Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Ayanna mõtles hetke ja vastas:
"See meeldiks mulle kindlasti. Ma olen alati mõõgavõitlejaid imetlenud. Kuid ma usun, et see tuleb raske, kuna ma pole kunagi mõõka isegi proovinud." Ta mõtles hetke ja lisas:
"Aga ma tahaksin, jah, tahaksin küll."
Nad hakkasid juba metsaservale lähenema. Kui nad metsast välja jõudsid ja lagendiku serval lendasid, lausus Ayanna mõttes Gümnastikale: "Gümnastika? Lenda kõrgemale. Katsume varjus püsida."

"See on ju tore. Ma üritan sulle Imantost ühe mõõga hankida, mul on seal paar head sõpra, kes on mõõgameistrid" lausus Vanir rõõmsalt. "Oleneb ka see, kui suurt mõõka sa tahad, kas suurt kahe käe mõõka, keskmist vehklemismõõka, mis on hea ja kerge või pistoda. Siis ma saan sind treenima hakata." ütles Vanir, vaadates ringi.

"Pistoda mul on," vastas Ayanna. Ta mõtles hetke ja talle tulid meelde Hadroni mägede päkapikkude sepised. Kui ma hästi vehklema õpin, ostan omale mõõga sealt, otsustas haldjas. "Aitäh, Vanir."

"Pole tänu väärt ja muide siis, kui sul pistoda olemas on, kas sa tahad suurt mõõka või kerget vehklemismõõka?" küsis vanir Ayannalt. "Ma pean ise ka Imantost palju asju hankima, sest mu seljakott kadus mu reisil."

(Nii Enawen me kohtume )

Brietha peatus. Ta nägi midagi puudevahel vilksatamas. Ta küsis mitmetes keeltes:"Kes seal on?Kes seal oli?Kes seal olemas?" ja ta lisas veel oma keeles:"Kes seal on? ta kartis, et ta ei öelnud sõnu õigesti päkkapiku ja tumehaldja keeles, sest seda keelt ta eriti hästi ei osanud.

Myrthel pistis pea põõsasse ja nägi,et see oli ainult hunt,kes oli vasaku õla pealt haavatud ja niutsus vaikselt.Myrthel tõi toast ühe kausi veega ja ravimtaime ja puhastas hundi haava taime juurega ära.Hundi haaval ei olnud enam mustust,hunt niutsatas tänulikult Myrthelile ja kadus võsasse...

Freial olid mingid hood. Kui needus nõrgemaks jäi, tuli talle mõistus tagasi, kuid käskudele pidi ta ikka alluma. Ja iga kord püüdis ta põgeneda, aga iga kord saadi ta kätte ja needus tugevdati. Freial oli jälle mõistus tagasi. Ta varitses hetke, kui Shreker lõunapausi ajal taevasse vahtis, ja pistis liduma. Ta kutsus pidevalt nii inimesete keeles kui haldjakeeles Ayannat. Kuna inimeste keeles tähendas Ayanna "ei anna"(ja seda ka nii hääldati), siis arvati, et ta karjub, et ei anna oma vabadust. Freia koperdas puujuure taha. Vilkspilk taha näitas, et Shreker ja orgid ajasid teda taga. Ta karjust taevalaotusesse: "Ma ei anna oma vabadust!". See vaid kõlas nii. Tegelikult ütles ta: Ayanna, mu vabadus on ohus! Ta oskas sõnu hästi moonuitada varjata.

Kidaia ratsutab läbi Golebi kõrbe ( ta on varsti jõudmas mäe jalamile) lootes jõuda varsti rohelisematele aladele, sest söök oli tal otsa lõppemas... Nii kihutades jõudis ta suhteliselt kiirest mäejalamile. Sättinud väikese laagriplatsi üles märkas ta äkki kaugemal ühte orkikarja ja tal jäid ehmatusest sõnad kurku kinni.

(libahunt, me oleme sinust vist päris kaugel. Kus sa praegu oled? Ma veel ei kuule.)

