Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

"Kuhu sa üldse kadusid?" päris haldjas pisut uudishimulikult.
"Tule kaasa," sõnas ta vastust ootamata ning hüppas Gümnastika selga. Ta ootas, et Brietha järele roniks.

Gümnastika ehmus kui Ayanna alla hüppas. Ta sööstis Alla sinna kuhu Ayanna oli hõljuma jäänud. Ta maandus Ayanna kõrvale. Gümnastika vaatas imestunult Briedhat. "Aita teda natuke.Ta tundub nõrk." ütles Gümnastika Ayannale, ise madalamle ennast ajades et Ayannal oleks seda lihtsam teha.

Ayanna ulatas Briethale käe ning kui ta üles ronis, sööstsid nad õhku. Haldjas oli õnnelik sõbra taasnägemise üle ning vaatas Briethale otsa, korrates oma küsimust, nagu poleks Brietha seda tähele pannud.

Brietha vastas Ayannale:"Ma ei mäleta. Ma kardan, et orgid mürgitasid mind"

Kidaia küsis Ayannalt mõttes seejärel kui ta oli näinud kuidas nad Gümnastikaga lahkusid : Mis juhtus?

"Ma kuulsin appikarjet," sõnas Ayanna mõttes lühidalt. Nad lähenesid laagriplatsile.
"Oled sa nüüd terve?" päris haldjas Briethalt murelikult.

Cal oli veel maas. ''Car , nad ei tea kes meid usaldada või mitte. Ma kahtlen kas tulen nendega'' ütles Cal.

Freia kõõlus ikka veel, sest kotkas polnud suvatsenud paigal seista. Sally kibeles lendu.

Kidaia mõtles veidi ja ütles siis Ayannale:kes ta on ja kas te tulete nüüd siia tagasi?

Eliza lendas ja lendas. Ta oli surm väsinud. Tüdruk otsustas puhata ning sellepärast peatus ta ühe puu all. Ta nautis loodust ja puhkas pisut. Eliza jäi magama.
Mõõdus natuke aega enne kui tüdruk üless ärkas. Eliza tundis kuidas tal kõht hakkab tühjaks minema. Ta haaras kotis mõned marjad ning sõi neid. Pisihaldjas võttis kotist ühe marja ja hammustas seda ning siis nägi ta kaugel midagi liikumas. Eliza pani koti üle õla ja läks asja uurima. Ta lendas ja lendas. See olend tuli aina lähemale. Tüdruk oli juba peaagu kohal, kuid siis jäi ta äkitselt seisma ja peitis ta ennast ühe kivi taha. Ta vaatas olendit lähemalt. See olend polnud kuri, sest Eliza juba teadis millised loomad on kurjad ja millised mitte. Tüdruk tuli julgelt peidust välja ja vaatas olendeid kelleks osutusid jänesed. Seal oli ema jänes koos oma kolme pojaga, kõik nad otsisid toitu. Eliza tahtis jänese peret kangesti aidata. Tal tuli meelde, et tal on marju kotis. Eliza võtis peotäis marju ja küsis jänese emalt: "Tere, mina olen pisihaldjas Eliza. Ärge muretsege, sest ma ei taha kurja. Ma nägin, et otsite süüa ja mõtlesin, et pakun teiel marju. Kas soovite pisut?" Jänes pööras näo pisihaldja poole. Ta vaatas tüdrukut sõbralikult ja vastas ta küsimusele:"Tere, mina olen Clarya ja need on minu kolm poega. Meil oli ka omanik, aga ta hülgas meid sellepärast, et mul sündisid need kolm poega. Me pole ammu süüa saanud." Clarya vaatas Elizat väga armsa pilguga, just nagu ta tahaks midagi Elizalt saada. Eliza sai väga hästi aru, et Clarya tahab temalt marju saada ja ega julge küsida. Eliza vaatas Claryat ja ta poegi. Ta kallas kõik marjad kotist välja ja ütles lahkelt Claryale mõtete teel: "Näe võtke ja sööge need marjad ära. Ma just sõin. Mul pole enam isu!" Clarya vaatas Elizat tänuliku näeoga ja tänas teda. Elizal polnud toiduga mingit muret, sest tema saab alati juurde marju korjata. Tüdruk vaatas kuidas Clarya ja ta lapsed söövad. Eliza ei tahtnud neid rohekm tülitada. Ta lendas minema enne kui Clarya seda taipas.

