Ardamirieli rollimäng! (rollika vana teema)

Ayanna põlvitas tema juurde maha. Ta uuris Vaniri haava. See oli löödud päris sügavale, kuid seda oli võimalik ravida. Ja see ei olnud mürgitatud, nagu orkidele tavaliselt meeldis. Ayanna võttis oma veepudelist vett ja puhastas haava. Ta võttis kotist välja ühe ravimtaime ja asetas selle haavale. Seejärel sidus ta haava kinni. "See on kõik, mida ma teha saan..." lausus ta omaette. Ta lootis, et see aitab.

"Aitäh" ütles Vanir ja üritas püsti tõusta. See ei õnnestunud, aga haavast hakkas valu nõrgnema. Siis tulid Vanirile need orkide käes vangis olevad haldjad meelde ja ta küsis Ayanna käest "Haldjas, mis juhtus orkide vangidega, kas nad on elus?".

Ayanna jahmus ja küsis: "Orkide... vangidega?" Ta läks tapetud orkide juurde, kuid kedagi polnud näha. "Asi on selles, et mu ema võeti paar päeva tagasi vangi ja mina pääsesin hädavaevu, täna Gümnastikale." Ta osutas pegasuse poole. "Siis me põgenesime ja nägime, kuidas sa hätta sattusid ning ma tahtsin aidata."

(Muuseas, ma pole veel sulle mu nime öelnud, kuna sa kukkusid enne maha.)

Gabriella naeris veel, vaadates neid Orke maas vedelemas, huntide toiduks. "Elu on ilus, Keegi ei pääse siia metsa, see mets on meie mets, ja kaitseme neid kes tulevad hea tahtliku asjaga, ehk mitte keedagi." Ta naeris uuesti, ja vaatas oma hunti. "Sa oled ju tegelt hea ratsu, sinu peal saab hästi sõita, äkki lähme "aevastame maailma"" Ta naeris uuesti, telle meeldis naerda. Ta hakkas mõtlema siis, mis oli tõeliselt teisel pool maad, vähemalt metsast väljas. Ta arvas, et sõda on, sest Orkid tahtsid vallutada nende metsa. Ta vaatas siis oma juukseid. "AAAAPPPPIII! Need on nii mustad! Ma lähen järve äärde. Aga äkki on siit metsast väljas veel üks järv, äkki lähen ikka uurima... " Ta arvas, et see ei olnud hea mõtte. Ta läks siis Nümfi metsas oleva järve äärde, ja pesi oma juukseid puu ja taime seguga.

Freia mõlgutas mõtteid, kuidas minema saada, ilma et see kahtlane tunduks. Ta pidi ikka Kurja käske täitma, kuid ta mõistus oli alles.
"Shreker, ma jooksen tagasi. Ta lõhn on kadunud. Üritan jälje tagasi saada."
"Olgu."
Freia pöördus ringi ja pistis elu eest liduma, soovides võimalikult kaugele saada. Ta suundus omaenda jälgi pidi tagasi Marynia metsa. Eemalt oli kuulda tumehaldja viha ja Kuri sundis teda seisma, kuid Freia pani vastu. See oli valus. Ta lidus ikka edasi, üritades minna Ayanna juurde.

Täiskuu oli möödas ja Mirdaliel rõõmustas, sest nüüd oli ta jälle endine. Kuid äkitselt ta märkas, et sel ajal, kui ta magas, on jõe teisel kaldal oleva puu otsa üks naine roninud. Haldjas meisterdas väikse paadi ja sõudis jõe teisele kaldale. "Kes sa oled?" küsis ta naiselt. Igaks juhuks kordas ta küsimust inimeste keeles.

Freia meeltes kajas Kurja viha. Viimane oli liiiga tugev. Freia jäi seisma. Ta punnis edasi ja sai liikuma. Ta märkas järsku, et oli jälle endine, inimene. Freia ohkas ja rabeles. Ta karjus taeva poole appikutse.
"Ayanna!"

Brietha vastas "Mu nimi on Brietha Brave. Ma tahaksin teada kas sa tahad saada lahti libahundi olemusest?Ma suudan sind aidata."Brietha hüppas puu otsast alla. Siis ta hüüdis enda hobust ja hobune tuli välja.

