Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Ayanna vaatas pisihaldjale järele. Ta oli Ayannas kummalist sümpaatiat tekitanud, selline väike ja sõbralik sell. Haldjas lootis salamahti, et pisihaldjas tuleb tagasi.
Veidi aja pärast veendus Ayanna, et pisihaldjas ei tule tagasi. Muidu oleks teda kuulda olnud.
Kuid pärast veel mõningast lendamist kuulis ta hüüet. Ta vaatas tagasi ning nägigi pisihaldjat. Millegipärast oli ta õnnelik.

[Ma olen Hadroni mägedes]

Cal hakkas lootust kaotama et keegi ei leia teda üles . ''Hei , kas keegi kuuleb mind ! '' karjust ta .Pisar hakkas talle jälle silma tükkima . ''Miks ma nutan ? '' Küsis ta endalt '' Ega ma mõni titt ei ole .''

Vahepeal oli Carrie juba Hardoni mägedesse jõudnud. Ta oli leidnud väga palju taimi - Piparmünt, meliss, nõges ja palju taimi mida ta ei teadnud. Ta kõndis edasi ümisedes mingit üsna sünget viisi. Siis kuulis ta mingit hüüet. Carrie jättis ümisemise ja kuulatas, kulm kortsus. Siis kuulis ta juttu. Carrie jooksis hääle poole. Ta nägi eemal ühte naist. Carrie kiirustas tema juurde. "Hei miks sa nutad?" küsis ta naise käest.
(sorri, vale värv lõpus )

Cal ehmus väga kui ta nägi et keegi tuleb . ''Oihh , tere , mulle lihtsalt meenus kodu ja mu loomad kes mind ootavad.'' Ta pühkis pisarad ja vaatas huviga uustulnukat. ''Minu nimi on Calareny.'' ütles ta natuke rõõmsamalt.

"Tere! Minu nimi on Carrie Charlotte Christin Creepshow. Hüüa mind lihtsalt Carrieks ." ütles Carrie ja tundis suurt kergendust, et Calareny oli nutmise järele jätnud. "Kas sa tahad minu juurde tulla? Ma elan siin Altuse mäe metsatukas!"

''Jah tahan küll ! '' Ütles Calareny õnnelikult . '' Mind kutsutakse lihtsalt Cal'iks '' Äkki puges Calile sülle üks sisalik ''Oihh , kuidas ma ehmatasin!'' Kiljus Calareny.Sisalik ei tahtnud Cali sülest ära minna . ''Kas sa tahad minu juurde jääda ? '' Küsis ta sisalikult ''Ohh , kui armsake . Ma ristin su .... eee.... Ma tean! Ma ristin su Musiks !'' Ütles ta õnnelikult.Lõpuks ometi oli ta rõõmus ja ta naeratas laialt Carriele.

Eliza lendas Ayanna juurde ja küsis häbelikult: "Ayanna, kas ma võin teiega tulla?" Eliza oli ikka veel kurb, sest Dandy ja ta pere oli kadunud. Ta ei teadnud kas peaks seda Ayannale rääkima, Eliza arvas, et mitte, sest miks teisi oma probleemidega tüüdata? Ta mõtles: Kus Dandelion olla küll võiks??? Ma loodan, et temaga midagi juhtunud pole! nii vähemalt Eliza lootis. Ta istus Ayanna õlale ja nukrutses endamisi.

"Olgu! Lähme! Meil on siit ikka üsna pikk tee käia.." ütles Carrie Calile ja nad hakkasid vaikselt Carrie lossi pole kõmpima. "Tead, kutsu mind ka lihtsalt Car-iks!" otsustas Carrie ja oli rõõmus, et tal nüüd inimesest sõber on."Oh!" kiljatas Car kui Musi talle õla peale hüppas ja teda oma väikeste sisalikusilmadega vaatas."Ta on nii armsake!" lisas ta siis, kui sisalik tagasi, Cali õlale hüppas. Ja Cal ja Car hakkasid rõõmsalt lobisedes Cari juurde minema.

