Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Vanir vaatas Freiat ja tema kotkast. Nad tegid üsna huvitavaid trikke. Vanir muigas, ning keskendus uuesti oma mõtetesse. Ta mõtles Silvani haldjakivist, lohedest ning Hadroni mägedest. See tundus olevat tõeliselt keerukas ülesanne.

Vahepeal lõpetas Sally trikitamise ja tegi kiirendust. Siis ootas kotkas trikke tehes teii järgi ja tegi kuuesti kkirendust. Samal ajal arutas Freia, mida Krissy ja teised teevad.

kui nad olid tagasi Meriliini mugavas kodus hakkasid nad sööma.siis tuli Martin koju."Tere Liliana,Nasuda rääkis mulle et sa siin oled."ütles ta.
"Ku-kudas?" "Mõtete teel."
"Aa seda oska ma ka."siis tegid nad väikse lõuna uinaku().

Serena lendas Mirdalielist mööda ja haldjas hüppas talle lennu pealt selga. Kuna Apple oli surnud, tundus kotkas talle lähedasemana kui kunagi varem.

Galeran jalutas otse kõrtsileti juurde ja küsis naiselt : " Teil vaba tuba on veel ? "
" Ikka , "vastas naine naeratusega .
Galeran maksis talle ja naine koukis sahtlist ühe vana võtma välja .
" Trepist üles , vasakult eelviimanetuba , "juhatas naine .
Galeran tänas teda ja peaaegu jooksis trepist üles . Ühest toast kostus valju norskamist . Tüdruk sammus enda toa poole ja avas võtmega ukse . Lukk oli suht vana ja roostes . Tüdruk astus tuppa ja pani koti voodile . Toa sisustus oli vana ja kulunud .

Lind jälgis Elizat suurte silmadega. Eliza õmbles ja siis silmitses lindu. Ta küsis: "Kas ma saan sind kuidagi aidata?"
"Ei.., ma lihtsalt jälgisin kuidas sa õmbled. Ma võin ära ka minna kui see sind segab." "Ei ei, see ei sega mind üldse. Kui tahad siis võid vaadata." Linnuke vaatas Elizat sõbralikult. Ta lendas Eliza juurde ja küsis: "Eliza, kuhu sa täpsemalt suundud?" "Noo, tegelikult lähen ma oma parima sõbra Dandy juurde. Ma arvan, et kuna te vajate abi siis ööbin ma koos teiega siin ja homme jätkan teekonda." "Aa, hea küll siis."
Eliza õmbles edasi, sest tal oli veel palju õmmelda.

Galeran pani toas olles ukse kindlalt lukku . Ta võttis endalt riided seljast ja puges voodisse .
Juba ülehomme ... , mõtles tüdruk kurvalt .

Nad olid lennanud juba ligi viis tundi. Vahepeal tegid Ayanna ja Gümnastika enda lõbustamiseks trikke, siis aga pöördusid tavalisse lennusuunda tagasi.
Ayanna ütles napisõnaliselt mõtete teel kõigile:
"Peaksime lõunapausi tegema."
Nad hakkasidki maanduma. Kotkad laskusid suurejooneliselt maapinnale. Nende järel laskus alla Gümnastika koos Ayannaga. Haldjas hüppas pegasuse seljast alla.
"Ma arvan, et ärme tuld tee. Päeval pole see hädavajalik, aga vaenlastele on see nagu teeviit."
Haldjas võttis oma koti seljast. Ta otsis kotist pisut toidumoona, istus ühe lameda kivi otsa ja hakkas sööma.
"Kas kõigil on süüa? Kui ei ole, siis te võite minu käest küsida," sõnas haldjas lahkelt.
Ise ta palju ei söönud. Tema peas keerlesid endiselt mõtted.

Gümnastika hakkas rohtu sööma ja jälgis vaikselt ümbrust. Ise hakkas ta mõtlema ikka lohest. Lohe ei andnud lihtsalt talle rahu.

Galeran ärkas lõuna paiku .
Uskumatu , et ma nii kaua magasin ,mõtles tüdruk imestusega . Ta pani end ruttu riidesse ja läks alla . Ta tellis endale hommikusöögi ja istus siis lauda seda ootama . Hommikusöök toodi ruttu kätte ja tüdruk hakkas seda isukalt sööma .