"Tead, ma tegelikult tahan libahunt edasi olla," naeris Mirdaliel. "Mina olen Mirdaliel Tarnalion. Inimesed kutsuvad mind Mirdalieliks, haldjad Tarnalioniks. Sa võid mind Tarnalioniks kutsuda, " sõnas haldjas väikse kõhkluse järel. "Ma näen, et sa harrastad võlukunsti. "

"Jah harrastan küll. Kuule kas sa oled neid orke näinud? "Küsis Brietha. Ta hakkas ojast vett tooma ja hakkas vett keetma.

"Orke? Oot-oot, las ma mõtlen. Ma kuskil metsa pool tajusin mingit liikumist, aga neid ma ei näinud." Tarnalion vaatas ringi ja palus: "Palun näita enda vibu. Kes selle teinud on?"

"Selle olen ise teinud. Kas me liigume edasi koos?" küsis Brietha. Ta tõstis vee pottilt ja tegi selle külmaks.

"Miks ka mitte, Brietha. Ma lähen ja kogun veidi toiduvarusid. Kas sul juurtest tehtud jahu on? Sellest saab leiba," uuris Mirdaliel.

"Natukene on," ütles Brietha ja võttis ühe purgi välja. Ta küsis:"Kas sa liigud hobusega ringi?"

"Ei. Ma tavaliselt lähen jalgsi. Kuid vahel ratsutan ühe ükssarvikuga, " sõnas Tarnalion ja kiskus maast juured ülesse, puhastas, trampis ära ja pani hoolikalt väikesesse linasesse kotti.

(Ma tean, et ei ole. See kus ma sinu nime ütlesin oli ju "jutustaja" osa)

"Siis üks nendest haldjatest võiski su ema olla, kuid kuhu nad kadusid, seda ma ei tea" ütles Vanir kõhklevalt. Ja siis ta veel lisas "Muide nende orkidega käis korra rääkimas üks tumehaldjas, kuid kahjuks ma ei saanud aru, mida ta rääkis" lausus Vanir norgus päi. Ta vaatas ringi ja nägi ainult puid. "Ja muide ma pole veel teie nimesid kuulnud"

Gabriella pesi oma juuksed nii puhtaks kui võimalik. Kui ta lõppetas, vaatas oma peegel pilti järves. Ta laulis laule, mida ta ise välja mõtles.
"Orpid on siin,
Neil siin on piin
Ega nemad
Meid segama tule
Sest siin on harjad
Mida viskame tulle.

Ja nemad siis sinna,
Ka võivadki minna
Sest meie ei salli
Mina ja Sally.

Loodust armastan mina,
Ja nemad segada seda ei sa,
Sest siin on näljased hundid
Neil seljas on paksultki siid.

Nad lõhki kisuvad Orpid
Ning võtavad neid nagu purgid
Ja viskavad sinna tulle
Ja nemad ei saa enam tulla. "
Gabriella naeris jälle, ja vaatas oma hunti, kes oli temaga tulnud. "Noh, tulid pesema, jah? Oeh, sa vajaksid nüüd tõesti pesu. Oota siin, saan sind kätte loomake. Lähed vanni! " Gabriella läks hundi selga, ja ta proovis teda järve sisse viia. Nad kukkusid mõlemad sinna, ja Gabriella lasi hundist lahti. "Oota natuke veel, esen su puhtaks! " Hunt ujus aga kaldale, ja ei tahtnud et Gabriella talle järele jõuaks, nii nad mütasid vees kaua aega.

"Mis sa arvad kuhu me võiksime liikuda?" küsis Brietha ja võttis välja kaardi.

"Kuhu sa tahtsid minna? Muidu me võiksime Nümfimetsa minna. Seal on väga ilus," ütles haldjas. "Kas sa haldjate keelt oskad?"
Tarnalion korjas veidi jänesekapsast ja pistis suhu. Peale seda võttis ta kuuse küljest vaiku ja hakkas seda närima, et hambad puhktaks saaksdi.

Myrthel kuulis selja taga okstel praksatust.Ta tõmbas mõõga tupest välja jakeeras end ümber.Myrtheli ees seisis musta karvaga ükssarvik,kellel oli kuldne lakk,kuldne saba ja kuldsed kabjad.Myrthel imetles ükssarvikut,kes seisis seal,ise nii kaunis ja graatsiline.Ta küsis:Kes sa oled?

"Oskan küll. Minu arust võiks jah Nümfi metsa minna,vastas Brietha ja võttis sama asja mis Tarnalion.

