Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Freia turtsatas, nähes, kuidas Sandy ja tema kandja päkapikku kiusavad. Ka Sally ta all hakkas naerma. Ent kotkas naeris nii, et Freia pidi äärepealt Sally seljast alla lendama.

Gümnastika turtsatas kuid märkamatult. Tegelikult polnud see päkapikkule kindlasti lõbus. Nad ju ei armasta lennata. mõtlest ta.

"Ou! Sally!"
"Vabandust."
Freia ronis tagasi Sally selga. Sally naermise tõttu oli ta kotka seljast alla kukkunud.

Dwarf võpatas, kui kotkas teda ehmatas ning hüppas edasi, siis aga nägi, et see oli mõeldud naljana. Ta imetles kotkaid, need olid suured ja kaunid linnud.
"Võtke mind ka kaasa!" hüüdis ta. Lend kotka seljas oleks olnud tõeline seiklus.

Mirdaliel vastas Ayannale vaikselt, nii et keegi teine ei kuulnud, kuna ta oli mõttevestlustest väsinud: "Sandy korjasime Roweli järve ja Nümfimetsa vaheliselt alalt ülesse. Ta otsib enda vanemaid. Apple suri. Ta kõndis millegipärast kuristikku."
Samal ajal hüüdis päkapikk, kellele tumehaldjas oli väikese vembu visanud: "Võtke mind ka peale!" Mirdaliel ohkas. "Jälle! Mis te arvate?"

Gümnastika vaatas päkapiku poole ja sõnas natukese ajapärast : "Mina olen nõus ta kaasa võtma. Ja kui vaja võin ma ta enda selga ka lubada. Mis ülejäänud arvavad."

Ayanna kõhkles hetke, kuid päkapikk ei tundunud olevat pahatahtlik. Lõpuks ta ütles:
"Ma arvan, et ma olen nõus."

Gümnastika vaatas ülejäänute poole ja sõnas: "Noh, mis te arvate?"

Freia noogutas nõusolevalt. Tulgu öealegi.

Ka mina olen nõus et päkapikk kaasa tuleb vastas Kidaia justkui unest ärganud.

Mirdaliel libistas pilgu üle teiste, ning näis, et kõik on nõus. "Tule siis pealegi," sõnas haldjas.

Kidaial oli väga hea meel, et nende grupp suurenes veelgi.

Sandy sõitis uuesti alla päkapiku juurde, ning võttes kokku oma päkapikukeele killukesed, mida ta mägedes kuulnud oli, ja ütles: "Vabandust. Ma olen lihtsalt ikka riukaid täis."

(Ma ei saa lihtsalt enam. Ma tapan ennast ära)

Brietha kõndis mööda metsa. Ta oli viis päeva joomata. Ta otsis paaniliselt vett. Nähes veekogu ta rõõmustas ja võttis enda jõu kokku. Ta jõi ja kukkus kohe pikali. Keegi ta kõrval ütles:"Tubli töö. Brave on surnud."

(Ähh...Sa olid lahe tegelane. Kas sa cvaim ei taha olla? Vähemalt.)

(Ma ei saa lihtsalt suvel kuskil olla. Ma loodan, et varsti tuleb uus rollikas kus ma saan korralikult olla.

(Teate...ka mina ei saa enam. Mul lihtsalt pole rollimängude peale annet. Kui keegi tahab mu tegelast, siis võtku, või ma tapan ta ära.)

[Miks te kõik lahkute? Palun, ei. See, et teil annet ei ole, ei tähenda ju midagi, alles müüd lähebki põnevaks... Ma ei saa, miks?]

Carrie ärkas võpatades. Ta oli imelikku und näinud. Ta vahtis tulle, vajus sügavamale tugitooli ja püüdis unenägu meelde tuletada. Korraga keegi koputas. "Beauty! Kas sina?" küsis Carrie vaikselt. "Ei. See ei olnud mina, keegi on ukse taga." vastas lind talle mõttes ja huikas etteheitvalt. Carrie hakkas tugitooli sügavikest välja vingerdama. Koputati veel. Tungivalt. Carrie ohkas ja vantsis ukse poole.

