Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Gümnastika noogutas kurvalt. See oli hoopis teistsugune tunne kui keegi seljas oli. Gümnastikale aga meeldis see tunne. Tal oli kahju, et nad veidi kauem ei saanud lennata, aga ta lendas võluri maja juurde tagasi ja lasi Ayannal end seljast maha libistada.
"Õnn kaasa." ütles Gümnastika. "Ma lähen lendan edasi."Õigemini igavlen. lisas ta mõtetes. Ta pööras end ümber ja tõusis õhku.

Ayanna vaatas Gümnastikale järele.
"Ma saan aru," vastas ta. "Aga sa võid ära minna. Õpingutega võib kaua minna. mine teiste juurde tagasi."

"Ära minna?! Mitte mingil juhul! Mina jään oma ratsaniku juurde. Pealegi, mida ma seal teeksin? Arvatavasti oleks seal veel igavam." ütles Gümnastika.[Muide olekski tegelikult. Keegi ei ütle ainsatki sõna ja ei mängi oma tegelasega.] "Küll ma omale tegevust leian." Ta maandus ühele lagendikule ja hakkas maad kraapima. Siis viskas ta end pikkali ja püherdas veidi. Ta lõpetas püherdamise ja jäi mõttesse.

Ayanna noogutas ning läks majja sisse. Ta vajus mõttesse. Ta otsustas õppida võimalikult kiiresti, ning ainult kõige hädavajalikumat. Gümnastikal oli igav ning ka tema tahtis kaasa aidata Silvani Haldjakivi leidmisel.
Haldjas kõndis kiiresti mööda koridori ning sisenes tuppa, kus seisis teda oodates Dorian. Tuba oli üsna suur ning hubane. Ühes toa otsas praksus vanamoelises kaminas tuli. Põrandat kattis paks pisut tolmune vaip ning seinu katsid suuremas osas raamatud. Toa keskel oli kaks lihtsat tooli ning laud. Dorian naeratas ning viipas.
"Istu, Ayanna."
Ayanna istus ning Dorian istus toolile tema vastu.
"Alustame."

Mirdaliel läks vaikselt Freia juurde. "Ma selgitan sulle kõik. Mulle meeldib libahundi olemus. Tänu sellele on mu meeled teravamad, ma jooksen kiiremini. Oo jaa, sellega kaasneb palju hüvesid." Haldjas muigas. "Mis sa arvad, kui teeksime õige harjutuseks ühe mõõgavõitluse?" küsis ta ja tõmbas enda mõõga tupest välja.

(Ma ei tea. Mul tuli lihtsalt selline mõte juba varem, kuid... Kas tohib nii teha wä?)

Vanir ja Aedwin läksid paati ja paat liikus edasi võluväel. Vanir vaatas kurvalt vette. Ah et mu isa on tõesti surnud. See teeb asjad palju keerulisemaks lausus ta mõttes. Aedwin vaatas tema poole ja naeratas "Tõesti, tuleb sul ennast proovile panna. Ma käin nüüd sinuga alati kaasas, sest ka se oli su isa üks viimaseid soove. Ta tahtis, et ma sinu eest hoolitseksin". Vanir raputas tuimalt pead ja vaatas veel kord vette. Ta nägi seal mõnda kala ja konni. Siis aga vaatas Vanirile otsa üks ilus, sinakas nägu, sinaka juuksepahmakaga. See oli naine, kuid ta polnud inimene ega haldjas. Vanir osutas talle ja Aedwin märkis "See on näkk, või vetenümf või kuidas sa teda kutsuda soovid. Osad nende rassist ilmuvad jõgedesse. Eriti Endlakasse, mis on suur ja lai. Neid on küll väheks jäänud, kuid mõned neist on veel alles" lausus Aeldwin teadlikult. Vanir kortsutas kulmu ja vaatas veel korra vette, kuid näkk oli kadunud. Vanir vaatas siis Bybloni poole. See oli ilus ja suur linn, kuid mitte nii suur, kui Imanto. Siis tuli Vanirile midagi meelde ja ta küsis Aedwinilt "Kas Byblon on orkide ja tumehaldjate võimu all?". Aedwin mõtles korra ja lausus siis "Põhimõtteliselt ei, kuid osad elanikest on kuninga vastu meelestatud." Vanir ohkas ja noogutas. Rahva sõtta viimine tõotas raske tulema, kuid ta lootis, et see õnnestub.

