Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Kuum päike põletas Galerani nahka . Väljas oli umbne ja kergendavaid suve tuulehooge leidus vähe . Tüdrukul oli raske liikuda , kuid ta ei peatunud , vaid rühkis edasi . Pärast mitut tundi laus päikese käes olemis otsustas Galeran puhata .

Sandy noogutas. "Tore."
Üle peatuskoha puhus kerge tuulehoog, mis viskas Sandy näole pahmaka ta punseid juukseid. Need pole tavalised... Mis siis, kui ma olen vaid pool tumehaldjas?

Ayanna istus väljas tamme all maas ja puhkas. Dorian oli talle lohedega võitlemist õpetanud ning see oli ta täiesti ära väsitanud. Ta mõtles oma emale, kes oli endiselt vangis. Äkki ta on juba Pimeduse kuningriigis? mõtles ta hirmuga. Vahel ta mõtles, et ta oleks võinud emale järgneda ning hoopis tema päästa. Nad oleksid koju läinud ja elanud vanaviisi edasi... Ei. Kuni Malibrae on elus, ei ole miski vanaviisi. Ta tuleb hävitada ning seda ma just üritangi.

Gümnastika oli üpris varakult tõusnud ja lendama läinud. Nüüd maandus ta üsna lähedal Doriani majale. Ta kõndis natuke aega kuni märkas tamme all istumas Ayannat. Gümnastika kõndis Ayanna juurde ja küsis: "Noh, kuidas õpingud edenvad?"

"Hästi," vastas Ayanna kurnatult. "Ma... olen lihtsalt pisut väsinud." Ta ohkas.
"Dorian õpetas mulle lohede vastu võitlemist. Praktika oli tõeliselt raske." Dorian oli esile mananud ühe kujuteldava lohe ning Ayanna üritas teda võita, kuni ta enam ei suutnud ning kokku varises.
"Sa ju ei saa hakkama," kajasid ta mõtetes Doriani sõnad. Aga ta pidi saama, pidi saama Haldjakivi kätte, pidi päästma oma ema, pidi päästmaa kogu Ardamirieli...

Freia mõtles nüüd, kas ta suudaks lohedega võidelda. Mingid hääled hakkasid ta peas vaidlema.
Lohed? Unusta ära. Sa ei suuda seda.
Suudan!
Ei suuda! Sa oled inimene! Isegi haldjad ei saa lohedest jagu!
Ja siis? Ma ju võin neid aidata.

Galeran oli pikalt edasi liikunud , kuni nägi veidike eemal kõrtsi . Kõrts oli väike räpane paik , kus joodikud magasid põrandal , aga Galeran tundis , et ta vajab värskendust . Tüdruk otsis riiete alt välja oma rahapauna ja tellis ühe mõdu .

Gümnastika heitis tema kõrvale pikali. Ta teadis millest Ayanna mõtleb."Ära muretse. Sa ei pea ometigi selle lohega üksi võitlema. Kus iganes lähed sina olen mina alati seal." ütles Gümnastika. Ta tegi Ayanna meeltele hella pai ja andis talle veidi oma energiat juurde, et haldjas end nii kurnatult ei tunneks.

Gvin mõtles edasi, olles endale mõnusama asendi leidnud. Ta mõtles sellele, et Pegasusega lohede vastu võtlemine oli kergem, lohed kui ka pegasused olid kiired, aga Pegasustel polnud vaja tassida suurt ning rasket keret, lohed aga pidid, ning ta mõtles pisut, ja arvas, et lohed olid kindlasti laisad, ja aeglased loomad, muidugi, seda ei olnud Pegasused, kiired, ja taibukad loomad. Pegasuse selja, võis kergemini võita. Kasutama pidi kindlasti maagiat, palju maagiat, väheke mõõga võistlust, sest maagia ei suutnud draakoni kõhu nahka augustada. Selleks pidi olema mõõk. Ta sosistas endale : "Evanna oli selline... Kui ta vaid oleks siin... " Meest haaras kurbus, kas Evanna oli elus? Kas ta oli teel? Kas tal oli laps? Kas ta oli kinni püütud? Viimase küsimuse peal, sai ta aru, et ta oli kinni püütud, ning varsti hakkati teda tappma. Muidugi, enne seda nad proovivad talt välja pressida kus asus kivi, teiseks kasutavad teda orjana, nad ei saa ju teda tappa. Ta proovis end veenda, et nad ei tappa teda, kuid ta ei olnud kindel, sellest mis juhtuma peaks.

