Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Galeran jõudis kohta , mis oli teistest veidi eraldunud . Seal kasvasid jämedad puud ja tundud , et see oli kõige parem paik , kus üksi olla . Tüdruk tundis ennast väsinuna ja enesetunne läks järjest halvemaks . Varsti hakkas päike loojuma ja ümbrusesse tekkisid tumedad varjud .
Varsti hakkabki, mõtles tüdruk kurvalt .

"Aitäh." sõnas Gümnastika ja tõusis
õhku. Gümnastika andis Ayannale natuke enda energiat. Nad suundusid
teiste poole kui Gümnastika tundis oma meeltes võõra puudutust. Ta
üritas küll võõrale vastu hakkata aga too oli väga tugev. Gümnastika
ütles kiiresti Ayannale: "Keegi ründab mu meeli."
See oli aga viga. Ründaja pääses ta meeltesse. Gümnastika oleks tahtnud
kõike võõra eest varjata aga ta teadis et seda ta ei suuda. Nii et ta
varjas ainult kolm asja. Cloudhaweni asukoha, kõik mis ta Silvani kivi
kohta teadis ja Vaniri päritolu.Siis aga märkas Gümnastika midagi mida
oli raske märgata aga siiski võimalik. Nimelt võõras oli võtnd kõik
kaitsekilbid oma meelte ümbert et Gümnastika meeli saaks ta paremini
uurida. Gümnastika peas võttis kuju plaan. Ka seda varjas ta võõra
eest. Nad olid teistele juba väga lähedal. Samuti lendasid nad üpris
madalalalt. Gümnastika ütles Ayannale kiiresti: "Hüppa enne kukkumist."
Järgmisel hetkel lasi Gümnastika oma keha lõdvaks ja hakkas sekundeid
lugema. Kui nad olid kahe meetri kõrgusel maast hüüatas Gümnastika
Ayannale: "Hüppa!" Siis ründas ta
võõrast ja suunas kogu oma valu maaga kokku puutumise hetkel temale. Ta
kuulis veel vaid karjatust ja kaotas siis teadvuse.

Orkid juba magasid,aga Myrthel ootas,et olla kindel,et nad midagi ei kuule,ja hakkas ennast,siis köite vahel puu tahapoole libistama. Peagi oli ta juba puu teisel pool ja hakkas seal oleva sõlme poole sõrmi painutma. Ainult natukene veel...

Ayanna oli üsna vapustatud, kui kuulis Gümnastikalt seda. Ta ei saanud kuidagi aidata, kaitsmine oli Gümnastika enda töö. Haldjas lootis, et see õnnestub. Muidu on vaenlasele varsti kõik teada... Kui Gümnastika käskis Ayannal hüpata, ei saanud haldjas pegasuse kavatsustest aru, enne, kui oli liiga hilja. Ta suutis Gümnastika kukkumist võluväel pisut pehmendada, lüües ise pea vastu kivi. Kui tal pööritus üle läks ja ta sai jälle selgelt mõelda, oli ta üsna kindel, et pegasus oli ikkagi viga saanud. Ta põlvitas Gümnastika kõrvale ja asetas käed pegasuse seljale. Ta uuris vigastusi ja pidi tõdema, et praeguse seisuga ta neid ravitseda ei suuda. Ta sõnas mõtete teel Mirdalielile:
"Me oleme kuskil mäe idaküljel. Gümnastika meeli rünnati ja ta sai viga. Mul pole piisavalt väge, et teda aidata ning ehk pole ka piisavalt oskusi. Ma ei oska midagi teha."
Ta jäi ettevaatlikult metsa silmitsema, olles valmis midagi tegema.
See tuli väga järsku. Ka tema meeli rünnati. Õnneks seda tehti kauge maa tagant, nii et see ei olnud nii lihtne. Ta üritas ehitada oma mõtete ümber kaitse, et võõras ei saaks sellest läbi tungida, kuid too oli liiga tugev... Haldjas märkas samal ajal, et põõsastest väljusid orkid, mõõgad käes. Ta oli umbseisus. Kui ta oleks end ja Gümnastikat kaitsnud, oleks tema mõtetesse tungitud. Kui ta oleks mõtteid edasi kaitsnud, oleks ta lihtsalt maha notitud. Talle ei jäänud mingit võimalust... Ta tõusis püsti ja saatis orkide poole võimsa löögikäskluse, mille tõttu kõik ründajad kukkusid. Seejärel pidi haldjas kurnatusest peaaegu kokku kukkuma ja võõras oli tema meeltes. Ta üritas kaitsta, mida kaitsta andis, kuid mingil hetkel leidis võõras informatsiooni tema seltskonna kohta. Ayanna oli meeleheitel ja üritas maha suruda kolme viimast asja, mis tal oli õnnestunud varjata: Cloudhaweni asupaik, Haldjakivi otsing ja fakt, et Evanna oli tema ema. Kuid ühel hetkel vajus ta lihtsalt kurnatusest kokku ja võõras sai kõik teada. Haldja viimane mõte oli, et Vanir oli ohus.