(EI tohi ära surra, mida meie siis teeme? saame epideemia ja sureme ka ära we? Ja lõpuks üks läheb selle kiviga ja saab peksa? Kuulge nii ei saa, et sa lihtsalt ära sured, pigem ela seni kuskil metsasja siis kui sa tahad jälle mängida sattu nendega justkui juhuslikult jälle kokku.)

[Kasvõi mine koju tagasi ja siis, kui jälle mängida saad, ta otsustab, et ta ikka ei saa teisi üksi jätta või midagi niisugust. Või saada ta võlukunsti õppima nagu mina. Palju-palju võimalusi on.]

Kotkad tõid ka päkapiku üles ning seltskond asus edasi lendama. Ayanna oli üsna uudishimulik.
"Tere! Kas sa räägid inimeste keelt? Mis su nimi on? Kust sa tuled?" küsis haldjas inimeste keeles, kuna päkapikukeelt ta ei osanud üldse, välja arvatud paari sõna.

(Mmmm, ma ikkagi lähen...ma..ma vist...ma teen nii et ma lasen teistel mind mängida umbes nagu lisategelast ja siis kui tahan, tulen võtan ta tagasi.)

[Okei, pigem vähemalt nii. Aga palun tule siis tagasi, kui sa saad!]

(Kindlasti tulen.)

(Tore!!!)

[Kahju, et kõik end ära tapavad... Aga tore, et sa tagasi tuled.]

Dwarf lendas samuti kotka seljas. Alguses tundis ta end halvasti. Kogu aeg oli tunne, et ta kukub ning kui ta vaatas alla, hakkas tal pea ringi käima. Ta hoidis kõvasti kotka sulgedest kinni ning hoidis keha krambis.
Kuid mõne aja pärast hakkas ta end veidi kindlamalt tundma. Ta julges end lõdvaks lasta ning ringi vaadata. Dwarf uuris oma kaaslasi. Paar haldjat, kusjuures üks lendas pegasuse, mitte kotka seljas. Just siis küsis see haldjas temalt midagi, aga hääl ei kostnud valjusti, vaid justkui... Dwarfi mõtetes. Päkapikk oli üsna jahmunud. Kuidas see võimalik oli? Ta vastas:
"Tere. Mina olen päkapikk Dwarf Hadroni mägedest. Aga sina? Ja kuidas sa said niimoodi mulle mõtetesse öelda?" Ta ei osanud haldja teguviisi paremini väljendada. Seltskonnas oli veel inimesi ja ka tumehaldjaid. See pani päkapiku imestama.

"Mina olen haldjas Ayanna Marynia metsast," tutvustas haldjas end.
"Ja mõtete teel suhtlemine on lihtne. Sa pead lihtsalt seda teisele... Hm... Ma ei oska seda seletada," lõpetas haldjas jahmunult. "See on minu jaoks loomulik. Muidu siin, õhus, on mõttesuhtlemine kasulik, kuna muidu on vaja karjuda."
Pärast hetkelist mõtlemist ta lisas:
"Kuidas sa siia sattusid, Dwarf?"

Dwarf vastas:
"Ma ei tea isegi päris täpselt. Millegipärast tuli mulle rännukihk peale ning ma lahkusingi oma kodust mägedes ja tulin rändama, lootes näha uusi ja huvitavaid kohti. Käisin just Solenas ning olin teel Imanto poole."
Ta küsis omakorda:
"Kuidas sina siia sattusid?"

Ayanna sõnas lõbusalt:
"Siis oled sa küll pettunud, kui kuuled, et me just lendame sinu kodumägede poole."
Ta mõtles pisut ja vastas omakorda:
"Minu lugu on pikk. Ma elasin koos oma vanematega Marynia metsas. Mu isa läks metsa kagupiiri Malibrae eest kaitsma ning mõne aja pärast sai ta surma. Ning üsna varsti pärast seda suutsidki orkid sisse tungida ning metsa rüvetada. Nad vangistasid mu ema ning mina ise sain napilt põgenema. Melyani järve ääres kohtasin Gümnastikat," Ayanna osutas pegasusele enda all, "ning koos liikusime edasi. Arvatavasti ma pääsesingi tänu temale. Tee peal päästsime orkide käest Vaniri, kes nüüd on vist Ardamirieli kuningas," haldjas osutas tema poole, " ja suundusime Imantosse..." nii jutustas haldjas oma loo, kuni Nümfimetsa jõudmiseni. Siiamaani ta polnud maininud Cloudhawenit. Ta vaatas küsivalt teistele otsa.
"Kas räägin talle ka Cloudhawenist ja Silvani Haldjakivist?" küsis haldjas mõttes teekaaslastelt nii, et Dwarf ei kuulnud.

