aastat olnud. Ta vaatas kuidas üks teine inimene oma mõõgale mingit mürki valas ja hakkas mõttes arutama Huvitav kas ta kardab, et ta ei suuda oma vastast ilma sohita võitta? Nii ei ole aus võidelda kui sinu vastase mõõk on mürgitatusd ja sa väiksest mõõga riivamisest juba kärvad. Nii ei ole aus! minule meeldib võidelda tavalise mõõga ja pistodaga siis ma tean, et kui keegi peaks neid minu vastu kasutama on mul võimalus ellu jääda. ta jälgis seda inimest veel tükk aega.

Vanir uuris veel oma mõõka ja siis pani ta selle oma vööle.Ta vaatas ringi ja ta nägi, et üks tüdruk vaatab teda pahaselt. "Mis sul viga on?" küsis Vanir naeratades.

Kidaia vaatas talle veel kord otsa ja vastas: Miks sa nii tegid?

(Ma varsti tagasi, Juuksuri lähen)

Vanir vaatas teda jahmunult. Siis ta vastas "Mürgitasin oma mõõka w? Sellepärast, et see on vajalik. Mine ise sajapealisele orkikarjale vastu tavalise mõõgaga. Ma tean, et ma löön ka paljud orkid tavalise mõõgaga maha, kuid nii palju neid on lihtsalt võimatu maha lüüa. Üksikvõitluses ma niikuinii seda mõõka ei kasuta. Selleks on mul teine, natuke väiksem mõõk." lõpetas Vanir juba veidi ägestudes.

Kidaia vaatas teda imelikult sest ta sai aru , et see küsimus ei olnud meeldiv: Mis sinu nimi on? Mina olen Kidaia ja mind kutsutakse Kida'ks. Ja ära räägi minuga kui lapsega. Kidaia vastas niiviisakalt kui oli võimeline, sest talle ei meeldinud sugugi toon millega võõras temaga rääkis. Sellal kui ta oma küsimusele vastust ootas võttis ta kaelast oma isa kingitud risti ja võttis taskust siidirätiku, et pühkida ristilt vereplekk mis tekkis sinna arvatavasti sinna sattus kui ta orke tappis. ta pühkis vere ja pani risti tagasi kaela ning vaatas seejärel jälle inimesele otsa.

"Minu nimi on Vanir. Meeldiv kohuda" ütles Vanir rahulikult ja naeratades. Kidaia tundus otsekohene ja tore olevat. "Kuidas sa siia üldse sattusid?" küsis Vanir Kidaialt.

(Noh, tagasi olen.)

Hetke pärast oli valvur tagasi ja sõnas: "Kuninganna on nõus teiega kohtuma, aga pärast seda kui haldjas on terve. Parem viime ta voodisse." Valvur vaatas korra teise pegasuse poole ja ütles talle midagi mõtetes. Gümnastika oli küll uudisimulik ,aga ei hakkanud pealt kuulama. See
oleks olnud ebaviisakas. Pegasus lendas minema ja valvur hakkas mööda
üht koridori kõndima. See oli kaunis ja avar. Lõpuks peatus ta ühe ukse
juures. Ta avas ukse ja lasi Gümnastika sisse. Gümnastika viis Ayanna
voodi juurde ja valvur aitas Ayanna voodile panna. Teine pegasus oli
tagas jõudnud. Ta seljas oli üks inimene. See ei olnud tegelikult
inimene. See oli see rass kes põhiliselt ainukesena Cloudhawenis elas.
Valvur vaatas Gümnastika poole ja sõnas: "Sa oled
kindlasti väsinud ja näljane. Sabrina näitab sulle kust sa saaksid süüa
ja siis võid siia tagasi tulla. Me teeme sulle aseme. Selle ajaga
peaksime me haldja terveks ravima." Gümnastika avastas et tal
oli kõht tühi. Ta polnud selle lendamise käigus seda tähele pannud. Ta
järgnes pegasusele. Sabrina näitas talle koha kus ta süüa saab ja
jättis ta sinna sööma.

Vanir mõtles mida teha. Ta otsustab, et võtab Gümnastikaga ühendust. Ta mõtles pingsalt Gümnastikale ja sõnas mõtetes talle "Gümnastika? Kas sa kuuled mind? Kuidas sul ja Ayannal läheb. Mul on siin jube igav" ütles Vanir ja vaatas uuesti ringi. Nümfid olid väga veider rahvas. Neil olid ju ikkagi kiilitiivad.