Ayanna vastas kõhklevalt:
"Ma ei tea, kuid ma arvan, et kerget mõõka." Ta ei osanud rohkem midagi öelda, kuna ta ei teadnud mõõkadest midagi. Ta vaatas alla ja nägi nende all nendega samas suunas looklevat Belori jõge. Kaugel ees jooksis üle maastiku kitsas maantee, millel hetkel ei liikunud hingelistki. Tee oli veel kaugel, kuid Ayanna teravad silmad seletasid seda. Ta nägi kaugel ees ka Belori silda, mis oli lihtne, kuid hästi korras hoitud. Ta ütles mõtete teel Gümnastikale: "Varsti jõuame silla juurde. Kas siis keerame teed mööda loodesse?"

(Kudsagil Roweli järve ja Nümfimetsa vahel, suundun mere poole.)

Mirdaliel tegi väikse paranduse. "Tumehaldjate keeles on ekka, mitte eka. Muidu oli õige. " Puude vahel vilksatas keegi ja haldjas tundis, et see pole vaenlane.

(Okei, siis ma ei saagi sind kuulda. Ma olen Belori jõe ja Imanto-Formosti maantee ristumiskohas. Las keegi teine kuuleb?)

Seltskond jõudis sillani. Seal keerasid nad loodesse Imanto poole. Nad lendasid kõrgel tee kohal, veel oli pilkane öö ja keegi ei näinud neid. Tee peal liikus paar üksikut rändajat, kellele Ayanna tähelepanu ei pööranud.

(Veel on öö.)

"Kas varsti jõuama Imantosse?" küsis Vanir Ayannalt. "Kui me sinna jõuame, siis visake mind linna ära. Mul läheb sel natukene aega, ma arvan, et umbes neli-viis tundi." ütles Vanir. Ümbrus oli pime, kuid kaugelt paistsid õrnad linnatuled.

Myrthel suundus tagasi tuppa.Äkitselt kuulis ta lähedal orkide vaidlust.Kuna häält oli kuulda peaukse poolt põgenes ta tagaukse kaudu ja haaras kaasa vett täis veeplasku ja õlakotti ravimtaimede ja õuntega.Jälle need orkid!mõtles ta,ise samal ajal puude varju hiilides.Ta jooksis Roweli järve poole umbes 10 minutit ja kuna orki teda taga ei ajanud,istus ta puu varju puhkama...

[b]"Noh ma eriti hästi ei tea seda keelt, vastas Brietha. Ta vaatas jälle sinnapoole kus ta oli kedagi näinud.

"Ja kuhu sa edasi suundud, kui oled kord linnas ära käinud?" küsis Ayanna.
"Kas jätkad meiega rändamist või lähed oma teed? Kuigi me ei tea vist isegi, kuhu me suundume. Kui me üldse pärast üritamist kuningat päästa kuhugi suunduda saame."
Haldjatüdruk vaatas enda ette. Imanto tuled särasid juba lähemal. Nad jõudsid linna äärde. Ayanna lausus Gümnastikale: "Gümnastika? Mis sa arvad, kas sina ikka tuled linna? Ma usun, et lendav hobune ei ole linnas tavaline nähtus ja see äratab tähelepanu."

"Ma täpselt ei tea. Oleneb, kas me ellu jääme, kui jääme, siis ma tuleksin heameelega teiega edasi rändama" ütles Vanir. Õhk nende ümber oli mõnus. Värske ja natuke jahe.

Myrthel puhkas puu all umbes 5 minutit ja jäi siis mõtlema.Mida need orkid siin teevad?See on juba teine kord kui ma neid näen!Paistab,et koju ei saa ikkagi minna,sest seal on orkid kogu aeg ümber!Oleks,siis vähemalt mõnda tuttavatki,kelle juurde minna!Huvitav,kas siin lähedal elab mõni lahke olend?Peaks minema ja uurima.Ta tõusis püsti otsusega:ta läheb Roweli järve poole,et otsida mõnd olendit,kelle juures peatuda.

(Mine Nümfimetsa.)

Nad olid juba linna kõrval. Ayanna hüppas kergelt Gümnastika seljast maha ja küsis Vanirilt:
"Kas sa saaksid mulle näidata, kus asub Imantos kuningakoda? Ma pole siin kunagi käinud."

