Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

[Ma ei ole seal. Me alles tõusime õhku, me kohe jõuame.]

Ayanna lendas ees, vaadates oma haldjalikult terava silmanägemisega, kus teised on. Ta märkas neid varsti puude vahelt ja andis märku maanduda lagendiku teisele poolele. Tema kotkas hakkas ringitades madalamale laskuma.
Ayanna hüppas kotka seljast maha ja ütles talle:
"Tänan." Kotkas vastas viisakalt ning Ayanna läks Vaniri, Mirdalieli ja Gümnastika juurde.
"Kõik korras?"

[Trunks on ka nendega praegu.]

Naine , kes oli Galerani ravinud , astus tuppa . " Oi , sa oled juba üles ärkanud ? Sa vist ei tea minu nime veel ? Minu nimi on Ali ? Mis sinu nimi on siis ? "naine rääkis kiiresti ja samal ajal kontrollis ta Galerani haavu . Tüdruk püüdis küll rääkida , kuid ta kurk oli väga kuiv ja ta ei suutnud peale kähistamise muud heli kuuldavale tuua . " Ma toon sulle kohe vett ,"ütles naine koheselt mõistes .

"Jah" sõnas Vanir vaikselt. "Ma käin korra metsas küttimas ära, ehk leian mõne looma, kuna mul on suur nälg" ütles Vanir ja jooksis kiirelt metsa.

[Oh, unustasin... Olen udupea. ]

"Vanir!" hüüdis Ayanna ja jooksis poisile järele. "Tule tagasi!" ütles ta Vaniril käest haarates, ise sisemuses itsitades.
"Kuhu sa kohe jooksed? Meil on süüa, sa ei pea end küttimisega vaevama, eriti, kui sa oled veel nõrk. Tule!" Ning haldjas vedas poisi tagasi. Siis ei suutnud ta enam pidada ning ta suu kaardus laias naeratuses.

Kotkas ei paistnud tulevat. Gabriellal ei olnud eriti ajataju. Tema arust oli kiiresti umbes kolm minutit, aga ega ta eriti tark ei olnud. Ta kavatses passida puuotsas kuni kotkas tagasi tuleb. Goldreine, veidi arukam, oli talle korranud juba, et kotkas tuleb vaid pikka aja pärast, ning seni võis ta midagi muud teha. Gabriella aga ei tahtnud teda kuulata, ning jäi oma puu otsa istuma.
Goldreine senikaua, otsis vanadnümfid, et neilt küsida, kas nad tunnevad midagi portaalidest. Need nümfid olid metsas sellest ajast peale, kui Nümfimetsas kaitset vaja oli, nad olid eriliselt targad nümfid. Teised nümfid, aga olid loodud selleks, et oleks suurem kaitse nähtamatul treppil, ning enda teadmata, kaitsid nad seda juba tuhandeid aastaid. Goldreine sammus siis vaikselt vanadenümfide juurde, et teada sealt, kas nende tarkustest leidis veidi portaalidest. Kui ta jõudis Mirage'i ukse juurde, vaatas ta sisse. Mirage'i vana nägu vaatas talle vastu, tema näost võis leida veidike nümfiliku ilmed, ning sellest tulid veel mõned iluduse märgid. Tema heledad silmad vaatasid Goldereinet. "Tere Goldreine! Ma just mõtlesin sinule. Ma pean sulle rääkima suurest katastroofist, sellest miks meid nimetatakse Tarkadeksnümfidest... " juttustamine kestis kaua, ning Goldreine kuulas hoolikalt vanatnümfi, kuigi see polnud seoses sellega, mida tema otsis. Kui Vananümf oli lõppetanud, vaatas ta Goldreinet, ning ütles vaiksemal toonil : "...Ja sellest võiks ma järeldada, et sinul on kuidagi Vananümfide tarkust peas. Ma olin sammuti naiivne, kui ma sinu vanune olin, aga vananedes, tuli mulle tarkust juurde. Kuna sa oled viimane nümf, kes siia loodud on, siis arvan, et üleval on juba leitud vanaretsepti, et teha Tarku nümfe. " ta tegi väikese pausi, ning hingas sisse. Alustas siis täielikul sosinal : "Ma arvan sellepärast, nii, sest näiteks sinu sõber Gabriella, tema on täielik jobu. Väga sõbralik, armas, aga nagu kõik teised, on ta jobu. " Goldreine võttis seda väga rahulikult, tema arvates oli Mirage'iga midagi juhtunud, ning ta mõtles välja asju, kuid vastu vaielda, ta ei julgenud. "Mirage, vabandust, et sind katkestan, aga kas sa tead kus asub portaal, et jõuda Hardioni mägedesse?" Mirage vaatas teda, ning mõne ajapärast, lausus ta pool sosinal. "See on saladuslik portaal, seda tunnevad ainult mõned." "Aga saad sa mulle öelda, kus see asub? " "Ei väikene... Mina ei tea, kus see asub. "