Sa kindlasti ei suuda seda.
Suudan! Üks ei saa, saab mitu!
Ja kui mitu ei saa?
Siis saavad kõik!
Freia raputas pead. Mingeid häli tal küll vel vaja polnud. Siis ütles juhtkokas, Marla: "Kas lähme või jääte siia."
Freia noogutas. "Tuleme."

"Kas sa tuled siis kaasa?" küsis Mirdaliel Sandylt. "See pole mingi kerge hommikune jalutuskäik." Ta ronis Serena selga, ta oli kotkastest just temaga kõige lähedasem.

Freia ronis Sally selga. Sally oli tema ammune sõber. Sally kaks poega tiirutasid ema ümbr ja aitasid naisel üls ronida.

"Tulen."
Sandy ronis selle kotka selga, kes ta sinna toonud oli.

"Tead, Freia," ütles Mirdaliel vaikselt, nii et keegi teine ei kuulnud. "Kas sa tead, kuidas lohet tappa? Mu õpetaja õpetas seda, aga see on väga raske."

Freia noogutas. "Olen kuulnud. Teda peab otse südamesse lööma."

[Kas see natuke imelik ei ole, et te usaldate suvalist tumehaldjat ning lasete tal endaga kaasa minna, küsimata talt ühtegi küsimust või uurimata tema minevikku?]

Ayanna, olles jõudu juurde saanud, ütles:
"Gümnastika? Kas sa tahaksid lendama minna?"

(On jah tegelikult, ma ei pannudki tähele.)

(Nii et nüüd on mu tegelasel lõpp... =D Võib olla teen edasi. )

[Gabriella võiks ka jätkata ^^.]

(Ei, tema jääb sinna kus ta on elanud, tema ei lahku. Pealegi ma ei hakka siin palju käima.

[Aah... Nõmee. Aga ok, mind eriti ei huvita. Aga ära hakka minu suguvõsa kohta midagi absurdset välja mõtlema, onju? Ikkagi minu ]

(Seni maani ei leia ma selles absurdset... Ja ma ei mängi teda edasi. )

(Kahju ju)

Gümnastika tõusis püsti ja ütles: "Hea meelega." Ta lasi Ayannal selga ronida ja tõusis õhku. "Kas sa tahad niisama lennata või ka natuke trikitada?" küsis ta.

"Mõlemat," arvas Ayanna. Üks lõbus lend oleks olnud väga mõnus vaheldus. Kui nad aina kõrgemale ja kõrgemale tõusid, lasi Ayanna end vabaks ning tundes, kuidas tuul temast mööda tuiskab, unustas ta hetkeks kõik mured ning tundis ainult piiritut rõõmu ja vabadust.

Nad olid juba tükk aega niisama lennanud. Gümnastika tunnetas Ayanna rõõmu ning see rõõmustas tedagi. "Oled valmis?" küsis ta lõpuks.

"Kõige jaoks," vastas Ayanna mõtete teel. Siin, kus õhk mööda vihises, võis hääl tuulemühinasse kaduda. Kui Gümnastika trikke tegema hakkas, kiljus ja naeris Ayanna valjusti.

(Ma palun väga vabandust, et siin nädal või paar ei käinud. Mul oli palju tegemisi ja mul ununes arvuti täiesti.)