Apple ehmus. Ta taganes. "Palun pane mõõk käest." ütles ta. Haldjas pani mõõga tagasi tuppe. Apple jäi rahulikumaks. "Ega sa mulle halba ei soovi?" küsis Apple.

"Mina olen Gümnastika" tutvustas ennast Gümnastika(mõtetes). Ta oli terve aja kraapinud maad ja nüüd ajas ta ennast pikali. Nagu tal kombeks oli hakkas ta püherdama kuna vahepeal olid teda kiusama tulnud kärbsed. Kui ta oli natuke aega seal püherdanud tõusis ta püsti ja raputas ennast nii et muld lendas.

"See asi on siis otsustatud. Kui me kohe hakkame minema, jõuame 2-3-e tunni pärast kohale. " Mirdaliel kortsutas kulmu. "Sa lähed hobusega või? Ma võin vabalt joosta. Me peaksime ranniku poole hoidma, sest järve juures on tumehaldjaid ja orke. "

Apple kõndis ümbes võõra ohutus kauguses. Ta ei usaldanud eriti haldjat, kuigi haldjas paistis lahke näoga.

(HJG-Kus te olete praegu?)

(Me suundume nümfimetsa.)

"Ma usun, et sa võiksid sammuti mu hobusega ratsutada. Ma võin teda vahel tervendada,vastas Brietha. Ta hakkas enda asju kokku panema ja tegi kõik selleks, et nende siin olekut ei märgataks.

(Jah, sellest sain ma aru aga kus te praegu olete?)

(Me oleme Endlaka jõe ääres.)

Haldjas proovis Apple'iga ühendust saada. On sinuga kõik korras? Ma ei saanud enne ühendust. Kus sa õieti oled?

Ükssarvik kõndis Myrthelist eemal.Ma ei soovi sulle midagi halba. andis ta ükssarvikule mõtetes teada.Tundus,et ükssarvik ei usalda teda kuigi Myrthel oli mõõga tagasi tuppe pannud.Mis su nimi on?küsis Myrthel ükssarvikult mõtetes.

"Eks hakkame siis minema. Kuidas me hobuse üle jõe saame? Ma tegin siiatulekuks väikse paadi, aga teda see ei kanna, " muretses Mirdaliel.

"Minu nimi on Apple." ütles ta haldjale."Mirdaliel? Ma olen mingil lagendikul. Sinu lähedal vist. Kus sa ise oled?" küsis ta Mirdaliel'i käest.

"Endlaka jõe ääres. Koos ühe nõiaga, kelle nimi on Brietha, " jutustas haldjas.
Kas sa oskad siia tulla? Ma olen selles kohas, kus ühel pool jõge on kuusk ja teisel pool tamm.

"Väike sild ajaks asja ära. Ma usun, et väikestest palkidest aitab,"arutles Brietha. Ta hakkas palke võluväel liigutama ja varsti oligi üks sild olemas. "Nii hakkame siis liikuma"Pomises Brietha ja läks üle silla ja istus hobuse peale. "Tule ka peale!" ütles ta haldjale.

"Minu nimi on Myrthel."Apple tundus kuidagi eemalolev."Võib olla räägib ta kellegagi mõttes."mõtles Myrthel

"Ma otsin. Sa oled päris lähedal. Ma kuulen sind väga selgesti." ütles Apple. Ta jooksis võõrast haldjast eemale. Natuke maad eemal ta kuulis vee sulinat. Kui Apple jõudis jõe äärde nägi ta eemal kuuske ja teisel pool tamme. "Kummal pool sina oled. Ma ei näe sind."

(?)

(Mis (?))

Ükssarvik jooksis eemale.Kui Myrthel ei eksinud,jooksis Apple Endlaka jõe poole.Myrthel vaatas jooksvale ükssarvikule järele ja hakkas seejärel uuesti onni ehitama.

Ükssarvik märkas tamme poolses küljes - ehk teisel kaldal - Mirdaliel'i koos ühe nõiaga. Apple kappas üle vee nende juurde.

(Ma ei saa midagi aru. Te pidite elama Equusi metsas. Kuidas te nii kähku sinna saite? See on võimatu et HJG nii kiiresti sinna sai!? Endlaka jõe ja Equusi metsa vahe on 7 cm, korrutada 30 on 210 km.)

