Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

"Mida sa ütlesid?" ütles Vanir ehmatades Ayannale. "Minu isa ja vangis, kuidas sa seda teada said?" küsis Vanir enesevalitsust kaotades. Vanir kahvatas ja istus kännule ja mõtles. Lõpuks ta pahvatas "Kes see Malibrea veel on. Ma lootsin, et kuningriigis on rahu, aga...".

"No tõesti istuge selga. Te saate seda minu seljas edasi arutada. Tulge!" Gümnastika kraapis kabjaga maad ja vehkis rahutult peaga üles alla. Nagu tal kombeks oli pani ta ennast madalasse asendisse et nad saaks selga ronid. Orkide müra valjenes ja Gümnastika hakkas rahutuks minema.

"Ei. Teie minge, ma tahan nendega võidelda ja neid tappa. Kättemaksuks" ütles Vanir vihaselt ja tõmbas oma rohelise mõõga tupest välja ja suundus orkide poole. Nad polnud veel silmapiirile jõudnud, kuid nende sammud olid hästi kuulda.

Kui ühe linnu teekonda vaadata, siis sõitis ta Marynia metsa lähedale, vähemalt suundus sinna poole. Lind võttis ette suure teekonna, mõne päevase tekonna, sest see lind oli nõrk. Väga nõrk. Lind lendas, ja tuul puhus ta tagasi Nümfimetsa, lind ei suutnud kaugele minna. Tuul tappis ta varem, kui Roweli järv.

Gümnastika tõusis püsti ja läks Vaniri juurde. Ta nügis poissi nii kõvasti et poiss kukkus pikkali "Siis ma sunnin sind. Pealegi, ma võin öelda et sa seda jõuad Imantos kah teha." Siis lisas "Keeldumis võimalust pole kuna kaasa võtan ma su kindlasti."

Gabriella jätkas oma tegevust, ta kirjutas kiiresti ja aru saadavalt. Lehed läksid puult aina vähemaks ja vähemaks. Aina rohkem linde lendasid nümfimetsast välja, keegi kes oleks nümfi metsast väljas, võiks arvata, et seal on tule kahju, et kõik linnud minema lendavad. Ta peas keerlesid ikka samad sõnad, mida ta kirjutas. Varsti muutis ta oma sõnad poeetilisemaks : Sõda ajal on varjudiks Mets, kus nümfidel tavaks elada. Kui haavatud oled sa, siis orpidest päästa sind saab, üks ainus olend, Nümf.
Linde läks aina välja ja välja. Hunt uuris huviga Gabriella tegemist, tal oli hirmus isu linde ära süja, aga kartis Gabriella reaktsiooni. Linnud läksid kõik eri suunas...

"Ma ei usu, et sa suudad meid kahte Ayannaga kanda" ütles Vanir Gümnastikat põrnitsedes. "Ja muidu üldsegi kas me lendame siis Imantosse?" küsis Vanir pegasuselt.

Gümnastika põrnitses vastu:"Ära usu kui ei taha. Kui hobune suudab kahte inimest kanda siis suudan mina ka. Liigun aeglasemalt kui muidu aga kanda jaksan ma teid küll. Kui mitte õhus siis maapeal küll." Ta pani ennast piisavalt madalale et nad saaks talle selga ronida ja lausus: "Kas tuled siis või sunnin sind? ülejäänud küsimustele vastan õhus."

Ayanna vaatas neid ja naeris omaette. Kuigi ta ei kuulnud Gümnastika juttu, sai ta aru, millest jutt käib. Kuid ta tõsines kohe ja lausus: "Vanir? Ma soovitan, et läheme. Kätte maksta on parem just seal, kus su isa kinni võeti. Koos me võib-olla suudame ta päästa. Ja niisama orkide nottimisest kasu ei ole, kuna neid on siin väga palju. Tule!" Ta hüppas esimesena kergelt Gümnatika selga.

Gümnastika küsis Ayannalt: "Kas inimesed on alati sellised? Kui jah siis ma tean teine kord inimesi vältida."

Vanir vaatas korra selja taha, kus kostus orkide möirgamist, ohkas siis ja ronis Gümnastika selga. "Olgu, olen nõus, aga ma pole ennem lendanud"

"No siis hoia lakast kinni." vastas ta ja võttis hoogu ja tõusis õhku aga see ei õnnestunud. Siis proovis uuesti ja seekord õnnestus.