''Tead mu ema teeb imelisi siirupikooke.'' Ütles Cal äkitselt ja võttis kaks koogikest kotist välja. ''Näe, võta ja söö ! Need on õudselt head!'' Ütles ta ja pistis ühe koogi Car'ile kätte. ''Vaatame kas Musi ka seda sööb.'' Ütles Cal Car'ile ja andis Musile tüki siirupikooki.

"Oi! Mis sa nüüd!" hüüatas Car kui talle hästi lõhnav koogitükk pihku suruti. " Näed! Söö sina see ka ära! Ma täna metsast korjasin. See pidi soodustama seedimist ja..." ta pahvatas naerma ja toppis taime tagasi taskusse.. Cal ühines temaga. Kui nad naerust jagu said hakkasid nad endiselt naerust turtsudes oma kooke sööma. "Mmm! See on tõesti väga hea! Kas sa retsepti tead?" kiitis Car täis suuga.

''Ooo jaaa , tean küll !Mul on vist kahe paberi peale üles kirjutatud .'' Ütles Cal ja hakkas kotis sorbrama . ''Näetsa , siin ta ongi !'' Ta andis Car'ile ühe üsna vana väljanägemisega paberi ''Ma loodan et sa mu ema käekirjast ikka aru saad . '' Ütlse Cal ja mõlemad pahvatasid naerma.

"Jah, muidugi tohid," vastas Ayanna kindlalt. See pisihaldjas tekitas temas millegipärast usaldust ning ausaltöelda ei suutnud haldjas ette kujutada pahatahtlikku pisihaldjat.

[Kle Harry Potter, miks sa mul lubad teiega tulla , aga lilianal ei lubanud. Õigemini Vanir ei lubanud?]

"Äitahh Ayanna ,et lubad mul kaasa tulla. Vähemalt üks sõbergi kes on mul alles jäänud," ütles Eliza kurvalt ja hakkas nutma. Ta rääkis nuttes: "Minu pärast on mu sõber Dandelion kadunud. Ma olin nii põmmpea ,et unustasin isegi oma parimale sõbrale külla minna ja nüüd on ta veel kadunud ka." Eliza lendas Ayanna õlalt ära ja nuttis tema juures.

Varsti jõudsidki Cal ja Car naerust kõõksudes Cari lossi. "Noh, ma pean oma majale remondi tegema... Näeb üsna kole välja..." turtsus Car lõbusalt. Nende juurde kepsles üks jänes. " Tere Tuy! Ma pole sind nii ammu näinud!" ütles Car mõttes ja sügas jänest kõrva tagant. " Nunnuta sina ka teda! Ta on sõbralik jänes." lisas ta ja mõlemad nunnutasid jänest. Car ja Cal astusid lossi sisse.

''Oi kui nunnu jänku!'' Hüüdis Cal rõõmsalt ja ulatas jänesele kotist porgandi. '' Tead , mulle meeldib remonti teha ja koristada!'' Ütles ta Carile ''Mulle meeldib ka ise asju meisterdda . Näiteks selle ripatsi tegin ma ise '' Ta osutas ripatsile oma käes . ''Oh tegelikult kingin ma selle sulle!'' Ütles ta Carile ja pistis talle ripatsi pihku.

(muide kus te olete? Ma olen natukemaha jäänud aga lugesin läbi.)

(Ja kas ma nüüd väin kirutada?)

[Ma arvan küll]

[Muidugi võid! Me oleme asukoha mõttes Altuse mäe metsatukas.]