Gümnastika ärkas hiljem ja vaatas rigi. Ta nägi hägusasti ja sattus segadusse. Gümnastika peas keerlesid mälestused. Ta üritas püsti tõusta aga ta keha oli kohutavalt valus ja kange. Ta tõi kuuldavale hädise valu hirnatuse. Tal ei olnud peaaegu üldse jõudu. Ta nägi Ayannat. Gümnastika lasi oma peal maha prantsatada. Siis hakkas ta Vaniri meelt otsima. Tal ei läinud sellega kaua ja ta ütles nii palju kui suutis ja see kõlas hädiselt: "Vanir!... Ayanna... Mu meeli rünn... Ma ei tea... Me vajame abi..." Rohkem ta ei suutnud. Ta lasi ühendusest lahti ja jäi sinna lihtsalt lamama. Ta valud piinasid teda. Sel hetkel ootas ta surma.

Vahepeal oli Frea segaduses pealt vaadanud, ent nüüd pureleti temagi peas. Freia aga ei osanud oma meeli kaitsta. Ringiuurimine tekitas kohutava peavalu ja lõpuks kukkus ta kokku.

[Kuidas ta nägema pidi? Te pole meid veel näinudki.]

(TEISI)

[Sorry, mulm ei tulnud meelde.]

(Üts kama kats.)

Miseria tõusis püsti, kui keegi tema meeltesse üritas saada. Tõmmanud mõõga tupest, hakkas ta taju järgi minema sinna, kus ta arvas, et Ayanna ja Gümnastika on. Mõne minuti pärast nägi ta Ayannat ning Gümnastikat, kes orkide poolt ümber piiratud olid. Tüdruk varjus puu taha ning kaitses enda meeli, kuna tundis, et jälle tuli see puuriv tunne.

Freia üritas ikka võidelda, mkuid asjatult. See tungija kooris kogu informatsiooni välja: elamine Selwynis, Ler, Haldjakivi, Cloudhawen, plaan Ler päästa ja kõik muu.

Öö lähenes ähvardava kiirusega . Varsti läkski pimedaks . Öö oli pilvine . Järsku liikusid tumedad pilved veidi ja lasksid kuul paista . Galeran tundis meeletut valu . Tüdruk langes põlvili hoides kätega oma peast . Ta tundis , et ta kasvab suuremaks , kehakuju muutub ja kihvad kasvavad meeletu kiirusega . Tüdruku riided rebenesid ja ta keha kattis karv . Veel hetk ja ta oligi terve muundumise läbi teinud .

Vahepeal tundis Freia midagi imelikku. Ta keha kiheles. Taibates, mis tomib, üritas ta end püsti ajada. Enamvähemedukas katse lõppes sellega, et mõne hetke pärast oli Freia juba kaugel. Muundununa. Sinisena. Libahundina.

OT: Pidin. Muodu oleks imelik et üks libahunt muutub ja teine mitte.