Nad maandusid. Ayanna hüppas Gümnastika seljast maha ning seejärel aitas alla Brietha, teiste imestunud pilkudest välja tegemata. Ta küsis:
"Sooviksid sa süüa? Või midagi muud?"

(Omg mul tuli see eelmine postitus nii pikk. Pole varem nii pika teinud. )

Eliza oli juba Claryast päris kaugel. Clarya oli päris sõbralik olend. Eliza ei teadnud kus ta on. Ta oli ära eksinud. Tüdruk üritas teed Marynia metsa meelde tuletada, sest Miseria rääkis, et Dandy olevat seal. Elizal polnud õrna aimugi kuhu minna. Eliza istus kivi peale ja mõtles kuhu minna. Siis tuli Pisihaldjal meelde ta ema öeldud lause: Mine sinna kuhu su süda viib. Eliza tahtis iseenesest minna vasakule ja kuna ta süda ka seda ütles siis ta ka sinna poole läks.

Kidaia vaatas neid ja laskus kotka seljast alla ning lähenes neile.

Freia hüppas Sally seljast jälle alla ja tervitas Briethat.

Hunt valmistus hüppeks . Galeran tõi kuuldavale kareda urina . Hunt seisatas hetkeks ja istus siis rahulikult maha . Galeran laskis mõõgapidemest lahti ja kõndis hundist mööda .

[Ma tean, et ELiza liigub liiga kiiresti, aga ma tahan võimalikult ruttu Liliana juurde jõuda. ]