"Teda ravitakse. Tahad ma tulen sinna? Mul poleks midagi selle vastu." küsis ta Vanirilt. Ta oli valmis õhku tõusma kuna ta teadis et Vanir nõustub temaga.

"Sa võid ju tulla küll, kui sind lubatakse ja kui sa viitsid" vastas talle Vanir õnnelikult. Ta teadis, et tema juurde tuleb vähemalt üks sõber, kellega saab rääkida. Nii Vanir ootas ja vaatas taevalaotust.

Gümnastika tõusis õhku ja lendas veidi ringi silmadega Vaniri otsides. Lõpuks märkas ta Vaniri ja sööstis alla. Ta maandus tema juurde.

"Tere sõber. Hea sind jälle näha" ütles Vanir ja silitas Gümnastika lakka. "Kuidas sul läheb?" küsis ta Gümnastikalt

Kida vaatas pegasust ja küsis temalt Mis sinu nimi on? Mina olen Kidaia. ja ta pöördus Vaniri poole: Kogematta ma lahkusin mägedest, sattuusin orkidega kokku ja tulin Nümfimetsa kus kohtusin teie ja teistega..

"Sa sattsid orkidega kokku? Ega jah. Neid on ju tänapäeval nii palju.Eks nad ühed rõvedad olevused on" ütles kurvalt Vanir ja ohkas. Talle ei meeldinud orkid üldse ja ta vihkas neid kogu südamest. "Kas sul on kõik pereliikmed elus?" küsis Vanir Kidaialt kurvalt.

Kitrena istus maha ja mõtles sellele kummalisele kohale. Huvitav, kust see nimi siis pärit on? Ja kuidas see siin taevas sab olla? Alla ei taha vaadata. Seal on igav. Hüppaks alla ja tapaks end ära... Muhahaa. Ei taha.

Gabriella vaatas igale poole "Igavlevad siin... Mida teeme? " Goldreine vaatas sammuti teisi, ja ütles vaikselt : "Ei tea, äkki pakkume ekskursiooni, otsime giidi... " Gabriella peatas esimese tulevase naise : "Kas sul on võimalik meie giid olla, sooviksime linna näha." Cloudhawenis olevad inimesed said iga maakeelest aru ning nad vastasid sama puhtalt kui nümfid olid nümfi murdes rääkinud. "Muidugi, kui te just soovite. Aga ma pean kiirustama Paleesse, nii et võib olla hiljem." Ja olevus läks valvuri juurde, ning valvur lasi ta sisse. Gabriella ohkas. Goldreinele tuli mõtte, ta läks valvuri juurde, ja küsis kas pole võimalik lasta sisse, turiste, kes sooviksid käia lossis. Valvur, ütles et seda võib teha ainult Kuninganna loal, sest turiste pole kunagi Cloudhawenis käinud. Valvur ütles juurde veel, et ta proovib kunigannaga rääkida.

Kidaia vaatas Vanirile otsa ja lausus kurvalt: Minu isa ja ema on kindlalt surnud, Oma õe Nikiai kohta ma ei tea , kasuema Andrea ei ole loodetavasti elus aga tema poeg Kris peaks elus olema. Ausalt pole mul õrna aimugi. Neist pole ma kedagi näinud alates sellest kui ma sain 14 või 15 pole kindel enam. Kas sina tead oma sugulasi ja kas nad on elus? Kida vaatas nukralt ringi ja naeratas siis Vanirile näidates oma särav valgeid hambaid.

Vanir vastas talle "Minu ema ja vennad on surnud- tapetud orkide poolt ja mu isa, Ardamirieli kuningas on Malibrae käes vangis" lõpetas Vanir kurvalt.

(Ma jätsin foorumis käimisele jälle suure lünga vahele, teeme, et ma rändasin kogu selle aja. Muide, mis aeg praegu on? Hommik, õhtu? Ärge muretsege, ma lugesin läbi, aga selgust ei saanud.)

Dwarf oli jõudnud Hadroni mägedest juba päris kaugele. Ta oli rännanud üsna kiiresti ning asus praegu kuskil Serechi soodest läänes. Olles jõudnud ühe väikese metsatuka veerele, otsustas ta peatuse teha. Ta võttis seljakotist välja oma toidu, istus kännu peale ja hakkas sööma. Seejärel ta otsustas natuke puhata. Ta viskas end samblale pikali ja uinus peatselt, kuna ta oli retkest üpris väsinud.

