Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Ayanna istus samuti lõkke äärde ning võttis kotist natuke toitu. Ta pakkus seda teistele ka ning asus oma osa sööma. Talle meeldis lõkketulle vaadata ning seal leekide moodustatud kujundeid otsida. Seal ta nägi koerapead, kuskil nägi midagi, mis nägi välja nagu kriipsujuku. Tüdruk naeratas.

Miseria kondas juba mitmendat tundi järjest edasi. Pea tõstnud, vaatas ta tähti mis taevas sätendasid ja imestas kergelt. ,,Kuidas ma sain kodust nii kaugele ära minna?" ei mõistnud ta oma viga, lootes, et tähed ütlevad vastuse ette. Hüppamisest ja kiirest jooksmisest oli ta samuti ära väsinud ja pealegi oli tal süles must hundikutsikas keda polnud põhimõtteliselt nähagi tema mustade juuste tagant, ainult säravad silmad paistsid välja, mis olid niigi uniselt sulgunud vahepeal.

,,Mis see on?" imestas tüdruk kui nägi eemal tulukest ja kortsutas kulmi. Ta pigistas kutsikat tugevamini vastu rindkere ning astus edasi, ning avastas peagi, et seal on mitu isikut. Ühe käe viinud noa tupe poole, astus ta aeglaselt lähemale, kuni tundis ära inimesed. ,,Kes te olete?" küsis ta kohe kiirelt ja jäi kõiki kordamööda silmitsema, pigistades kutsikat tugevamini vastu rinda.

Kui kõik olid söönud, sõnas Ayanna:
"Te võite magama minna, ma valvan." Vastuväiteid ta kuulda ei võtnud. Haldjad ei pidanud väga palju magama.
Kui teised asusid end magama sättima, sättis haldjas end mugavamalt istuma ning lõkkeümbrust jälgima. Samal ajal keerles ta mõtteis endiselt ema.
Järsku kuulis ta krõpsatust ning ta tõusis tikksirgelt istuma. Hiirvaikselt kuulatas ta ning uuris varje lõkke valgussõõrist väljaspool. Varsti astus varjust välja üks kuju. Kui too lähemale jõudis, leidis Ayanna, et tegu oli haldjaga. Tollel oli ka hundikutsikas süles. Huviga tõusis haldjas püsti. Tüdruku küsimusele vastas Ayanna:
"Mina olen haldjas Ayanna. Aga kes sina oled?"

Miseria silmitses enda liigikaaslast, kuid pidi mainima endamisi, et ta pole kunagi Ayannaks end nimetanud tüdrukut näinud. ,,Mina olen haldjas Miseria," tutvustas ta end,tehes väärilise kummarduse ning viis pilgu teistele ning jäi neid uudishimulikult silmitsema. Vähemalt ta silm veel ei seletanud, on siin haldjaid veel või mitte.

Ayanna ei osanud rohkem midagi öelda. Haldjas tundus olevat tore.
"Kust sa tuled? Ning ehk räägiks haldjakeeles?" küsis ta.

Miseria noogutas vaikselt , paidates siiski närvilist hundikutsikat, kes tema süles rääkivat tüdrukut vaatas, silmad veelgi rohkem läikimas tule peegeldusest. ,,Nümfimetsa teiselt poolt!" vastas ta esimesele küsimusele ning peagi ta noogutas:,,Võime rääkida," vastas ta tüdrukule. ,,Kas ma istet tohin võtta?" küsis ta veel kiirelt, trampides ühelt jalalt teisele, tuletades sellega meelde, et on meeletult väsinud!

"Jah, muidugi," vastas Ayanna, tehes Miseriale enda kõrvale ruumi. "Sa oled ilmselt väsinud."
Haldjas võttis oma koti ning otsis sellest pisut toitu. Ta pakkus seda Miseriale:
"Soovid?"
Ta ei teadnud veel, kas toda haldjat usaldada või mitte, kuid sõbralikkus polnud kunagi liiast. Pealegi, sisetunne ütles Ayannale, et Miseria ei taha halba.

