Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

" Nooo... Olgu! " otsustas Car. " Helekollane oleks tõesti ilus!" arvas Car ja naeratas. " Aga kust me värvid saame??? Põhimõtteliselt võib ju värvida võlujõu abil, aga värvi oleks ikka vaja..." küsis ta ja ta naeratus tuhmus. "Kas sa oskad võluda? " päris Car ja vaatas Calile otsa.

(Sry, jälle pikka aega ei käinud. Ei saanud lihtsalt...)

Vanir vaatas korra pisihaldjat ja pööras siis pea kõrvale. Ta võttis lahti oma koti, kust ta võttis välja oma vibu, mille ta oli Imantost kaasa võtnud. Ta seadis sellele nööri peale ning siis ka ühe noole. Ta sihtis ühte üksikut kuivanud puud, sõnas Brisingr ja nool läks rohelise tulega ümbritsedes lendu, tabades täpselt puud keskkohta, minnes puust läbi ja jäädes maasse hõõguma. Vanir naeratas rahulolevalt ja hakkas lugema võlukunsti raamatut.

[Lennates lugema? Haa-haa.]

[Muidu, Liliana on üksi. Ning Dahlia - üks päkapikk, kes pole iidamast-aadamast saadik sees käinud. Võib-olla keegi veel. Kuid Liliana on Nümfimetsa kandis, sa võid teda kohata.]

Mirdaliel vaatas Vaniri. "Palun ulata enda mõõk," palus ta.

Vanir vaatas korra haldjat, ning võttis oma mõõga ja ulatas selle Mirdalielile. Mõõk säras roheliselt. "Palun, siin see on" ütles Vanir.

Ayanna jälgis Vaniri ja Mirdalieli huviga, vaadates, mida haldjas mõõgaga teeb. Ta mõtles iseenda mõõgale, mis oli tupes tema vööl. Tahtmatult puudutas haldjas seda ning libistas sõrmed üle selle kaunistatud pideme. See oli Vaniri kingitus ning haldjas oli selle eest talle tänulik. Nüüd oskas Ayanna juba üsna hästi vehelda. Talle tuli pähe mõte, et kui nad öösel peatuse teevad, võiksid nad Vaniriga mõõgad ristata.

Mirdaliel silmitses mõõgatera ja libistas sõrmed üle käepideme. Ta viskas selle keeruga õhku, püüdis kinni ja andis Vanirile tagasi. Inimesele mitte otsa vaadates sõnas ta vaikselt. "Ma olen näinud, kuidas sinu esiisad on sellega Malibrae vastu võidelnud."

[Kuulge, miks minul ei ole avatari all seda, et kes ma rollikas olen? Ahjaa, kui te Altuse mäe juurde jõuate võtke mind ja GMW ka peale!]

[Eks te peate ise ka selle peale mõtlema. Ning selle Ardamirieli tegelase pead sa sie sinna alla panema. Profiilist Ardamirieli tegelane, genereerid sheeti ära ning täidad ära.]

''Jah , natike sai seda võlukunst õpitud ,'' Ütles Cal ja vaats Carile otsa , ''Mu isa oli suurepärane värvivalmistaja ja ta andis vist mulle ühe purgi kaasa ka ... Oot-oot kas see mitte helekollane ei olnud?'' Küsis ta ning hakkas oma suurepärases kotis sobrama ''Näetsa , oligi üks värvipurk '' Ta näitas tolmuga kaetud purki mis tundus üsna väike , kuid oli näha erkkollaseid laike '' Ja minumeelest jättis ta mulle ka paberikese kuidas seda teha.'' Suurest õnnest hakkas ta naerma.

" Oh sa! " ütles Car ja vaatas Cali imetlusega " O h S a ! " kordas ta. "Kuidas sul küll nii palju vajalike asju sinna kotti mahub?" küsis ta imetlusega. "Nojaa, üks võimalus on ikkagi suurendamisloits... Aga mina ei ole eriti tugev nendes..." pomises ta ja tõmbas sõrmedega läbi juuste.