Vanir vaatas Ayannat ja lausus "Aga praegu pole mõtet seda toitu raisata, mis kaasas on. Ja ma pole enam üldsegi nõrk. Kui tahad, siis vehkleme" ütles Vanir veidi jonnakalt, kuid naeratades.

Ayanna suutis tõsise näo teha ning sõnas:
"Ei, ei taha, kuna see nõrgestaks meid mõlemaid ning võtaks meilt jõu, mida vajame muuks."
Ta lisas:
"Ja niikuinii meil pole palju toitu järel, aga sinu üks söömaaeg ei muuda midagi. Aga sa ikkagi seaksid end liigselt ohtu," lõpetas haldjas vastuvaidlemist mitte kannataval toonil ning läks koti juurde süüa tooma.

"Ei. Ma ei söö." ütles Vanir kavala muigega, ning istus maha. Ta ei tahtnud, et hakataks toitu tema peale raiskama.

Trunks mõtles millest Ayanna ja Vanir võiksid rääkida ja see peale küsis"Kas meil midagi süüa on?Mul on kõht tühi."

"Näed, sa võid siit võtta!" pakkus Car kehakeeles haldjale. Ta ulatas Trunksile kausi moosipirukatega ja mälus aeglaselt saiakest. Car jälgis tähelepanelikult teiste sagimist ja mõtles oma elule...

Ali jõudis ruttu veekruusiga kohale . Galeran jõi ja tänas teda . " Minu nimi on Galeran . Aga kus ma üldse olen ?" küsis Galeran uudishimulikult .

[Ta on inimene.]

Gümnastika jälgis vaikselt Vaniri ja Ayannat ning itsitas vaikselt oma ette. Gümnastika ütles Vanirile lõbusalt: "Sa ei tohiks ennast näljutada. Eriti kui sa nii nõrk oled. Jahile minek pole hea mõte. Miks te vilju või söödavaid taimi ei korja?" Ta korskas korra ja näris rahulolevalt rohtu.

" Oh , me elame siin soo äärepeal , sellel kohal polegi eriti mingit nime võinii , "vastas Ali talle . " Katsu nüüd ennast veidikene pöörata , ma tahan su haavu kontrollida, "ütles naine . Galeran püüdis end keerata ümber , kuid sellega lõi talle terav valu selga .

Trunks küsis uuesti Vaniri käest"mis me nüüd teeme Vanir?"

"Ma ei tea" ütles Vanir veidi sõnu venitades Trunksile, sest ta ei teadnud, kas Trunks usaldusväärne on. Gümnastikale vastas Vanir "Ma jään oma veendumusele kindlaks, et ma ei söö. Toitu on teistele vaja"

Cal võtis kotist väikse võileiva , kuigi ta kõht ulgus näljast. Ta ohkas vaikselt ja vaatas ringi.

" Sul on valus ? Oota, ma aitan, "ütles Ali sõbralikult ja aitas tal ümber pöörata . " Miks te teete seda minujaoks ? "küsis Galeran Alilt . Naine kortsutas pisut kulmu . " No , mis inimene ma siis oleksin , kui ma teist hädas ei aita, "ütles Ali Galerani haavade kallal askeldades . Üks minu endisest perekonnast ja sõpradest, vastas tüdruk talle mõtteis .

"Toitu korjata saad sa ikkagi. See ei raiskaks varusid. Ja see energiat ka ei kuluta." ütles Gümnastika. Ta vaatas korra ringi ja lisas: "Ja eriti viljatu siin kaa pole."

Freia istus kivile. Tal ei olnud kõht püldse tühi ja kotti ta ei puutunud. Miski ta mõtteis häiri s teda, aga ta ei leidnud seda mõtet üles.

Calil tuli joogijanu ja ta kõndis metsapoole. Sealt korjas ta ravimtaimi , võttis välja väikse poti , valas sisse vett ja puistas teelehed vette . '' Kes teed tahab? '' küsis ta.