Vanir kuulis Gümnastikat, ning hüüdis mõtetes"Ma tulen", ning hakkas kiirelt sinna jooksma, kus Gümnastika, ning Ayanna pidid olema. Teel oli ka Miseria, kellest Vanir mööda jooksis, kuna tundus, et miski pole korras. Lõpuks ta nägigi Ayannat ja Gümnastikat, ning palju orke. Vanir urises vihast, ning tormas orkide salga juurde. Ta sõnas Kvaistr , ning ta mõõk hakkas veel heledamalt ja rohekamalt hõõguma. Vanir muudkui tappis ja tappis orke. Ta ise sai ka kõvasti haavata, ning varsti ta veritses igalt pool, kuid ta ei andnud alla. Miski hakkas tema mõtteid lugema, kuid Vanir lõi ta korraks tagasi. Vanir taganes Ayanna ja Gümnastika poole, mõõk veel välkumas ja orke tapmas. Siis rünnati uuesti ja tugevamalt ta meeli, ning Vanir prantsatas maha. Ta küll tõusis püsti, ning tappis viimased orkid, kes seal olid, kuid siis ta langes uuesti. Tema meeli uuristati, ning ta oleks varsti alla andnud, kuid Vanir nägi mäeharjal üht kogu. See oli väga kaugel ja ta ei saanud aru, kes see oli. Lõpuks ennem kaotamist võttis Vanir vibu, ning lasi noole selle kogu poole. Nool lendas võlujõuga kaugemale, ning tabas kogu õlga. See taandus Vaniri mõtetest. Vanir küll teadis, et too ei saanud surma, vaid ehmus veidi. Vastne kuningas roomas jõetult Ayanna poole, korrates mõtetes, et oleks ometi haldjas elus. Ta vajus Ayanna kõrvale maha ja ta minestas.

Gümnastika tajus ühel hetkel kõike. Orke, Ayanna seisundit ja köisi mida talle ümber üritati panna ja...Vaniri. Ta üüritas ka võidelda aga ei suutnud. Ta nägi Vaniri teadvuse kaotamas ja tõusis siis püsti. Ta lonkas kolmel jalal Vaniri juurde ja müksas teda. Vanir ei reageerinud. Gümnastika märkas miseriat ja ütles: "Aita nad mulle selga.Ma...loodetavasti... jõuan neid tassida." Ta pidi seda tegema. Ta pidi jaksama. Gümnastika heitis end nende kõrvale.

"Tulge!" hüüdis Mirdaliel. Ta oli libahundiks muundunud. Ka tema meeli rünnati ja ta mõtles pingsalt: Kivimüür, kivimüür. Ta lendas koos Serenaga Ayanna, Gümnastika ja Vaniri juurde. Malibraele pole veel teada antud, vilksas tema meeltest. Meie ainus lootus on kõik siin olijad hävitada. Jah, hävitada! Haldjas asus orkidega võitlema, hüüdes samal ajal teistele: "Hoolitsege nende eest!" Tarnalion läks raevukalt pealetungile ja mõne aja pärast oli kolm tosinat orki hävitatud. Ta asus ala meeltega läbi kammima. Tosin orki. Nende juures! Haldjas tormas nende juurde ja lasi kaks orki surnuks, kes üritasid Gümnastikale köisi ümber panna. Ühel kogul oli nool õlas. Tema oligi need rünnakud teinud. Kiire liigutus, mõni hetk ja too oli surnud.

Miseria aitas Vaniri ja Ayanna murelikult Gümnastikale selga. "Oled sa kindel, et jõuad neid kanda? Sellises seisundis?" küsis tüdruk Gümnastikalt meeltes.

"Pole vaja," ütles Mirdaliel. "Mõned vabad kotkad on ka."

Gümnastika ütles: "'Okei, sa võid Vaniri kotka selga panna" Ta lasi teistel Vaniri kotka selga tõsta. Gümnastika sai vaevaliselt püsti ja alustas galoppiga. Ta tegi seda vaid kolme jalaga(mis on vägagi võimalik). Gümnastika tegi kiire hüppe ja tõusis vaevaliselt õhku. Ta lootis kõigest väest et Ayanna on elus. Gümnastika silma tekkis pisar mis voolas mööda tema nägu. Ta pani silmad kinni.

[Appi! Mai saa ju mängida, kui GMW üldse vastu ei kribla... Kas keegi teab temas midagi???]

[Ayanna tappis nad kõik juba löögikäsklusega ära, sellepärast ta minestaski! Aga ok, teeme, et neid tuli juurde.]