Gabriella oli ärganud selle peale, et keegi hüüdis mingeid sõnu, kahte ta tundis, inime ja haldja keel. Ta kiljus Nümfi mudres "Linnuuud!" Ning läks oma kohast välja ja vaatas ringi. metsas oli kaks inimest, ei üks inimene ja teine haldjas, need kes olid tema unenäos. Ta vaatas neid ja siis läks kahvatuks, ta rääkis nendega Nümfide murdes, ehk inim- ja haldja keele vaheline rääkimine.
"Tere tere, ma olen Nümf Gabriella, ja soovin teile head tulekut meie nümfi metsa. Siin on kõik olemas, loodust te ei tohi puutuda, ja tulge minu juurde! " Ta tiris nende hobused oma majja, mis oli suure tamme alla, mille äärtes oli teised puud, ja asendasid seinu. Majakeses olid vanadesse puudesse tehtud toolid, ja üks mättas, mis oli suur ja lai, ning oli lauana. Puudega eraldatud osas, oli väike lehtedest kohake, kus oli pehme magada. Gabriella näitas külalistel toolidele, ja pakkus istet. Ta istus ise ühe tooli peale, ja pakkus neile rohuteed "Nii, saate te mõlemad haldja keelest aru? " küsis ta naeratades.

(Ta räägib hetkel seda nümfide murret, mida peaksid haldjad aru saama, aga inimesed mitte eriti, natukene. )

"Tere, mina saan küll haldjakeelest aru ja Brietha ka, " lõi Mirdalieli nägu särama. Ta polnud kunagi ühtegi nümfi näinud. "Mina olen Mirdaliel Tarnalion ja see on minu sõber Brietha. Ükssarviku nimi on Apple, ja Brietha hobuse nimi on Sharlotte. "

"Muidugi" ütles vanir ja hüppas samuti Gümnastika seljast maha. "Lähme, see on Imantose keskel." lausus Vanir. Juba olid näha lossitornid.

(Ma olen juba öelnud, Imanto mitte Imantose!)

Ayanna vastas rõõmuga: "Ma tulen. Aga mida me teeme? Kas sa tead, kus asuvad vangikongid? Arvatavasti ta on seal. Ja kui juba kuningas on kinni võetud, siis ilmselt ei ole ka sina linnas väga soovitav külaline."

(Oih, väga vabandust)

"Oih, selle peale ma pole tulnudki, et ma ka tagaotsitav võin olla. Muide Imanto lossis on vangikonge vähe, sest me tahame elada rahus. Muide need on keldris." ütles Vanir kohkunult. Kuid siis ta nägi ühte poodi ja ta süda hüppas, sest selle poe omanik oli ta vana sõber. "Ee Ayanna, läheme kiiresti korraks sealt poest läbi." lausus Vanir kiiresti.

Gabriella naeratas, ja vaatas neid. "Istuge istuge!" ütles ta haldja keeles ja naeratas. Ta pani neile teed savi tassidesse. Ta vaatas oma kottikesse, seal olid natuke orkide raha. Ta näitas seda nendele. "Mis see on? " Ta vaatas neid ja naeratas ikka.

Ayanna järgnes Vanirile ja vaatas hämmastunult ringi. Tegelikult ta ei olnud üldse väljaspool Maryniat käinud, kuigi ta ei tahtnud seda tunnistada. Ta vaatas huviga linna.

(Vabandust, ei ole aega.)

Nümf näitas neile määrdunud münte. "Kust sa selle said?" küsis haldjas murelikult. "See on orkide raha. Kas orkid on ka siin käinud?" Mirdaliel rüüpas teed. See oli tõesti väga hea.

Gabriella naeris oma heledal naerul, mis kostis kaugele, aga mis oli väga kaunis. "Selle sain ma siis kui minu hunt tappis ühe Orpi. Pole varem neid näinud, aga nad on igal juhul... Koledad." Ta naeris uuesti, siis vaatas neid. "Kas soovite muidu siin ööbida? Lähen otsin teile mõnusaid lehti. Saate mind aidata natuke et vett tuua, ja juttustate mulle siit välja pool olevast maast. " Ta rääkis haldja keelt puhtalt, ilma veata, ja ilma aksendita, muidugi, oli seal sees ikka aksent, aga ta tundis seda nagu emakeelt.

