Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Vanir vaatas ka ringi ja ütles "Tehke ometi midagi, ta võib surra. Ja minu nimi on Vanir. Kuningas Magnaliqua poeg. Koguge oma parimad ravitsejad ja aidake palun haldjat" ütles Vanir kummardades. Vanir võttis Ayanna oma kätte, et teda ravitsejate juurde kanda. Haldjas oli väga kerge. Vanir ütles veel oma lünklikus haldjakeeles "Aidake palun"

Seth jooksis ikka edasi ja jäi äkitselt seisma, Kidaia läks Sethi kõrvale vaatas okstevahelt kes seal on Ta nägi haldjat, pegasust, inimest ja nümfe. Ta sai aru, et nad ei saa olla halvad. Kidaia astus paarsammu ettepoole ja ütles: "Tere minu nimi on Kidaia." Kui ta seda ütles astus ka Seth ta juurde ja hirnatas valjult: "Ja see on mu hobune Seth." Kidaia oli närviline ja natukene ka elevil ta ei olnud kunagi rääkinud ei nümfi, ega ka pegasussega. Haldjale oli ta kord tere ütelnud. Seth läks aga kohe vaatama miks teistel natuke kurvad näod on ja trügis nende juurde.

Nümfid naeratasid Kidaiale, ning võttsid kahekesi Vaniri käest Ayanna ära, naeratasid jälle ja jooksid Gabriella maja poole. Kui nad olid seal, asetasid nad Ayanna Gabriella puu peale. "Loodetavasti töötab, ma pole kunagi proovinud seda teha, aga loodetavasti töötab." Ja energia ei voolanud Ayannasse. "Ei tööta! Oeh, mida teha, kutsu vanadnümfid, nad kindlasti teavad midagi! " Goldreine jooksis siis ära, ja paari minuti pärast, jõudis ta tagasi koos kahe vanemanümfiga. "Ta on mürgitatud! Tehke midagi!" Vanadnümfid uurisid Ayannat, ja laususid siis vaikselt : "Cloudhawenis voolab vesi, mis võib tema olukorda parandada. Me peame sinna pääsema, kuigi me teame kus asub saladus, võttab teekond palju aega, isegi kui me abiks võttaksime oma tiivad..." Goldreine hakkas neid ära saatma "Kuidas Cloudhawenisse pääseda, seda me teame, ja meil pole vaja kedagi muud! " Ning nümfid kandsid siis Ayanna kiiruga tagasi kohta, kus olid teised ning pegasus. "Me peame teile näitama kus asub Cloudhaweni trepp. Kiiruga, meil on väga vähe aega. Nii..." Gabriella ja Goldreine uurisid kohta kus nad olid, ja näitasid siis suunda. "Me lendame ees, teised..." Ta vaatas tiivutuid. "Ayanna on pegasuse peal, koos Vaniriga..." Siis vaatas ta üle jäänuid. "Kitrena hoiab mu jalast kinni, keegi teine Goldreina jalast kinni, ja siis..." Ta vaatas teisi. ja lausus siis : "Parem kui kõnnime maa peal siis. Meie lendame ees, pegasus meie järel, siis tuleb hobused koos oma ratsanikuga, ja viimaks Kitrena hoiab minu jalast kinni siis. " Ta naeratas, ning kiiresti hakkas lendama, haarates tee peal Kitrena käe. Goldreine tuli tema järel, ning teised sammuti. Ees oli Goldreine, sest ta oli sündinud selles osas nümfi metsas, kus asus Cloudhaweni trepp ning teadis paremini kui Gabriella, kus täpselt asus trepp. Ta oli näinud kust kaudu olid pegasused alla tulnud.

Apple kõndis vaikselt uustulnukate juurde ja kummardas igaühele. Ta tundis, et temas on liiga palju ebausaldust. Ta heitis eemale kurule pikali ja jälgis teisi. Apple'ile meeldis vaadata mida teised teevad. Ta ei lausund mitte üht sõnagi vaid sõi oma võilillelehti mis olid sel aastaajal eriti head. Lõpuks sõnas Apple Mirdiaelile:"Palu tutvusta mulle neid uustulnukaid."