(Ma ütleksin, et see tühik oli liiga suur. Palun, katsu tihemini käia!)

(Ja aega ma ise ka täpselt ei tea, aga umbes võin pakkuda, et päikeseloojangu aegu. Kevad on, päike loojub hilja, seega pakuksin 10-11 õhtul.)

(Eks ma katsun.)

Dwarf ärkas. Ta nägi jahmatusega, et oli maha maganud mitu tundi. Oli juba päikeseloojangu aeg ja päike hakkas horisondi taha vajuma. Ta tõusis kiirelt, pakkis koti ja vinnas selle selga. Ta asus jälle liikvele. Ta oli otsustanud, et ta läheb Nümfimetsa. Ardamirieli kaardil oli see märgitud, kuid ta polnud metsa kohta eriti midagi kuulnud ega lugenud, seega ta oli otsustanud seda esimesena külastada. Rändamine oli ikka huvitav.

(Marie, sina võid juba vaikselt postitama hakkata. Loodetavasti oled sa ikka kõik postid läbi lugenud)

Gümnastika vaatas neid kahte ja sõnas: "Ma vaatan et sul ei ole enam üldse igav. Ma lähen lendan ringi." Ta vaatas ümbrust."Ikkagi 19 aastat." lisas ta.

(Kas sina ei ole minu juures, kui ma ärkan? Blaa.)

Ayanna tundis, et mürk taandub. Ta rõõmustas sisimas, kuid otsustas veel mitte üles ärgata. Igaks juhuks. Ta sai jälle selgemalt mõelda ja seda ta tegigi. Teda huvitas, kuidas mürgist jagu saadi. See oli ju tõeliselt haruldane mürk... Ega ometi Cloudhawen? ta ei tahtnud eriti uskuda, keeg polnud sinna sattunud juba aastaid. Ta tundis jälle kiusatust ärgata ja järele uurida, kuid ta ei söandanud seda veel teha ja surus soovi alla. Ta ootas.

Tegelikult polnud Gümnastika üldse mõelnud ringi vaatama minna. Tal oli plaanis minna Ayanna juurde. Ta tõusis õhku ja liugles sinna kus pidi Ayanna olema. Kui ta tuppa astus oli tuba tühi kui välja arvata Ayanna. Ravitseja olid lahkunud. Gümnastika sammus vaikselt Ayanna juurde. Loomulikult polnud see üldse vaikne kuna marmorist põranda vastu oli üpris kõvasti kuulda tema kabja klõbinat. Ta vaatas Ayanna poole lootes et haldjas ärkab.

Ayanna otsustas, et ta ärkab. Mürk oli juba taandunud ja oli peaaegu läinud. Noh, mingeid kahjustusi ta jättis niikuinii, kuna see oli äärmiselt tugev mürk ja jaole saadi alles viimasel hetkel. Aga enam ei olnud ohtu. Haldjas otsustas ärgata.

Ta avas silmad. Ta vaatas kõigepealt lage, kuna ta lamas selili. Lagi oli särav ja ilus. Ayanna pööras pead ja nägi enda kõrval Gümnastikat. Seejärel ta tõusis küünarnukkidele ja vaatas ringi.
"Kus me oleme? Ega ometi Cloudhawenis?"

(Lõpuks ometi saan ma ka mängida!)

(Vedas)

Ta silmad lõid särama ja ta süda hüppas rõõmust. "Jah, me oleme Cloudhawenis," vastas Gümnastika rõõmsalt. "Kuidas sa ennast tunned?"

Ayanna pilgutas silmi. Ümbrus oli väga kaunis. Ta vastas: "Hästi. Ma olen terve." Ta vaatas veel natuke ringi ja lausus siis: "Siin on ilus." Ta vaatas veel ringi ning tahtis tõusta. Kuid ta keha protestis natuke, kuna ta oli kaua teadvuseta olnud. Haldjas ei andnud alla ning ajas end aeglaselt istukile.

"Gümnastika, kuidas Ayannal läheb" küsis Vanir Gümnastikalt. Ta tahtis väga Cloudhavenisse Ayannat vaatama minna, et kuidas tal läheb ja kas ta on ikka veel minestuses.