Mirdaliel tuli Serena seljast maha. "Hilisõhtuks jõuame mägedesse," ütles ta süngelt. Siis ta ümises veidi, ning võttis ühelt veidra välimusega puult vilju.

Miseria maandus oma kotkaga Ayanna lähedal ja hüppas linnu seljast maha, keda tunduvalt ei häirinud see pikk lend.,,Hmm, ega ma sulle tüliks pole kui ma kaasa reisin?" küsis ta Ayanna poole pöördudes. Silmanurgast nägi ta, kuidas kotkas pead kallutades tiivulist hobust vaatas.

Hommikusöök söödud , läks Galeran linna suurraamatukokku . Sinna oli sissepääsulube ainult veidi tähtsamatel isikutel . Galerani isa on rikas kaupmees ja tal oli luba , ning seega oli ka Galeranil luba . Tüdruk astus suurde marmorist majja . Ta oli seal ka varem käinud , kuid igakord kui ta seal käis , tekitas kõhedust .

Vanir istus üksildaselt ühe puu najal ja mõtles oma perest. Kogu ta pere oli tapetud. Ja ainult Malibrae pärast. Vanir pigistas kõvasti oma mõõgatera, kuni see kätte lõikas ja käest verd voolama hakkas. Vanir ei pannud seda tähelegi.

Gümnastika tundis kotka pilku aga ei pööranud sellele tähelepanu. Ta kõndis teistest natuke eemale ja vaatas mägede poole ikka veel lohest mõeldes. Mõtted kandusid üle tema perele. See meenutas talle kui üksildane ta tegelikult on ja oleks ta äärepealt pisarateni (mida tal pole kunagi veel olnud) viinud kui tal poleks meelde tulnud et tal on Ayanna. Tema ratsanik. See parandas kõvasti tuju. Siis hakkas ta tuju järk, järgult tõusma. Varsti läks ta teiste juurde. Teised olid söönud. "Ma arvan et peaks minema hakkama." ütles ta kõigile. "Mida kiiremini kiiremini me kohale jõuame seda parem." Teiste seast ei kõlanud vastu väiteid. Gümnastika lasi Ayannal selga ronida ja tõusid õhku. Kotkad tulid kohe nende järel. Nad võtsid suuna mägedesse.

[Sorry, et natuke teiste eest mängisisn aga meil läheb aina üksi söömise peale terve igavik. Ja varsti pole kellegil enam midagi kirjutada. Ma tahaks kiiresti mägedesse jõuda.]

[Umhh , okeih ., kergem . ]

Miseria hoidis kutsikast kinni, kes vaatas alla, silmad pärani. Miseria ainult naeratas, kotkas aga ei teinud millegist välja vaid lendas Gümnastikale järele, vahepeal keerates paremale-vasakule. Samas sööstis ta vahepeal alla ning seejärel jälle ülesse, võttes nii hoogu.

Vanir istus rahulikult oma kotka seljas, ikka veel käsi verest tilkumas. Ta vaatas ette ja nägi ees Gümnastikat, ning Ayannat. Vanir jäigi Ayannat vaatlema, pannes tähele, et haldjas on väga kaunis.

"Vanir!" ütles Tarnalion hoiatavalt. "Su käsi on verine." Haldjas viskas Vanirile veeplasku. "Loputa kätt sellega."

Galeran astus suurde saali ja tahtis hakata otsima teavet taimede kohta , kuid siis nägi ta midagi halba . Ta nägi endast veidi eemal oma endist sõpra Erwannat . Mitte keegi ei tohtinud teada , et ta linnas on . Galeran tõmbus raamaturiiuli varju . Ta lootis südamest , et tüdruk ei olnud teda märganud . Tema soov läks täide . Galeran küürutas ja tegi vaikselt raamatukogust sääred .

Vanir püüdis veeplasku, ning hakkas sellega oma kätt loputama. Varsti oli käsi verest puhas, ning Vanir viskas plasku tänades Mirdalielile tagasi. Ta pilk keskendus uuesti Ayannale.