(Kus tee olete? Ei saa üldse aru. Teeme nii, et ma olin koguaeg teiega.)

(Kas präegu on lõuna või?)

(hermione11 - Vanir pani kamba juurest plehku ning Gümnastika ja Ayanna eeem... ütleme, et kadusid ära. Teised peaks juba nümfi metsa äärel olema. Sa peaksid siis nendega olema. Chandra - praegu mitte präegu. Ja ma arvan et võik olla rohkem pärast lõuna. Meil on siiani võib-olla ainult kolm päeva läinud(ma ei viitsi hakkata vaatama järele aga umbes nii palju.). Minu arust võiks veel aega edasi lükkata. Muidu leiame veel järgmise päeva jooksul silvani haldja kivi üles ja üle homme paneme selle siis õigesse kohta. See hästi ei sobiks.)

[Enne peame paika panema, kuhupoole te liikuma hakkate. Siis need päevad mööduvad ja te jõuate oma sihtpunkti. Sest ma ei usu eriti, et te passite mitu päeva Nümfimetsa serval. katsume selle rollimängu jälle üles äratada. Pakun, et Hadroni mägedesse?]

[Niisiis - lühike kokkuvõte, kui kellelgi probleeme tuleb.
Üks päev möödus ning jõudsime Trepist alla. Selle aja jooksul ronis Ayanna Gümnastikale selga ja nad ei leidnud enam treppi üles. Nad läksid alla Nümfimetsa, kuid nägid, et Mebjari metsas on tulekahju. Seal kohtus Ayanna ühe mehega, kes õpetab talle praegu võlukunsti. Kui teised alla metsa jõudsid, lipsas Vanir minema. Ta kohtus kellegi Aedwiniga, kes kavatseb talle ka võlukunsti õpetada. Ning siis ta kavatseb veel inimesed sõtta viia. Teised on siis jõudnud Nümfimetsa kirdepoolsesse serva. Möödunud on kaks-kolm päeva.]

[Ja Aare - tee mis tahad. ]

(Okidoki. ja Aedwin ei õpeta vist mulle võlukunsti. Ta on nagu kaitseks vms. Aga võibolla ka õpetab. Ma ei tea veel)

Vanir oli ikka veel mõtetes, kuni paat vastu kallast läks. Aedwin ja Vanir astusid paadist välja, Aedwin pomises midagi ja paat haihtus. Vanir vaatas seda imestunult, kuid mitte enam üllatunult. Vanir ja Aedwin hakkasid Bybloni poole kõmpima. Vanir vaatas korra selja taha ja mõtles igatsusega, mis teistest saanud on. Aedwin köhatas korra ja Vanir pööras pea kohe Bybloni poole. Värava juurest tulid kaks valvurit. Nad olid õnneks inimesed. Üks valvureist küsis "Mis on teie eesmärk Byblonis ja miks te sinna lähete". Vanir kortsutas kulmu ja esitas küsimuse vastu "Kas Byblonis on orke või tumehaldjaid?" Valvur vaatas talle teraselt otsa ja lausus siis "Jah, Byblon on vangistuses orkide poolt. Nad tapavad ja laastavad, kuid ükski inimene ei julge neid rünnata, sest neil pole üksmeelt. Orkid aga on tugevad, ning inimestel pole juhti. Me kuulsime, et kuningas on langenud ja tema poeg on kadunud" lõpetas valvur nukralt. Vanirile need uudised ei meeldinud, kuid ta naeratas ja ütles "Kuningas on vist tõesti langenud, aga tema poeg seisab sinu ees". Valvur kahvatas, kuid siis ilmus ta näole naeratus. Ta kummardas ja lausus "Jumalad on meile armulikud olnud. Nad on saatnud meile juhi" ja tõusis siis püsti. Vanir vaatas korra Aedwinile otsa, too naeratas kavalalt. Siis pöördus Vanir uuesti valvuri poole ja küsis "Kui palju mehi järgneb mulle, kui me üritame Bybloni orkidest vabastama?". Valvur mõtles korra ja vastas siis "Ma arvan, et umbes kaks kolmandikku meestest. Orkid kimbutavad meid tõesti.". Vanir mõtles korra, kuid siis astus Aedwin ette ja käskis "Koguke kõik võitlushimulised mehed kokku ja käskige neil relvadega minna Suurele lagendikule Bybloni servas. Peitku oma relvi senikaua, kuni mina ja Vanir tuleme. ja teatage neile, et kuningas on naasnud" Valvur noogutas ja jooksis koos teise valvuriga minema.