"See pegasus on Gümnastika. Noore haldja nimi on Ayanna ja inimese nimi on Vanir. Ayanna on mürgitatud noolega pihta saanud ja nüüd viiakse tede Cloudhaweni trepi juurde," jutustas Mirdaliel

Vanir vaatas nümfe rahulikult, kuid ka veidi kahtlustavalt. Seal oli ka üks tumehaldjas, keda Vanir alles praegu märkas. Ta võttis kiiresti oma rohelise mõõga vöölt ja ütles tumehaldjale "Tumehaldjas, kes sa olet ja migs sa siin olet. Sa olet kintlasti reetur, nagu su suguvennad." ütles Vanir vigadega ja olles ettevaatlik.

(Nooh, okei siis, nümfid lendavad üksi, kas soovite siis "mitte rollimängu mängida" KÕIK tulevad cloudhawenisse, keegi ei saa minu rollimängu tekstist aru.)

(Dwarf ja Dahlia on veel Hadroni mägedes. Ja Myrthel on kuskil, kus orkid viivad teda Kurja poole.)

(Muide, ärge unustage, et see trepp on nähtamatu! Ja ilmselt on nähtamatusel käimine väga imelik tunne, ärge unustage.)

(Ja keegi ilmselt ei pea sust kinni hoidma, mõned lendavad, mõned kõnnivad. Trepp on olemas ju.)

(Ja mõned söövad võililli ja on pikkali jah? Lendavad ise enesest. Me ei ole veel treppi juures, sellega praegu kõik jooksevad, ilmselt tahad oma tegelase surma, jah? Sest lennates ja ratsutades saab kiiremini kui kõndides. Ja kõndides peavad nad sõda jah, üks nümfi käest hoides, teine pegasuse peal. Lahee... Ma lihtsalt ütlen, et lugege korralikult. Teised on veel kaugel, aga me näeme neid tee peal, ja kutsume endaga kaasa, kui näeme neid. )

(Keda sa teiste all mõtled? Neid kolme kindlasti me tee peal ei näe.)

(Mitte Cloudhaweni tee peal, vaid siis kui otsime kivi, me ei saa ju kohe teada kus see on, peame uurima ju. )

Kidaia ütles vaikselt Sethile ,et too otsiks endale midagi süüa ja hoiaks jõudu. kidaia ise istus rahulikult maha vaatas haldja poole ja küsis: "Mis temaga juhtus? Mis ta nimi on?" Sellal kui ta vastust ootas sõi ta natuke pähkleid ja Seth ta kõrval näksis rohtu. Me lähme siis Cloudhawenisse? Ta vaatas inimesele otsa ja silmitses ka teisi uudisimulikult. Ta vaatas tumehaldja poole ja küsis: Miss sinuss nimiss olemas? See oli küll konarlik kuid ta lootis, et temast saadi aru. Ta sõi veel natuke ja tõusis siis, vaadates kaastundlikult haldja poole.Võibolla olid need orkid kes seda talle tegid.. Ta patsutas Sethi ja silmitses taskord kohalolijaid.

Goldreine vaatas kõiki tema taga, ja nägi et üks puudus ja et üks haldjas kõndis. Ta peatas Gabriellat, kes oli sel ajal tema ette läinud. "Kas ei olnud kolm inimest, needusega, uus tulnuk ja võlur? " Gabriella ehmatas, ja lendas hästi kiiresti oma koju. Sealt proovis ta Freiat tassida, et teda saaks ka Cloudhawenis parandada. Ta proovis koos Freiaga lendu tõusta, kuid Freia oli tema jaoks liiga raske. Goldreine jõudis natuke aega hiljem tema juurde, ja nad tassisid koos teda. Gabriella oli Kitrena jätnud maha, ja tee peal võttis ta teda uuesti pihku. Freia asetasid nad Kidaia hobuse peale, ja tänasid Kidaiat, ilma talt küsimata, kas teda segab, kui keegi n tema selja taga. Nümfid läksid tagasi oma kohta, ja lendasid kiiresti.