[Glõnks, Aare. ]

Ayanna vaatas otse edasi. Taamal, silmapiiri lähedal, hakkasid paistma mägede mornid siluetid. Ta nägi üht mäge, mis tundus olevat lähemal kui teised. Ehk oli see Altuse mägi? See tundus olevat üsna kõrge. Ehk peaksime me kõigepealt vaatama, mida see Haldjakivi õige koht endast kujutab? Ehk saame ka pisut aimu Kivi enda kohta? Ta kavatses just teistele öelda, mida ta mõtles, kui ta pani tähele, et Vanir jõllitab teda. Haldjas naeratas kergelt vastu ja ta ilme muutus küsivaks, aga näolt ei kadunud naeratusevine.

Briethal ei olnud kõht tühi. Ta võttis ainult enda kottist juua ja küsis siis Ayannalt:"Kui kaugel meie eesmärk veel on?"

[Jõlllitas? ]

Freia oli mõtlikult söönud üht õunatäidisega pirukat. Ega tal kõht tühi polnudki. Lihtsalt see andis talle tegevust. Viimasel ajal ei suutnud Friea üldse paigal püsida. Ta pidi seda õpiima, see võis hädavajalikuks osutuda.

Galeran veetis päeva mööda linna ringi kõndides . Vahepeal ostis ta endale mõne piruka ja õhtul läks ta varakult kõrtsi . Ta tundis end nii värinult , et ta läks ilma õhtusöögita magama .

[Damn, teatage mulle kunagi kui mõni uus rollikas on avatud vms, ma ei saa sellest aru ja te kirjutate nii kiiresti ees ära ja mul pole koguaeg aega ka kõik postitused läbi lugeda.

Sayonora ! T_T (kuigi teen järjekat edasi vms. ]

Ayanna suunas pilgu vastumeelselt mujale. Ta küsis teistelt mõtete teel:
"Kas me ei peaks tegema vahepeatust altuse mäe metsatukas? Me saame natuke Kivi tausta uurida ja ehk saame mingit aimu, kus see asuda võiks." Mõistagi oli see kuuldav vaid neile, kes Haldjakivist teadsid.
Altuse mägi oli kõvasti lähemale jõudnud ning nüüd oli märgata kaunist metsatukka selle jalamil. See oli kindlalt see mägi. Miski tundus selle metsatuka juures kurb, justkui kahetsedes seda, mida Malibrae oli teinud.

"Ma arvan jah. See on hea mõte." arvas Gümnastika Altuse mäge silmitsedes.

Hommikul ärkas Galeran uimaselt . Ta pani end riidesse ja läks hommikusööki sööma . tal ei olnud eriti isu , aga ta sundis ennast sööma . Tundes ennast halvasti läks ta üles enda tuppa .

Miseria silmitses maapinda ning seejärel mägesid. Ta arvas end teadvat, mida teised otsivad ning arvas, et teab, kus see asub. Ta aga ei vaevunud seda neile ütlema.

Eliza ja Linnud ootasid nende laagriplatsil päris kaua. Emasel linnul läks kõht tühjaks. Ta sõnas: "Eliza, mul läks kõht tühjaks. Äkki sa saaksid vaadata mu meest kuni ma toitu otsin?" "Ja jah, mul läks ka kõht juba päris tühjaks. Ma vaatan su meest meeleldi, aga kas poleks parem kui mina läheksin toitu otsima? Teil on siin palju turvalisem olla." "Noo, kui see just tüliks poleks, siis võiksid jah sina toitu otsima minna ja mina võiks oma mehega jääda." "Ei ei, see pole üldse probleem. Ma lähen muidugi!" Eliza oligi juba õmblemisega valmis saanud. Ta pani nõela ja niidi kotti tagasi ja silmitses oma kleiti. See kleit nägi välja küll parem kui katkine kleit, aga ikkagi tundus see katkine. Eliza ei teadnud, et kas on oma tööga rahul, aga tuli leppida sellegamis oli. Tüdruk haaras oma koti ja lendas paksu metsa. Lind vaatas teda sõbraliku kuid kurva pilguga järele.

Car vaatas järjest suurenevat metsatukka. Imelik, et ma elan seal... Aga on ju vöimalus maha minna... Car ohkas. On vöimalus. "Aga ma ei lähe maha, tulgu mis tuleb, kannatan ära!" sosistas ta kövasti ja klammerdus kotka külge, mille peale loom vihaselt norsatas.