Eliza lendas ja lendas aina edasi. Ta nägi kaugelt üht täppi ja siis ühte metsa. Eliza ei saanud aru kus ta on ja mis see täpike seal on. Eliza oleks küll seda täpikest lähemalt uurima läinud, aga ta ol pikast teekonnast väsinud. Eliza lendas kõrgemale puu latvast, et seda täppi paremini uurida. Selleks täpiks osutus Roweli järv ja see mets mis seal kõrval asetses oli Mebjari mets.Eliza ütles sellepeale: "Muidugi, see on ju minu kodu," ta lisas: "Mebjari mets on küll minust väga kaugel, aga eks ma lendan varsti lähemale. Ma ei tohi unustada, et ma ei lähe mitte Mebjari metsa vaid hoopis Marynia metsa. Marynia mets on ikka veel kaugemal minust kui minu kodu mets. Ma arvan, et lendan Roweni järveni täna ära ja siis ööbin seal." Ja jah see oli Eliza plaan. Ta lendas kõrgelt alla. Ta kuulis kuidas lindude laul kõlab, kuid seegi enam kaua ei kestnud. Eliza mõtles, et mis lahti on lindudega. Tüdruk läks asja uurima. Ta lendas oksade vahelt läbi samal ajal ka ettevaatlik olles. Tüdruk kuulis kuidas linnuke piuksus. Eliza ei taibanud ikka veel mis lahti. Pisihaldjas kiirendas oma käiku. Ta lendas ja lendas. Hääl läks aina valjemaks ja valjemaks. Eliza oli peaaegu kohal. Tüdruk oli ühe põõsataga peidus. Ta nägi kõike pealt, nimelt üritasid 3 hunti kätte saada kahte lindu. Kuid see polnud ainus mida Eliza nägi. Ta nägi seal ka ühte lumivalget olendit, kes oli samuti hädas.
Eliza otsustas loomad päästa, aga kuidas? See oligi ainus mure. Pisihaldjas mõtles kiiresti plaani välja ja hakkas seda teostama. Esiteks haaras Eliza ühe tema jaoks raske käbi kuuselt. Ta lendas sellega ühe hundi juurde ja viskas talle selle käbi pähe. Hunt sai pihta, kuid see talle mingeid vigastusi ei tekitanud. Hunt mõtles kes selle küll talle pähe viskas. Ta rääkis seda ka oma sõpradele. Eliza tassis juba teist käbi ühe hundi peakohale ja siis viskas selle jälle toole pähe. Nii tegi Eliza päris palju kordi. Hundid sattusid segadusse ja hakkasid kartma. Hundid jooksid lihtsalt minema. Elizal olid sellest tassimisest käed punased, kuid ei saa ju teisi hätta jätta. Tüdruk lendas otsemaid kahe linnu juurde. Isane lind oli haavatud. Nad tassisid koos Emase linnuga isase linnu metsast välja ja panid ta maha. Eliza rääkis Emasele linnule: "Tere, mina olen pisihaldjas Eliza. Ma nägin, et te vajate abi ja tulin appi!" Emane linnuke silmitses Elizat ja vastas : "Mina olen üks tavaline lind ja tema on mu mees. Äitahh, et meile appi tulid. Ma ei kujuta ettegi mis meist oleks saanud kui sind poleks olnud." Eliza häbenes pisut, sest ta pole harjunud, et teda niimoodi kiidetakse. Eliza oli rõõmus, et päästis lindude elud. Ta vaatas kuidas emane lind isast kallistas. Eliza mõtles: Aga mis sai sellest valgest olendist? Ma lähen ja uurin. Äkki sai temagi viga? Eliza lendas paksu metsa ja otsis seda kohta kust ta linnudki leidis. Ta lendas ja aina otsis, kuid seda kohta ei paistnud kuskil olevat. Kus see koht küll on? Tüdruk otsis edasi. Ta lendas siit sinna ja tagasi. Lõpuks paistis puude vahelt üks valge asi. Eliza oli kindel, et see oligi see imelik olend. Tüdruk lendas kiirustades sinna poole. Ta jõudis lagendikule kus ta seda valget olendit nägi. Seal oli üks urg kus sees paistis olevat see sama olend. Ta lendas sinna urgu ja peitis ennast juure taha. Eliza silmad olid punnis, sest ta nägi.. oma sõpra jänest Claryat. Kuidas tema siia sai? mõtles Eliza. Ta tuli peidust välja ja lendas Clarya poole. Ta küsis Jäneselt: "Clarya, on sinuga ikka kõik korras?" Clarya vaatas värisedes Elizat ja vastas talle: "Minuga on kõik korras, aga minu koduga pole." Eliza tundis Claryale kaasa. Ta küsis sõbralt: "Kas sa tuled minuga kaasa teiste juurde?" Clarya noogutas ja nad läksid koos metsast välja.

"Tänan ei," vastas Brietha.

Cal tõusis püsti läks natuke eemale ja vilistas. Tema juurde sööstis ta oma kotkas kellele ta selga istus.

Myrthel seoti kinni,ka ta suu seoti lapiga kinni ja teda hakati lõuna poole tassima. Oeh,neist orkidest ei saa ikka kuskil asu. mõtles Myrtel. Ilmselt viivad nad mu Kurjusesse,noh,see on siit suhteliselt kaugel,aega mul põgeneda muidugi on. oli Myrthel siiski optimistlik. Ta üritas välja nuputada plaani orkide käest pääsemiseks,kuid tal ei tulnud ühtegi head ideed. Muidugi,võib ju proovida vana head noatrikki. Eelmine kord ma ju sellega pääsesin.