Miseria noogutas ning võttis vaikselt istet ja asetas ettevaatlikult oma unise kutsika maha, kes jäi uudishimulikult Ayannat nuusutama ning tegi katset ka tüdrukule sülle ronida. ,,Ma ei söö liha ... Sa võid seda kutsikale pakkuda.." sosistas tüdruk kutsikat õrnalt silitades ning naeratas jälle leebelt. ,,Kes need teised on?" küsis ta vaadates teiste poole.

[Ayanna ei pakkunudki liha. Ta on ka haldjas.]

Ayanna vastas:
"Siin polegi liha. Mina ka ei kannata liha söömist." Ta asetas toidu Miseria ette.
"Võta. Sa oled kindlasti näljane."
Teiste poole vaadates lausus Ayanna:
"Meid on siin väga palju..."
Ta osutas Mirdalielile: "See on Mirdaliel Tarnalion. See," haldjas osutas Vanirile, "on Vanir, Ar- ei midagi, see on Freia," sõnas ta tüdruku poole osutades, "see on..." Ning nii ta tutvustas oma seltskonda, lobisedes, kuid mitte midagi ohtlikku välja rääkides. Haldjatüdruk hakkas talle aina rohkem meeldima.

Miseria tegi jälle ühe aupakkliku kummarduse nagu oli temal kombeks, kui ta kellegiga tuttavaks saab vms ning viis pilgu siis toidule mis talle ette asetati. ,,Tänan," ütles tüdruk kergelt naeratades ning võttis siis kergelt peotäie marju ja asus vaikselt einestama, olles siiski pisut pingul. Kes olid need võõrad kelle juurde ta sattus? ,,Ayanna tundub väga lahke ja tore olevat, kuid ma ei tea, kas ma tohiksin teda täielikult usaldada? mõtles tüdruk ja vaatas kuidas kutsikas keeras end kerra ja uinus.

Ayanna vastas sõbralikult:
"Võta heaks," ning jäi Miseriat silmitsema. Haldjal olid väga pikad ja ilusad juuksed. Ning tema tumedad silmad olid väga ilusad. Tüdruk tundus usaldusväärne, kuid Ayanna ei julgenud päris kindel olla.
Ta otsustas, et Miseria võib hetkel nende juurde jääda ning hommikul kavatses ta teistega arutada, kas tüdrukut usaldada või ei.
"Kuidas sa kodust nii kaugele sattusid?" päris Ayanna. Nümfimets oli ikkagi üsna kaugel.

Miseria oli lõpetanud linnu puhastamise. Ta pani selle lõkke kohale küpsema ning pöördus karupoja poole. Võtnud ettevaatlikult taimed ära, naeratas ta rõõmsameelselt: Haav oli kadunud. Karupoeg tõusis püsti, nühkis end vastu Miseriat ning kadus metsa. Tüdruk võttis liha lõkke kohalt ära, ning asetas selle ühe põõsa alla. Niimoodi toidab ta ühte salapärast looma, keda ta on ka näinud vilksamisi. Tütarlaps tõusis, kustutas lõkke ning asus mägede poole minekule.

Miseria viis pilgu hundile, kes vaikselt hingas ja vaatas siis jälle Ayannat. ,,Ma eksisin ära ... Mul on tavaks käia alati kusagil metsas ringi ja ma keerasin endale seniks tundmatule rajale.. Tahtes tagasi minna, oli juba pimedaks läinud ning ma eksisin rajalt kõrvale ning sattusingi mingisugusel imekombel siia," vastas Miseria Ayannale haldjakeeles ja silitas õrnalt hundikutsikat.