Ayanna ärkas. Tema esimene mõte oli, et ta rapub üles-alla, üles-alla, üles-alla... Muidugi. Ma lendan, taipas ta. Aga kuidas? tekkis järgmine probleem. Ehk tuleks silmad lahti teha. Haldjas pingutas ja avas silmad. Ta nägi enda all musta pegasust ja kõik oli hetkega tagasi. Talle tuli meelde, kus nad olid, miks nad siin olid ja... Ayannale tuli meelde võõras meeltelugeja. Ta sai teada! mõtles tüdruk ahastades ja oli hetkega virge. See on kõik minu süü... Tegelikult oli ta teinud seda Gümnastika pärast, kuid see ei mahtunud hetkel tema mõtteisse. Tema ainus mõte oli meeltelugeja tappa, tappa, tappa...
Ta üritas selga püsti tõsta. Alguses oli see liiga raske ja mitu korda ebaõnnestus. Viimaks saatis teda edu ja ta tõusis istuli.
Haldjas vaatas ringi. Ta märkas kauget kuju, ilmselt just sedasama võõrast võlurit. Ta võttis seljalt mõtlemata nooletupe, pani noole nöörile, sihtis ja lasi. Nool lendas täpselt kauge kogu poole ning too oli seljaga. Kuid nool põrkas mehe kilbilt tagasi. Kui see ikka oli mees. Muidugi! Ayannal oli ikka veel pea uimane, kuid ta sai aru, et mees oli end võlukunstiga kaitsnud.
"Gümnastika! Pööra tagasi!" hüüdis haldjas toonil, mis ei lasknud tema kavatsustes kahelda.
Ta asetas noole uuesti nöörile. Ta sihtis täpselt selja tagant kuju südame poole. Kui ta noole tininal vibunöörilt lahti lasi, koondas ta kokku oma viimased väeriismed ja enne mehe kilbile põrkumist andis ta noolele võlukunstijõu. See murdis kilbist läbi... ja tungis kuju südamesse. Kuid Ayanna oli kulutanud liiga palju väge... Liiga palju... Liiga palju... Liiga palju...

[Ei, surnud ta ei ole.]

Trunks nägi et uus haldjas on tulnud ja ütles"Mida rohkem meid on seda kiiremini meil peaks minema."

Gümnastika pööras vaevaliselt ringi. Kui nad tagasi pöörasid tuli talle midagi meelde ja ta ütles Ayannale: " Võlur võis kellegilt Cloudhaweni kohta teada saada. Me peaks Pilvekuningannale kotka saatma et see talle ütleks et trepp tuleks hävitada. See võlur võis anda info uba kellegile edasi ja kui Malibrae teada saab siis saadab ta oma väed Cloudhawisse."

[Marie - ma hakkan vähem kirjutama. Mu käe luu on murdunud ja mul on halb kirjutada.]

Vanir tundis ennast imelikult, ning ta ärkas. Ta oli üleni verega koos, ning kõik ta kohad valutasid. Ta ainuke mõte oli, et kas Ayanna on elus. Vanir sai aru, et ta lendab kotka seljas. Ta vaatas ringi ja nägi Gümnastikat lendamas, seljas teadvusetu Ayanna. Vanirile tuli esimest korda peale hirm, sest ta arvas, et haldjas on surnud. Ta üritas Gümnastikaga ühendust võtta "Gümnastika, kuidas sul ja Ayannal on?" suutis Vanir vaikselt edastada.

[Ongi murdunud? Ma läksin just siis õue, kui sina olid läinud ja siis kõik jooksid vastu ja hakkasid korraga sädistama, mis juhtunud oli. Kahju ]

[Ning Ayanna ei saanud vastata...]

Ayanna kõndis päikesepaistelisel aasal. Linnud laulsid ja haldjale oli kuulda isegi lillede kasvamise häält. Ta ei teadnud, kuidas ta sinna sai, kuid see aas tundus olevat kõige enesestmõistetavam asi siin ilmas ja varasemad sündmused nagu unenägu.
Järsku kõik hääled lakkasid. Linnud ei laulnud enam ning tundus, et kõik on peatunud. Ayanna vaatas ringi. Ta nägi kedagi aasa serval. See oli musta keepi mässitud kogu, kes irvitas. Tegelikult oli ta nägu kapuutsiga kaetud, kuid Ayanna tunnetas Malibrae õelat rõõmu. Jah, see oli Malibrae. Haldjas teadis seda, kuigi ta ei teadnud, kuidas. Kuid see polnud oluline.
"Me kohtume taas," sõnas kogu verdtarretava häälega. "Kas sa tõesti arvad, et sina ja su hädine seltskond suudate mind võita?"
Ayanna jäi rahulikuks ega vastanud.
"Kas sa tõesti arvad, et sa oled minust kavalam?Sa suutsid tappa ühe mu Ar'zakidest, kuid neid on veel ja te ei saa neist jagu!"
Malibrae lasi kuuldavale naeru, õela kõkutuse, mis oleks Ayannal kuklakarvad püsti tõstnud. Kuid millegipärast ei tundnud haldjas hirmu. Mitte enda pärast.
"SURE!" hüüdis Malibrae ja unenägu kadus.
Ayanna ärkas hingeldades.