"Õige jutt," ütles Mirdaliel. "See koht kubiseb söödavatest viljadest. Ma tulen hiljemalt poole tunni pärast tagasi." Haldjas kadus puude vahele. Mõne aja pärast tuli ta pungis paunaga tagasi. "Juurikad tuleb enne söömist loputada," selgitas ta. "Kuskil siin peaks olema väike oja, ma nägin seda enne. Aga siin on ka marju ja puuvilju. Nälga me küll ei jää."

"Mina!" hüüdis Car Calile. Ta jõi vett ja pühkis siis käeseljaga suud. Car vaatas teiste toimetamist ja aevastas. "Oi ei! Ma loodan, et ma haigeks ei jää!" pomises ta ja vaatas ehmatanult Calile otsa. [Xboy, ma olen seaal enne sind juba olnud Aga mis haldjaga sa seal rääkisid muidu?]

[Ma arvan et sinuga. Aga tal läks ilmselt sassi ja ta kirjutas sinu kohta haldjas.]

[Ellen231 sina olid jah minu jaoks siin mängus võõras.]

Ali märkas , et tüdruk jäi kuidagi vaikseks . " Kas sind vaevab midagi ? " küsis naine murelikult . " Ei , loomulikult mitte, "vastas Galeran teeseldud naeratusega . Naine noogutas talle kuidagi pettunult . Loomulikult mind vaevab midagi . Ma arvasin, et ma saan enda kontrollimisega hakkama, aga nüüd ma ei suuda end kuidagi täiskuu läheduses talitseda. Kui keegi saab teada, et ma olen libahunt, siis nad tõukavad mind kohe eemale,mõtles tüdruk kurvalt .

Ayanna aitas samuti teistel pisut söödavaid vilju korjata. Ta tundis palju metsa saladusi ja seega ka igasugu söödavaid vilju väga hästi, kuna ta oli enamiku oma elust elanud koos oma emaga metsas, täpsemalt Marynias. Ta leidis ka pisut ühte ravimtaime, mis aitas haavadel paraneda. Ka seda korjas ta terve hulga, see võis tulevikus kasulikuks osutuda.
Laagriplatsile tagasi jõudes näitas ta teistele oma leide.
"Noh, Vanir, kas sa ikka veel kardad süüa?" küsis haldjas muiates ja pistis Vanirile pisut toitu pihku enne, kui poiss jõudis vastu vaielda.

Trunks ütles Ayannale"Ayanna kas ma lähen ja korjan veel neid või ei?"

"Eee. Ta tegi lihtsalt nalja" ütles Vanir Trunksile ebalevalt, sest Vanir ei osanud hästi valetada. Kui Vanirile vägisi süüa toodi, ta üllatus veidi, kuid ta sõnas Ayannale vaikselt "Aitäh" ja hakkas sööma. Vanir sõi peotäie ära, ning tal polnudki enam kõht tühi. Ta võttis välja oma vibu, ja korrastas nooli.

OT: Aare vaata spoilerit,

Spoiler:

Kuna Gümnastika ei osanud teisi kuidagi toidu korjamisel aidata, kõndis ta niisama puudevahel ringi. Ta ei läinud teistest eriti kaugele, et vajaduse korral kiiresti teiste juurde jõuda. Gümnastika mõtles, vahepeal näksis rohtu ja uuris ümbruses olevaid meeli. Hetkel polnud vaenlastest märkigi.

Ayanna sõi samuti natuke leitud toitu ja jagas seda teistega. Ülejäägid pakkis ta hoolikalt kotti. Kuni teised veel sõid, läks haldjas korraks puude vahele, niisama kõndima ja mõtlema.
Ta mõtles oma emale, kes oli Malibrae käes vangis. Ta lootis, et emaga oli kõik korras, nii väga lootis. Ta oli juba isa kaotanud, kas ema ka veel? Sellele mõeldes tuli talle vägisi pisar silma. Ta pühkis selle hoolega ära ja üritas südame kõvaks teha. Minu ainuke võimalus teda päästa on kukutada Malibrae. Minu ainus võimalus kukutada Malibrae on leida Silvani Haldjakivi! Kõik mõtted viisid vaid selle ülesandeni ja Ayanna tundis end üsna lootusetult. Selle soovi, unistuse täitumine oli enam kui ebatõenäoline. Kuid ta pidi proovima. Muidu ta oleks kaotanud kõik, mis tal oli. Sõbrad olid küll hetkel siin, aga kui kauaks, kui orkid ja Ar'zakid neid pidevalt taga ajaksid? Kaotada pole midagi, aga võita on kõik, mõtles haldjas kibedalt.

