Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Mirdaliel oigas. "Selle koha pealt on sul veel palju õppida. Sinu suguvõsa valitseb Ardamirieli. Kui sa oleksid surnud, oleks hävinud otseliin. See oleks Ardamirieli põhjalikult muutnud. See on lihtsalt..." haldjas otsis sõnu. "...rumal. Praeguses olukorras sa lihtsalt e i saa seda teha. Ma tean, et sa üritad, kuid palun katsu end tagasi hoida. Ja kes tema on? Sa pole mulle ikka veel tema nime öelnud."

Mirdaliel vaatas tema kätt ja ohkas. "Verejooks tuleb ruttu peatada. Mina kulutasin enne minimaalselt energiat. Kuid siis ma ravitsesin Gümnastikat ja Vaniri. Kui ma niimoodi enda väge kõikidele laiali jagan, ei jää varsti enam midagi järgi." Haldjas ravis haava võluväega, kuid käele jäi sellest kergelt punetav arm. "See kaob ära, aga sa pead selle käega ettevaatlik olema, muidu tuleb haav uuesti lahti."

OT: Ühh. Ma ei saanud sisse vahepeal. Mis siin toimub???

(Loe ju!)

(Juuba loeen )

Eliza lendas kurvalt Clarya poole. Ta vaatas jänest mureliku näoga. Clarya sai aru, et tüdrukul on mingi probleem. Ta küsis: "Eliza, mis mureks? Kas saabusin valel ajal?" "Asi.. asi... asi on selles, et... Ma ei tea kuidas sulle seda öelda." Eliza puhkes nutma. Clarya muutus samuti kurvaks kui nägi Elizat nutmas. "Eliza räägi ometi! Jagatud mure on poole väiksem." "Isane linnuke... ta on.. surnud." "Mida? Surnud? Oled sa kindel, et midagi enam teha ei saa?" Pisihaldjas noogutas jänesele. Claryal voolas pisar üle põse. Ta sõnas nuttes: "See ei saa... lihtsalt ei saa tõsi olla." "Ma ise ka ei usu seda." "Appikene. Kus linnud ise on?" "Isane lamab lehepeal ja emane tahtis lihtsalt üksi olla." "Ma tõin vett. Äkki see aitab? Võiks vähemalt proovida!" "Olgu." Eliza juhatas Clarya isase linnu poole. Jänes vaatas lindu ja siis hakkas vaikselt itsitama. Eliza vaatas teda imelikult. "Clarya, mis sind naerma ajab?" "Mind või? Ahh ära aja naerma." Eliza ei saanud ikka veel pointile pihta. Kas tal on linnu surma üle hea meel? Või pole lind ültsegi surnud? Samal ajal lendas emane lind metsa tukast välja. Too paistis väga kurb olevat.
Lind silmitses Claryat ja Elizat. Ta küsis: "Clarya sa oled juba siin. Kas kuulsid kurvast uudisest? Su hea tuju muutub kohe halvaks." "Ma kuulsin jah. Tegelikult tegemist on ühe suure eksitusega." "Mitte mingi eksitusega pole siin tegemist. Mu mees on surnud!" "Clarya ja lind, jätke see vaidlemine järele. Ma arvan, et Clarya tahab meile midagi öelda." "Tahab öelda? Ta naerab mu mehe surma üle ju." "Ei, ma ei usu. Clarya räägi meile mis tegelikult on?" Clarya lõpetas itsitamise, sest see läks juba päris tobetaks. Jänes rääkis teistele: "Ta pole surnud! Ta lihtsalt jäi magama nii, et te teda ei kuulnud. Kuid haava peame me ikkagi korda tegema." Eliza ja lind vaatasid Claryat suurte silmadega. Nad puhkesid mõlemad naerma. Nad kõik naersid kuidas said. Eliza lõpetas itsitamise. Tüdruk kuulis mingid haigutust. "Kuulge, lind vist ärkas." Kõik pöörasid pilgu linnu poole. Too haigutas tõesti. Nad lõpetasid itsitamise ja hakkasid linnu haava ravima.

Galeran ärkas inimkujul . Ta oli nii nõrk , et ta ei suutnud ennast nii paljugi painutada , et näha oma haavu . Ta lihtsalt tundis meeletut valu ja kuidas veri niriseb allapoole tema haavadest .
" Aidake, "suutis ta ainult kähistada , kuid ümbruses polnud kedagi , kes oleks võinud teda kuulda . Galeran kaotas uuesti teadvuse .