[Ma kasutasin Marooni, kuna see polnud otseselt mingi keel, mida maa peal räägitakse.]

[On jah. Vastik on magada. Õnneks aga vasak käsi. Kirjutada saan ma ikkagi. Ainus probleem on ratsutamine ja viiul. Ja ega teatri ringiga parem pole. Muidu ma lähen Veskasse niisama hobuseid vaatama. Aga igas halvas on natuke head. Nt. Ma ei pea kehkasse ja ujumisse minema. Muidu Chicot ei julge ka kaissu võtta. ]

Gümnastika vastas Vanirile: "Minuga on korras aga Ayaanna suhtes ma ei tea." Korraga Gümnastika tundis oma selja peale hingamist. Ta üritas taha vaadata ja nägi Ayannat. Gümnastika andis oma energiat Ayannale kuna teadis kui palju oli Ayanna seda kulutanud. Selle möödudes hakkas ta esijalg valutama. Ta oleks tahtnud valjust valust hirnuda aga ta hoidis end tagasi.

Mirdaliel vaatas kaastundlikult Ayannat. Haldjas saatis ühe kotka pilvekuningannale sõnumit viima. "Ütle, et orkid on trepi asukoha teada saanud. Palu tal see "üles tõsta"."

"Hea, et sinuga kõik korras on" vastas Vanir Ayanna pärast muret tundes, kuid ta nägi, et Ayanna ärkas. Vanir tundis sõnulkirjeldamatult rõõmu, kuid ta ei hakanud Ayannaga ühendust võtma, arvates, et haldjas on veel nõrk ja ei saa vastata. Vanir tundis, et ta mõned haavad olid mürgitatud, ning ta minestas uuesti.

"Teil on üsna halb olla," ütles Mirdaliel murelikult. "Peatume mõne mäe juures. Siis saate te puhata ja haavu ravida. Samas näeme ka, kui orkid tulevad."

[Emma, kas sa said mu PM-i ikka kätte?]

Imelikul kombel Ayannal seekord pea ei pööritanud. Ta vaatas ringi ja uuris pisut olukorda. Midagi head see ei tõotanud. Ma pean olema tugev. Ta oli ikka veel enda peale vihane. Ja väga kurb. Ta lootis, et Cloudhaweniga midagi ei juhtu. Õnneks on Pilvekuninganna väga tugev. Ja nüüd Malibrae ilmselgelt teadis nende ettevõtmisest... Ning loomulikult tegi kõik selleks, et neid peatada. Mõte sellest, et nad peavad Haldjakivi taga ajama, endal Malibrae teenrid kannul, tekitas haldjale külmavärina. Ning me võime Malibrae otse õigetele jälgedele juhtida! tema jälitab meid, me arvame, et kõik on korras ning siis, kui me Kivi leidma hakkame, tullakse ja tapetakse meid ning viiakse Kivi Malibraele!See mõte tegi haldja üsna ärevaks ning ta otsustas võimalikult kiiresti ja märkamatult Kivini minna. Aga kuidas seda teha nii suure seltskonnaga?
Vaniri minestamine tõi haldja reaalsusesse tagasi ja ta avastas, et nad on maapinnal. Vanir oli kotka seljas teadvuse kaotanud ning haldjas hõikas kotkale mõtetes:
"Maandu!"
Kotkas laskus alla tema kõrvale ja haldjas tõstis poisi pool võlujõul, pool käsitsi maha. Ta asetas käed Vaniri otsaette ja uuris tema keha. Ta oli mürgitatud.
"Mirdaliel!" hüüdis ta mõtetes. "Kas Pilvekuninganna vastumürk on sinu käes? Vaniri haavad on mürgitatud." Oodates haldja vastust, tõusis Ayanna püsti ja kõndis lahingupaiga poole. Alguses ta küll tuikus väheke, kuid mida kaugemale, seda kindlamini asi läks.
Kõik orkid olid tapetud. Kuid mitte seda ei läinud haldjas uurima. Ta kõndis justkui hüpnoosis sealt mööda sinna künkale, millel oli seisnud salapärane võõras võlukunstikasutaja - Ar'zak, nagu Malibrae neid nimetas. Kuid seal ei olnud midagi, kuigi Ayanna käis kogu künka ja selle ümbruse läbi. Laip oli lihtsalt haihtunud.
Jõudes tagasi Vaniri juurde, oli haldjas jälle üsna kurnatud. Kuid ta aju töötas paaniliselt, üritades midagi välja mõelda. Enne oli neil olnud siht: jõuda mägedesse. Kuid kuhu nüüd?

