Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

"Olgu," vastas Ayanna naeratades. Ta pöördus teiste poole:
"Te võite kõik nüüd magama heita, ma valvan edasi."

Miseria naeratas tänulikult ja viis viimase pilgu tumehaldjale ning sättis end murule pikali.
,,Head ööd," soovis te kõigile ning sulges silmad. Peagi muutus haldja hingamine ühtlaseks ning tüdruk oligi uinunud.

Miseria silmitses teisti ning läks üle inimkeelele. "Mina olen ka üleval," ütles tüdruk juba veidike sõbralikumalt. Ta astus lõkkele lähemale ning istus rätsepaistesse. Miseria silmitses haldjat, kes oli just uinunud ning vaatas taevasse. Jällegi hakkas tema peopesa helendama ning ta asetas selle maha. Sealt kasvas välja taim, mis jällegi napsati kiirelt maast välja. Tema aga ei leidnud enda kohta vees, tema leidis enda koha Miseria seljakotis.

Ayanna silmitses tähelepanelikult Miseriat. Tema tegevus tundus küll veidi imelik, aga haldjas ei öelnud midagi. Ta kohendas oma asendit ning küsis sõbralikult:
"Kuidas sa siia sattusid?"

Miseria tõstis üllatunult pilgu. "Ma olin jõe ääres, kui kuulsin teie rääkimist. Ja kuna ma ise tahtsin minna mägedesse, tulin teie juurest läbi, kuna tahtsin teada, kes räägivad ja segavad minu keskendumist. Kuhu teie teel olete?" vastas Miseria ning vaatas Ayanna silmadesse.

"Segame? palun vabandust," vastas Ayanna jahedalt.
"Teel oleme hetkel samuti Hadroni mägedesse."

Miseria naeratas. "Need hääled lihtsalt segasid. See on minul hea omadus, et ma kuulen hääli, aga sel hetkel need segasid mind. Ja, kas ma tohiksin teie seltskonnaga liituda?" vastas Miseria sõbralikult.

[Me rändame ikka kotkastega, eks ole?]

Mirdaliel tõusis istukile. Tal ei olnud und tulnud. "Ma arvan, et sa võid kaasa tulla," ütles ta vaikselt tumehaldjale. "Varsti ei saa me ilmselt uute liikmete kaasatulemist lubada, muidu torkame me silma."

Miseria naeratas. ."Kas teil on siin veel tumehaldjaid?" küsis Miseria naeratusega.

(Vist ikka)

Vanir oli ärkvel, ning vaatas uustulnukaid. Ta mõtles korra, võttis siis paunast välja Cloudhaweni vee, ning tõusis püsti. Ta kõndis Mirdalieli juurde, ning andis talle pudelikese öeldes "Ma annan selle sinu kätte, kuna sina oled usaldusväärsem ja jätkad kindlasti teekonda. Hoia seda hästi" lõpetas Vanir ja hakkas tagasi oma kohale minema, olles pahane, et nii paljudele on saladus usaldatud.

Miseria saatis Vanirit pilguga ja tõusis püsti. Kuulatanud hetkeks, kuulis ta lindude lendamist. Võtnud seljast vibu, pani ta sellele noole ning laskis õhku. Hetke pärast kõlas tuhm mütsatus ning Miseria lähenes selle. Võtnud noole linnust välja, puhastas ta mõlemad asjad ning pani linnu mõneks minutiks lõkkele. Oodanud, võttis ta selle sealt ära, ning pani selle kõige kaugema põõsa alla ja tuli ise tagasi lõkke äärde. Minuti pärast oli kuulda söömise vaikseid helisid, ning lindu enam ei olnud seal. Miseria naeratas ja võttis enda kotist õuna, mida ta ka kohe hammustas.

Cal ja Car kahekesi Car'i lossi poole , mis oli pärast remonti superilus. ''Head ööd.'' Ütles Cal Carile , kui nad olid lossi jõudnud. Cal sammus raskelt , kuid kiiresti trepist üles. Ta läks mööda vesibüüli ühe ukse juurde , mis pidi olema tema magamistuba. Ta vajutas aeglaselt lingi alla ja läks tuppa. Arvatavasti on jõudnud selle toa Car ära puhastada mõtles ta.
Tuba oli ilusa väljanägemisega. Seal oli suur puust voodi , mis muutis toa sootuski väiksemaks. Seal oli ka üks vana kirjutuslaud ja toolid. Cal heitis voodi ja jäi peaaegu kohe magama.

Kustutatud administraatori poolt.

Yewwy, ma kirjutasin sulle ja ütlesin, et selline tegelane ei sobi.