Freia hingeldas ja istuis maha. Ta arvas, et peaks juba tagasi muut7ma, aga ikka jäi libahundiks. Lõpuks otsustas ta natuke ringi vaadata.

[Kuule, libahundina sa ei saa mõelda. Sa oled nagu metsloom.]

Ayanna ohkas, ikka veel naeru tagasi hoides, kuigi tegelikult oli asi üsna tõsine.
"Vanir, sa pead meid kuulama. Sa pead end hoidma. Ma ei ütle midagi, kui sa tõttad appi, siis kui oled elus ja terve, aga kui sind just mürgitati, siis ei ole sugugi tark end niimoodi ohtu seada. Enamasti ei ole eriti mõtekas päästa teisi, kui sa ise päästmist vajad."

OT: Ups. Ma olen paegu parasjagu segase peaga, nimelt natuke haige.

Freia lidus aegamisi mööda metsaserva, kui tundis midagi. Ta viskas pikali ja natukese aja pärast tõusis inimesena püsti. Pahuralt rapsis ta juuksed heintest puhtaks ja üritas meelde tuletada, kuspool teised on.

Ayanna küsis:
"Ehk ma peaksi nteiste juurde minema? Äkki nad on hädas. Ehk vajab keegi abi." Ta naeratas ja sõnas:
"Teie peaksite ilmselt siia jääma. Gümnastika ja Vanir on veel haavatud ja kegei peaks vist siia jääma ja vaniril silma peal hoidma," sõnas haldjas ja pilgutas Mirdalielile silma. Seejärel astus ta puude vahele.
Ta ei eitanud, et temagi oleks pisut kurnatud, kuid otseselt haavatud ta polnud ning suutis vajadusel end kaitsta küll.

"Saab tehtud. Aga tulge siis siia." ütles Mirdaliel naeratades. "Ja sina..." lausus ta Vaniri vaadates.

Freia tiirutas mõtliklt ühe koha peal. Kuspool teised olid? Tema suunataju oli rünnakust absoluutselt sassis. Kusagilt kostis krõpsatus. Freia tõmbas kohe noole tupest ja vibu vinna, aga see oli vaid üks jänes.

Ayanna kuulis veel Mirdamieli pöördumist Vaniri poole ja ta itsitas. Nagu laps. See polnud halvas mõttes mõeldud, lihtsalt väike võrdlus.
Ta mõtles, kus kandis teised olla võiksid. Peaks üles vaatama minema. Võluväge ei tahtnud haldjas liigselt kasutada ning seega otsustas ta puu otsa ronida.
Ta võttis otsustavalt ühest alumisest oksast kinni ja vinnas jalad sellest üle. Mõttes tänas ta õnne, et tal olid seljas rännuriided ja mitte kleit. Ta ajas end oksale püsti, võttis tüvest kinni ja astus järgmisele oksale, siis järgmisele ning nii läks ronimine kiiresti.
Olles üles jõudnud, vaatas ta ringi. Ta ei näinud midagi ja seega otsustas pisut kõrgemale hõljuda, et paremini vaadata. Ta tekitas jalgade alla võluketta ja kerkis aeglaselt kõrgemale, võimalikult energiasäästlikult. Ta vaatas ringi ning ta pilk tabas mingi kogu liikumise. Ta määras suuna kätte ja hakkas alla ronima.
Veidi aja pärast nägi ta puude vahel kedagi. See aga oli üksik kogu, kindlasti mitte nende seltskond. Kaugelt ning puude vahelt ei suutnud haldjas isikut kindlaks määrata, kuid see ei tundunud olevat ork. Ta liikus ettevaatlikult lähemale.
Ta tundis ära Freia ja hüüdis:
"Hei! Freia! Mida sina siin teed?"

Freia tõstis pea. "Ayanna! Ma küsiks sinult sama. Mina... Ma jooksin muundumise ajal minema ja tagasi muutudes kaotasin suuna."

"Aa," ei osanud Ayanna muud öelda. Kui ta järele mõtles, leidis ta küll, et on täiskuu, aga enne polnud tal see üldse meeles.
"Ma otsin samuti teisi, nii et lähme siis koos," ütles ta.
"Ma enne ronisin puu otsa, et neid leida ja nägin sind. Arvasin, et siin te olete."

Freia noogutas. "Olgu. Muidu... Kui rünnak oli.. Nad koukisid mult kõik välja. Cloudhaweni ja puha."
Ta langetas pilgu, tundes end jube halvasti. Tal ei tulnud pähegi, et ka teistelt võidi kogu info kätte saada.