Dwarf jäi haldjat uudishimulikult kuulama. Siis tegi haldjas peatuse ja vaatas oma teekaaslastele otsa. Tal, õigemini vist neil, oli mingi saladus. Päkapikk ei julgenud küsida ning ootas.

Kidaia liikus Päkapikule lähemale ja ka tema hakkas temaga rääkima: Tore, et sa tulid. Mina olen Kidaia ta ütles seda kuidagi külmalt ja võõralt.

Cal ärkas nagu unest üles.Ta oli käinud teistega kaasas aga mitte ühtegi sõna öelnud.''Tore jah et meie kamp suureneb,'' ütles ta rõõmsalt.''Mina olen Calareny.''

Myrthelil oli nüüd väga ebamugav käia ja ta liikus väga aeglaselt. Kuid ta oli vapper ja peagi oli ta juba avastanud,kuidas ilma suure valuta kiiresti liikuda,nimelt pidi jala täiesti sirgeks ajama ja siis lihtsalt käima,ja nii oli väga lihtne kiiresti liikuda. Päike oli kuum ja kõrvetas Myrtheli nahka ja peagi istus Myrthel kännule,tiris kottis välja pika valge keebi ja tõmbas üle,et nahk ei kõrbeks.
(Kas keegi reisib veel üksi või mitmekesi Marynia ja Bibloni vahel?)

[ Vabandust ,et vahele segan , aga ma liitusin ka selle rollikaga ja ma tahaksin teada kus te hetkel olete? ]

[ Sa ei ole tuntud tegelane, lihtsalt alusta oma jutuga. Kui tahad võid mulle "külla" tulla. Elan Altuse mäe metsatukas. Loe see lehekülg läbi ja kui leiad minu postituse siis loe läbi ja kirjuta selle järgi!]

[ Ma küsin sellepärast ,et tahaksin siin rollikas omale sõpru leida ]

[ Noo ok eks ma siis proovin mängida. ]

Eliza ema pani Elizale toidukotti pisut metsmarju ja tegi talle põsele suure musi. Eliza ütles emale: "Ema, ma pean nüüd minema. Dandy juba ootab." Lumina tegi Elizale veelkord kalli ja lisas:"Tervita Dandyt ja ta peret siis minu poolt kah," "Jah kindlasti teen ma seda!" hüüdis Eliza uksest välja lipsates. Ta mõtles: Jälle on üks pikk teekond alanud...
Eliza lendas üle metsa ja üle Roweli järve. Ta tundis, et ta hakkab ära väsima ja ta mõtles teha ühe väikse puhkepausi. Ta heitis pikali ühe suure puu alla ja avas oma toidukoti kus sees asetsesid metsmarjad. Eliza sõi paar metsmarja ja tegi väikse uinaku. Ta ärkas natukese pärast üles ja asus teele.

[Topeltpost! Mul sama probleem; Tahan sõpru siin! (Hea jutt) Ok!]

Carrie avas ettevaatlikult ukse. Kedagi ei olnud. Ta otsustas jalutama minna. Ja taaskord oma unenägu meelde tuletada... Ta kõidis väikeste sammudega mäe poole... Kuni "KÕMM" kõndis vastu suurt tamme... Carrie ema oli elanud neiupõlves siin lähedal. Tema oligi Carriele rääkinnud, et selle tamme oli istutanud keegi nende sugulastest. Nüüd pani Carrie tähele, et tamme lehed sahisesid tugevalt, kuigi polnud mitte tuuleiiligi... Ta patsutas puud ja jalutas edasi...