(Jee ma sain otsa kätte.)

Freia muigas. "Muidugi tahaks, aga mul pole mõõka. Kuid kas sa vibu oskad lasta?"

"Jah," sõnas Mirdaliel. "Vaata, see puu on umbes 20 meetri kaugusel. Tuleb lasta viis noolt täpselt ühe ja sama oksa külge." Tarnalion võttis vibu ja laskis haldjatele omase täpsusega kõik nooled ühte ja samasse kohta. "Saad sellega hakkama?"

[Tänud. Ma loodan, et sellest rollikast tuleb midagi välja. Kuhu te siis suundute?]

(Kellelt sa seda küsisid?)

[Nendelt, kes pole plehku pannud. nagu sina ja mina ]

[Ja mina.]

(Okei ma olen nendega.)
Brietha ohkas ja vaatas ringi. Ta oli kuidagi oma mõtetesse jäänud. Talle ei läinud mitte miski korda. Teda ei huvitanud miski.

[Okei, ja kuhu te suundute? Hadroni mägedesse?]

(Mina ei tea midagi. Mina lasen koos Mirdalieliga vibu.)

(Muide, mängime et Selwyni Ronklyn on üks hästi hea vibulaskja, umbes nagu Robin Hood.)

Freia noogutas vaikselt ja laskis. Kolm noolt lendasid Mirdalieli noolte kõrvale, kõik samasse punkti. Üks läks natuke vasakule ja viimane neljanda kõrvale, reibes lennult ühe Mirdalieli noole küljest killu. "Sa oled nagu Selwyni Ronklyn." naeris Freia. Ta mõtles korraks. "Samas kui mina olen peaaegu nii hea."

(Aaarrghhh!!!! Mu lohe on surnud! ta oli mulle nii armas ... nuuks)

Myrthel sammus edasi. Nüüd oli ta kott küll raskem,sest vesi kaalus väga palju aga vähemalt oli tal nüüd puhast vett. Umbees poole tunni pärast hakkas Myrtheli selg raskest koormast valutamaa ja ta istus puu varju maha puhkama. Ta võttis lonksu vett ning heitis ennast hetkeks pehmele samblale pikali. Lebanud seal umbes 10 minutit vinnas ta seljakoti selga ja jätkas rännakut.

[Katsuge äkki ära otsustada?]

Gümnastika oli seal juba üpris kaua mõtisklenud. Lõpuks aga oli magama jäänud. Ta ärkas nüüd võpatades üles. Vahepeal oli sadama hakkanud. Gümnastika tõusis püsti ja lonkis varju. Ta oli üleni porine aga see ei seganud teda mitte karvavõrtki. Ta vaatas niisama ümbrust. Varsti tuli päike pilve tagant välja ja tekkis vikerkaar. Gümnastika tõusis õhku ja lendles metsa kohal. Vihm oli veidi vaiksemaks läinud.

(Nii, ma hakkan mängima üht vanat meest, see ei ole minu tegelane, aga ma tahaksin aidata rollika tagasi tulemisele. Kui see Evanna, kes oli Pegasuse ratsanik oli Ayanna ema, on see vana mees tema vanaisa. Mees on siis Haldjas. Ta on umbes 7163 aastat vana.)