Eliza lendas ja Clarya koos lastega järgnesid talle. Tee metsast välja osutus väga pikaks. Läks tükk aega enne kui nad välja jõudsid. Claryta ja ta lapsed jooksid muru peale kus nad silmitsesid haiget lindu. Emane lind hoidis isasest kinni. Eliza ütles: "Me peame ta haava kinni siduma. Meil läheb sellejaoks vett vaja, aga vesi on meist liiga kaugel." Emane lind vaatas Elizat ja ütles talle: "Mina jään oma mehega, sest keegi peab ju tema eest ka hoolitsema." Claryta vaatas teisi ja ütles: "Ma võin vett tooma minna." Eliza rääkis vastumeelselt: "Claryta, ma lähen toon ise vee. Sa ei pea vaeva selleks nägema." Claryta vaatas Elizat suurte silmadega ja ütles talle: "Aga.. aga, mina pidin vee tooma. Kui sina tood vee siis kuidas mina aitan?" Lind vaatas neid pahuralt ja siis segas nende vaidlusele vahele: "Minge tooge siis juba mõlemad seda vett. Ma vaatan mehe ja Claryta laste järgi." Eliza ja Claryta olid sellega mõlemad nõus. Eliza haaras oma koti ja nad asusid teele. "Hmm, Claryta kuidas te linnuga kohtusite?" küsis Eliza sõbralt. Claryta vastas talle: "Noo mina tulin süüa otsima siia Eruusi metsa ja tema oli seal koos oma mehega. Siis nad laulsid seal ja mina olin oma urus. Me olime seal tükk aega. Kuid linnu laulu peale tulid hundid kohale ja siis sina päästsid meid ja edasi sa juba tead." Eliza kuulas Clarytat põnevusega ega keskendunud lendamisele. Järksu karjus Claryta: "Eliza... vaata ette" Eliza pööras pead ja järksu oli tema ees üks suur kivi. Tüdruk ei jõudnud pidurdada ja ta lõi ennast vastu kivi ära. Ta minestas.

Miseria silmitses valget lindu ning pani ta tagasi puuri. Seejärel tõusis ta püsti ning ütles ühe sõna võõras keeles. Tüdruk kuulis tugevat tiibade vuhinat ning suur, kotkaste suurune valge lind maandus Miseria kõrvale. Tüdruk tegi ühe pai linnu peale ning küsis teistelt, et kas nad minema ei võiks hakata. Carriele vastas ta jaatavalt, et lind on tema oma.

"Eliza.. Eliza, kas sa kuuled mind? Vasta mulle ometi," rääkis Clarya närviselt Elizale. Eliza oli pisut uimane ja tal polnud jõudu vastata. Clarya oli tõstnud pisihaldja ühe lehepeale, et tool parem oleks. Clarya üritas tüdrukut kõigest väest tagasi maapeale tulla. Eliza oli küll teadvusel, kuid tal polnud jõudu Clarya küsimusele vastata. Ta puhkas veel veidi.

Ayanna vaatas korra murelikult Briethale otsa ning sõnas:
"Jah, me võime minema hakata," kuid ta mõtted olid mujal. Seda oli selgelt näha.
Ta ronis Gümnastika selga. Kõik olid valmis ning nad tõusid õhku. Retk võis alata. Mägede poole. Haldjakivi poole. Võib-olla nende võidu, võib-olla surma poole.

[Cal ja Car, te võite otsustada, kas te tulite kaasa või ei.]

"Nüüd on see alanud," sosistas Mirdaliel Serenale. "Me sööstame vastu kas enda või praeguse Ardamirieli turmale."

Freia ronis tagasi Sally selga, kes nüüd õhku tõusis. Naine naeratas rahulolevalt ja sättis end paremini istuma.

Ayanna oli üsna masendunud. Ta mõtles oma emale, kes oli Malibrae käes vangis, linnadele ja metsadele, mis olid Malibrae poolt rüvetatud ja vallutatud, sadadest, tuhandetest inimestest, kes olid tema pärast kannatanud ning surnud, kogu Ardamirielist, mis oli määratud hukkumisele... Ta väristas õlgu ning tema pähe jäi vaid üks pöörane soov: leida Haldjakivi ning päästa Ardamiriel.

Vanir oli ka ennast oma kotka selga vinnanud, ning ta tõusis õhku. Ta vaatas ringi. Gümnastika oli kotkaste seas veidi veider. Vanir naeratas vaikselt, ning võttis välja oma vibu, ning vaatas seda uneleval pilgul.

[Nüüd kirjutan ma vastu et Vanir nägi kotka seljas tobe välja.]

Gümnastika hakkas mõtlema lohest. Ma pean võitlema endast kümme korda suurema loomaga, kes oskab tuld pursata ja lennata võitlema. Loodetavasti ta ei lenda minust ka kümme korda kiiremini. Muidu poleks mul lootustki. mõtles Gümnastika ennast väristades. Sellise mõtte peale tulid tal külma värinad.