"Koledad on nad tõesti. Ma aitan sul vett tuua. Kust sa seda tood? Peale seda ma räägin ümbritsevast maailmast," nõustus Tarnalion.

Vanir astus poodi koos Ayannaga sisse. "Oota siin üleval poe eesruumis" lisas ta Ayannale ja läks alla keldrisse. Üks mees tegi alasi juures tööd ja tagus mõõka. Vanir ütles talle Sepp võpatas ja vaatas Vaniri poole. Siis, kui sepp Vaniri ära tundis jooksis ta ruttu Vaniri juurde ja tervitas teda öeldes "Tere"."Tere Vanir, pole sind ammu näinud. Peale selle pead sa linnas väga ettevaatlik olema, sest sa oled tagaotsitav. Kuri Malibrae on su isa vangi võtnud ja maksab sellele, kes su talle toob kümme tuhat kuldraha." Vanir kahvatas ja vastas "Vana hea Menolaos, ma tulin siia oma isa päästma ja oma asjadele järgi". Menolaose näol koitis midagi. Ta ütles "Muidugi, kui sa oma asju tahad. Palun, siin on kirstu võti" ütles sepp Menolaos ulatades Vanirile üht võtit, mida ta oma kaelas keti otsas hoidis. Vanir tänas ja läks alla salajasse ruumi. Seal oli kilede all üks kirst, mille Vanir kohe ruttu avas. Võti ja lukk olid veidi roostetanud ja ei töödanud väga hästi, kuid sellegipoolest sai Vanir luku lahti. Ta avas kirstu. Kirstus oli igasugu aardeid. Vanir pistis endale natuke kulda tasku ja võttis kirstust uue koti. Sinna ta pani sisse paar mürgipudelit, paar pistoda ja veel igasuguseid vajalikke asju. Kirstus oli ka mitu mõõka, osad kerged ja väiksed, osad jällegi rasked ja suured. Vanir võttis sealt kaks väikest mõõka pomisedes omaette "Haldjate töö". Veel ühe ilusa suure mõõga. Siis ta nägi üht ilusat vibu, mis oli haldjate lauldud ja kingitud tema vanaisale. Ta võttis ka selle ja nooletupe koos luigesulgedest otstega nooltega. Lõpuks jäi Vaniri pilk pidama ka kahel ilusal vööl, mis olid kalliskividega kaunistatud. Ta pani ka need kotti. Lõpuks ta sulges Kirstu ukse ja Keeras taba lukku. Siis ta naasis üles sepa juurde. See juba ootas teda. "Said oma asjad aetud?" küsis Menolaos kavalalt. "Jah" vastas Vanir ja lisas karmilt "Ja keegi ei tohi teada, et see kirst olemas on, isegi mitte sina ja keegi ei tohi seda puutuda. Oli tore sind näha" ütles ta juba leebemalt. Sepp Menolaos noogutas ja ütles talle "Head aega, säragu su mõõgal valgus ja olgu sul õnne." Vanir noogutas ja lahkus. Ta läks üles.

(Ootame äkki Hermioni11 ära?)
Gabriella naeratas, ja ütles siis : "Ma toon seda ühe metsa allikalt, aga seal on keeruline olla, peab hästi ronima, siis peab leidma ka anuma kust vett võtta." Ta näitas kaks puusse kaevatud auku. "Siin hoian muidu vett."

(Aplaus, kaunis töö Aare! PIKKPOSTITUS )

(Aitäh mõte hakkas järsku liikuma.)

(loodan et jätkad nii kah! Siis vähemalt ÜKS!)