Põõsas istus vana mees. Ta kuulis samme, ning oli kartnud, et orkid hakkasid teda jälitama. Tema oli ju oma teadmistega liiga palju uhkustanud "Ta oli minu laps, ning tema teol oli Haldja Kivi varastatud. Ainult tema, ja tema isa teavad seda. " Ta vaatas oksade tagant, kes seal olid. "Sa oled nagu Selwyni Ronklyn. " kuulis mees. "Orkid ei räägi ju inimkeelt, et sellist asja öelda!" Ta sammus põõsast välja. Puu oli tema ees. Äkki taipas ta, kuhu oli naise häälega olend noole lasknud. "Kas te olete arust ära? Sõja ajal lõbustate end tobedustega, ja teete vaesele puule valu. Saate te aru, et puu on elus, tal pole küll süda, aga puu on püha! Puud ei tohi vigastada! " Ta tuli siis puu tagant välja, ning ronis puu otsa, tekkitamata talle ühtegi valu oma kahe palja jalaga. Ta haaras siis kümme noolt enda kätte. Vibu tal küll ei olnud, et sõdima hakkata puu ohustajatega, kuid ta ähvardas puuoksal istudes neid nooltega visata. "Mida te siin sõja ajal otsite? Rahu? Rahu, teie sugustele olenditele ei ole nümfi metsas, oi kui loll olin ma, kui soovisin oma elus näha nümfi, läksin neid vallutama? Jah, see oli tobedus, kuid soov oli nii suur! Noored teevad ainult lollusi, omad lapsed kõik kadunud. Mida te siit siis otsite? Vastake! " Mees oli puu oksa peal, ja proovis kogu oma raskuse keha sisse tagasi võtta, et mitte puule liiga suur raskust anda. Ta hüppas siis puu juurest alla, ning pani nooled maha, sest käed olid tal vajalikud tööriistad. "Minge siit kiiruga minema, kui te soovite rahu, aga ärge nümfe ohustama minge!" ütles ta, haldja keeles, sest oli märganud, et nende seas oli ka üks haldjas.

(Ma lähen jälle laagrisse ja siis veel laagrisse. Ma kardan, et enne augustit ma arvutisse ei saa. Võibolla saan, aga hästi vähe. August on, aga täiesti vaba.)

Freia jõllitas hetke meest. Ta ei osanud selle peale midagi kosta. Haldjas oli vihane. Korrga Freia tabas, et küsimus oli neile suunatud. "Me..." kogeles ta, "me lihtsalt..."
Ta keeras ruttu kerge loo kokku, lootes, et Mirdaliel kaasa mängib.
"Me põgenesime orkide eest ja varjusime siia. Me ei tahtnud puule haiget teha, me lihtsalt harjutasime."

Mees vaatas neid ehmunult. "Harjutate puu peal? Ma tunnetan teie valetamist, siin pool, pole orke. Nümfid kaitsevad seda ala, mis on nende oma lähedal. Harjutamiseks kasutatakse midagi mitte elusat, vaadake näiteks seda puud, mida välk on maha löönud, oleksite võinud seda lasta, mitte mingit elusat puud. Kui vaid oleks Sylviana haldja kivi omal kohal... Oooh. Ma olen nii vana et seda otsima minna. Kui ma vaid saaks kellegi abi... " Ta istus kivile, mis tema juures oli, ning tegikurva näo. "Teised on kasiin, kes nad on, kes teie üldse olete? Mis teie nimed on? "