[Muide, Ellen, oota meid kuskil seal mägede juures ja teeme, et me juhuslikult leiame su. Me ju lendame sinnapoole.]

Eliza lendas edasi ja nägi kotkaid enda lähedal lendamas. Ta imestas , sest ta pole varem näinud nii palju kotkaid pundis lendamas. Eliza tekkis uudishimu ja lendas neille järgi. Ta luuras kotkaid ja nende seljas istuvaid olendeid, ta nägi seal ka ühte väga kaunist pegasust. Eliza mõtted olid mujal tal ei tulnud see pähegi ,et ta pidi minema tegelikult ju
oma sõbrale Dandyle külla. Ta luuras ikka veel ja mõtles mida teha. Äkki ta lendas ühe ilusa haldja juurde kes istus pegasuse seljas.Ta ütles : " Tere! " pisut häbelikult ja siis lendas haldja taha peitu.

Ayannale tundus, et ta kuulis kedagi talle "Tere" ütlemas. Ta vaatas jahmunult ringi, kuid ei näinud kedagi. Pärast veidikest keerutamist nägi ta oma selja taga kummalist pisihaldjat. Ta riided ei olnud mitte rohelised, vaid roosad ning tema tiivad olid väga ilusad. Ayanna ütles mõttes pisihaldjale:
"Tere! Mis su nimi on?"

Haldjas oli pisut häbelik , aga siiski vastas ta tundmatule: "Mmmu nimi on Eliza! Aga mis sinu nimi on, " küsis ta tundmatult.

Carrie oli juba päris mägedes, ta istus ühele kivile ja mõtles... Korraga keegi huikas. Carrie ehmatas ja nägi oma õlal Beautyt. Beauty näksas teda kõrvast ja lendas spiraale tehes minema. Carrie Heitis ühele murulapile pikali ja vaatas pilvi. Praegu oli üks pilv väga ta ema moodi... Ta tõusis istukile. "Noh, mis ma nüüd siis teen?" küsis ta enda käst mõttes. Carrie otsustas, et jalutab siin ümbruses - äkkis saab mõned uued ravimtaimedki!

"Mina olen Ayanna," vastas haldjas sõbralikult. "Kust sa tuled?"

Cal laskus aeglaselt maha ja istus kivile . Ta mõtles oma sõpradst ja loomadest kes teda kodus ootavad.Selle mõttege tõusis talle pisar silma. ''Ei tohi nutta!'' käratas ta endale.

"Ma tulen Mebjari metsast ja lähen... oih , ma pidin ju Dandyle külla minema ja ma unustasin selle teid nähes ära. Mida ma nüüd emale ja Dandyle ütlen, " rääkis Eliza kohkunult.

[GMW, Kus kohas sa oled? Mägedes, mõnes metsas?]

Ayanna vastas:
"Ma soovitan, et mine siis ruttu tagasi. Oli tore sinuga kohtuda!"

[ Kas jõuate varsti minuni? Olen mägedeas ja korjan ravimtaimi!]

" Jah ma teen seda! " hüüdis Eliza Ayannale ja lendas kiirelt Dandy kodu poole. Eliza otsis ja otsis, kuid ei leidnud Dandy maja mitte kuidagi üles. Ta laskus veel madalamale ,et Dandy kodu paremini näha oleks. Ta otsis päris kaua ja lõpuks leidiski. Pisihaldjas lendas kiirelt Dandy maja poole. Ta oli Dandelioni ukse ees. Ta koputas. Oli täielik vaikus. Ta koputas uuesti. Ei kostnud samuti midagi. Eliza otsustas järele uurida ,et kas keegi üldse kodus on. Ta piilus akendest sisse , mitte mingit likumis märki ei paistnud. Eliza ohkas kurvalt. Ta mõtles: Dandy on kadunud. Äkki läheks teda otsima??? Ma arvan ,et kõige parem on praegu minna tagasi Ayanna ja teiste juurde hoolimata sellest ,et ma teda eriti ei teagi. Ta lendas Ayanna ja teiste poole. Eliza alguses ei näinud neid enam, aga pärast ta kuulis liikumist ja nägi neid. Ta lendas nende poole ja karjatas: " Hei, oodake mind ka! ".