Mirdaliel vastas Vanirilie: "Ma hoian seda hoolikalt," olles üllatunud, kuid ta ei näidanud seda välja. Ta pani selle väikesesse kirstu, millel oli kirjas Tarnala a on. Särasilmale. Tumehaldja poole pöördudes asus ta olukorda selgitama. "Siin on kaks tumehaldjat, Kitrena ja Sandy." Taevasse vaadates lisas haldjas ka: "Nelja tunni pärast tõuseb päike."

Ka Miseria tõstis pilgu ning noogutas heakskiitvalt Mirdalieli sõnade peale. "Kus sa tumehaldjate keelt õppisid?" uuris ta seepeale.

Gümnastika jälgis teisi poolsuletud laugude tagant. Lõpuks tõstis ta pea püsti ning sõnas mõtete teel kõigile kuuldavalt:
"Mina olen Gümnastika, nagu Ayanna juba mainis."

[ Tsauka olen Prantsusmaalt tagasi. Äge oli nagu täiega. Eriti äge oli veel Disneyland. Ma lugesin kõik 2 lehekülge ära ja nüüd mängin edasi. ]

Eliza magas sügavat und ja ta nägi ka imelikku und, nimelt nägi ta Dandyst ja orkidest und. Eliza nägi unes, et orkid võtsid Dandy vangi ja piinasid teda. Eliza ei talunud seda und. Ta karjus unes: "Ei.., võtke mind. Ainult mitte teda!" Eliza oli hullumas, ta ei suutnud enam magada. Ta ärkas üles ja ohkas. "Oli alles unenägu," ohkas Eliza ja silmitses uut olendit. See olevat tumehaldja moodi. Eliza lendas Ayanna õlale ja rääkis talle murelikult : "Ayanna, ma nägin kohutavat und sellest, et Dandy on röövitud ja orkid piinavad teda. Kas see võib tõsi olla?" Elizal tuli pisar silma, ta üritas seda tagasi hoida, kuid ei suutnud. Ta mõtles: Ma pole mingi sõber, sest minu pärast on Dandy kadunud ja võib-olla, et ka röövitud. Kuid mul pole tagasi teed, sest kuhu ma üksinda läheksin? Eliza oli väga kurb, kuid ta ei tahtnud, et teised tema pärast muretseksid ja sellepärast hoidis ta seda võimalikult palju tagasi. Ta silmitses tumehaldjat pisut rõõmsamalt. Pisihaldjas pühkis silmast pisara ära ja küsis häbelikult tumehaldjalt: "Vabandage, kes teie olete?" Elizal ei tulnud enam selle halva unenäo pärast enam und ja ta otsustas teistega üleval olla.

Ayanna vastas samuti mõtete teel:
"Ma ei tea. See võib olla tõsi, vahel lähevad unenäod täide. Kuid vahel on nad lihtsalt unenäod." Ta lisas:
"Kas sa tahad koju tagasi pöörduda?"

Miseria silmises pisihaldjat rõõmsameelselt. "Mina olen tumehaldjas, Miseria," vastas ta pisihaldjale, kes Ayanna õlal oli.

"Tere Miseria, mina olen pisihaldjas Eliza," tutvustas Eliza end. Ta pööras näo Ayanna poole ja vastas ta küsimusele: "Ma ei tea, ma ei tahaks tegelikult koju minna,sest mul on teiega tore, aga samuti mu ema igatseb mind ja ei tea kus ma olen. Dandy on kadunud. Ma peaks tema üless otsima, sest kes teab mu unenägu võib tõsi olla! Eliza pööras oma muretsava näo tagasi Miseria poole ja küsis toolt: "Miseria, kas sa tuled meiega kaasa? Eliza ei küsinud Miserialt meelega, et kas too tuleb meiega Silvani Haldjakivi otsima, sest Mirdaliel rääkis, et see olevat salajane misoon. Pisihaldjas võttis välja oma toidu koti kus sees olid tema lemmikud marjad. Ta küsis teistelt kes üleval olid: "Soovib keegi natuke metsmarju?" Eliz aüritas Miseria vastu viisakas olla, sest ta ei tahtnud tumehaldjale endast valet muljet jätta. Ta ampsas natuke marja ja rääkis Miseriaga: "Miseria, kust sa tuled, et meiega nimadi ootamatult kokku said?"

Miseria silmitses Elizat. "Ma kuulsin, et te lähete ka mägede poole, seega ma läheks koos teiega. Ma tulen... Ma ei tulegi õieti kusagilt. Ma kuulsin juhtumisi teie rääkimist jõe ääres olla ja soovisin teada saada, kes räägivad," vastas Miseria sõbralikult. "Kas ma sain õigesti aru, et teil on keegi kadunud?"