(Cloudhawen, mitte Cloudheaven!)

Gümnastika ootas et Vanir tõstab Ayanna talle selga ja ronib ise ka selga. Kui Vanir ja Ayanna oli juba seljas, tõusis ta õhku. Nümfid lendasid kiiresti aga Gümnastika suutis nendega sammu pidata. Ta järgnes nümfisdele hääletult.

Kui Goldreine ja Gabriella olid jõudnud nümfimetsa mereäärse poolele, vaatasid nad Pegasuse poole, ja itsitasid vaikselt. Siis jõudsid nad kohta, kus asus väike järv. "Oleme kohal... Trepp on ümmargune, me märgime ääred ära, pegasus lendab, need kes saavad lennata, lendavad ülesse, need kes ei saa, lähevad trepiiga, me lendame treppi äärte juures, teekond jalgsi on... Kaks päeva vist. Pegasus lendab kiiresti kohale, Goldreine ka, ja siis sealt otsite seda vett. Senni kaua, tuleb meil kõndida. Hobused jätke siia, nad ei saa treppidest üles. Ettevaatust, treppia stmed on väga suurte vahedega. Ärge jookske, te võite kukkuda. " Kui Gabriella oli öelnud kõik olulised asjad, lendas Goldreine kiiruga üles, kutsudes Pegasust. Teised sammusid treppile, ja alustasid pikka teekonda.
(Me ei jätta Appelit üksi alla treppi juurde, sest ta on meist nii kaugel, ja närib oma võilille.)

Kidaia ronis Sethile selga ja hakkas teiste järel minema. Kidaia oli sügavalt mõttes ja ta ei pannud tähele mis toimus ta ümber. Pegasus mis on sinu nimi ja mis juhtus haldjaga keda sa kannad? küsis Kidaia ka pegasuselt.

(Eee, Gab ütles et hobused jäävad alla. Te tõesti vist ei loe. )

(Ega ma üles ei tule)

(Kõik tulevad, seal on oluline. )

(Aga mis Sethist saab Ma võin ju tulla aga kui kaua seal üleval läheb ei taha teda ju üksi jätta?)

(Ma ei saa midagi aru mis Enawen räägib. Kas ma jään siis alla? Ma ei saa aru miks sa mulle seda võilille asja nina alla hõõrud.)

(Neli päeva, ja ole hea, tea et loomad nümfimetsas on väga hästi, seal on süüa ja juua palju, saad neljaks päevaks ju ta sinna jätta... Mutsu, saa aru, et kui sa aru ei saa mida ma kirjutan, siis ütle, ära postita midagi, mis tekstiga ei sobi. Sa sõid võilille, ja olid pikkali maas, kui meie minema läksime, ja sinul on tarkus peas, sa ei ole hobune. Sa oled ükssarvik. )

(Nüüd ma sain aru. Teksti lugedes sain ma aru, et oleme veel Gabriella maja juures. )

(Ok. Nii, ütleme et sa oled siis siin, ja tuled meiega treppist üles.

(Enawen, me ei saa ju teda alla kah jätta! See oleks ebaaus. Hobused suudavad küll treppidest üles minna. Ainult alla tulemine läheb raskeks.)
Gümnastika lendas Nümfi juurde.

(Ei, tegelasi, ei jätta alla, aga liht hobuseid küll.)

(Aa, noh mis sa siis tahtsid? Sa kutsusid mu tegelast ju.)

(Jah, aga teised lähevad aeglaselt. Pegasus peab kiiremini lendama, et Ayanna saaks paraneda, teised jõuavad järgi.)

Vanir oli Gümnastika seljas ja mõtles. Siis ta küsis pegasuse käest "Mida sa sellest kambast siin arvad?". Vanir vaatas korra tagasi ja nägi, et teised jäid neist maha.