(Okei, ootame. Ma lihtsalt vahepeal ajan natuke juttu. )

"Seda metsa kutsuvad teised Nümfimetsaks. Aga see mets on saarel. See pole väike saar, tegelikult päris suur, kuid ülejäänud maailmast eraldatud. Saare nimi on Ardamiriel. Mina tulin Equusi metsast. Seal on pegasused, lendavad hobused ja ükssarvikud nagu Apple, " ütles haldjas sissejuhatuseks.

Nümf naeratas, "Seda ma tean, aga, mis muidu sellest metsast väljas toimub? Kas on praegu sõda? Miks orpid siia tulid, keda nad tappa tahavad? Mis juhtub? " Ta vaatas siis hobust ja ükssarvikut. Ta naeratas ja küsis: "Ega nad hunte ei karda? Viiksin nad oma hundi juurde, ta tuli meie taga ja läks oma koju. " Ta vaatas põhjalikult haldjat, ta oli väga kaunis.

Brietha oli samal ajal vait. Ta vaatas nümfi. "Ma pole kunagi nümfi näinud" mõtles ta. Ta ütles valjusti:
See mets on üks ilusaimaid kohti kus ma olen olnud. Ise elasin Marynias. Seal oli kah väga ilus, aga siin on super. Kui aus olla siis mulle meeldib siin isegi rohkem."
Ta lõppetas enda juttu. Ta küsis veel üle:"Kuhu me pidimegi minema?" ta tuli ka enda hobuse seljast maha.

"Vett tooma," tuletas Tarnalion meelde. "Pärast annan ma teile haldjate teeleiba. Kas sa pole kunagi sellest metsast väljaspool käinud?"

(Ma täpsustaksin et tõin teie hobused oma koju aga ütleme siis et nad ei ole seal. )
"Pole jah kunagi käinud. Aga mis siis?" Ta naeratas, ja tõusis siis püsti ning näitas näppuga kohta. "Eh, seal on see allikas. See pole kaugel!" Ning ta Kiirustas kohta kus ta hunt oli, ning läks tema peale, ja hunt viis ta kiiresti Allika juurde.

"Oh jah. Mulle tundub, et Sharlottel on ka janu,"
ütles Brietha. Ta silitas enda hobuse pikka kohevat lakka. Ta vaatas ikka veel metsa. Siis Brietha kukkus. Valu mis tema kehasse tungis ei olnud eriti hull, aga haav vajas ravitsemist. Ta kott oli jäänud temast natuke kaugemale. Brietha proovis küll ennast liigutada, aga ta ei saanud. Brietha hakkas oma keeles kiruma:
"No tore! Luul on vist mõra sees." ta pöördus Tarnalioni poole:
"Tarnalion? Kas sa saaksid minu kotti ulatada? Seal on mu ravitsemis rohud. Ma ei saa paljalt võluväega."

Gabriella vaatas tagasi, sealt ei tulnud kedagi. "Uhuuuuu, siin on allikaaaaas! Tulgeee! " Ta vaatas ikka sinna, aga kedagi ei tulnud, ta kuulis siis suur põminat, ja läks oma hundi peale tagasi, ja ratsutas nende juurde. Ta vaatas hundi pealt Brietha haava, ja ütles : "Kas sul ikka on kaasas õiget rohtu, siin niisugust asja, mis seda parandaks pole! "

Mirdaliel tõi Brietha koti ja uuris tema jalga. Haldjas surus kergelt tema jalga ja sõnas:"Sul pole luus mõra, küll aga oled jala välja väänanud. " Mirdaliel võttis enda veelähkrist pisut vett, pani selle keema ja puistas sinna lehti. "Joo! See on valuvaigisti. Siis saan ma su jala tagasi väänata. " Nümfile ütles haldjas: "Temaga saab kõik korda, aga ta peab vähemalt päeva rahulikult olema. "

"Kas ta ratsutada ikka saab? Ma oleksin teid metsa külastama viinud. "

"Ratsutada? Kui ta end piisavalt hästi tunneb ja me mägistes kohtades ei ratsuta, siis saab küll."
Haldjas küsis Briethalt: "Tahad sa end ise tervendada, või teen seda mina?"