"Vau. Lendamine on imeline" hüüdis Vanir naeratades. Tuul paitas ta nägu ja ta tundis, nagu oleks ta täiesti vaba, kuid siis tulid talle pakilisemad asjad meelde."Kas te oskate öelda kui kaua me Imantosse lendame?" küsis Vanir.

Kitrena hiilis vaikselt metsa all. Ta oli juba tunde jälitanud ühte metskitse. Küll ma su kätte saan, mõtles ta. Kitrena astus veel paar sammu. Praks! Metskits pistis jooksu. Kitrena vandus pikalt ja jooksis seejärel kitsele järele. Metskits põikles iidsete puude vahel siia sinna, kuid Kitrena püsis tal kannul. Ta jõudis kitsele järele, hüppas tema selga ja lõi tal pea maha. Nii, nüüd tuleb ta lossi viia ja ära praadida, mõtles Kitrena ja tõmbas keelega üle pragunenud huulte. Ta mõtted lendlesid maguse metskitseprae ümber. Kitrena ohkas ja lõi saabliga läheduses olevalt puult paar oksa maha. Ta tegi kiire, osava vilumusega valmis kanderaami, millega kits lossi lohistada. Peab see alati selline olema? mõtles ta ja asus kodu poole teele. Ta ei vaadanud eriti ringi, mets oli tuttav ja ei pakkunud eriti sageli midagi uut. Kitrenaoi sügaval oma mõtetes. Kas ma pean tõesti koguaeg sellist elu elama? Peaks vist jälle mõne teenija otsima? Või läheks rändaks kaugemale? Ehitaks paadi ja sõidaks merel? need olid vaid vähesed teemad, millest ta mõtles. Kitrena tõstis pilgu oma jalge esselt ja kontrollis kas kkits on alles, oli küll. Ta ohkas uuesti ja vaatas ette. Häärber paistiski juba. See oli vana maja, kivist ja nii sammaldunud, et kui ei oleks teadnud, et maja seal on, poleks sellest aru saanudki. Kuid Kitrena teadis iga kivi, iga pargu, iga samblatutti oma majast. Ta oli väiksena mööda neid kive roninud. Ta naeratas korraks ja rühkis edasi, mõtted lapsepõlve ümber keerlemas.

"Palun väga vabandust."
Shrker ei teinud väljagi. Tema teadis, et needus oli tugevamaks läinud. Freia ei jooksnud enam kõige ees, vaid lontsis tagaotsas. Ta ei mäletanud mitte midagi vahejuhtumist peale oma viimaste sõnade. Nimi Ayanna kajas ta peas. Ta teadis, et oli Ayannat kutsunud, kuid tal polnud vähimatki aimu, kes see on. Freia kohendas noooletuppe ja vibu seljas ning läks rühma serva.

Myrthel seadis ennast onni sisse ja ehitas kividest sissekäigu kinni.Ta mõtles:Huvitav,kuhu see ükssarvik jooksis?Noh,võib olla oli tal seal tuttav.Ta heitis onni põhjas olevale riidele magama ja uinus kohe...

"Olgu, ma ei kutsu sind enam vanaks sõbraks," ütles Mirdaliel naeratades. Haldjas hakkas haldjakeeles laulma:

"Rohelisel aasal
kevadkuul, kui
laulavad kuldnokad
ja õitsevad..."

Mirdalielile torkas üks küsimus pähe. "Kuule, mis su hobuse nimi on?" hõikas ta Briethale.

(Tean küll, et laul on tobe. )

"Mu hobuse nimi on Sharlotte. Kuhu poole siis lähme?" ta sammus natuke kannatamatult.

"Noh täna õhtul peaksime me olema Imantole väga lähedal." Vastas ta. Nad lendasid üle Melyani järve ja Gümnastika küsis: "Kas keegi tahab minna ja oma vee varusid täientada?" Ta viipas peaga Melyani järve poole.

"Võibolla tuleks tõesti peatuda, sest värske vesi teeb alati head" ütles Vanir vaadates alla järve. See oli kaunis järv, mis sätendas kuldselt päikese käes. Vanir tundis endas kättemaksu.