Cal'i peas tärkas midagi. Evanna , kuidagi liiga tuttav nimi talle . Ta hakkas oma mälu läbi sirvima ja vahtis elutult tulle. Ta ajas endale teed peale ja kiljatas.

Goldreine jalutuskäik oli juba tagasi jõudnud Gabriella puuni. Kaks kaunilt mustad jalad võttsid ikka veel tuge ühe puuoksa pealt. "Gabriella! Tule alla! Me oleme nüüd juba kaua oodanud! " Gabriella, vastas puu otsalt : "Eiei! Ma näen teda juba!" "Aha tore, " Vastas Goldreine, teades, et see võis olla linnuke. Kuid seekord ta eksis. Kotkas oli seal samas, Gabriella silmade all. "Noh, tuled ka või? Ta on siin! " "Jajaaaah kohe!" Ning kiiruga ronis Goldreine, ikka mõeldes, et Gabriella on lihtsalt selline, ja muud pole teha. Nähes, et kotkas seal samas oli, mõtles ta veidikene selle peale, mida oli mõelnud. Kotkas alustas oma juttu. "Ega teekond eriti mõnus ei olnud, treppidest sain kergelt üles, lossi leidmiseks läks rohkem aega, Kuningannal ei olnud palju aega, ning ta vastas minu saadetud kirjadele kiiruga. Ta oli rohkem huvitatud muidugi Teiste saadetud kirjast, kui teie omast. " Teiste all, mõtles ta Ayannat, Vaniri, Mirdalieli, ning kõiki teisi. "Kuid ta vastas mõlemale." Vaevamata Nümfidele rääkimast teiste sõnumist, rääkis ta neile pikkalt, ning igavalt kõiki asju, mis tema sellest arvas. Kui see lÄbi sai, ütles ta ometi sõnumi. "Ta ütles, et see asub vee all, ühes vanas laeva sisemises. Seal olevat kuskil õhu ava, kuid seda ta kahjuks ei tea. Ta ütles ka, et seal ei ole väga turvaline, ja et seal on kindlasti haid. Ta ütles, et ei soovita liigselt vanadel nümfidel sinna minna..." Kotkas ei suutnud lõppetada, Gabriella hüüdis kohe : "Meie ei ole vanad!" ning ütlemata aitäh ning headpäeva, hüppas ta puust alla, ning hakkas jooksma nümfi metsast välja. Goldreine kuulas hoolikalt Kotka juttu lõppu, nad ei teadnud jus, kust alustada. Teada saades, kus asub see mere kohta, suundus ta Gabriellat otsima.

[Ma tean, et mõned ei loe pikki tekste, nii et tegin lühema, kui oleks võinud teha, ma oleks saanud ju juba kirjeldada, kuidas nümfid sinna laeva sisse saavad, kuidas neil edeneb, aga see võttab palju teksti, nii et enam ei kirjuta. ]

Dwarf istus samuti maha ja võttis oma kotist pisut süüa. Juurikaid, nagu ta ise neid nimetas, korjata ta ei osanud, kuna ta oli terve elu elanud maa all, kus teatavasti midagi ei kasva. Kui ta lõpetas, pani ta koti kokku ja vaatas ootusrikkalt teistele otsa.
"Mis nüüd saab?" küsis ta.

"Mis juhtus?" küsis Car ehmunult, kui Cal kiljatas. Ta ulatas Calile salvrätikud, et ta saaks ennast kuivatada ja vahtis Calile otsa.

" Ma saan üles tõusta ja ma ka teen seda ! "ütles Galeran vihaselt oma põetajale . Ei, sa oled liiga nõrk ! Ma ei teinud kogu enda tööd ainult selleks, et sa uuesti kuidagi end vigastaksid ! "lausus Ali peaaegu sama vihaselt . Galeran tõusis üles hoolimata naise protestidest . Tüdruk tegi paar ebakindlat sammu . Olles rõõmus, et kõik läks palju paremini, kui ta oli arvanud, siis ütles ta naisele :" Palun andke mulle mu oma riided ja relvad. "
"Nalja teed või?!Sa ei lähe kusagile!"vaidles naine tuliselt vastu . Pärast mõnda minutit vaidlemist nõustus Galeran jääma .