"Oi! Ma tõesti tänan! Sa oskad väga hästi meisterdada!" ütles Car ja vaatas vaimustunult ripatsit. Korraga hakkas jänes rabelema. " Ma tahan sulle midagi näidata! " hüüdis jänes mõttes. "Hei Cal, Tuy tahab meile midagi näidata!" hüüdis Car ja hakkas sügavamale metsa kõndima. Car jooksis ruttu ta kõrvale ja nad kiirustasid koos ühe väikese uruni. " Piilu sisse." soovitas jänes mõttes. Car kummardas lähemale. "Oi vaata! Siin on jänkupojad!" hüüdis ta vaikselt ja astus veidi tagasi, et Cal näeks ka. "Kas sinu omad?" küsis ta jäneselt mõttes. " Muidugi minu!Sina või see teine naine võite mõne endale võtta..." Tuy vaatas Calile otsa. " Kes ta üldse on?" küsis ta mõttes. " Mu sõbranna, hüüa teda Caliks." vastas Car mõttes. " Kuule Cal, võta üks jäneseke endale, see on minu kingitus sulle. " ütles ta järsult ja vaatas Calile otsa. Tuy niuksatas. "Ja Tuy kingitus." lisas Car ja naeratas.

''Issand kui nunnu!'' Hüüdis Cal vaimustunult ja võttis jänku sülle ''Ma panen sulle eeee....Megumi nimeks!'' Ta oli nii õnnelik et andis Tuyle veel ühe porgandi.

(Kuulge, kas ma minitegelasi tohin mängida? Ma tunnen et mulle ei sobi püsitegelane eriti hästi. Nt üks post ühega ja teine teisega. Noh et nt see post olen üks nendest jänesepoegadest ja järgmine kord nöäiteks kotkas...)

[Ok! Minupärast võid!]

[Ma arvan ka , aga kuidas Marie sellese suhtub ?]

(Ma ei tea...vb halvasti. Aga need on väikesed postid,)

Megumi naeratas ja nügis perenaist ninaga. Mulle ka porknat!

[ Ma arvan, et hästi...]

"Kuule, Cal... Ma tean, et seda on imelik paluda ja kui sa ei taha siis sa ei pea..." kokutas Car. "Aga igatahes kas sa tahaksid minuga koos remonti teha? Mu maja on üsna halvas seisus..." pahvatas ta. "Sa ennem ju mainisid, et sulle meeldib remontida?!?"

''Jaa , ma rõõmuga aitaksin sind .'' Ütles Cal kuidagi lahkelt. ''Mulle on alati see meeldinud . Näe , Megumi võta sina ka porksi '' Lisas ta naeratades oma uuele sõbrale ja andis talle ka porgandit.

(Ma lugesin küll kuid hetkel ei saa ültse aru is toimub? Kas me oleme kohal?)

(Ei. Praegu oleme õhus.)

Tarnalion silmitses metsatukka. Äkitselt nägi ta tosinat orki kolme ränduri kallal. Haldjas vihastas ja saatis kaks valge tulega noolt orkide poole. Vuhh. Langes kuus orki. Vihh. Langesid ka ülejäänud. Kui see oli tehtud, kutsus Mirdaliel nooled kähku tagasi, et rändurid neid märgata ei jõuaks. "Niisiis, kuhu me jäimegi?" küsis ta. "Mina olen Mirdaliel Tarnalion," tutvustas haldjas ennast pisihaldjale.

[Kui sa soovid, võid pisitegelasi mängida, aga mitte kedagi kellegi teise perekonnast või kedagi, kes teise "valitsuse" alla kuulub. Näiteks mitte minu ema. VÕi siis kedagi äärmiselt olulist nagu Pilvekuninganna. Kuid vahepeal sa võiksid oma tegelast ka mängida. Ikkagi. Ja mulle, muidu, see mõte ei meeldi, sa arvasid vägagi õigesti. -.-]

Ayanna naeratas. Talle tundus, et nad saavad pisihaldjaga headeks sõpradeks. Haldjas oli selline väike ja sõbralik ning Ayanna tundis talle kaasa. Ta soovis, et saaks Elizat kuidagi aidata, kuid nemad suundusid mägedesse ning Eliza kodu asus ilmselt Mebjari metsas. Kuigi Ayannal oli kahju seda teha, küsis ta pisihaldjalt:
"Kuid sina elad siin? Oled sa kindel, et sa tuled koos meiega? Me läheme sinu kodust väga kaugele ning võib-olla sa ei saa sinna kunagi tagasi minna."