Galeran puhkas oma toas , kuigi mitte eriti kaua . Ta võttis oma asjad , läks alla , maksis kõrtsmikule ja läks kõrtsist ära .

Päike oli juba loojunud ja orkid hakkasid lõkket kustutama ja magama sättima. Myrthel,aga ragistas ajusid,et leida pääsemisplaan. Kuid pärast mitut tundi,pidi Myrthel tõdema,et pääseda oli võimatu. Kuid siiski... mõtles Myrhtel. Võibolla siiski mitte päris võimatu.

Nad lähenesid aeglaselt metsatukale. Ayanna sõnas mõttes vanadele kaaslastele:
"Otsime ühe lagendiku, kuhu maanduda. Mitte selle, kus Kivi ise asub. Meid võidakse seal varitseda. Aga varitseme ise ja uurime paika natuke."
Olles veel pisut lennanud, leidsid nad küll väikese, aga varjatud lagendiku ning hakkasid tiirutades maabuma.

Sally maabus päris ruttu. Freia libistras end kotka seöjast maha ja istus ühele kivile. Mõtlemisainet jagus.

Galeran läks mööda räpast tänavat edasi . Ta tundis end väga väsinult , aga ta rühkis ikka edasi . Ta võttis suuna linnast välja , umbes samale teele , kust ta oli tulnud . Tüdruku sammud jäid küll aeglasemaks , kuid ta keeldus peatumast .

Mirdaliel libistas end Serena seljast maha. "Kivi tuleb panna mäe idaküljele," ütles ta aeglaselt. "Kuna me oleme lõunaküljel, pole vist erilist ohtu, aga tuleks valmis olla," arvas ta ja tõmbas enda mööga tupest välja.

Eliza lendas paksu metsa. Ta silmitses viimast päiksekiirt mis täna veel näha oli. Tüdrukul tuli pisar silma, kuid mitte kurbusest vaid õnnest. Ta oli nii õnnelik, et kohtus Clarya ja teistega samuti ka Ayannaga. See oli olnud ta parim aeg. See päiksekiir oleks justkui parim aeg mis kaob. Mul oli nendel päevadel tore ja kahju, et see kõik ära kaob. Eliza lendas tükk aega.
Ta oli juba päris kaugel ja päiksekiirt polnud samuti näha. Pisihaldjas tuhnis metsas ringi ja otsis marja põõsast. Ühtegi polnud näha. Paistis vaid paks ja tihe mets mis oli niigi väga õudne. Elizal ei mõelnud selle peale, et siin võivad olla just sellisel ajal kurjad olevused. Ta lendas ringi ja silmitses ümbrust. Siis nägi Eliza üht marja põõsast. Sellel kasvasid tema lemmik marjad. "Hohoo, vaat kus leid. Ma korjan koti täis ja hakkan siis laagri poole vaikselt liikuma," ütles Eliza vaikselt endale. Tüdruk korjas koti täis ja asetas koti üle oma õla. Ta lendas sama teed pidi tagasi.
Eliza peatus korra ja vaatas, et ta on ära eksinud. Kuna pisihaldjal oli kiire siis lendas ta suure kiiruga üless puude latvade kohale ja silmitses sealt ümbrust. Ta ei olnud laagri platsist kaugel.
Eliza lendas edasi ja siis lendas laagri platsi juurde. Ta hüüatas:
"Hei, ma sain marjad kätte!" Eliza lendas lähemale ning siis kuulis ta nuttu. Tüdruk kuulis kuidas lind nutab. Eliza lendas kiiruga sinna juurde. Ta silmitses kurvalt emast lindu. "Mis siin juhtus?" "Nad tapsid ta.. nad tapsid..!" "Kes nad? Ja kelle nad tapsid?" Eliza vaatas isast lindu. Tüdrukul tuli pisar silma, kuid ta ei uskunud, et lind on surnud. Lind oli täiesti ära puretud ja emane lind oli samuti haavata saanud. "Jälle need hundid... nad tapsid.. nad tapsid ta. Mu, mu.. mu mees.. ta on.. surnud...!" "Oled sa kindel, et ta on surnud? Äkki ma saan teda veel päästa?" "Ei, ma ei usu" Eliza kartis isase linnu pärast väga ja ta tahtis teda väga aidata. Tüdruk tiris keidi täitsa katki. ELiza teadis, et seda kleiti see kord enam parandada ei saa.
Eliza rebis kleidi tükkideks. Talle jäi ainult väike osa selga. Pisihaldjas pani riide tükid kõrvale ja katsus isase linnu pead. "Ta pea on külm." "Külm, kas see tähendab, et ta on surnud?" Eliza noogutas linnule vaikselt ise nuttes. See oli minu süü. Ma poleks tohtinud neid üksi jätta. Ma ei suuda uskuda, et ta on surnud. Emane lind lendas metsa ilma midagi ütlematta. Eliza sai väga hästi aru, et lind ei taha kellegiga rääkida. Sellepärast ei läinudki tüdruk talle järgi. Psihaldjas nurkutses üksi pingi peal ja vaatas taevast. Taevas paistsid tähed.
Eliza vaatas tähti. Täna tuleb ilus öö, kuid kurb. Eliza vaatas taevast ja ei keskendunud muule. Järsku kuulis ta mingit liikumist põõsast. Ta läks asja uurima.
Tüdruk piilus vaikselt põõsasse ise kartes. Seal kostis mingi krabistamist ja järku hüppasid sealt välja kolm väiksest jänku last. Eliza arvas juba kõige halvemat. Eliza istus tagasi muru peale ja nukrutses edasi. Siis kuulis pisihaldjas jälle krabistamist. Nüüd kartis Eliza väga, sest nüüd ei saanud need enam jänku lapsed olla. Pisihaldjas peitis ennast põõsa sisse ja silmitses võõrast. Tüdruk sai aru, et see oli Clarya ning jänes oli tagasi jõudnud. Eliza tuli peidust välja ja lendas Clarya juurde.