Vanir ja Aedwin sammusid vaikselt ja kahtlust äratamata Suurele lagendikule. Neil mõlema riideid ja varustust kattismust, ja räpane keep. Kui nad kohale jõudsid, olid seal ka mõned inimesed, kes olid suured ja tugevad. Bybloni mehed olid alti tugevad olnud. Vanir uuris neid veidi, kuid võpatas, kui keegi talle õlale patsutas. See oli Aedwin, kes naeratas "Sa oled olnud tõesti aukartust äratav, isegi kerjuserõivais." mainis võlur itsitades, viibates käega kahele turskele mehele, kes olid kiirelt Vaniri juurest eemaldunud, nähes teda tulemas. Vanir naeratas veidi, kuid ei lausunud sõnagi. Ta vaatas tähelepanelikult läände ja nägi seal suurt meestesalka, keda juhtis tuttav valvur. Vanir läks neile vastu ja vaatas kõigile otsa, küsides valvurilt "Kas see on kõik?". Valvur vaatas talle imestunult otsa ja ütles "Muidugi mitte. Siiapoole tulevad veel hargnenult kolm sellist rühma". Vanir noogutas tunnustavalt ja istus kivile. Tundus olevat veider, et tema, just tema, Vanir, tähtsusetu poisike juhib suurte kangete meeste väge orkidele vastu. Vanir vaatas veel korra kaugustesse, ja nägi tulevat palju inimesi nii edelast, idast kui ka läänest. Vanir muigas omaette ja tõusis püsti. Kui kõik olid kohale jõudnud, vaatasid mehed nõutult ringi. Neil kõigil oli vähemalt mingigi relv. Osadel mõõgad, teistel vibud, kuid ka mõnel vikatid ja hargid. Nad kõik ootasid midagi, ilmselt mingit kõne sarnast värki. Vanir astus kivile ja lausus valju kuningliku häälega "Tere võimsad Bybloni kodade pojad. Teid on kutsutud siia, oma maid vabastama ja oma kuningale truudust vanduma. Kui me oleme vabastanud Bybloni orkiderisust, siis palun ma teilt vastuteenet: Vabastada Imanto orkidest ja tumehaldjatest. Kas te haarate oma relvad kodumaa kaitseks?" lõpetas Vanir kõne küsimusega. Vaikus. Rahvahulgast kostus hääl "Kes sa oled, ja miks sa räägid kuninga eest?" Vanir muigas endamisi ja vastas "Sest ma olen Ardamirieli seaduslik kuningas Vanir, Magnaliqua poeg" lausus Vanir ja tõmbas kerjuserüü seljast. nähtavale ilmusid tema kuninglikud riided ja kalliskividega ehitud vöö. Ta tõmbas veel mõõga tupest ja vaatas kõnelejale otsa "Kas see on piisav tõendus?" küsis Vanir kindlalt. Mees noogutas ja kummardas. Temaga ühinesid ka kõik teised Bybloni mehed. Vanir lausus "Pole vaja kummarduda. Nüüd on aeg võidelda. Nüüd me võidame Bybloni tagasi.". Siis ta lisas vaikselt Aedwinile "Palun jaota mehed nelja rühma, relvastuse järgi". Aedwin naeratas ja asus tööle. Ka Vanir naeratas ja vaatas linna poole.

[Ma lükkan pisut edasi, ma olen juba Solenas, kuna mitu päeva on möödunud.]

Dwarf sisenes kõrtsi. See oli tema ööbimiskoht. Ta oli linnas olnud juba kaks päeva ning uuris ühe inimeste linna imesid. Solena oli päkapiku jaoks väga huvitav. Ta polnud kunagi mägedest väljas käinud. Vahel ta siiamaani imestas, mis tuju talle küll peale tuli, et ta kodust lahkus. Kuid need mõtted tulid harva ning ka lahkusid kiiresti. Ta sammus kahest trepist üles ning kõndis ukseni. Ta pistis võtme pisut roostetanud lukuauku ning keeras oma tagasihoidliku toa ukse lahti. Toas oli tuhmpunase kattega voodi, riide- ja öökapp, tolmune samuti tuhmpunane vaip ja nurgas lihtsal postamendil lillade õitega potilill. Alguses oli seegi Dwarfile imelik tundunud, kuna mägedes, maa all, polnud võimalik lilli kasvatada.
Dwarf vahetas riideid ning läks jälle toast välja, ukse hoolikalt lukku keerates. Ta kõndis jälle treppidest alla ning sisenes kõrtsiruumi. Oli üsna soe päev ning kõrtsis oli vähe inimesi. Ühes nurgas istusid kaks räpast meest, jõid õlut ning rääkisid valjusti ja ropult. Ühes teises nurgas oli end sisse seadnud kaunis noor naine, kes tundus olevat vaene. Leti taga istus igavledes kõrtsmik, ajaleht nina ees lahti. Dwarf kõndis leti äärde ning köhatas vaevukuuldavalt. Kõrtsmik viskas lehe ruttu kuhugi maha ning teretas. Dwarf tellis omale söögi ning läks ja valis ühe aknaäärse laua, kust sai rahulikult möödujaid jälgida.

"Freia, Delenna tütar." ütles Freia.

Ayanna pidas Dorianiga väikest viisi maagiavõitlust. Loomulikult ei lasknud mees kellelgi viga saada. Ta hoidis Ayannal seesmist kilpi, nii et haldjas viga ei saanud, kuid haldjatüdruk pidi ise ka kilpi hoidma, muidu ta oles kaotanud. Ayanna parasjagu saatis mehe poole ühe rünnakukäskluse. Mees hakkas seda blokeerima, kuid Ayanna pööras selle järsku kõrvale ning see ründas Doriani selja tagant. Samal ajal saatis Ayanna teele veel ühe käskluse, mis jaguned kolmeks ning ründas eest, kohalt ja alt. Dorian naeratas ning saatis Ayanna poole tulekäskluse, mille Ayanna vaevaga tagasi pööras. Dorian lasi sellel plahvatada.
"Stopp," ütles Dorian. Ayanna võttis kilbi maha ning lõpetas. Dorian tegi sedasama. Ta ütles:
"Sa oled märkimisväärselt arenenud."
"Aitäh," vastas Ayanna pisut kohmetult. Ta ei osanud rohkem öelda ning vaikis selle asemel, oodates, et Dorian kõnelema hakkaks.