Nümf naeratas, ja siis andis oma hundile surnud linnu, mida oli märganud. "Kas te jääte siis siia? "

Myrthel lonkis umbes tunnikese ja seejärel puhkas viis minutit ühe puu varjus.Ta jõi plaskust vett ja sõi ühe õuna.Ta sulges hetkes silmad,et puhata,kuid avas need kohe uuesti kuna tema ülesanne oli otsida mõni olend kelle juures peatuda.Tee oli konarlik ja kive täis ning Myrthelil oli halb käia.Miks orkid just minu maja ründavad?mõtles ta.Kas neil on minu vastu isiklik vimm?Või tahavad nad lihtsalt tappa?

"Tänan ei. Ma suudan paremini. Ja luus on mõra sees,"vastas Brietha. Ta avas enda kotti ja otsis sealt mõndasi seemneid. Ta laotas enda sinisele rättikule laiali mooni õied ja päevalille seemed. Siis ta tegi väikse augu kuhu alla pani ta tule põlema. Siis asetses ta augu kohale rättiku ja ootas kuni mooni õied pruunikamaks hakkavad minema. Oodates seda aega asetas ta enda sõrme haavale ja hakkas seda haava enda võlu väega ravitsema. Luu hakkas juba natuke paranema."Nii luu on terve,"pomises Brietha Siis ta nägi, et mooni seemned on pruunikad. Siis ta võttis välja ühe noa. Hoolikalt tegi ta mooni õied väikesteks tükkideks. Brietha võttis välja ühe väikse potti. Pottil olid ruunidega kirjutatud üks luule salm. Ta pani potti päevalille seemneid mis olid tal nii kaua purgis olnud. Siis ta võttis välja enda veevaru. Lisades natukene vett läitis ta võluväel potti alla väikese leegi. Võttes kottist välja isetehtud valge sideme. Lõigates noaga välja väikse tükki kallas ta sellele tükkile peale pottis olevat ravimit. Siis hakkas ta enda haava tupsutama. Oodates natuke hakkas haav paranema. Brietha pani silmad kinni. Ta hoidis ühe käega enda jalast ja mõtles võlusõnu mis pidid natuke kaasa aitama:
"Jalg saab kohe korda. Ma kastsin sidet mooni õite teega. Teel oli hulgas päevalille seemned. See aitab. Ma tunnetan jala paranemist. Jala haav hakkab kohe kokku tõmbuma kui ta oli lõpetanud viimase lause hakkas haav tõesti märgatavalt paranema. Mõne minuti pärast oli haaval ainult arm. Ta tõusis püsti ja proovis kõndida. Ta jalg oli samas korrask ui oli ennem. Ta pani enda ravimid ja pottid kokku. Siis ta nägi kõrbenud rätikut. Ta raputas seda kolm korda ja rättik oli nagu uus. Brietha ütles enda hobusele:"Sa võid jooma minna" hobune hirnatas tänust ja jooksis allika poole. Siis pöördus ta enda allika poole: "Nii mu jalg on korras. Kas lähme nüüd jooma?

Ta kõmpis edasi päeva lõppuni,kuid ei leidnud kedagi.Ta ehitas suurte puujuurte vahele onni ja seejärel tegi onni ette tuleaseme ning küpsetas lõkkel õunu.Ta peas keerlesid muremõtted orkide pärast kuid ta rahustas ennast imemaitsvate õuntega.Ta sõi õunad ära ja jõi vett peale,kustutas lõkke ära ja heitis magama...

Mirdaliel puhkes naerma. "No eks ma võisin eksida," sõnas ta naerdes. "Lähen siis vett tooma." Tarnalion võttis igaks juhuks enda vibu ja läks jooksuga allika äärde. Ta võttis ühe Gabriella veenõuga vett ja jõi ise ka natuke. Vesi oli jahe ja värskendav. Nüüd ta viis vee teiste juurde ja hakkas vibulaskmist ühe kivi peal harjutama, mille peale oli pandud kuivanud rohtu. Täpselt keskele, rõõmustas ta ja proovis veel. Lõpuks ta läks teiste juurde ja pani vibu Gabriella majja. Tarnalion võttis enda toidupaunast haldjate leiba ja andis seda ka teistele.