Vaid veidike veel .
Siis kui õrn koidukuma valgustas teed , nägi Galeran Solenat silmapiiril . Tüdruk kiirendas vaid sammu , kuigi ta soovis tegelikult pikali heita ja võimalikult kaua magada . Ta pilgutas uniselt silmi ja aeglustas sammu . Sellest poleks ju midagi , kui ta korraks magama jääks ?
Ei,mõtles tüdruk vihaselt .
Kui päike korralikult tõusis jõudis tüdruk juba päris linna lähedale . Üks vana lobudik kaarik sõitis Galeranist mööda . Kaarikust kostis sees istuvate inimeste naeru . Tüdruk kõndis edasi , kuni nägi vana räpast kõrtsi , mille ukse kohal rippus tuhmunud silt " Emahunt " .
Galeran astus kõrtsi , kus hommikupoole oli vähem kundesid . Tavaliselt koguneti kõrtsidesse , siis , kui tööpäev läbi sai , et siis end turgutada kannu õllega . Või siis rohkema , kui ühe kannuga .

(ma olen ikka ka Gümnastika seljas eks?)

Brietha lendas. Ta tundis kuidas õhk vastu nägu puhus. Siis tal tuli äkitselt kõik meelde. Lihtsalt äkitselt.

Eliza oli veel unine ja ta ei mäletanud midagi. Clarya märkas, et Eliza liigutab uimaselt. Ta pööras tähelepanu kohe sinna poole. Eliza.. Eliza lõpuks ometi sa ärkad. Kas sa ikka kuuled mind?" küsis paanitsedes Clarya sõbralt. Elizal oli nüüd juba rohkem jõudu liikuda ja rääkida. "Kus ma olen? Miks ma siin maas vedelen?" päris Eliza meeleheitel. Clarya mõtles, et Eliza on peast põrunud ja võib-olla, et ka mälu kaotanud. Ta oli selle pärast kurb. Clarya vastas Eliza küsimusele: "Kas sa siis tõesti ei mäleta mind? Ma olen Clarya ja me oleme Serechi soo ääres. Sa põrutasid end vastu kivi ja ma tassisin su siia soo äärde. Sa päästsid meid huntide käest ja üks isane lind sai hundi käest vigastada. Emane ootab koos temaga Eruusi metsas. Meie sinuga tulime vett tooma ja siis sa põrutasidki ennast vastu kivi." Eliza ei olnud väga põrutada saanud. Ta ainult minestas. Pisihaldjas hakkas meelde tuletama. Korraga talle kõik meelde ei tulnud. Talle tuli ainult meelde üks asi ja see oli Ayanna. Ta mäletas kuidas ta Ayannaga tutvus ja ka Mirdaliel meenus talle. See kuidas Mirdaliel teda õpetas seda ta küll iial ei unusta. Rohkem talle meelde ei tulnud. Tüdruk vaatas sõbralikult Claryat ja ütles: "Oleks parem minna tagasi Eruusi metsa ja siis kui ma terveks saan, siis tuleme vee järele." Clarya teadis väga hästi, et isane lind oli haavatud ja kui nad teda kohe ei ravi võib kõige halvem juhtuda. Ta ütles Elizale: "Eliza mine sa üksi tagasi. Ma pean ikka vee ära tooma." Eliza oli sellega nõus. Ta hakkas minema.

Kustutatud administraatori poolt.

[Yewwy sihukest tegelast ei ole Ardamirielis olemas. ]

[Yew, ma olen sulle mitmeid PM-e saatnud ja kogu aeg korrutanud, et sellist asja nagu Maagiliste Haldjate Suguvõsa Pisemate Värvuliste HaldjaLiblikas pole olemas ning sina pead kõigepealt registreerima! Ma pidin järjekordselt su postituse kustutama.]

Miseria istus valge linnu selga ning lind järgnes teistele.