"Ttere, meeldiv tutvuda. Mina olen Eliza," ütles Eliza pisut rõõmsamalt kuna oli leidnud uued sõbrad. Ta istus tagasi Ayanna õlale ja vastas murelikult ta küsimusele: "Noo ma ei tea, kas me tõesti ei tule siia kunagi tagasi? Mitte kunagi?". Ta mõtles pisut järele ja siis ütles oma otsuse: "Ma arvan ,et tulen teiega, sest kuhu mul muidu minna oleks. Dandelion on ju ometi kadunud. Aga... mis mu ema selle peale ütleks, et ta ei näe mind mitte kunagi? Ma ei saa seda talle teha ometi ju!" Eliza sattus segatusse, sest ta ei teadnud mida teha. Ta mõtles selle üle veel natuke järgi. .

Ayanna vastas rahustavalt:
"Ära muretse, asi ei ole nii hull. Ma arvan, et kui me oma... ülesande täidetud saame, võime su kindlasti tagasi tuua. Kui me ise tagasi tuleme."

"Sa saad meeltega suhelda," arvas Mirdaliel. "Või sa ei oska seda? Sel juhul ma saan seda sulle õpetada. See on üsna lihtne."

(Oeh, lõpuks saigi läbi.)

Gümnastika kiikas taha ja nägi pisihaldjat. Pisihaldjas nägi ilus välja. "Tere." sõnas ta. "Minu nimi on Gümnastika." tutvustas ta end. Ja siis lisas kiiresti: "Sa ei pea mulle enam oma nime ütlema. Ma kuulsin küll."

"Tere, meeldiv tutvuda,"ütles Eliza ja vaatas ilusat pegasust lõbusalt. Eliza vastas Ayannale kindlalt:"Ma tulen teiega!". Eliza ei olnud kunagi nii rõõmus olnud kui praegu, sest ta oli leidnud omale palju uusi sõpru. Lõpuks vastas pisihaldjas ka Mirdalieli küsimusele:"Ma ei oska kahjuks meeltega suhelda, aga kuna sa võid mind õpetada siis õpin meeleldi!"

[Muide, Gümnastika ei kuule ka kõike, mida Ayanna mõtete teel ütleb. Kui vaja, suudab Ayanna oma suhtlemist edukalt varjata.]

Ayanna naeratas. Ta jäi mõtlema, kas öelda pisihaldjale seda, mida nad teha kavatsesid või ei. See oleks tolle kindlasti ära hirmutanud ning ta oleks ilmselt tagasi läinud. Kuid nii äkki olekski parem? Retk oli kindlasti hädaohtlik ning Ayanna ei tahtnud, et Eliza ohus oleks. Ta ei osanud otsustada.
"Mirdaliel?" küsis Ayanna teiselt haldjalt mittekuuldavalt. "Mis sa arvad, kas räägime oma ülesandest ka Elizale?"

"Ma arvan, et vaatame, kui usaldusväärne ta on. Kui ta on, siis räägime teatud aja möödudes talle," arvas Mirdaliel Ayanna küsimuse peale. Seejärel pöördus ta Eliza poole. "Mõned seda teha ei suuda, näiteks tavalised võlujõuta inimesed. Kuna sina oled pisihaldjas, peaksid sa seda tegema saama," jätkas ta selgitamist. "...siis saad sa meeltes ükskõik keda hüüda. Kui tal on natukenegi võlujõudu, saab see isik ka vastata. Ma hüüan sind ja sina proovid siis ka." "Eliza!" hõikas Tarnalion mõtetes.

[Kas see õpetamine ei peaks natuke sügavapõhjalisem olema? Kui kellelegi öelda: "hüüa nüüd mind mõtetes!" kas ta oskab siis?]

(

Emma kirjutas:

jätkas ta selgitamist. "...siis

)

(Ma nagu vahepeal selgitasin talle, kuidas seda teha.)