Mõne aja pärast kostus vaikselt haigutust ning Miseria tõusis püsti ja jalutas tagasi teiste juurde. Vähemalt nüüd oli ta end väljamaganud, kuigi see oli vähekese ajaga. Nii oli tüdruk harjunud, ta ei maganud eriti, ta lihtsalt kolas igal pool.
Kui oli istunud tumehaldja kõrvale, vaatas ta pisihaldjat ja kergitas kulmu ning naeratas siis lõpuks. ,,Tere , Miseria olen.."tutvustas ta end pisihaldjale, tehes ühe kummarduse.
,,Kes on kadunud?" küsis ta uudishimulikult ja vaatas korraks Ayanna poole .

Car ohkas. "Head Ööd!" soovis ta Calile ja läks kööki. Köögis oli tema öökull Snow. "Noh pisike..." ütles Car mõttes ja öökull huikas etteheitvalt. "No muidugi, sa ju pole enam eriti pisike või mis?" küsis Car öökullilt naerdes ja pani öökullile küpsiseid, mille peale Snow õnnelikult huikas. "Head jahiõnne sulle!" ütles Car mõttes Beautyle ja läks magama.

Cal ärkas üles ja vaatas läbi akna taevast. Paari tunni pärast tõuseb päike. mõtles ta . Ta proovis jääda magama kuid sellest ei tulnud midagi välja. Siis tõusis ta püsti ja kõndis ukse juurde. Ta vajutas linki ja väljus toast. Ta otsustas teha lossis ühe tiiru. See oli väga uhke loss ... ja kindlasti ka väga vana. Lisas ta endale mõttes. Ta käis kogu lossi ringi ja otsustas siis alla kööki sööma minna. Cal jäi äkitselt ühe akna juures seisma. Juba tungisid esimesed päiksekiired aknast sisse.

Car ringutas ja haigutas siis häälekalt. Ta oli kuidagi uimane. Ta tõusis voodist, tõmbas riidekai uksed lahti ja hakkas vaatama, et mida selga panna. Lõpuks valis ta lihtsa sünge kleidikese ja pani selle selga. Siis pesi ta näo ise ümisedes lõbusat viisijuppi. Ta keksles rõõmsalt kööki ja ta polnud enam põrmugi uimane. Peaks vist Cali üles äratama... mõtles ta. Ah, pole mõtet, las magab rahus niikaua kuni ma hommikusööki teen. otsustas ta siis ja hakkas hubases köögis süüa valmistama.

Miseria heitis pilgu Miseriale. "Keegi pisihaldja sõber," ütles ta teisele Miseriale.

Cal kõndis mööda koridor ja ümises oma lemmikviisi. Ta läks kööki ehmatas kui ta leidis Car'i enda eest. '' Oih , tere hommikust ! '' ütles ta naeratades .

"Tere Hommikust!" ütles Car naeratades ja praadis pannkooke. "Kas sa tahad kirsi- või maasikamoosi?" küsis Car ja pööras ühe pannkoogi parasjagu pannil ümber. [Kuule GMW, sa ennem rääkisid, et "Kas nad tulevad meile järgi?", siis keda sa mõtlesid?]

(Sorry kui ei kirjutand,ma olen maal ja sõbrad külas...)
(aga lugesin läbi)

Liliana ja Meriliin jõutsid suure tamme juurde."Tule siia!",hüüdis Meriliin suure tamme otsa suundudes,Liliana talle järgnemas.
Puu otsas oli õdus pesa mille nurgas istus natuka vana-mootsa kleidiga Meriliini ema.
"Ema!Liliana tuli siia!",hüüdis Meriliin.

Ayanna noogutas murelikul ilmel.
"Ma ei saa sind kuidagi aidata. Meie peame suudnuma mägedesse ning sinu kodust oleme juba üsna kaugel. Kui sa tahad koju minna, pead sa seda ise suutma teha." Viimased sõnad lausus haldjas kurval ning pisut süüdlaslikul toonil.
"Kahjuks ma aidata ei saa."

Miseria silmitses pisihaldjat tähelepanelikult. "Mina oskaksin sind aidata," sõnas ta vaikselt.

[Ma mõtlesin seda , et kas need teised kelle juurde me nüüd lähme kas nemad tulevad meile järgi]

''Ma sooviks maasikamoosi.'' ütles Cal ja istus toolile. Ta vaatas köögis ringi siin oli väga ilus ja puhas. Cal võttis kahvli kätte ja hakkas sööma.

[Aa... Aga kust sa tead, et nad tulevad?]

Car istus Cali vastu. "Mina võtaks kirsimoosi!" lausus Car ja võttis kirsimoosipurgi. "Mis me täna teeme?" küsis ta purki lahti keerates.

Ayanna vaatas Miseria poole. Ilmselt oleks tumehaldjas saanud Eliza tagasi koju saata. Ayannal oli kahju, et ta ise seda teha ei saanud. Ning samas tundis ta ka väikest kurbusekihvatust, mõeldes, et pisihaldjas lahkub.