Dwarf istus jälle oma kotka selga ning kui nad lendu tõusid, oli tema nägu pidevalt naerul. Ta armastas seda lendamist. Alguses oli ta küll väga kartnud, nagu päkapikud kõrgust ikka kardavad, kuid tema oli sellest üle saanud ja seda nautima hakanud.
Ta tundis huvi, miks Ayanna ja teised mägedesse lähevad. Tavaline rahumeelne päkapikutoodangu ostmine ei tundunud see olevat. Dwarf lootis, et saab kuidagi aidata, kuid ta ei soovinud teistele peale käia.
Ta piidles neid, kes eelmise öö jooksul olid nende lõkke äärde sattunud. Neid oli kaunis palju ning see ajas päkapiku segadusse. Ta lootis, et neid kõiki saladustesse ei pühendata. Kuidas oleks saanud nii paljusid usaldada?

Liliana ja Meriliin korjasid marju."võta rohkem neid põldmarju,need maitsevad mu perele rohkem,"ütles Meriliin Lilianale.
"Siin lähedal elab üks nümf Susann,ta meeldib mulle..."
"Ma kohtasin Coudhavenist tagasitulles üht krupi kus oli kaks nümfi,"ütles Liliana. "Kas tõesti,läheks äkki tagasi?
"Mhmh.."

Ka kidaia lendas koos teistega läbi õhu, aina lähemale mägedele.

Eliza lendas aeglaselt, sest ta tahtis kohta tundma õppida. Ta ju ei mäletanud peaaegu midagi. Eliza lendas ja vaatas metsi ja järvi. Järsku jäi ta seisma ja lendas metsale lähemale. See tundub kuidagi tuttav. Ma nagu oleksin seal käinud, või isegi elanud. Järsku meenus Elizale tema ema ja Dandy. Talle tuli meelde ta lapsepõlv kui ta oli veel pisike ja mängis Dandyga. Eliza oli õnnelik, et talle ta ema ja sõber meenusid. Ta lendas pisut edasi. Ta üritas ka muud meelde tuletada, aga rohkem ta ei mäletanud. Eliza arvas, et ta elas Mebjari metsas, sest see paistis kaugelt küll väike, aga oma kodukoha tunneb igaaüks ära. Tüdruk lendas edasi ja vaatas ringi. Alles oli varajane hommik. Pisihaldjas nautis loodust ja lendas edasi. Tal polnud enam palju lennata jäänud. Eliza lendas edasi ja juba paistiski koht kus lamas kaks lindu. Eliza lendas nende juurde. Ta silmitses emast lindu. Eliza küsis linnult: "Kas ma saan teid kuidagi aidata?" Emane lind vaatas Elizat imeliku pildiga. Ta vastas tüdrukule: "Eliza, mis sinuga küll juhtunud on? Ja kas sa tõid vee?" Eliza ei kuulanud linnu küsimust, sest ta mõtles muule. Pisihaldjas vaatas lindu ja järsku tuli talle kõik meelde, ka see kuidas ta linnud ja Clarya päästis. Tüdruk värises pisut ja siis kallistas linnukest. "Ohh, ma mäletan kõike ka sind. Jah ma mäletan," rääkis Eliza õnnest linnule. Lind vaatasteda imelikult, kuid ta kallistas vastu. Ta küsis: "Eliza, mida sa mäeltad. Kas sinuga juhtus midagi ja kus üldse Clarya on?" Lind hakkas juba muretsema sellepärast, et kus Clarya on ja mis Elizal viga oli. "Ahh, ära muretse. Ma lõin ennast vastu kivi ära ja kaotasin korraks mälu. Clarya ütles, et ma sinu juurde tuleksin. Ta läks ise vee järele," ütles Eliza õnnelikult. Eliza ja lind rääkisid omavahel ja ei pööranud tähelepanu isasele linnule. Isane lind hakkas köhima. Ta haav oli verine ja linnul oli valus. Emane lind vaatas korra isase poole ja siis hüüatas: "Ruttu Eliza me peame ta haava kinni siduma. Muidu tekib vere puudus." Eliza tegi nii nagu lind ütles. Ta otsis kotist midagi millegi kinni siduda. Ta ei leidnud. Tüdruk kasutas pead ja rebis kleidilt natuke riiet, sellega sidus ta linnu haava kinni. "Nüüd on korras. Vähemalt peaks olema." Eliza kleit nägi katkine välja. Linnuke silmitses seda ja ütles: "Sa ohverdasid minu mehe pärast oma kleidi. Äitahh sulle. Paljud poleks seda teinud." Eliza polnud selle kleidiga muret. Ta vastas: "Noh, mul on kleidis küll kahju, sest see oli mu ema õmmeldud, aga elab üle. Elu on väärt rohkem kui mingi kleit. Ära mu kleidi pärast muretse, sest mul on neid palju ja pealegi on mul niit ja nõel kaasas. Ma võin kinni õmmelda." Eliza võtis oma kotis niidi ja nõela. Ta kannab neid alati kaasas. Tüdruk hakkas kleiti kokku õmblema, sest tegemist oli väga ilusa kleidiga.