[Ma ei saa mitte midagi aru mis toimub siin mängus]

[Ma usun jah, et sellest on üsna keeruline aru saada. Siin on meie eelnevate sündmuste kirjeldus, keri allapoole ja loe.]

Harry Potter kirjutas:

[Emma, kas sa said mu PM-i ikka kätte?]

[Missugust sa mõtled?]

Mirdaliel maandus samuti. Haldjas asus haavi vaatama ja ohkas kergendatult. "See pole nii tugev, et ta surma saaks Aga ta on piirimail. Cloudhaweni vett pole samuti vaja, see on üsna nõrk mürk. Aga ta vajab puhkust." Haldjas võttis ühe veelähkri, pani selles oleva vee keema ja pudistas sinna mõned taimed. Mirdaliel tõstis Vaniri pea ettevaatlikult üles ja kallas talle natuke äsjatehtud segu. Ta andis inimesele veidi energiat. "Ärka!"

[Mul on selline küsimus et kus teised on ma olen seal kus orkidega võideldi.]

[To Emma: Eee... Viimast. Vist.]

[To Xboy: Ei tea... Ilmselt mujal. Kuskil lähedal. Muidu, meie oleme paarisaja meetri kaugusel vist.]

Ayanna jälgis murelikul pilgul Mirdalieli. Ta lootis, et Vaniriga saab kõik korda. Kui Vanir ärkas, ohkas haldjas kergendusest ja vaatas Gümnastikat.
"Ka tema sai viga... Mul pole praegu piisavalt väge. Kas sa saad teda aidata?" küsis haldjas vastumeelselt. Talle ei meeldinud niiviisi abi küsida, aga ta tegi seda Gümnastika pärast.
Ta jõudis tagasi sinna, kus ta mõtted ennist jõlkusid.
"See, et Malibrae nüüd teab... See on minu süü," ütles ta, olles äärepealt nutu äärel. "See võõras meeltelugeja ründas ja ma olin isegi liiga nõrk. Ma üritasin oma meeli kaitsta, kuid siis tulid puude vahelt orkid... ja kahele asjale korraga keskenduda ei saa... Aga nad oleksid Gümnastika ära tapnud! Ma siis tõrjusin nad löögikäsklusega ja võõras jõudis mu meeltesse. Ma ei suutnud vastu panna ja ta sai kõik teada! Ilmselt ta edastas teated Malibraele," lõpetas haldjas kibedalt, olles enda peale vihane.

[Seda, mis sa edasi teha kavatsed? Jah.]

"Pole midagi," rahustas Mirdaliel teist haldjat. "Ma olen näinud sinust kogenenumaid ja targemaid, kes on samuti meelterünnaku ohvriks langenud." Ta läks Gümnastika juurde ja vaatas tema jalga ja vangutas pead. Haldjas pani enda käe pegasuse seljale ja kandis talle veidi energiat. "Sa pead seda paar päeva ettevaatlikult kasutama. Pegasused paranevad kiiresti."

Trunks oli Orkidega võitlusest ümber kukkunud kuna ta polnud varem kuinagi niipaljudega võidelnud.Kui ta püsti tõusis sai ta aru et ta on üksi ja hakkas püsti tõusma ja ta vasak käsi tegi niipalju haiget et ta hakkas kohe karjuma:"Appi! Kas keegi kuuleb mind! Appi!."