Ayanna vaatas alla ja lausus: "Jah, ma soovin. Kuid mitte niisama joomiseks. Melyani järve veel on tervistav ja rahustav toime. Ma võtan natuke seda vett." Kui nad alla laskusid, ronis Ayanna kergelt alla ja täitis ühe tühja pudeli Melyani järve veega. Ta pistis selle kotti ja hüppas tagasi pegasuse selga. "Sellest veest võib meil kasu olla. Nüüd Imanto poole!"

Vanir pesi selle aja jooksul oma nägu ja käsi. Need olid mustad ja verised. Siis ta pesi ka oma mõõka, mis oli samuti verega koos. Pärast pesemist läikis mõõk jalle roheliselt. Ta täitis oma joogipudeli värske veega ja ronis Gümnastika selga.

Ayanna lausus mõttes Gümnastikale: "Gümnastika? Ma arvan, et kuningat ei jäeta Imantosse, vaid ta viiakse pimeduse kuningriiki. Ja seda arvatavasti tehakse Imanto-Formosti maantee kaudu. Äkki lendame umbes poole maantee peale ja hakkame sealt Imanto poole lendama? Siis me näeme neid, kui nad juba teel on."

Gümnastika oli vahepeal joonud ja tundis end paremini. Siis vastas ta Ayannale:"Ma arvan et jah, see oleks parem mõte. Siis edasi viiakse kindlasti Argose kantsi."

Kitrena lükkas suure veidikene roostetanud võtme lukuauku ja keeras. See krigises kohutavalt. Miks ma küll ukse lukku keerasin, kui siin metsas keegi ei käi? mõtles Kitrena. Võti jäi lukuauku kinni. Oleks pidanud seda õlitama paarkümmend aastat tagasi juba, kirus Kitrena ennast. Ta surus sõrmed pargudesse kivide vahel ja asus mööda müüri üles ronima. Ta jalg libises, kui ta ostis ühte pargu,mis oli sammaldunud. Kitrena kaotas tasakaalu ja jäi ühe käega müüripraos rippuma. Ta tõmbas sügavalt õhku sisse ja kiigutas ennast tasakesi müürile lähemale. Ta sutis teise käe sõrmed uuesti prakku suruda. Ülejäänud eekond möödus vahejuhtumiteta. Kitrena vinnas ennast üle müri ja hüppas üle poollagunenud põhjatorni ühele rõdule. Rõdu uks oli juba ammu eest mädanunud ja Kitrena astus läbi ukseava sisse. Ta oli oma vanemate toas. Üksik pisar veeres üle tema põse. Kitrena avastas isara ja pühkis selle rutu ära ja vaatas ringi, ega keegi ei näinud, et ta nutab. Kuna ta kedagi peale ühe ämbliku toa nurgas, ei avastanud lahkus ta ruumist,peale ämbliku lömastamist. Kitrena astus laoruumi , mis asus otse üle koridori ja võttis tulekivid ja nööri kaasa. Ehk ongi aeg metsast mõneks ajaks lahkuda, mõtles ta. Kitrena pani tulekivid ja nööri kotti mürkidega kotikese ja muu pudi-padi juurde ja läks tagasi rõdule. Ta ronis mööda põhjatorni lagunenud seina üles tagasi müüriharkjale. Seal sidus ta köie oma erilise sõlmega ümber ühe metalltoru ja laskus mööda seina alla. Ta tõmbas nöörist ja eriline sõlm tuli lahti. Ma proovin ikkagi uuesti, mõtles ta ja sikutas võtit. Tema üllatuseks vajus lossi uks lahti. Kitrena sulges suu, mis oli lahti vajunud ja hakkas naerma. Seejärel sulges ta ukse taas ja lukustas selle. Võti kriikus ikka samakohutavalt. Pärast väikest jõupingutust sai ta võtme isegi lukuaugust kätte ja surus sellegi oma kotti. Siis märkas ta hirve, mis ikka lossi ukse ees vedeles. Ah, las jääb huntidele, mõtles ta ja hakkas mööda metsarada sammuma.