(Mul on igaav! See on kõik, mida mul öelda on )

Goldreine vaats pegasust, ja Vanir. Siis ta küsis baikselt : "Kas sa siit mäletad teed? Trepp läheb edasi üles, sa peaksid mäletama... " Ta vaatas pegasust, siis Ayannat ja lõpuks Vanirit.

(Ma ei oska ka midagi kirjutada.)

(Mis mõttega te seda kirjutate?)

Vanir kehitas õlgu ja mõtles, mis või kes seal Cloudhawenis elavad. Ta oli kuulnud, et need pole inimesed ega haldjad ega päkapikkud ega nümfid ega orkid ega tumehaldjad. See trepp näis olevat tõeliselt müstiline.

Ta vaatas ringi ja ütles: "Ma enam vähem. Ma lendan ees koos Ayanna ja Vaniriga. " Siis vastas Vanirile:"Ma ei tea. Ma ei tee veel järeldusi. Esma pilk võib olla petlik."

Kidaia jättis Sethi alla üksi küll natuke vastumeelselt, kuid järgnes teistele suht sõbraliku näoga.

(Teeme nii, et ma olin teiega kaasas. Ma ei jõudnud kirjutada.)

Brietha järgnes teistele ja ütles siis Vanirile:"Vabandust. Ma ei olegi ennast tutvustanud. Minu nimi on Brietha."

Kitrena oli terve tee vait püsinud. Ta vihkas lendamist. Kui Gabriella ta maha pani ohkas Kitrena kergendunult kui muutis selle mühatuseks, ses tumehaldjad ei ohka kergendusest. Trepp, trepp, trepp. Nähtamatu pealegi. See onju peaaegu sama kui lennata, torises Kitrena mõttes, Mida täpselt ma siin üldse koos Nendega teen? Nümfid, pegasused, inimesed haldjad... Pähh. Ma peaks nende üle valitsema. Kui seal Cloudhawen'is mõni relvapood on, pean ma kindlalt ostam pikema mõõga.sellem pisikesega ma hakkama ei saa. Mis imelik nimi see Cloudhawen üldse on? Ilma tähenduseta ju täiesti. Või äkki on sel mingis imelikus keeles tähendus? Kitrena märkas, et ta oli oma mõtetes mööda treppi teistest kõvasti ette läinud ja sattus paanikasse. Ta ei teadnud, kas trepil on ehk mõni käänak või midagi. Kitrena vaatas alla. Kõrgust ta ei kartnud. Ei olegi nagu lendamine, tundus ta kergendust ja ootas teised ära. Seejärel jätkas ta teekonda koos teistega.

Vanir naeratas ja ütles Briethale "Tere. Minu nimi on Vanir. Meeldiv kohtuda". Vanir tundis, et kõrgemal läheb õhk hõredamaks ja jahedamaks.

Kitrena astus vaikides. Kui keegi oleks temaga rääkinud, siis ta oleks arvatavasti vastanud. Aga ta pidas oma mõtetes sõda ja ei oleks vibolla isegi rääkijat tähelepannud. Kas ma eaks nende juurest ära minema? Nendega koos olla on mu loomusevastane! Aga samas, midagi hoiab mind nende juures kinni. Aga nad ei austa mind! Aga miks nad peksidki? Ma ei ole nende heaks midagi teinud? Aga, miks sa peaksid neile midagi tegema? See ei ole sinu loomuses! Sa oled tumehaldjas, või ei ole sa seda märganud? Vaata ennast! Lomulikult ma tean, et ma olen tumehaldjas. tumedamast suguvõsast pealegi, eellased sind võtku. teen seda, mida tahan. Ise tead, aga sa oled Tumehaldjas, mitte mingi nümfide teenijatüdruk. Ma ei olegi ju Nümfide teenijatüdruk. olgu-olgu...

Vanir vaatas kahtlusega seda tumehaldjat, kes nendega koos käis. Ta ei olnud kindel, et tumehaldjas neid ei reeda. Väga riskantne oli Vaniri meelest üldse teda siia võtta. Kas nümfid teadsid teda? Miks nad teda usaldasid? Vanirile ei meeldinud ükski tumehaldjas, sest need olid õelad ja salakavalad. Vanir pööras pilgu veel korra tumehaldjale.