Myrthel ja orkid liikusid päikeseloojanguni,siis panid orkid väikesel lagendikul laagri püsti ja asusid sööma. Myrthel istus samal ajal puu külge kinni seotuna eemal,ja nuputas põgenemisplaani. Ennem oli ta arvanud,et kasutab vana noatrikki,see toimis,siis,kui lebasid kinniseotuna orkide läheduses,orkid magavad sügavalt,nad on unustanud mõne terariista koti panemat,ja kui see on sulle piisavalt lähedal,sirutad käe köite vahelt välja ja haarad noa ja lõikad köied lahti. Selle trikkiga oli Myrthel eelmie kord orkide käest pääsenud. Kuid nüüd oli ta puu külge seoud ja ei teadnud mida teha.

" Üks mõdu ja hmn ... praad ." sõnas Galeran vanale kõrtsmikule . Tüdruk ladus rahapaunast mõned mündid letile .
Kõrtsmik mühatas tänuks .
Galeran valis varjulisema nurga ja istus maha . Tal ei tulnud kaua oodata , kui üks lahke näoga priske naine tõi talle prae ja kruusi joogiga . Galeran tänas teda viisakalt ja asus ruttu prae kallale . Ta sõi seda praadi koguni nii isukalt , et oleks võinud arvata , et ta on mitu päeva nälginud . Liha polnud küll mingi eriti hõrk pala, kuid tüdruk nautis iga suutäit sellest . Ta jõi veel kruusi tühjaks ja lahkus kõrtsist . Tänaval ta seisatas mõtlevalt .
Nii ... Kus see taimetark nüüd elasgi ?
Tahtmata kulutada aega niisama ringi kõndimisele , peatas ta ühe poisinaga . Poiss tegi suured silmad , nähes mõõka tüdruku vööl . Galeran õngitses oma rahapaunast vaskmündikese .
" Kus elab taimetark Merdiana ? "küsis Galeran .
" Merdiana ? Ta kolis juba ammu minema ," ütles poisike raha piideldes .
Galeran kortsutas kulmu .
" Aga te võite proovida idaturult . Seal peaks olema Hanessa , kes suudaks teid aidata taimede osas ," ütles poiss kiiresti , kartuses , et kui ta kasulikku informatsiooni lagedale ei too , võib ta rahast ilma jääda .
" Tänud ," ütles Galeran naeratades ja pistis mündi poisile pihku .

"Ma arvan, et mina lähen..." vastas Car köheldes. (sorri, läpakal ei ole seda öiget tähte) "Palun tule, meil on ju nemad," palus Car ja nöksatas peaga kotkaste poole. "ma usaldan neid. Ja me saame iga hetk ju ära ka minna." sosistas ta söbrannale. "Ja mis siis, et ei usalda. Vöibolla vöidame nende usalduse!" rääkis Car tasa ja naeratas julgustavalt.