"Te otsite Haldjakivi?" küsis Miseria kulme kergitades.

Gümnastika maandus ja lasi Ayannal seljast maha minna. Siis ütles: "Ma lähen pean vahti ülevalt. Sealt näeb hästi."

Ayanna esimene reaktsioon oli, et ta pani sõrme suule. Õnneks oli Miseria küllaltki vaikselt rääkinud.
"Ära räägi sellest valjusti!" sõitles ta tumehaldjat mõtetes, "mõtle, mida Malibrae teeks, kui ta sellest teada saaks!" Paratamatult teadis Miseria nüüd nende saladusest. Ayanna ohkas. Rahulikumalt jätkas ta:
"jah, seda me teeme. Hiljem selgitan."
"Ning sina ka, Mirdaliel!" sõnas ta seejärel haldjale. "See on ohtlik! Suhtleme vaid mõtetes, kui jutt puudutab Haldjakivi. Ning ehk ainult meie kuuldes, kuni me sellest teistele räägime. Miseria nüüd teab."
Ta hüppas pegasuse seljast maha ning uuris tähelepanelikult metsa. Loodus oli siin endiselt kaunis, kuigi seda oli silmnähtavalt rüvetatud. Ilmselt Malibrae teenrid. Siinne mets arvatavasti kubised nendest. Ta asetas käe jälle mõõgapidemele. See reaktsioon üllatas teda ennastki. Alles veidi aega tagasi polnud tal veel mõõkagi.
Haldjas kaalus, kuidas Haldjakivi kohale läheneda. Äkki oleks targem õhust ligineda? Ei. Siis meid märgataks kindlalt ja ma ei taha lootma jääda, et orkid vibud maha unustasid. Samas oleks Ayanna ning vist ka Mirdaliel saanud seltskonna ümber kilbi tekitada, aga nii paljude inimeste kaitsmine raiskab niigi vajalikku energiat. Pigem hiilida lähemale puude varjus. Haldjas muigas. Selles polnud talle võrdset.

Gümnastika tõusis õhku ja tegi mäe ümber tiire. Keegi polnud veel teda märganud. Ta oli parasjagu ida-küljel ja saatis Aynnale mõtete teel sõnumi: "Ayanna, ida-küljel ei paista kedagi olevat. Ma nägin ainult põhja-küljel üht Malibraed pooltavat inimeste kampa ja ka teie juures onüks orki salk." Ta mõtles hetke. "See pole teist ilmselt enam kaugel nii et... Aaah! Autš!" hüüatas Gümnastika ja varjus kalju nuki taha. "Okei. Ida küljjel on üks suhts väike krupp orke. Mingi 12 - 18 orki. Ütle teistele edasi. Aiii!" huilgas Gümnastika lõppu ja katkestas ühenduse. Ta silmitses oma haava mille oli ta kaljutaha varjudes saanud.