Gabriella ja Goldreine ootasid natukene, ja istusid lõppuks maha. Goldreine lausus kurvalt : "Loodan et Haldjal läheb hästi..." kuid Gabriella ei tahtnud sellest rääkida, ja kallutas teema teisele asjale. "Roosa muru. Kasvataks seda Nümfimetsas ka! Mõtle kui ilus kõik oleks siis... Oeh..." Goldreine, aru saades, et sellest teemast ei saa oma sõbraga rääkida, hüples natukene edasi, Vaniri juurde, ja küsis vaikselt : "Kes te noor härra olete? Kuidas te siia saite? Sooviksin teada, kes meiega siin edasi lähevad, ja kuna te olete selle Haldja ja jõehobu sõber, siis on ju hea teada." Jah, nümfid ei teadnud ikka et see Pegasus ei ole jõehobu.

Vanir vaatas nümfi ja lausus "Mina olen Vanir, kuninga poeg. Ma tulin siia koos pegasuse ja haldjaga." Vanir ohkas. "Ma lähen sinna, kuhu lähevad ka minu sõbrad. Meil on vaja üks asi üles otsida" lõpetas Vanir kurvalt. "Ja mis on teie nimi nümf?" küsis ta nümfilt naeratades.

Kidaia läks teistest eemale, et olla veidi omaette. Ta vaatas ringi kõik oli nii ilus ja puutumatu. Ta vaatas, et Vaniri juurde keksis mingi nümf ja ta läks sinna ja küsis nümfilt, ebaviisakalt teiste juttu segades:Kui haldjas terveks saab mis siis edasi toimub?[b] Ta silmitses nümfi teravalt ja uurides.

Ayanna tundis endiselt kohas, kuhu nool teda tabanud oli, valu. Kuid ta keha harjus kiiresti. Ta tõusis püsti ning kõndis ringi. seejärel küsis ta Gümnastikalt:
"Kus Vanir on?"

"Ta on värava juures. Vanir jäi välja kui ma sinu lossi tõin. Nümfi arvates oli nii parem. Ta peaks endiselt seal olema koos nümfga." vastas Gümnastika. Ta silmad endiselt särasid õnnest. Gümnastika ütles: "Kui sa aga tahad teda näha siis asi pole just nii lihtne.Ta peab enne sisse tulemist kuninganna käest loa saama. Muidugi..." Ta vaatas aknast välja ja jätkas: "Kui sa tahad võin ma su tema juurde viia?" Ta vaatas endiselt vaatas aknast välja. "Kuid ma arvan et me võiks ravitsejalt küsida kas üldse see oleks hea mõtte. Ma ei taha et sinuga midagi uuesti juhtuks." ütles ta veidi mureliku häälega. Ta ei vaadanud enam aknast välja väid Ayanna poole.

Ayanna küsis pisut jahmunult:
"Nümf? Mida nümfid siia puutuvad? Kuidas me üldse siia saime?"
Ta oli ju kogu selle aja nähtamatu olnud ja seega ei teadnud midagi.

(Sa ei pea lugu üle jutustama, ma lugesin läbi. Aga loogiliselt võttes ei peaks Ayanna midagi teadma, seega teeme, et Gümnastika jutustas talle.)

Kidaia pöördus Vaniri poole: Ka sa tead, kas Haldjaga on kõik nüüd korras?

"Ei tea. Kahjuks. Ma loodan, et ta on ikka veel elus, kuid ma tõesti ei tea" lausus segaduses olev Vanir. Ta oleks väga teada tahtnud, kuidas Ayanna olukord on. Vanir istus maha ja hakkas üht laulukest ümisema.

Gümnastika hakkas Ayannale rääkima. Kui ta oli rääkimise lõpetanud, küsis ta: "Kas sa siis tahad Vaniri näha?"