Myrthel nägi unes orke,kes kisades ja karjudes,mõõgad püsti,tema poole suundusid ja just sel hetjel,kui esimene ork Myrthelini jõudis ja mõõga Myrtheli poole suunas,pilt justkui kadus ja Myrtheli silme ette kerkis ähmane kujutluspilt ööst,mil orkid ta vanemad tapsid ja tema hinge kinni hoides põõsastikus kükitas samal ajal,kui mõõk ta isa keha läbistas. Myrthel hakkas läbi une oigama ja ärkas. Ta katsus enda laupa,mis oli tulikuum ja üritas meelde tuletada,mida ta unes oli näinud.

Mirdaliel võtti enda kotist välja Ardamirieli kaardi. "Praegu oleme siin," osutas ta Roweli järve ja Nümfimetsa vahel olevale alale. "Kui kaugele me õhtuks oleme jõudnud?" küsis ta Serenalt, kotkalt, kes teda kandis. "Me oleme kiiresti edasi liikunud. Varsti jõuame Roweli järve juurde. Järves on mõned kaljurahnud, kus saab puhata. Siis liigume edasi ja ööbime Serechi soos."

[Me ilmselt oleme juba järve ääres, kuna muidu poleks Eliza saanud peale tulla.]

Ayanna noogutas ning ohkas. Ta mõtles Dorianile ning ikka käis südamest läbi väike valupiste. Ta oli kindel, et õpetaja saab tast aru, kuid haldjas ise ei tahtnud lahkuda. Kuid Ayanna oli juba otsustanud, et ta päästab Haldjakivi koos teistega.

Myrthel avas veeplasku ja jõi ohtralt vett. Seejärel sulges ta plasku,ja heitis puu varju puhkama. Kuna ta oli väsinud,aga und ka ei olnud,siis vahtis ta lihtsalt pilvi ja üritasvälja arvutada,kus ta parajasti võiks olla. Ta võis olla umbes kuskil Endlaka ja Solena vahel. Aga see polnud muidugi kindel. Myrthelile tundus,et ta on juba piisavalt puhanud,ta vinnas koti selga ja jätkas rännakut.

Nicole ärkas oma majakeses Equusi metsas üles ja pistis hüsteeriliselt karjuma:"Mul on KÕRINIIIIII, mul on täielikult SIIIBER sellest kohast ükskõik kus on parem kui siin..ma lähen ära...." karjus ta.
Ta seadis sammud suvalt kuhugi metsa poole. Haldjana armastab ta väga laulda ja ta lauluhääl on lummav, seega võttiski Nicole tee peal väikese viisijupi üles.
Ta oli kaasa võtnud kõik oma tähtsamad asjad, noad, vibu, mõned võlumise jaoks vajalikud asjad ja rohud ravitsemiseks..rohkem polnud tal praegu midagi vaja. tal oli hea tuju ja ta oli valmis päeva seiklusteks.

''Mu ema tegi selle kotiga midagi ...'' pomises Cal vaikselt kuid selgelt. '' Äkki hakkaks nüüd remonti tegema ? ''Ta tõstis pea ja vaatas ringi.Maja oli väga viletsas seisus.Kuid äkki sööstis Cali silme ette pilt milline see siis välja näeks kui see oleks korras.See andis Calarenyle eluvaimu ja haaras oma kotist lapi ja hakkas tolmu pühkima.

"Oota, ma kohe tulen!" hüüdis Car ja jooksis lossi. Kui ta tagasi tuli oli tal kaasas oma võlusau. Ta vibutas seda hajameelselt lehtede hunniku poole ja need muundasid end pintsliteks. Ta vaatas korraks ringi ja nägi siis ühte puukoore tükki. Jälle vibutas ta korraks sauaga ja puukoor muutus tolmulapiks. "Nii-nii..." pomises ta ja hakkas maja pühkima, et tolm värvi külge ei jääks ja, et lossi veidikene säravamaks nühkida. "Oh!" hüüatas Car korraga. "Mul tuli hea mõte! Miks me ei võiks kasutada oma võlujõudu, et remonti teha? Siis saame enne õhtut maja väljaspoolt valmis ja saame õhtul jalutama minna! Me võime minna mägedesse, sina kust ma su leidsin..." rääkis ta unelevalt.