Reeda nad! Kuidas? Millega? Miks? Kellele? Ma ei tea, midagi, mis teisi huvitab. Orke huvitab nende asupaik. Kas nad siis ei näe, et me taevas kõnnime? Ja ma ei reeda neid, mitte veel... ja mitte kunagi arvatavasti. Ise tead teenija! Ma ei ole teenija! Kitrena lülitas hääled oma peast hetkeks välja, et korrastada oma mõtteid. Kui ta sellega korda sai oli tüütu pinisev hääl läinud. Kas ma peaks nad reetma? Aga miks nad ei ole mulle midagi teinud? Aga äkki nad viivad mulõksu. Inimesed ja haldjad ei salli tumehaldjaid... kitrena tõmbus oma peast välja ja jälgis hoolega teisi. Väiksemgi ebakorrapärasus pani ta oma saablist kinni võtma. Ma pean uue mõõga hankima, kkordas ta enadale juba mitmendat korda.

Kitrena tõmbles veidi. Kas ta võitleb oma loomusega? mõtiskles Mirdaliel. Et Kitrenal tuju tõsta, ulatas haldjas talle lõigu haldjate teeleiba. "Ära muretse, see pole mürgitatud," ütles ta naeratades.

Kitrena silmitses leiba. Oehh! mõtles ta ja toppis terve leiva korraga suhu. Ta tõmbas saabli välja ja viskas selle alla. kitrena seisis ja jälgis punase noa kukkumist. kui see oli punase täpisuurune ohkas Kitrena ja ei püüdnudki seda varjata. Kui tera täiesti silmist kadus kiirustas Kitrena teistele järele.

Myrthel ärkas poole öö pealt. Orkid olid ta kinni sidunud ja kõhuli vastu maad pannud,niiet Myrthelil polnud võimalust põgeneda. Kuid äkki märkas Myrthel ühe orki kõrval lebavat nuga ja üritas sinna poole roomata. Myrthel roomas umbes pool tundi kuni oli noa kõrval. Mida ma nüüd teen? Käed on ju kinni seotud ja liigutada ei saa! Äkitselt tuli Myrthelile hea mõtte. Ta tõmbas kõhu nii sisse kui sai ja hakkas kätt kõidikutest välja kangutama. Pool tundi pusimist ja ta käsi oli kõidikutest väljas.

Pegasus lendas kiiremini kui teised, Vanir oli siis kaugusel, kus teisi näha enam polnud. Sellega ei saanud ta nendega rääkida (mainisin ikka, sest sa pole tähele pannud, et te olete teistest kaugemal. ) Gabriella astus treppile. Vaatas taha, ja nägi, et teised olid natuke kaugemal. Goldreine tuli siis vaatama kuidas teised üles läksid. Kõik olid väga ettevaatlikud, ning Gabriella ja Goldreine läksid alla poole, et märgistada treppi ääri. "See läheb kindlasti aeglaselt. Kas sa ei sanud öelda jõehobule, et ta kallaks ülevalt pilvi, siis vähemalt oleks treppi näha. " pomises Gabriella, aga Goldreine ei vastanud.

Apple kõndis mööda treppi ülesse. Kui kaugel see Cloudheawen on??? mõtles ta endamisi. Ta vaatas alla. Apple'il tuli natukene kõhe tunne. Ta vaatas ülesse ega näinud midagi.

Brietha ütles Vanirile:"Ega sa juhuslikult meie kuninga poeg pole? Ta vaatas ringi ja kuna nüüd oli tal palju kaaslasi siis ta ei teagi kohe, et kas kõik on usaldusväärsed.

(TRALALALALALA Sa räägid tühjusega Hermione11, Vanir on liiga kaugel. )

(Enawen: äkki Vanir hüppas seljast maha vahepeal.)Gümnastika lendas kiiresti läbi õhu. Ta vaatas korra taha ja nägi et teised olid kõvasti maha jäänud.