Miseria oli jõudnud jõe äärde. Ta läks alati mägedesse jõe kõrval kõndides, siis läks aeg nagu kiiremini. Ta tõstis pilgu taevasse ja silmitses esimesi tähti. Ta otsustas jääda sinna samasele, kus ta hetkel oli, kuna ta oli juba kergelt väsinud. Miseria süütas lõkke ning istus selle kõrvale.

"Imelik," arvas Ayanna. "Nümfimets on siit üsna kaugel... Me asume Serechi soo serval." Ta kahtlustas, et see võis olla portaal. Ta oli sellistest asjadest kunagi varem kuulnud. Vist oli ka Kitrena nende juurde sattunud portaali kaudu.
Haldja pilk peatus hundikutsikal. Too oli väga armas ning tundus habras. Ta sirutas käe ning paitas samuti noore kutsika pehmet karva. Huviga küsis ta:
"Kust sa ta leidsid?"

Miseria noogutas imestunult. ,,Serechi soo serval?" oli tüdruk imestunud ning nooutas taaskord, ent aeglasemalt ja peagi viis ta kiirelt pilgu oma hundikutsikale. ,,Me saime temaga tee peal kokku ... ta ütles, et ta on mingil kombel ära eksinud ja hakkas minu järgi kõndima.. Aga ta tundub nii tore ja armas ning ma võtsin ta omale kaaslaseks sellel väikesel jalutuskäigul ... " jutustas Miseria oma loo hundi kohta, kes silmad lahti oli teind ja pea tõstnud, et Ayanna teda veel paidata saaks.

Miseria vaatas taevasse ja pomises midagi. Tema peopesast hakkas valgust kiirgama ning Miseria asetas kiirgava koha maha. Maast kasvas välja üks taim, mille ta kiirelt ära noppis ning vette pani.

"Kuidas sa temaga rääkisid?" tundis Ayanna huvi. "Kas mõtete teel?" Ah, loogiline. Ega muul viisil ei saa loomad rääkida.

Miseria kikitas kõrvu ja kuulatas. Ta kuulis ebamääraseid hääli, kui ei suutnud keelt ega rääkijaid tuvastada. Miseria lülitas end sellest välja ning keskendus maale.

Miseria noogutas kergelt. ,,Ma oskan loomadega rääkida... Igal haldjal on omapärane anne meie klannist ... Minu ema suudab näiteks veega kergelt ümber käia.." vastas tüdruk pead kallutades ning võttis siis taldrikult lõpuks ühe õuna, kui tundis taas, et pole siiski oma nälga kustutanud. Hammustanud õuna, viis ta pilgu Ayannale, oodates, kas tal on veel küsimusi või mitte.

Miseria oli mõned minutid tagasi istunud, kuid pidi jälle tõusma. Teda häirisid need hääled, ta pidi teadma, kellele need kuulusid. Tüdruk kustutas lõkke ning asus häälte suunas kõndima, lootes, et põrkab kellegiga kokku.

Ayanna mõtles hetke ja küsis:
"Mida sa nüüd teha kavatsed? Su kodu on väga kaugel. Kas sa jääd ööseks siia?"

Miseria tõmbas keebi hõlmad koomale, kuna oli veidike jahedamaks läinud. Ta pani koti kindlamalt selga ja alustas jooksmisega, et kiiremini kohale jõuda.

Miseria kehitas vaikides õlgu:,,Kui just lubatakse..." vastas ta vaadates nüüd Ayannale otse silma, ilme vankumatu ning põhimõtteliselt ka emotsioonitu.
,,Ja loomulikult kui ma teile tüli ei tekita," lisas ta veel ning naeratas siis lõpuks lahkelt.

Miseria oli häältele järjest lähemale jõudnud. Lõpuks seisis ta ühe põõsa varjus, tunnistamas paljusid isikuid, kes seal olid. Ta astus põõsa varjust välja ja muigas.