Eliza ei olnud kindlel. et kas saab Ayannat usaldada, sest haldjas polnud talle ikka veel rääkinud kuhu nad tegelikult lähevad. Elizal oli selle pärast väike kramp sees ja ta kartis pisut. Eliza pidas Ayannat oma sõbraks ja samuti ka Mirdalieli ja ka Gümnastikat, kuid ta polnud kindel kas ka nemad Elizat oma sõbraks peavad. Selle pärast üritas ta olla ka pisut ettevaatlik. Eliza päris kartlikult Ayannalt: " Ayanna, kuhu me täpsemalt suundume, sa küll ütlesid mulle, et lähme siit väga kaugele, aga ma tahaks ka ikka täpsemalt teada kuhu me lähme."

[Kuulge vaatake, et kus see koht oli, et Eliza päris kartlikult Ayannalt, siis Ayanna ei olnud kartlik, vaid Eliza! ]

(kus te olete????)

[Me olene Roweli järve idakalda lähedal.]

Ayanna vastas võimalikult rahuliku hääletooniga:
"Hetkel me suundume Hadroni mägedesse. Sealt me tahame..." haldjas peatus hetkeks ja mõtles, "peame sealt midagi otsima. Kui me seda ei leia, siis liigume edasi."

(aa....saame kuskil kokku äkki..nt niiet mina hakkan kah hadroni mägede poole minema ja siis saame kokku..sobib?)

[Jaa, ikka. Muide, Myrthel, kas sa ei tahaks siis Lilianaga kokku saada?]

"okei...ma tean kuhu minna..Hadroni mägedesse...Täpselt!..sinna ma lähengi" rääkis ta endamisi.
Ta seadis sammud sinnapoole kus teadis olevat Hadroni mäed..ta oli oma mõttes üpris erutatud ja võttis uue viisikese üles. Seekord hoogsama..

Myrthel kõmpis ja kõmpis aina edasi,kuni tundis jalgades kummalist rammestustunnet. See tunne levis kogu kehas ja Myrthel otsustas puu varju magama heita. Ta tiris kotis välja väikese valge lina,heitis puu varju pikali ja tõmbas endale peale. Ja juba paari minuti pärast ta magas.

''Ooo jaa , mägedesse mineks oleks lahe küll '' Ütles Cal kavalalt. ''Praegu aga hakkame ruttu maja korda tegema!'' Ta pilgutas silma ja hakkas tolmu pühkima.Calareny ja Carrie hakkasid maja korda tegema. Kuid siis nad väsisid ja otsustasid sööma hakata.

Nad sõid mingit imelikku hautist, mida Car nimetas Dapleemi Kou-ks, see oli tegelikult päris hea, aga veidi imelik ikkagi. Pärast sööki pühkisid nad veel tolmu ja hakkasid siis juba värvima. See käis kiiresti, kuna nad kasutasid oma võlujõudu. "Noh, kas jalutame nüüd?" küsis Car väsinult, kuid rõõmsalt. Car ja Cal imetlesid oma kätetööd ja leidsid, et loss nägi väga kena välja.

[Ma tahtisn küsida sult ellen - ja palun vasta - kas me saame siis hauka laadal kokku]

Eliza ei tahtnud tülikas olla ega ka mitte liiga uudishimulik, aga ta tahtis teada. Ta küsis:" Hmm Ayanna, mida te täpsemalt otsite sealt Hadroni mägedest?"Eliza arvas, et Ayanna saab pahaseks, et ta seda talt küsis, sest Ayanna nagu varjaks Eliza eest midagi, nagu ka kõik teised kes sinna suunduvad.

Mirdaliel vaatas Ayannat ja ütles nii, et Eliza ei kuulnud: "Me peaksime vist rääkima." Seejärel vaatas ta pisihaldjale teravalt otsa. "Palun luba enne, et sa ei räägi sellest mitte kellelegi."

Eliza vaatas Mirdalieli ja mõtles korraks: Miks see on saladus ja mida nad otsivad? Mida mu ema selle peale ütleks? Ma ei tea, ma arvan, et saan neid usaldada. Ta vaatas Mirdalielile truult silma ja ütles: "Jah, sa võid mind usaldada, sest ma ei räägi teie saladust mitte kellelegi!" Eliza oli võitnud Mirdalieli ja Ayanna sõpruse mida just igaüks ei saa. Ta oli sellepärast õnnelik ja usaldas sõpru ning oli valmis nendega kõikjale minema. Eliza kallistas Mirdalieli ja ütles: "Äitahh, et mind usaldate. Ma luban, et ei reeda teid iial!"