"Samuti minult," ütles Ayanna lohutavalt. "See võõras oli väga tugev."

Mirdaliel tundis muret, et Ayanna on nii kauaks ära jäänud. "Siin Mirdaliel. Kus sa oled?" küsis Tarnalion meeltes teiselt haldjalt.

"Nägin metsas Freiat. Otsime koos teisi. Pole põhjust muretseda," ütles Ayanna lühidalt.

"Olgu, aga tulge siis siia. Teata kohe, kui midagi juhtub. Tulen siis võimalikult ruttu appi," vastas Mirdaliel.

Freia pani mõlikult noole tagasi teiste juurde ja kinnitas vibu seljale. "Kuhupoole?"

Trunks küsis Vanirilt"Vanir kes need on?".

"Ei tea," sõnas Ayanna. "Mina arvasin, et te olete siin. Aga olid vaid- Tst!" ütles ta ja kuulatas.
"Ma kuulen nende hääli," avastas ta naeratades. "Sealpool," sõnas ta vasakule osutades.

Freia naeratas. "Toree."
Miski temas hakkas kihelema. Naine raputas end. Enamvähem märkmatult. Kihelus läks hullemaks.

Ayanna hakkas laagripaiga poole sammuma. Ta pani tähele, et Freia niheles ja ta muutus pisut murelikuks.

[Sorry, et lühikesed postitused -.-.-]

Freia kõndis mõtliku näoga Ayannale järgi. Kihelis ajas teda nihelema, ent ta püüdis paigal olla. Kratsiminegi poleks aidanud, kihelus oli tema sees.

[Mis nüüd juhtuma hakkab? Muutud w?]

OT: No. Ma ju muutusin juba. Ma ei tea. Midagi imelikku... Mul on mingi jama teha nii et mu tegelasega koguaeg midagi juhtub.

[Nii et siis sa teed talle mingi probleemi ja ise ka ei tea, mis see on? ]

Galeran ärkas üles kusagil võõras kohas . Keegi tundmatu naine toimetas ta ümber . Tüdruk proovis istuli tõusta , kuid ei suutnud tugeva valu tõttu seljas seda teha . Talle meenusid katkendlikult ja uduselt eelmise öö sündmused . Naine märkas , et Galeran on üleval ja ütles :Ära proovi istuli tõusta . Mida sa seal puudevahel üldse tegid ? . Sa olid ära minestanud verekaotuse tõttu . Tead , ega siinkandis pole öösel üldse turvaline . Eile öösel oleks üks hunt peaaegu ühe lapse ära söönud , " . Naisel oli kummaliselt käre hääl . Galeran püüdis teha nägu , nagu oleks see kõik talle uudis .

OT:

Harry Potter kirjutas:

[Nii et siis sa teed talle mingi probleemi ja ise ka ei tea, mis see on? ]

Jah. Alatihti.

[Okei... Igatahes, lähme edasi?]

Ayanna kuulis teisi juba üsna lähedalt ja minnes ümber mõnede puude jõudsid nad platsile, kuhu oldi enne maandunud. Mõned olidki veel seal ja tundusid ärevad.
"Ronige kotkaste selga. Läheme teiste juurde," ütles Ayanna ja valis endale ka ühe kotka, kes siiamaani oli vaba olnud.

OT: Jah.

Freia ronis Sally selga. Tegeliklt kotkas pigem tõstis teda. Freia istus ja võttis sõbral keale ümberst kinni. Kihelus muutus praktiliselt väljakannatamatuks.

Vanir noogutas, ning ütles Trunksile "See, kes su terveks ravis on Mirdaliel Tarnalion, see teine, noorem haldjas, kes miema läks on Ayanna, ning pegasus on Gümnastika." lõpetas Vanir, ning vaatas enda ette maha. Ta küsis Mirdalielilt "Kas sa võtsid Ayannaga ühendust. Kas tal on kõik korras?" Vanir võttis oma rohelise mõõga välja ja hakkas seda orkiverest puhastama, olles samal ajal mõtetes.

Kui kõik kotkaste selga ronisid vaatas Gümnastika kadetalt kuidas Ayanna kotka selga ronis. Gümnastika seisis natuke eemal kotkastest. Ta ootas kuni kotkad lendu tõusevad.

" Sa pead puhkama , me räägime hiljem, " ütles naine talle lahkelt . Galeranil oli palju küsimusi , kuid need kõik hajusid väsimuse alla . Galeran pani silmad kinni , et oleks lihtsam ignoreerida tema kehas olevat valu ning jäi magama .