"Ikka lääne poole, " sõnas Mirdaliel ja ratsutas rahulikult edasi. "Ütleme, et teeme tunni aja pärast puhkepausi. Selleks ajaks oleme umbes kolmandiku teest lääbinud. "

Ayanna mõtles hetke, meenutades seda maanteed, ja vastas: "Ma arvan, et alustame Imanto-teed Belori jõe silla äärest. Ma loodan, et kuningas on juba teel, kuna Imantos oleks teda raskem leida. Muide, ma polegi kunagi Imantos käinud."

"Mida te räägite" küsis Vanir neilt uudishimulikult. Ta oli aru saanud, et Ayanna ja Gümnastika vahel käib mõttevestlus. Ta vaatas korra ringi, päike hakkas juba varsti loojuma.

(Kesköö oli äsja. Ma arvan, et päike pigem tõuseb. Ja Hermione, kohale jõuame varem, Imanto on üpris lähedal.)

Ayanna vastas: "Me arutasime, kustkaudu minna. Ma otsustasime, et läheme kõigepealt Belori jõe sillani ja siis pöörame sealt Imanto poole, et näha, kui nad on juba Fauglithi poole minema hakanud." Ta vaatas metsa idaserva poole. tema teravate silmade jaoks hakkas juba metsaserv paistma. "Varsti jõuame metsast välja."

Vanir noogutas ja võttis oma mõõga välja ja uuris, kas see on veel terav, kuigi see oli asjatu, sest see tera ei läinud kunagi nüriks. Ta vaatas rohelist tera pikka aega ja mõtles oma isale.

Ayanna jälgis Vaniri. Kui ta märkas mehe mõõka, imestas ta. See oli Hadroni mägede päkapikkude iidne sepis. Kui Ayanna meenutas, siis tuli talle meelde küll, et see päritakse kuningaliinis isalt pojale, kuid mõõk siiski hämmastas teda. Ta soovis, et temagi oskaks mõõgavõitlust.

Vanir vaatas Ayanna poole ja nägi, et Ayanna vaatab ta mõõka. Haldjal ei olnud vist mõõka vööl. Vanir küsis talt "Kus siis sinu mõõk on?"

"Sa valetasid, eks?"
Tulivihane Shreker oli taibanud, et Freia pööras jäljed ümber. Nüüd oli ta eikusagilt saanud mingi piitsa ja virutas naisele järjekordse hoobi.
"Ei...Ei valetanud..." seletas Freia oiete vahepealt. Järgmine löök lõi ta meele mustaks. Lõpuks jättis Shreker järele.
"Pöörame tagasi."

Kui Myrthel hommikul ärkas,istus ta kaua onnis ja mõtles:Mida nüüd teha?Koju minna ei saa,kuhugi mujale pole ka minna!Pealegi pole mul piisavalt toitu järmisteks päevadeks!Olgu,üritan ikka koju minna.Ta tuli onnist välja,lammutas onni ära ja laotas onni materjali puude alla,et orkid midagi ei aimaks...

"Hakkame siis minema,"ütles Brietha. Ta võttis enda kotti ja hakkas liikuma.

Myrthel kõmpis edasi tusase näoga.Ta kuulas hoolega iga heli,et varaselt orkidest teada saada.Ta ei kuulnud küll ühtegi heli,aga otsustas siiski väikese oja juures peatuda ja plasku vett täis võtta...

Kui Vanir mõõga välja võttis siis Gümnastika muutus kangeks. Ta ajas kõrvad lidusse ja kuulatas iga sõna mida Vanir ütles. Mõõgad ei meeldinud talle. Mõõgad seostasid talle midagi mida ta kartis. Gümnastika ei teadnud isegi mis asi see oli mis ta kartis. Iga kord kui ta mõõka nägi läks ta seest kõhedaks. Ta teadis et Vanir ei soovi talle halba aga ta ei saanud oma hirmu mõõga ees talitseda. Ta selg oli nii kange et kui sinna peale istuda oleks tunne nagu istuks raual. Gümnastika hirm aina suurenes. Algul raputas ta vaid peaga, siis kiirendas ta ennast ning hakkas väikseid jõnkse tegema. Ta ei pannud enam tähele kuhu poole ta lendab. Ta üritas maha rahuneda aga see oli võimatu.