Miseria vaatas pisihaldja poole, kes polnud veel midagi õelnud. Ta lootis, et Eliza vastab kiirelt, sest ta oli selline, kes muudab enda otsuseid.

Miseria ohkas vaadates pisihaldjat. Kahjuks tema aidata ei osanud, ta ei teadnud pooli kohtigi siit, siia oligi sattunud ta juhuslikult. Vaikselt viimast korda haigutades, vaatas ta lõkkesse.

''Äkki läheks kuskile jalutama . '' Ütles Cal rõõmsalt ja hakkas oma jalgu kõigutama nagu väike laps '' Aga mul on tunne , et siit tuleb mingi seiklus ... ''

Ayanna vaatas taevasse. Päike hakkas just tõusma ning kuldas taeva üle päeva esimeste päikesekiirtega. Ta hüüdis:
"Ärgake üles! Hommik on!"
Kui kogu laager end vaikselt liigutama hakkas, pöördus haldjas Eliza ja Miseria poole.

Mirdaliel tõusis püsti ja vilistas. "Õnneks on mõned vabad kotkad," selgitas ta uuematele. "Nendega me jõudsime siia. Ja koos nendega lähme edasi."

"Tere mina olen Eliza.," tutvustas pisihaldjas end. Ta nägu suundus Miseria poole. Ta vastas talle pisar silmas: "Mul on kahju Ayanna ja teised, et ma ei saa teiega enam koos olla, sest ma pean oma ema Lumina juurde minema. Miseria kuidas sa saaksid mind aidata?" Eliza oli kohutavalt kurb, et ei saanud enam oma sõpradega olla ja mitte kunagi neid enam näha. Ta kallistas kõiki oma sõpru. Eriti veel Ayannat ja Mirdalieli, sest nemad olid Eliza kõige rohkem teinud. ELiza otsustas täna minema hakata kui see võimalik oli, sest ta tahtis Dandy üless leida. Ta mõtles: Söön pisut enne kui minema hakkan.,

[color:24d1="Green"]"Hea mõte! Lähme jah!" hüüatas Car täis suuga. [color:24d1="green"]"Aga kuhu?" ta mälus mõtlikult pannkooki.

''Hmm , äkki läheks Roweli juurde ! Sinna on küll pikk tee , aga me võiksime sinna ju lennata . Ma tahaks hirmasti ujuda !'' lausus Cal ja jäi Car'i vastust ootama.

Miseria vaatas kurba stseeni ja ohkas. ,,Ma loodan, et sa saad ikka korralikult kohale.." lausus haldjas pead kallutades paremale-vasakule. Pisihaldjast oli siiski kahju, väga kahju.

Ayanna äratuse peale avas Gümnastika silmad ja tõusis püsti. Ta kõndis teistest natuke eemale et oma tiibadega mitte kedagi pikkali lüüa ja sirutas end. Siis voltis ta tiivad jälle kokku ning tiris puu oksalt lehti.

Mirdaliel vangutas pead. "Me läbisime kotkaste seljas suure vahemaa. Elizal on pikk maa minna."

"Nõus! Aga millega me lendaks?" küsis Car särades.

''Kas sul siin kuskil kotkaid ei ole? '' Küsis Karin nüüd samuti särades '' Ja me võime sinna ju ööbima ka jääda!''

"Muidugi!" hüüatas Car ja naeratas laialt. "Oota korra!" pomises ta ja jooksis lossi. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, kuldne vile ühes. Ta silmitses seda veidi naeratades ja puhus siis kaks korda. Korraga tuli õudne tuul ja siis ilmusid nähtavale kaks kotkast. Kui nad Cari nägid tervitasid nad teda peanoogutusega ja jõllitasid Cali. Car rääkis neile mõttes kõik ära- alates sellest, et kes on Cal ja lõpetades sellega, et miks nad kotkad kohale kutsusid. "Nii Cal see kotkas on Poynal," ütles ta naeratades ja viipas suurema kotka poole. "Ja see siin on Huljuk." lausus ta ja näitas väiksemale, aga värvilisemale kotkale. "Nad nõustusid meid ära viima." ütles Car ja Cal ja Car ronisid kotkaste selga. "Hoia kõvasti kinni!" hüüdis Car enne õhkutõusmist, ning pärast järgmist tuulekeerist oli neist järele jäänud vaid kaks väikest täppi.

Miseria silmitses pisikest haldjat. "Ma saaksin vaadata sinu heaks, mis olukorras ja kus kadunud isik on. Võibolla sa ei peagi kohe meie seast lahkuma," vastas Miseria naeratades.

Ayanna vaatas huviga Miseriat. Seega too oskas pisut võlukunsti, nagu haldjas ka enne tähele pannud oli. Ilmselt mõtles tüdruk seiramisloitsu? Või midagi muud? Ayanna oli ju väikest viisi võlukunsti õppinud ning oli asjast üsnagu huvitatud.