"Ja mis on?" hüüdis Eliza vastu. Ta mõtles samal ajal: Ma lodan, et mu vastus jõuab temani, sest muidu olen selle õppimisel lootusetu! Ta küsis Mirdalielilt: "Mirdaliel kas kuulsid mu vastust mõteteteel? Ma kuulen sind küll kui sa minuga räägid, aga ma ei tea kas ma ise oskan sulle vastata," Eliza arvas, et ta oli lootusetu ja kasutu.

(

Harry Potter kirjutas:

[Muide, Gümnastika ei kuule ka kõike, mida Ayanna mõtete teel ütleb. Kui vaja, suudab Ayanna oma suhtlemist edukalt varjata.]

Ei kuulegi. Aga Eliza ei öelnud seda mõtetes. Ning Gümnastikal on kõrvad peas. Kui nad Ayannaga kõvahäälega räägivad maksab tal ainult kõrvad pöörata tahapoole.)

"Väga tubli," rõõmustas Mirdaliel. "Ma kuulsin sind küll," ütles ta ja hakkas selgitama, kuidas mõtetesuhtlust teiste eest varjata.

"See mõteteteel suhtlemine on küll üpris raske, aga ma arvan, et õpin selle selgeks," ütles Eliza ja kuulas põnevusega haldjat.

"Praegu oled sa põhiteadmised omandanud," ütles Mirdaliel. "Nüüd sa lihtsalt pead iga päev harjutama, kuni saad rääkida ilma sellele mõtlematagi." Haldjas naeratas.

"Äitah, et õpetasid mind Mirdaliel" ütles Eliza tänulikult ja naeratas Mirdalielile vastu. Ta oli õnnelik, et haldjas oli nõus teda õpetama ja samuti oli ta kiindunud ka pegasusse ja Ayannasse.

(Jah,aga kus Aianna,Gümnastika,Eliza ja teised on?)

Liliana ärkas,ta ehmatas kui nägi oma sõpra Meriliini enda kohale kummardumas."Tere sõrbrake!,"ütles ta naeratades."läksin hilja taimi,marju ja muud korjama ja leidsin su siit!"
"Oi,Meriliin ma tulin siia sind otsima!Kas sa elad siin lähedal?,"ütles ta."Jah" "Aga lähme su koju!" "Olgu."
Nad lendasid Meriliini kodu poole.

(Kotkaste seljas, lendamas Hadroni mägede poole.)

[Hetkel kuskil Roweli järve kandis.]

[Hermione: Aga mingil hetkel, ka enne, kuulsid sa kõike pealt, mida mina rääkisin. Ei oska enam näiteid tuua. Igatahes, igaks juhuks ütlesin.]

[Hetkel pole midagi kirjutada.]

(Aaa...Ok.)

Myrthel kõmpis ja kõmpis aina edasi. Kuni äkki tundis,kuidas miski kuum ja kohutavalt valus peast läbi käis. Ta haaras peast kinni ja valusähvatus kordus. Ta oigas valust ja vajus rohule pikali. Valusähvatused kordusid ja läksid ainult valusamaks. Myrthelroomas puu varju ja tiris vaevaliselt kotist välja väikese veepudeli. Ta tõstis vaevaliselt käe ja jõi lühikeste lonksudega vett. Olukord ei läinud paremaks ja Myrthel vajus väsinult puu varju ning jäi paari minuti pärast vaevaliselt ja valust oiates magama.
(On keegi veel üksi?)

" Oi kui tore, et sa aitad mind! " hüüdis Car rõõmsalt. " Kas hakkame juba täna pihta? " küsis ta seejärel ja vaatas Calile otsa. " Muidu, kas sul mingit võlujõudu on? Millega saab näiteks värve valmistada..." ütles ta ja turtsus. "Hmm, aga tegelikult, saab ju taimedest ka valmistada..." ütles ta rohkem endale kui Calile. "Kuule, mis värvi me värviks mu majakese? Kas hallikaspruuni nagu oli ta ennem?" küsis ta mõtlikult.

''Jah , hakkame täna pihta!Aga äkki värviks su maja mingit rõõmsat värvi , näiteks kollaseks või punaseks...'' Cal sattus üha enam hoogu ''Või tegelikult oleks helekollane ilus!''