Ayanna vastas Vanirile vaikselt: "Mul ei ole mõõka. On ainult haldjavibu." Kui ta märkas, et Gümnastikale mõõk ei meeldi, ütles ta Vanirile: "Äkki sa paneksid selle mõõga ära? Gümnastikale see vist ei meeldi." Ise ta küsis mõttes pegasuselt: "Mis on?"

Myrthel suundus oja juurde ja võttis plasku vett täis.Seejärel hakkas ta kodu poole kõmpima,kui äkki kuulis praksatust.Ta vaatas jalge ette ja nägi,et need olid ainult kuivanud oksad,mis peale astudes praksatasid...

Ta hakkas vaiselt rahunema ja kui ta päris rahulik vastas ta: "Ma ei tea. Ma olen sellest ajast saati mõõku kartnud kui ma Equusi metsa jõudsin. Aga kunagi pole ma nii kartma löönud kui praegu."

Myrthel liikus edasi vaevaliselt,kuna ta polnud saand öösel korralikult magada.Kui ta lõpuks kodu juurde jõudis märkas ta,et kodu lähedal ega ka toas polnud ühtegi märki orkidest.Myrthel kontrollis igaks juhuks kõik peidukohad üle ja seejärel istus laua taha ja asus sööma...

"Ma ei saa ise ka aru. Ma ei tea ka. Mis sa ise arvad?"vastas Brietha.

"Nümfimetsa, " hakkas Mirdaliel kannatust kaotama, mis seal siis nii rasket oli. Ta ootas, kuni Grape on ära söönud ning nad asusid Nümfimetsa poole.
"Kelle käest sa võlukunsti õppisid?" küsis haldjas Briethalt jutuhakatuseks.

"Oih, vabandust Gümnastika" ütles Vanir mõõka ära pannes. "Ja Ayanna, kas sa tahaksid endale mõõka ja mõõgavõitlust õppida? See võib sulle kasuks tulla, kui nooled on otsas." lausus Vanir Ayannale.

"Mul ei tulegi ta nimi meelde. Mingi ravitseja. Ta oli hästi tore ja kannatlik," Brietha ratsutas edasi. Ta küsis:"Miks sa tahad libahunt olla?"

Nümf mõtles üksi, kaua, kaua, ja veel kaua, kuni nägi, et päike oli tõusmas. Hunt oli magama jäänud, ja tema, tema oli kogu öö kirjutanud lehtedele, sama sõnumi, mis sellest kasu? Ta ei teadnud, ta tahtis ainult, et keegi siia tuleks, et midagi juhtuks. Ta lootis, ja mõtles äkki ühele asjale. Ta vaatas hunti ja pani oma pea ta kasukale, ja hakkas magama, et natuke puhata. Ta nägi unes kaks noort olendit tulemas, Nümfimets oli kohe nende kõrval. Üks oli haldjas, teine oli inimene. Nad rääkisid haldja keeles.
"Kelle käest sa võlukunsti õpisid?" Seda oli lausunud haldjas.
"Mul ei tulegi ta nimi meelde, " vastas teine. "mingi ravitseja. Ta oli hästi tore ja kannatlik. " Nümf nägi neid hästi, nad olid hobuste peal, ei, haldjal oli hoopis kaunim loom. "Miks sa libahunt tahad olla? " küsis inimene. Inimene rääkis aksendiga, aga ikkagi, rääkis ta hästi.

Myrthel oli väsinud ja suundus magama.Ta magas ombes 3 tundi ja seejärel ärkas üles ja läks õue ravimtaimi korjama.Ta hoidis kõrvu kikkis,sest orkid võisid olla igal pool.Äkitselt märkas ta midagi halli põõsas.Ta suundus ettevaatlikult põõsa poole mõõk tõstetud....

"Ma ei tea. See annab mulle vabadust. Hundina olen ma palju kiirem, näen kaugemale, kui haldjana, minu haistmismeel on teravam. Isegi praegu. " Haldjas kogus mõtteid ja jätkas: "Mulle meeldib hunt olla. Selles on midagi... salapärast. Isegi, kui ma saaksin tagasi normaalseks, jäävad mulle ilmselt mõned omadused külge. Ma ei taha hundi olemusest lahti saada, "