(Kus mu üks postitus kadus?Mul on vist midagi sassis,enda-
arust ma juba ärkasin.Ma siis ärkan veel!)

Liliana magas sügavalt.Ta nägi mingit tottakat unenägu tarsanist kes oli mäe otsas ja ei saanud alla kui ema teda pissile hüüdis.Siis ta ärkas.Ta mõtles natukene unenäole ja läks sööma päevaliille seemneid piimaga.

(Ütlen ausalt olen nata segaduses kus me täpsemalt oleme ja kas me lähme siis mägedessse?)
Kidaia vaatas ringi ning lõppuks tuli ka tema hobune Seth ta juurde tagasi.

(Me oleme metsast välja, nümfid jäid metsa, ma mängin üht meest, kes on teiega, ja kes räägib. Te praegu puhkate vist. )

Dwarf lõpetas söömise. Ta jättis nõud lauale, siin oli selline imelik komme. Ta noogutas kõrtsmikule ja läks üles oma tuppa.

[Sorry, ei saa rohkem kirjutada, pean juba minema.]

(Ok, tänud Enawen)
Kidaia märkas ka vanameest kes küsis nende nimesi:Kidaia ja siin on Seth kuid miks sa küsid? Kidaia võttis vana haldja suhtes vägagi tõrksa oleku ja vaatas talle pinksalt otsa püüdes aru saada mida ta õiendab nende kallal.

Mees vaatas Kidaiat. "Ma ei küsinud teilt, ja ei õiendanud teiega, vaid nende noorte tüdrukutega, kes tappavad puud! Vaene loom, te ei tea tema mõtteid, ja ei mõista teid, kas te pole kunagi mõelnud, et tal oleks parem looduses? " Ta pööras siis püea tagasi Freia ja Mildalieli poole.

Freia põrnitses meest. "Nagu me oleks tahtnud puud tappa! Ise ta vaevalt teistmoodi on." mõtles ta. Ja siis taipas, et oli selle valjusti välja öelnud. Oih. Ta läks näost sama punaseks kui suled ta noolte otsas.

[Kas sa rääkisid orkikeeles?]

Mees vaatas teda. Ta ütles siis rahulikult : "Mina pole teistmoodi? Nende aastatega, mida olen elanud, tean ma, mis on hea, ja mis ei ole. Mina, kui ma isegi julgeks vibu lasta, siis oleks see suunatud lohedele, kes minu tütre kallis kivi ära viis. Ta nimi oli Evanna, ja tema tegu olgu õnnistatud! Tal oli suur julgus, ning lohed võttsid temalt kivi, Sylvana Haldja Kivi (Ei noh... Ma ei oska kirjutada)! Ainus noor, kes oli hea, ainus kes mõtles viis korda, ja siis tegutses. Ta oli küll liiga julge, kuid oskas oma julgust taltsutada, ja küsis alati nõu, alati, enne kui tegutses." Mehe nostalgia oli teda haaranud, ning ta oli selles nii sügaval, et juttustas kogu loo. "Lohesid on seal kaks, kuldne ja roheline, kui olete ühe ära tappnud, ei suuda te teist tappa, ja teie hing on nii raskesti valus, et joosta te ei suuda. Lohed on targad olendid, nad tunnevad inimesi, kõik ütlevad nendest halba, kuid inimesed olid halvad, ammustel aegadel, kui olin alles poisuke, 30 aastat vana, siis oli lohe nahk uhke, seda osteti kalli hinnaga, kolm kotti kulda, Lohe küttid olid rikkad, rikkad ja ahned, nad olid suurepärased võitlejad, kuid nad mõtlesid vaid endale, ja hädades inimesed, need olid hädas, ja jäid hätta.
Sel ajal, tundsin ma üht toredat naist, me olime suured sõbrad, kuid tema isa oli lohe kütt. Me pidime kokku saama salaja, siis jooksime me Marynia kõige sügavamatesse kohtadesse, seal kus keegi ei käinud. Ma hakkasime sealt reisima, me kasvasime suurteks, saime kaks last, üks suundus koos emaga tagasi Maryniasse, nad olid ju naised. Poiss jäi minuga. Naine suri, poiss suri, jäi vaid laps, temast ei teadnud ma enam midagi. Me kohtasime Roweli järve ääres. Me ie teadnud et me olime samast perest. Kuid siis jäime kokku, siis tuli katastroof, kus... Vastik olend võttis kivi oma kohalt ära. See oli jube... " Ta jäi lõppuks vait, vaadates Roweli järve poole. Ta ohkas.