OT: Olin kaua ära , käia ei saanud , sorriii. Jajaa üks küssa ka , kas mina saan ka mõttes teistaga rääkida xd

Cal ronis kotka selga ja kotkas tahtis kohe lendu tõusta , kuid Cal takistas teda. Ta naeratas teistele. ''Otsustasin , et tulen teiega.'' ütles ta ja vaatas Ayannale otsa.

[Kui su tegelane oskab seda. See on sinu enda otsustada.]

[ok , ma siis oskan ]

[Okei. Mina ju pidin niikuinii oskama. Muidu ei saaks Gümnastika üldse rääkida.]

[Tamtadaaaaaaam! Tulevad minu kallid Nümfid! ]
Gabriella jalutas metsas rõõmsalt keksides. Ta oli juba unustanud Ayanna Vaniri Mirdalieli ja teised. Tema meeles ei püsinud miski. Oma elulaul polnud ta ka palju uuendanud. Ega ei saa eriti öelda, et Nümfid targad oleksid. Ta nägi siis üht ilusat tamme, ning ronis sellest üles. Tema mängud olid lapsikud, kuid talle meeldis otsida puudelt tuge, et aina kõrgemale minna. See mäletas talle Pilvekuningannat. See oli lihtsalt tema meelest unenägu, see, et ta oli teda näinud. Ta ei mäletanud lihtsalt. Ta nägi siis taevas kotkast. Kotkas oli hiiglasliku suurusega. "Hey sina!" Kotkas vaatas alla. "Tule alla, mul on sulle midagi öelda!" Kotkas sööstis alla. "Kuhu sa niimodi lendad? " "Viin sõnumit!" ütles kotkas. "Kellele? Näe, ma olen Nümf, võid mind usaldada! " Kotkas vaatas teda veidi, ning siis ütles : "Pilvekuningannale. " "Kellelt?" lisas Gabriella huvitatult. "Ma ei tohiks seda avaldada..." "Aga ma olen ju nümf! Sa tead mis minu tööks on! " "Jahjah... Aga..." Nümf vaatas teda välja pressival pilgul. "[Noh okei. Ma viin selle sõnumi ühelt väikeselt gruppilt... Ei ühelt suurelt gruppilt. Nime ma loetleda ei viitsi, kuid nende seas on kaks Haldjat, kelle nimi on Ayanna, ja teise nimi Mirdaliel, üks Pegasus, tema nime ma ei uurinud, üks inimene on ka kindlasti! Tema vist oli mingi kuningas Vanir... Jah vist oli küll" Kotkas hakkas siis oma gruppist lobisema. Gabriellale tundusid need nimed veidi tuttavad. Goldreine tuli siis tema juurde, sama puupeale. "Ah tere! Millest lobisete! Kuulsin tuttavaid nimesid. Kes need olidki. Ayanna... Hmmm... Kuule... Kas ma olen sulle öelnud, et ma nägin unes Pilvekuningannat, ja temaga oli selline haldjas, kelle nimi oli Ayanna..." Gabriella pani käe laubale. Goldreine sai sellest märgust aru. "Meil on portaali vaja! Ja seda ka kiiresti! Kotkas, sina lenda kiiruga kuninganna juurde, ja küsitalt, kas on olemas portaal, mis viib nendeni! ära unusta seda! Ja tee kiiresti! Me peame nede teele ette sattuma! " Gabriella vaatas kuidas kotkas lendu tõusis, ja lootis kõvasti, et ta läheb sõnumit saatma. Seni vaatas Gabriella Goldreinet, ning küsis : "Kas sa arvad, et ta tuleb varsti tagasi? "

Vahepeal katkes ihelemine järsult. Freia ohkas vaikjselt ja sättis end sirgemalt istuma.

(Sorry, et lühike, aega pole.)

Cal itsitas vaikselt , kuna sügelev Freia oli naljakas. '' Vabandust , kui ma sind kuidagi solvasin , aga sa olid tõeliselt naljakas.'' ütles ta kõõksudes.

Galeran ärkas ülesse . Hetkel oli ta toas üksinda ja niimoodi oligi võibolla natuke parem . Tüdruk tahtis olla üksinda oma mõtteis .

"Jah, ma saatsin Ayannale sõnumi," vastas Mirdaliel. "Varsti peaksid nad siia jõudma."

[Ayanna on juba teie juures.]

OT: Okei, mina ei saa enam midagi aru Harry Potter ehk Marie võib minu Miseria eest mängida, kuni te kivini hakkate jõudma, eks?