Ayanna kohkus, kui kuulis, et Gümnastika sai viga. Ta tekitas kiiresti enda ümber kilbi ja seejärel võluketta, mille abil tõusis ta hõljudes õhku. Ta saatis Gümnastikale:
"Kus sa oled?" samal ajal kõhklemata mäe idakülje poole suundudes. Ta vaatas kartlikult ringi ja silmas kampa orke, kes kuhugi nooli lasid. Ayanna jälgis noolte suunda ja järgis seda. Kahtlemata märkasid orkid ka teda, kuid kui nooled ka tema poole lendama hakkasid, peatas kilp nad kõik. Küll nad on imestunud. Keegi naine, kes hõljub õhus ja kellele nooled ei mõju, mõtles Ayanna muigega, seejärel jälle tõsinedes. Ta hõljus ühe kaljunuki taha ja märkas seal Gümnastikat.
"Mis juhtus?" päris haldjas kergendunult. Gümnastika polnud tõsiselt viga saanud.

Miseria muigas, kui tal keelati sellest valjusti rääkida. Jah, nende õnneks oli ta rääkinud nii vaikselt, et vaid Ayanna seda kuulda võis. Ta saatis hõljuvat haldjat silmadega ning pööras enda tähelepanu õunale, mille ta nüüd ära sööma pidi.

"Mitte midagi hullu... õnneks." vastas Gümnastika. "Väike kriim ja orkide tähelepanu. Muud midagi." ütles ta vaikselt noole rahe suunas vaadates. "Ma tõsiselt loodan et neil tuleb nooltest puudust kuna ma hakkan nooli juba vaikselt vihkama."

Ayanna noogutas ning ümbritses ka pegasuse kilbiga, kuigi see nõudis energiat. Järsku tuli talle idee. Ta muigas vildakalt.
Ta võttis mõlemad kilbid maha, olles valmis neid jalamaid taastama. Siis saatis ta pisut rohkem kui sada väikest tulekäsklust, sihtides neid ettevaatlikult orkide suunas. Kui need olid piisavalöt lähedal, sihtis Ayanna nendega nooletuppesid. Peaaegu kõik orkide nooled süttisid põlema. Ayanna itsitas.
"Võluväest on ikka kasu," sõnas ta.
Kuid ta märkas midagi imelikku. Kuigi nooled olid enamjaolt hävinud, polnud sellest tekkinud suuremat saginat, nagu tavaliselt, kui miski põlema läheb. Keegi oli tule võlukunstiga kustutanud. Nüüd see keegi teab, et siin lähedal on olemas haldjas, kes oskab võlukunsti! Aga arvatavasti see keegi juba teadis seda. Ayanna hõljus ju neist võluväel mööda, lisaks ümbritsetud kilbiga. Nii et vahet pole.
"Me peame kiiresti teiste juurde tagasi pääsema!" ütles Ayanna Gümnastikale kiiresti. "Ma ravin su haavad terveks, siis lähme."
Haldjas asetas käed pegasuse seljale ning sulges silmad. Ta otsis haavad üles ning lasi neil võluväel kokku kasvada. Seejärel avas tasilmad ning küsis:
"Parem? Lähme!"
Mõttes tänas haldjas õnne, et nooled polnud mürgitatud. Hämmastav. Kahjuks minuga nii ei olnud. Ma arvasin, et nad on ettevaatlikumad.
Kuid kes see võlukunstikasutaja ikkagi oli? Kes? Me peame ruttu teiste juurde jõudma!

Miseria jälgis mäge ning võttis mõtetes läbi selle, mida tema vanaema talle enne surma haldjakivist rääkis.

Mirdaliel otsis mõtetes Ayanna ja Gümnastika üles. "Palun lennake lõuna suunas. Me tuleme teile järgi. Pärast, kui orkid on meid silmist kaotanud, lähme õiges suunas. Las ajavad tühja tuult taga." Kui see tehtud, selgitas haldjas enda plaani ka teistele ja istus Serena selga.