"Ei, meid sa küll ei tülita, meid on siin niigi palju," ja tõi kuuldavale naerupahvaku.
Siis lisas ta juba tõsisemalt:
"Ega sul suurt valikut ei ole, Nümfimets on kaugel ning on juba öö..."
Jälle pidi ta ringi vaatama. Talle tundus, et keegi vaatab teda ning ta uuris pimedust lõkke valgussõõrist väljaspool. Kuid seda polnud tal vaja teha, kuna see keegi astus ise põõsast välja ning muigas. Ayanna tõusis kiirelt püsti ning küsis ettevaatlikult:
"Kes sa oled?"

Miseria naeratas ning viis samuti pilgu põõsale ning tõstis kärmelt noa igaks juhuks välja , olles sekundaarselt püsti. Ettevaatusega jäi ta võõrast silmitsema, kuna Ayanna oli juba esitanud küsimuse, mida ta ise esitada oleks tahtnud. Seega jäi ta lihtsalt ründevalmis ootama.

Kuni võõras vastas, silmitses Ayanna teda. Võõral olid pikad valged juuksed ning tume nahk. Kindlalt tumehaldjas. Igaks juhuks pani haldjas käe mõõgapidemele, siis võttis selle jälle ära. Nii suurt seltskonda ei oleks üks tumehaldjas rünnata julgenud.

OT: Enda arust ma vastanud ei ole...?

[Kuni võõras vastas. ] Muide, meil on selle OT asemel sulud. Mina kasutan nurksulge, kuna vahel teksti sees on mul sulge vaja.

(Keegi polegi ju seda väitnud)

Vanir magas, kuni miski ta äratas. See oli kellegi võõra hääl. Ja tundus, et see kuulus tumehaldjale. Vanir hüppas ruttu püsti ja tõmbas välja oma mõõga. Ta küsis "Kes sa oled?" Kuid kohe nägi ta ka Ayannat, ning mingit teist haldjat, keda Vanir ei tundnud. "Mis siin toimub?", küsis ta üllatunult, ning ka veidi pahuralt. Ta ootas vastuseid, oma roheline mõõk välja sirutatud.

[OT: vahet eriti pole ]

Miseria vaatas võõrast ikka veel ja kortsutas kulmi.Saades aru, et tegu on tumehaldja vms siis otsustas tüdruk, et küsib parem midagi muud. ,,Mis su nimi on?" küsis tüdruk kiirelt ja jäi ka õhku kergelt ahmides vaatama isikule, kes mõõga oli välja võtnud. 'Nüüd hüpatakse kallale?' ei saanud tüdruk aru.

[Ma pole MIDAGI VASTANUD. Vanir, kuidas sa saad õelda, et tumehaldjale, kui ta pole midagi õelnudki?]

Miseria hoidis end tagasi, et mitte naerma pursata. Kõik see ühe tumehaldja pärast? "Ma olen tumehaldjas, Miseria. Kas te tõepoolest kardate mind?" vastas Miseria kergelt naeratades.

(Sellepärast, et nad räägivad veidi teistmoodi. Vähemalt Vaniri arvates)

Miserial vajus suu lahti ning ta vaatas tumehaldjat. ,,Miseria?" küsis tüdruk haldjakeeles ja vaatas ainuüksi nüüd tumehaldjat. Nimekaaslast ta küll poleks oodanud. Umbes nagu kõik ära unustanud, pigistas ta ikkagi nuga käes.

Miseria silmitses haldjaid. Ta ei olnud viisakas, ning ei muutnud keelt, seega vastas ta ikka enda keeles: "Jah, Miseria. On see probleem? Ja mis teie nimed on?" vastas ta naeratades.

Ayanna vaatas tumehaldjat üllatunult.
"Asi on selles, et meil on juba siin üks Miseria," selgitas ta. "Ning lihtsalt tavalised ettevaatusabinõud. Praegusel ajal pole kusagil ohutu. Muuseas, mina olen Ayanna," tutvustas haldjas end.

Miseria tegi ühe kummarduse taaskord nagu oli kombeks ning muigas kergelt. ,,Olen Miseria," lausus ta omaltpoolt ning viis pilgu Ayannale ja pani noa tagasi tuppe ja võttis istet.