"See on üsna ohtlik ülesanne. Me otsime Silvani Haldjakivi. See sepistati kunagi meisterlikute seppade poolt. Haldjakivi on imeilus, ning ta sädeleb tuhandetes värvitoonides ja helendab pimeduses," alustas Mirdaliel rääkimist. "Meie reisiseltskond sai kokku Nümfimetsas. Ayanna oli mürgise orkinoolega pihta saanud, ning ta vajas viivitamatult abi. Nümfid viisid meid Cloudhawenisse. Sealsed haldjad ravisid ta terveks. Ning seal usaldati meile ülesanne Silvani Haldjakivi otsida, sest kui see õigesse kohta panna, saaks selle tohutu jõuga Malibrae hävitada. Seepärast ta seda nii meeleheitlikult taga otsibki. Viimse Lahingu võitis Malibrae tänu Silvani Haldjakivile, ma ise nägin seda pealt. Peale sõda sai üks pegasuseratsanik Evanna selle tema käest kätte, kuid ta kaotas selle tee peal, ning nii pegasus kui too haldjas on kadunud. Me arvame, et lohe leidis selle jõest ja viis selle enda koopasse Hadroni või Gulduri mägedes. Kui me Cloudhawenist maa peale saime, palusin ma kotkaid, et nad meid võimalikult ruttu sinna viiks. Ongi kogu lugu." Haldjas tegi väikese pausi. "Muideks, Evanna on Ayanna ema."

Eliza vahtis Mirdalieli suu ammuli. Ta ei uskunud seda millesse ta oli sattunud, aga mis tehtud see tehtud. Samuti imestas Eliza selle peale, et Evanna on Ayanna ema. Eliza küsis muretsedes: "Lohed on ju väga ohtlikud olendid. Kuidas me nende käest selle Silvani Haldjakivi kätte saame? Mu ema kindlasti muretseb minu pärast," kuid Eliza ei kavatsenud alla anda vaid osaleda Silvani Haldjakivi otsimisel.

(Kuidas ta seda teab??? )

Liliana lendas Meriliini kõrval sõbra kodu poole.
"tead mul on sulle kurbi udiseid,"ütles Meriliin."Mis siis?"
Meriliini nägu muutus kurvaks."Edna suri ära."
"Mis?Kas orkid?"Edna oli Meriliini vanaema,ta oli elanud koos ema,isa ja emapoolt vanaemaga.
"Ei ta oli juba vana.""mm"
Lilianal oli kahju,Edna meeldis talle.
"Millal me juba kohale jõuame?""varsti"

Cal istus kivile ja mõtles. Kas nad tulevad siis meile järele?Või on nad meid juba unustanud? Cal vaatas päikese viimas kiirt mis oli suure mäe taga ja siis see kiirgi oli juba kadunud.Ta seadis sammud lossi poole , ise maha vahtides.

Ayanna imestas Mirdalieli viimase lause üle. Evanna on Ayanna ema. Ayanna ei tahtnud ikka veel seda uskuda. Võib ju olla mõni teine Evanna... Ema ei varjaks seda minu eest. Kuid ta ikkagi kaldus arvama, et Tarnalionil oli õigus. Seda enam, ma pean ema päästma! Kuid hetkel olid nad teel Silvani Haldjakivi suunas... Malibrae kindlasti üritab ema käest teada saada Kivi asukohta... Ilmselt ta ei karda ka piinamise teel seda teha... Ayanna avastas, et talle tikkus pisar silma. Ta suutis seda edukalt varjata [jah, varjata] ning ta üritas need mõtted eemale peletada.

"Hei! Cal! Kus sa oled!?!" hüüdis Car ja hakkas murelikult sörkima. Ta nägi, et talle tuleb vastu üks inimkogu. "Siin sa oledki!" ohkas Car kergendatult. Siis vaatas ta Calile otsa. "Mis viga? Sa oled nii kurb kuidagi..." ütles ta ja vaatas läbitungivalt Cali.