Ayanna pilgutas rääkimise ajal uskmatult silmi. Kogu lugu tundus üpris uskumatu. Ja et nad tegid seda kõike tema pärast... See tegi südame soojaks.
"Jah, ma tahaksin teda küll näha," vastas ta Gümnastika küsimusele, "kuid kes mind terveks ravis? Ja kuidas?" Pärast hetkelist mõttepausi ta lisas:
"Ma tahaksin teda näha. Ja tänada," lisas ta.
"Siis oled sa õiges kohas," lausus üks hääl tema taga. Ayanna pööras end kiiresti ümber ja nägi üht silmipimestavalt kaunist olendit, kes nägi välja nagu inimene või haldjas, kuid ei olnud seda. Tähelepanelikul vaatlemisel võis tema silmades tabada jumalikku sära ning ta liigutused olid maapealse olevuse jaoks liialt graatsilised ja kaunid. Kuid meie haldjas ei lasknud sel kõigel end eksitada, vaid küsis:
"Tere. Mina olen Ayanna. Kes oled sina?" Naine naeratas ja vastas:
"Kuidas soovid. Siin mind hüütakse Pilvekuningannaks. Tore sinuga tutvuda, Ayanna. Kuidas see juhtus, et sind mürgitati?" Ayanna vastas otsekoheselt:
"Need olid orkid. Me olime Imanto lähedal koos Gümnastika," ta osutas pegasuse poole, "ja Vaniriga, inimesega, kui meid ründas salk orke. Me lendasime ära, kuid ma sain mürgitatud noolega pihta." Naise nägu muutus kurvaks.
"Ma arvan, et need olid Malibrae orkid. Ta saadab neid viimasel ajal järjest rohkem välja. Kust sina üldse Imanto lähedale sattusid? Tavaliselt haldjad ju ei ela linnades?"
"Orkid tapsid mu isa ja vangistasid mu ema," vastas Ayanna, taibates, et ta pole sellest varem kellelegi rääkinud, isegi mitte Gümnastikale. "Nad tulid mulle järele, kuid ma sain põgenema ja kohtusin Gümnastikaga."
"Ma saan aru, et teid on siis rohkem, kui kaks," ütles Pilvekuninganna neid uurides. "Kus on teised?"
Ayanna vaatas Gümnastikale otsa, oodates, et tema vastaks.

Ta ehmus veidi ja pööras näo olevuse poole. Ta kummardas aupaklikult. Kui märkas, et Ayanna vaatas tema poole vastas ta: "Osad on värava juures. Mõned keda me kohtasime Nümfi metsas peaksid ikka veel trepist ronima."

Ayanna vaatas korra Pilvekuningannale otsa ja ütles Gümnastikale:
"Vii meid sinna."
"Pole vaja," vastas kuninganna. "Me läheme sinna koos." Ta viipas Ayannale ja Gümnastikale, et nad talle järgneksid, ning hakkas astuma. Teel pöördus Ayanna veel Pilvekuninganna poole:
"Aitäh, et sa mind aitasid." Kuninganna naeratas.
"Võta heaks."
Loss oli imekaunis. Ayanna vaatas seda imetledes. Ta nägi veel mõningaid Pilvekuninganna moodi olevusi ja ka pegasusi. Paaril korral märkas ta ka mõnda piksit. Nad lähenesid väravatele. Pilvekuninganna puudutas väravaid ning need avanesid hääletult. Seal nad nägid toda kirevat seltskonda, mis koosnes haldjatest, inimestest, nümfidest, tumehaldjast ja ükssarvikust. Pilvekuningannas võis aimata imestust, kuigi ta varjas oma tundeid väga hästi. Ayanna naeratas. Pilvekuninganna ütles:
"Tere teile kõigile. Mis on teie nimed ja miks te siia tulite?" Ta lausus seda küll lahkelt, kuid teravalt.

Vanir kurvastas, sest Ayannast polnud uusi uudiseid. Nüüd, kui väravast tulid välja Gümnastika, Ayanna ja keegi suursugune isik, kes esitas küsimuse ja keda Vanir ei tundnud, kuid ta juba aimas, kes see on. Ta polnud inimene ega haldjas. Ärevil Vanir ei saanud alguses aru, mis toimub. Kuid siis hetke pärast ta sai kõigest aru ja jooksis naeratades Ayanna juurde ja kallistas teda. Vaniril oli väga hea meel, et haldjas elus ja terve on. Ta ei osanud sõnu paika panna ja nii ta ei öelnud Ayannale midagi, ainult naeratas. Siis pöördus ta pilvekuninganna poole, sest see ta arvatavasti oli. Vanir vastas ta küsimusele "Tere ka Teile oo võimas kuninganna, minu nimi on Vanir ja ma olen Ardamirieli seadusliku kuninga poeg. Ma tulin siia sellepärast, et tuua siia tervenema haldjas Ayanna. Nagu näha olete Te ta tervendanud ja ma olen teile ääretult tänulik, nii, et ma teen kõik, mida te soovite ja käsite. Minu mõõk on Teie." lõpetas Vanir väärikalt ja tänulikult inimeste keeles. Ta vaatas veel korra Ayannale otsa tundes seletamatut rõõmu, et haldjas terve on.

(HJG Palun kirjuta.)