(Ma rändasin Roweli järve äärde, eks ole? Ma olin varahommikust saati kella viieni rännanud. Ja kui ma olin hunt, liikusin palju kiiremini. Või on mul midagi sassis?)

Grape jooksis nende poole. Mirdaliel pani enda käe tema lakale ja sosistas: "Hea sind näha, vana sõber."

(Inimene ei suuda 210 km teha mõne tunniga, aga neid vigu tuleb sisse, nii et ma ei tea mida teha. )
Gabriellal hakkas külm, kuna järv oli väike, läks ta kiiresti välja. Hunt oli tema järel. Päike oli veel üleval, ja kuna Gabriella riie oli märg, ripputas ta selle ühe puu otsa. Nad istusid rohu sisse, ja vaatasid puid, ja loodust üldiselt. Hunt hingas rahulikult, tema simad olid suunatud järve poole, kus mõned kalad ujusid. Hunt vaatas korra Gabriella poole, ja kuna Gabriella noogutas talle, liikus ta järve juurde, ja hakkas käppaga kala võtma.
Gabriella hakkas laulma üht laulu :
"Kala, oh kala
Mängi mulle pala
Kui sa suudad linnule
Vastu panna.
Sinu hääl on kole,
Sinu hääl on jõle,
Aga sellega,
Oled sina ilus.

Värvi pott,
Oled sa,
Värvi pottiks
Jääda tahad.

Sind ei karda mina tappa,
Sest sa oled võimetu,
Kuigi kahju on vaadata,
Sest see on ju inetu. "

Ta vaatas hunti, ja naeratas. Kalad mida ta käppaga kinni püüdis, rapelesid välja ja läksid tagasi vette. "Pole vaja proovida, sa ei saa!"

(Mina läbisin need mõnede tunditega kuna ma lendan ilma et kkegi mu seljas istuks 70km/h)

(Ma ütlesin et inimese kiirusega Ja mõned vead peavad tulema, aga mul on tunne et neid nii palju on. )

(okei, jätkame rollikaga.)

"Väga meeldiv kohtuda pegasus Gümnastika." ütles Vanir ja kuulatas linnulaulu. See oli mingi imeline lind, kes laulis.

(Pole viga. Aga proovige teine kord kauem rännata.)

Ayanna vastas meest tähelepanelikult silmitsedes: "Minu nimi on Ayanna." Mees tundus tugev, vapper ja hea. "ma ei taha küll sellest paljudele rääkida," lisas ta, "kuid su isa on hädaohus. Malibrae nimelt vallutas Imanto ja seadis end kuningaks. Sinu isa on vist vangis ja arvatavasti viiakse Pimeduse kuningriiki." Ta väristas end.

Gümnastika hakkas kuulma orke kaugelt ja ütles mõtetes mõlemale: "Orkid hakkavad vaikselt lähenema. Me peaks end liigutama hakkama." Siis lisas: "Ja ma võin proovida teid mõlemaid kanda."

Gabriella mõtles, ta soovis et keegi saaks temast teada, ja tuleks metsa, hea või halb, kes ta ka oleks, et metsas midagi juhtuks. Muidugi oli mõnus mets, muidugi oli siin hea, muidgi toimus siin palju, aga ainus asi oli see, et maailmaga polnud nümfidel ühtegi seost. Ta võttis lehetükki, ja kraapis sinna märke, märgid olid haldja keeles. Lehe allakirjutas ta need inimkeeles, ja siis kirjutas ta nümfimurdes. Leht oli suur, kuid Nümf polnud palju kirjutanud : Nümfi mets on vari igale sõjale, varjus on ainult siin võimalik olla. Ta teadis et teavas oli ka maa, kus oli turvaline, aga et sinna pääseda tuli enne Nümfimetsa minna. Nümf vaatas lehte, ta sidus selle rohu kõrrega kinni, ja ripputas selle ühe linnu käppale, ta hakkas kirjutama lehtede peale sama sõnumi, ja pani iga lehe ühe linnu jalale. "Kui sõda käib, siis päästan mõnd inimest, või haldjat, või keda veel. Kui see halva kätte sattub, siis on veel põnevam, saab jälle hunte kasutada... " Ta vaatas hunti. "Sinust oli täna suur kasu." Hunt oli lõppetanud kala püüdmise, ja oli oma pea toetanud käppadele. Gabriella naeratas talle.