Vanir ärkas, ning tänas Mirdalielit, kuid äkki ta kuulis appihüüet, ning Vanir hüppas kärmelt püsti, tehes endale tohutut valu ja komberdas orkide poole, ning nägi seal väga noort haldjast, kes hoidis oma vasakut kätt kinni ja oli pikali kukkunud. Üks ork hakkas talle juba surmahoopi andma, kuid Vaniri roheline mõõk oli juba orki pea kehast eemaldanud. Ta vehkles, tappes palju orke, ning kasutas ka õrnalt võluväge, kuini kõik orkid olid platsilt tapetud. Üks jooksis veel minema, kuid Vanir peatas ta oma vibu ja noolega. Vanir oli veel mõned uued haavad saanud. Ta ulatas noorele haldjale käe, ning tõmbas ta püsti küsides talt valulikult "Mis su nimi on?"

Hunt müttas hullununa puude vahel, otsides saaki . Hunt jooksis uudishimulikult eemalt paistvate tulede poole . Ta nägi eemalt pisikest kogu . Ta tundis kontrollimatut isu vere järgi . Hunt tormas väikese lapse juurde , kuid samal ajal astus üks mees lähedalt asuvast majast välja . Mees võttis vibu oma õlalt ja karjus nii, et kogu ümbrus oli üleval . Hunt üritas põgeneda, kuid jäi hiljaks . Ta sai ühe käppa ja teise selga . Hunt hüppas nii kiiresti, kui sai eemale . Hunt hakk´as end verekaotusest uimasena tundma . Ta läks nii kaugele, kui sai ja ühel hetkel ta kukkus maha ning lihtsalt kaotas teadvuse .

Ayanna üritas Vaniri takistada.
"Sa oled veel liiga nõrk, sa..." Ta peatus. Vanir oli juba puude vahele kadunud. Küll ta on ikka kangekaelne, mõtles haldjas lõbustatult.
Varsti ilmus Vanir puude vahelt nähtavale, kaasas nooruke haldjas. Ayanna oli teda lahinguväljal vaevalt tähele pannud, kuid kahtlemata võitles too oma vanuse kohta väga hästi. Ning ta on ka üsna vapper, leidis Ayanna.
Ta jäi murelikult mõtisklema.

Mirdaliel kõndis Vanirile vihaselt vastu. "Mida sa teed? Sa oleksid äärepealt surnud, niipea, kui ärkad, tormad jälle orkidega võitlema! Einoh, midagi niisugust pole ma varem näinud. Ja kes tema on?" küsis ta.

Ayanna kihistas naerda.
"Vanir! Miks sa niimoodi teed?" küsis ta naeru tagasi hoides.
"Ma oleksin võinud ise minna," ütles ta, üritades tõsist nägu teha, kuid tema näol hõljus ikka naseratusevine.

[Ma ise ka itsitan. ]


"Kõik need üheksa sajandit, mil mina lahingutes olen käinud, pole ma midagi niisugust näinud," jätkas Mirdaliel. "Noh, mõned tuulepead küll, aga mitte kuningas! Mis see's olgu! Luba, et sa ei tee enam kunagi nii!"

Vanir ütles Trunksile "Ma olen Vanir ja ma ei suuda praegu su haava ravida". Nad jõudsid teiste juurde, ning Vanir oli väga kohmetunud, öeldes Ayannale ja Mirdalielile "Ma pidin minema, ma kuulsin appikarjet" lausus ta vaikselt, lisades veel Mirdalielile "Ma ei saa seda lubada. Kui veel keegi hädas oleks, siis ma läheks ikka sellises seisus appi." ütles ta ja vaatas Ayannale otsa. Vanir mõtles natuke ja ütles "See on siin Trunks. Ta võitles orkidega, kuid ta sai haava vasakusse kätte" lõpetas Vanir ikka veel Ayannale otsa vaadates.

"Aga Vanir, mina oleksin saanud appi minna. Kas sa arvad, et ma ei oleks hakkama saanud?" küsis Ayanna poisile silma vaadates.
"Pealegi, sa oled Ardamirieli uus kuningas ning paljudele ainus lootus. Kui sa lihtsalt ühe appikarje pärast end surma saadad, oled kaotanud rohkem kui oleksid võitnud appi minnes."

"Ma ei taha, et sa oleks vigastada, või veel hullem surma saanud. Ennem mina, kui sina." Vanir ütles kiiresti vastu, mis ta mõttes oli. Ta mõtles veel veidi ja lausus siis "Mis kuningas see on, kes abivajajaid ei aita" Ta vaatas ikka veel Ayannale otsa.