(Marie - ei. Muide muutmisel selgus, et värvikoodis oli kirjas grren, ja tuli must. Naljakas...)

Freia ei saanud enam mitte midagi aru. Evanna. See oli nii Ayanna moodi... "Kas teie tütretütre nimi on Ayanna?" küsis ta kõhklevalt, pidades ise aru selle lohejutu üle. Silvani (ma ei oska ka kirjutada) haldjakivi oli siis nende kahe lohe käes. Aga kumb siis enne tappa tuli`?

(Kui sa valesti paned, paneb see suvalise värvi, vahel tulevad ilusad värvid. )

Mees vaatas Freiat. "Minu tütrel on tütar? Ma pole teda ammu näinud, ta ei tulnud tagasi, pärast kivi varastamist. See ei olegi varastamine, see on ausus. Kui võttad ära kellegilt raha, ja annad selle vaesele, ei saa seda nimetada varastamiseks. "

(Ma proovin. Kirjutan "fliuks", vaatame, mis teeb.)

Freia noogutas, oskamata enam midagi rääkida. Ta oli kuulnud, et Ayanna ema nimi on Evanna, ja Cloudhawenis oli ka selle nimega pegasuseratsanikust juttu.

(Kust ta seda kuulis? Ayanna ei maininud seda kordagi.)

Vihm lakkas hetkeks. Gümnastika maandus ja koperdas tagasi puualla. Siis heitis end pikkali. Ta hakkas mõttisklema. Huvitav
kui kaua võlukunsti õppingutega läheb? Ja mis ülejäänud rühmast saanud?
Loodetavasti otsivad nad silvani haldja kivi mitte aga meid. Gümnastika
mõtles seal veel minuteid. Jälle hakkas vihma sadama. Muul juhul oleks
talle vihm meeldinud aga praegu polnud tal vähimatki tahtmist märjaks
saada. Ta tõusis taas püsti ja hakkas mööda metsa edasi võluri maja
poole kõndima. Maa tema jalge all lirtsus ja jättis maha sügavaid kabja
jälgi. Puud hakkasid tihenema ning kriimustasid ta kaela. Kui
Gümnastika jõudis lagendikule tõusis ta õhku, et mitte rohkem
kriimustada end.

Kidaia kuulas meest rääkimas kui ta vaiksis võttis ta Seth ja nad sõitsid teistest eemale, et kida saaks mõelda. Imelik miks ma nendega ültse koos seda kivi otsima lähen, mind see ju eriti ei puuduta. Ja tappa üks kahest lohest et saada kätte kivi. Nad võivad olla kui tahes kurjad ja halvad kuid ega keegi meist ei ole ka parem. ahh, Vahet pole see on nende asi. Mitte minu.

Kui Liliana ära sõi läks ta ümbrust uurima.Ta märkas, et ta on Melyani
järve ääres.Kui ta järve äärde jooma lendas siis tuli tema juurde
hirv.Hirv lonkas.Liliana otsis kähku mõnedravimtaimed ja tegi hirve
jala pea-aegu terveks.

Kidaia otsustas et on aeg tagasi teiste juurde minna. Seth ja tema hakkasid vaikselt sörkides minema.

(Jipp, punane!)
(Hermione - omad allikad)

[Saa pihta, et Ayanna on kogu oma elu elanud Marynia metsas, pole kellegagi kohtunud ning on üks täiesti tavaline haldjatüdruk. Ma meelega tahtsin omale sellist tegelast. Ja eriti ebaloogiline on see, et temaga on varem kohtunud inimene Selwynist. :/ ]

(Ohh jahhh )