Idaturg ei olnud kõrtsist just väga kaugel . Seda oli lihtne leida ja Galeranil kulus sinna minekuks vaevu 5 minutit . Raskem oli leida seda Hanessat . Galeran küsis abi ühelt sibulaid müüvalt vanamehelt .
"Aa , Hanessa või ? Seal pool , suur sinine telk , "ütles mees ebamääraselt käega lõuna poole vehkides .
Galeran tänas vanameest ja läks näidatud suunda .
" Preili , te sibulaid ei taha osta ? " hüüdis mees talle veel järele .
Telki oli raske leida , sest kaupmeestel oli palju värvikirevaid telke püsti ja selle õige sinise leidmine võttis aega . Lõpuks ta ikkagi leidis selle ja astus telki sisse . Telgis oli tunda tugevat taimede lõhna . Telgis istus suurel padjal tumedanahaline naine , kellel olid sügavad tumedad silmad . Naine vaatas talle korraks otsa ja lausus :" Istu . "

Miseria oli kogu selle aja vait, ning kui teised liikuma hakkasid, otsustas tüdruk,et jookseb lihtsalt järgi, olgugi, et nad lendasid. Ta ju oskab loomadega rääkida ja linnud saaksid iga hetk talle kõnetada , kus teised on.
Kui esimest korda nad minema hakkasid, võttis Miseria hundikutsika ja toppis tolle pauna, kus oli ta koht, kus talle meeldis olla ning ta jooksis teistele järele.
Kui nad peatusid, viis ta hoolitseva pilgu kutsikale, keda sugugi ei kõigutanud jooksmine.Nähes, et teised lõpuks lendavad, vilistas Miseria valjult. Kostus mõne aja pärast sahinat ja hiiglaslik kotkas lendles kohale. Tüdruk ronis linnule selga ning ta sööstis teistele kotka seljas järele, hoides hundikutsikast ühe käega kinni.

OT : Sorry , olin vahepeal pisut eemal.

Aegajalt tegi Sally trikke. Surmasõlmi, kruvisid.. Mitu korda oleks Freia äärepealt vastu maad põntstanud, ent Sally püüdis ta akati kini.

Gümnastika jälgis Freiat ja kotkast. Tal tekkis ilge tahtmine ka seda teha.

Ayanna jälgis Gümnastikat. Pegasusel mõlkus midagi meeles.
"Kas teeme neid järgi?" päris ta kavalalt mõtetes Gümnastikalt. Haldjas oli üsna kindel, et ta on nõus. Pealegi, ka haldjal oli kiusatus pisut lõbutseda kogu selle tõsiduse keskel.

Hanessa osutas toolile teginurgas . Galeran istus sõnakuulekalt toolile .
"Niisiis , mida te sooviksite mu tagasihoidlikust poest ?" küsis naine Galeranit silmanurgast vaadeldes .
" Kas teil Invari kroonlehti on ? " päris tüdruk .
" Peaks olema , "vastas Hanessa ja tõusis nõtkelt püsti . Ta liikus oma taimi täiskuhjatud leti juurde ja hakkas sealt otsima . Galeran ootas vaikselt oma toolil .
" Ahhaa ! " hüüatas naine võidukalt ja tõusis leti tagant püsti .

Miseria vaatas kuidas teised trikke teevad ja pealegi oli ta teistele järele jõudnud. Muianud korraks vaikselt, viis ta pilgu kotkale, kellel oli oma sihikindel pilk ja kuldkollased silmad läikisid kui ta jälgis mõnda aega teisi. Selleks aga, et tasakaalus õhus korralikult püsida, hakkas kotkas rahulikult tiirlema.

Hanessa ulatas Galeranile väikese riidekotikese , millest õhkus meeldivat lõhna . Galeran tundis selle lõhna juba koheselt ära . ta tasus naisele ja läks telgist välja . Tüdruk tiirles veel veidike ringi . Ta hakkas tundma , kuidas nälg näpistab kõhust . Ta ostis ühe kuuma moosipiruks ja seda süües hakkas ta tagasi kõrtsi poole liikuma . Kõrtsist kostus juba eemalt vali lärm . Tüdruk oskas juba aimata , mis seal toimub . Sisse astudes nägi ta juba napsiseid mehi ja ka mõnda naist . Kõrtsmik ise istus lauataga ja arutas midagi kellegi tundmatu mehega . Kliente teenindas see lahke näoga naine , kes arvatavasti oli kõrtsmiku naine . Kundede tellimusi toimetas üks tumedate juustega noormees .
Päris kobe kah veel,muigas tüdruk endamisi .