[Tere, jälle... sorry, et ei saanud tükk aega käia isa ajas arvuti kooma ... jälle! If it happens again I will kill him. Ma lugesin enam vähem kõik läbi kuid olen veel veidi segaduses.]

[Oi, tore, et sa tagasi jõudsid... Ma olin juba pisut mures.]

Ayanna vastas eemalviibivalt Dwarfile:
"Edasi läheme me mägedesse." Ta ei nõustunud midagi rohkem ütlema.
Cal kiljatas ja Ayanna tõusis ruttu sirgelt istuma ja vaatas ringi, kuid Car ajas vaid teed peale. Ta vajus tagasi mõtetesse.

Trunks küsis Ayanna käest himulikult"Miks me ültse nende orkide ja teistega peame võitlema?Me võiks ju sama hästi koju minna."Trunks vaatas pingsalt mida Ayanna teeb.

"Meil on... üks väike... salajane ülesanne," puikles Ayanna. Ta oli üsna ärevil. Kindlasti tahtsid teised tõde teada, kui nad juba nendega koos reisisid...

[Ayanna - enne kui me mägedesse läheme peame magama. Me oleme terve rollika päeva lennanud]

Vanir raputas pead ja vaatas Trunksi. Too oli veel hästi noor haldjas. Vanir läks vaikselt ühe puu juurde ja ronis kärmelt selle otsa. Siis, olles okste vahel võttis ta välja võlukunsti raamatu, ning hakkas sealt õpppima.

Galeran ei jäänud oma voodis tükk aega magama . Ta oli lihtsalt kannatamatu . Tüdruk pidas omaette plaani kuhu minna järgmiseks . Võibolla äkki mägedesse,mõtles tüdruk omaette .

Kida vaatas teisi ja mõtles mida teha, Ta võtttis maast ühe oksa rao ja hakkas selleslle midagi uuristama. Mestrit, mis oli tal meeles lapsepõlvest.

[Ok, enne kooli teen väikese posti ]
"Gabriella!" hüüdis Goldreine, ning vastuse sai ta kohe, rõõmus hääl tuli ühest puust : "Jajaaah? Olen siin!" Goldreine hüüdis siis talle : "Tule alla, me hakkame minema! " "Kuhu? " hüüdis Gabriella huvitatult. Goldreines tekkitas see segaduse. Gabriella tõesti ei mäletanud seda? Mis temaga juhtunud oli? Gabriella jalad oli nüüd puust alla langemas. "Heheee! Tegin nalja! Hakkame minema nüüd... Kus see oli? " "Muidugist et meres." Gabriella läks Goldreine taha, ning ootas, et teine talle selle asukoha näitaks. Nad suundusid siis sinna, kus asus nähtamatu trepp. "See on sellest nii otse kui võimalik minnes. Me suundume otse lõunasse! " Ning Goldreine hakkas sammuma otse lõunakaarde. Reis võttis mõned tunnid, ning nad jõudsid õhtul pärale. Tee oli olnud tagu tavaline jalutuskäik. Nende paljadel jalgadel polnud valus, nad olid harjunud. Goldreine pani käe endale näoette varjuks, kuigi päike oli varsti loojumas. Ta sammus aeglaselt edasi. Miski oli meres. Nagu keerlev vesi, ning see see oligi, veekeeris. Ta peatus. Gabriella sammmus edasi, nagu poleks midagi hullu, kuigi oli seda juba märganud. Goldreine mäletas siis ühte nümfi, kes oli selisesse veekeerisesse ujunud. Ta oli täitsa noor nümf. Mälestused tulid temasse tagasi. Ta pani silmad kinni, ning hakkas mõtlema. Ta mõtles kaua, kuid samas, ta teadis et ei tohiks seda teha. Silmad lahti tehes, nägi ta Gabriellat sinna poole ujumas. "Gabriella! Ei! See on ohtlik!" Nüüd nägi ta mälestust selgemini. Ta sattus paanikasse, Gabriella oli veekeerisesse kadunud.
Ta ei suutnud pisaraid hoida, ta nuttis kõigest väest. Tema nägu oli täis vett. Ta oli enda peale vihane, nüüd tahtis ta end tappa. Ja seda ta asuski tegema, ujuma veekeerisepoole. Ta jättis mõtlemise, kõige, ta tahtis surra, nagu ta oli Gabriellat tappnud. Jah, ta arvas, et see oli tappmine, mitte miski muu.