Nad lendasid edasi.
Paari tunni pärast, kui õhtu hakkas saabuma ning Ayanna küsis:
"Mis te arvate, kas lõpetaks tänaseks ning maanduks?"
Teised olid nõus [sorry, kuid see võtaks terve igaviku] ning kotkad ja pegasus laskusid alla. Tekkis sagin, kui kõik kotkaste seljast maha ronisid ning asju välja võtsid. Ayanna hüppas kergelt Gümnastika seljast alla ning võttis seljast oma koti. Pärast hetkelist mõtlemist otsustas ta tule süüdata. Öö tõotas tulla jahe. Kuigi tuletegemine oli pisut ohtlik...
Ayanna korjas lagendikult, kuhu nad maandunud olid, mõned kivid ning ladus nendest ringi. Ringi seest ja ka pisut selle ümbert kitkus ta rohu välja. Seejärel ta ütles teistele:
"Kas te saaksite aidata mul küttepuid tuua?"

''Ma lihtsalt mõtlesid , et kas teised ka meile järgi tulevad ... '' ütles Cal ja lisas sammu '' Aga lähme praegu magama m-ma tahaks tõesti praegu magada . '' Ta haigutas laialt .

[Harry Potter, kus kohas te olete?]

[Kuskil Roweli järvest kirdes, ma pakun. Sel ööl me veel sinna ei jõua.]

[Okei, aga sobib kui mina ja GMW avastame j u h u s l i k u l t teid?]

[Te olete kaugel, ma arvan. Hadroni mägedes, kui ma ei eksi? Kuid muidu võiks küll.]

[Me jalutame Altuse metsa poole :s, aga mis te järgmine peatus on?]

[Ma arvan, et ongi kuskil sealkandis, nii et homme saame kokku. (Rollikas homme, mina ei tea, kui kaua meil veel aega läheb).]

Miseria seisis Roweli järve kaldal ja kuulatas vaikust. Ta silmitses enda käsi ning võttis vibu kätte. Seadnud noole vibule, laskis ta selle lendu ning vaatas selle teekonda. Kuulnud tuhmi mütsatust, läks ta noolele järele. Ta leidis noole ning koos sellega valge linnu. Rahulolevalt muianud, puhastas ta noole verest ning asetas selle tagasi teiste juurde. Miseria pani vibu seljale ning võttis linnu kätte. Koos sellega suundus ta enda puhkepaigani.

[Olgu peale!]

Miseria oli jõudnud puhkepaigani, kui ta kuulis praksatust. Ta pöördus ringi, käsi valmis mõõka välja tõmbama. Ta naeratas hetkeks, kui nägi seal väikest karupoega, suure jala haavaga. Tüdruk läks talle lähemale ning võttis ta sülle. Viinud karu väikese lõkke kõrvale, võttis ta kotist ravivaid taimi ja pani need haavale ning sidus kinni. Ta patsutas karu pead ning hakkas lindu puhastama.

Vanir noogutas ja hakkas küttepuid otsima. Ta leidis neid terve sületäie, ning viis need laagrisse. Ta viskas need maha, sõnades Brisingr, ning lõke hakkas põlema. Vanir istus ühe puu vastu, ning võttis oma koti. Ta tõstis sealt seest kõik asjad välja, ning asetas need maha, enda ette. Kõigepealt võttis ta mündid ja pani need kukrusse, mis asus vööl. Siis võttis ta ka veel orkimürgi vastumürgi kätte ja vaatas ringi. Ta pilk jäi pidama Mirdalielil. Vanir otsustas vastumürgi pärast tema kätte anda. Siis ta võttis maast veel mõned mürgid ja pistoda, ning asetas need kõik võõle. Mürgid ühte pauna. Oli jäänud veel raamat. Vanir mõtles, kuhu see panna. Lõpuks otsustas ta selle panna mürkide pauna. Nii poiss tegigi. Niisiis, Vanir nägi nüüd välja üsna hirmuäratav, oma relvadega. Kui kõik oli korras, pani noor kuningas silmad kinni, ning mõtles oma mõtteid.