Miseria pilk libises kohe sellele, kes temalt uskumatult küsis, et kas ikka Miseria. Ta oletas, et ka tema on Miseria. "Ah nii. Mind te ei pea kartma. Meeldiv tutvuda, Ayanna ja... Miseria," ütles Miseria, käsi ikka mõõgapidemel.

Ayanna turtsatas tahtmatult. Kahe samanimelise kohtumine tegi talle nalja. Nende nägudel oli selline imestunud ilme.
"Igatahes, kas sa soovid meie juurde tulla?" päris Ayanna. Teda häiris natuke see, kui erinevalt koheldi haldjat ja tumehaldjat, kui nood lõkke äärde ilmusid.
"Sa oled kindlasti näljane ning öö tuleb jahe."

Miseria muigas kergelt, kuuldes Ayanna turtsatust ja võttis veel ühe õuna ja vaatas poissi, kelle käes mõõk oli . ,,Ehk paneksid sa selle maha, muidu jääb mulje, et sa ähvardad..." palus tüdruk hammustades õunalt ühe suure tüki.

"Ma arvan, et see oli kõigest ettevaatusabinõu," vastas Ayanna pisut kaitsvalt, kuigi ise poleks ta seda endale tunnistanud. Ta vaatas Vaniri poole. Ta polnud ikka endale teadvustanud, kui õnnelik ta oli, et ta tagasi oli.

Miseria silmitses Ayannat ning võttis käe mõõgapidemelt maha. "Kui ma tohin, siis ma jääksin siia," vastas ta ettevaatlikult.

"Vabandust, ma ei saa tumehaldjakeelest eriti aru," vastas Ayanna leebelt. Ta tundis sellest keelest vaid elementaarseid väljendeid.
"Äkki pöörduks inimkeele juurde?"

Mirdaliel tõusis ühe puu vastas istukile. "Mina olen Mirdaliel Tarnalion," ütles ta tumehaldja enda emakeeles. "Meie reisiseltskond suureneb üha," jätkas ta. "Sina oled juba kolmas tumehaldjas."

Miseria viis pilgu tüdrukule, kes rääkis . Miseria sai sellest vaevalt aru, kuna oli natuke õppinud tumehaldjate keele.,,Loodan siiski, et teil midagi selle vastu ei ole, kui reisiseltskond suurenenud on? ," küsis tüdruk tähelepanelikult end Mirdalieliks nimetanud tüdrukut.

[Emm, Mirdaliel on ligi tuhat aastat vana. ]

Ayanna jäi teisi tähelepanelikult silmitsema. Seltskonna ja uute vahel valitsesid ikka veel mõningased pinged. Järsku tuli Ayannale meelde, et Vanir ja Mirdaliel ei tea veel haldjas-Miseriat.
"See on Miseria," tutvustas haldjas oma vastset sõpra.
"Nii et meil on kaks Miseriat," lisas ta naeratades.

Miseria tegi kerge kummarduse, kuigi väsimus enam nii sügavat kummardust ei lubanud . Ohanud kergelt , viis ta pilgu unisena taevasse. ,,Keegi peab siin öösel vahti?" küsis neidis vaikselt, hoides pilku tähtedel.

"Mina," vastas Ayanna. "Seda ma tegingi, kuni sina siia tulid." Ta viipas tumehaldja lõkke juurde ning pakkus talle süüa.
"Vabandust, et liha ei ole," lisas ta leebelt naeratades. Seejärel istus ta oma vanale kohale tagasi ning võttis teki jalgadele peale.

Miseria viis pilgu Ayannale ning noogutas seejärel. ,,Hmm ... Ega teil pole midagi selle vastu, kui ma magama jääksin? Võid mind äratada kui tahad magada.." küsis haldjas ja tegi samas ka ühe sõbraliku pakkumise tüdrukule.