Vanir ohkas ja vaatas mehi. Nad olid tugevad, ja nende näolt paistis viha. Vanir muigas kergelt selle peale, ning vaatas, kuidas neli rühma oli jaotatud. Tema juurde astus tuttav kuju, valges võluirüüs. Aedwin. Tundus, et miski tegi talle muret. Vanir küsis "Noh, mis sulle muret teeb, mu sõber?" Aedwin naeratas mornilt ja ütles "See, et need mehed on upsakad" Vanir pahvatas naerma "Ainult see? on ju juba ammugi teada, et Bybloni mehed on uhked, aga tugevad." Aedwin kehitas õlgu lisades "On aeg". Vanir ohkas ja läks rühmade ette kivile. "Nüüd, me läheme ja võtame Bybloni tagasi" lausus Vanir mõjukalt, kuid lihtsalt ja hakkas linna südamesse sammuma, paljastades oma mõõga. Sõjavägi sammus ta järel. Ja juba nad nägidki esimesi orke, kes oma koleda orkihäälega kriiskasid "Sissetungijad, sissetungijad! Rünnakule!" Ja nad sammusidki Vaniri väele vastu. Ja esimesed orkid said tunda Vaniri mõõga kibedust. Ta võitles nagu lõvi. Vastased langesid selle kohutava väe ees, mida kujutasid endast Bybloni mehed. Aedwin tappis orke võluväega ja kiiskava hõbedase mõõgaga. Ja nii võidetigi lahing Byblonis. Orkid olid hävitatud ja ka mõned inimesed surnud, kuid mitte paljud. Vanir oli isegi väikese kriimustuse saanud, ja see oli tehtud mürgise mõõgaga. Vanir võttis oma kotist väikese pudelikese ja määris selles oleva vedelikuga haava. See paranes, kuid Vanir oli meeleheites. Ta oli toonud vastumürgi ära oma sõprade juurest. See piinas teda kohutavalt ja ta jõudis otsusele. Minna tagasi oma sõprade juurde, tagasi võitma Silvani haldjakivi. Ta arutas ka seda Aedwiniga ja võlur vastas talle "Kui sa seda pead tegema, siis tee. Mina jään siia ja viin võitluse lõpule ja viin väe Imantosse. Ole ettevaatlik, ja liigu kiiresti. Vali endale siit hobune, sest Byblon on ka kuulus oma hobuste suhtes." Vanir tänas teda pisarsilmi ja jooksis kuninglikku Bybloni talli. Sealt leidis ta hobuse, kes oli lumivalge ja teda kutsuti Tuulekohinaks. See oli tõesti ilus loom ja Vanirile meeldis ta esimesest silmapilgust. Nii, ta saduldas ratsu uhke sadulaga, ning asus teele, hüüdes veel hüvastijätusõnad Aedwinile. Niisiis ta läks. Aedwin oli talle veel ka kaasa andnud toitu, ning ühe kummalise raamatu, mis rääkis võlukunstist. Vanir luges seda oma teekonnal huviga. Ta jõudis pikkamööda Solenasse, kust ta hankis veidi toitu. Siis ta rändas edasi. Ta oli ära õppinud mõned võlukunstinipid, näiteks tule ja vee loomise ning veidi ka ravitsemist. Ja nii ta rändas mööda Roweli järve edasi, lootes leida oma sõpru.

Mirdaliel mõtiskles õhus endamisi. "Serena, palju meil veel lennata on?" küsis ta kotkalt.
"Kotkad lendavad kiiresti. Aga meil on reisijad. Õhtul teeme peatuse ja hommikul lendame edasi."
"Ahah."
Haldjas jäi Sandyt silmitsema. "Räägi endast," ütles ta.

Ayanna kiljatas, kui Gümnastika sooritas midagi saltosarnast. Ta pani silmad kinni ning nautis lendamise tunnet. Tuul vihises tast mööda, pannes ta juuksed kuldse kosena selja taga lehvima ning keerutades nende ümber madalamaid rünkpilvi. Nii kõrgel õhus oli külm, kuid Ayanna ei lasknud sellel end häirida. Nad lendasid veel tükk aega.
Pärast paaritunnist lendamist märkas Ayanna silmapiiri ääres midagi pruuni. Oma haldjaliku terava silmanägemisega tuvastas haldjas, et tegu oli kotkastega. Neid oli palju ning tundus, et neil on keegi seljas. Olukord tundus huvitav ning Ayanna ütles pegasusele:
"Gümnastika? Vaata sinna, seal on kotkad! Läheme neile vastu!"
Kui kotkd lähemale jõudsid, märkas Ayanna nende seljas kaunis tuttavlikke kujusid. Hetk hiljem tundis ta ära Mirdalieli. Seejärel Freia, Kidaia ja kõik teised. Tal vajus suu ammuli ning ta kaotas hetkeks kõnevõime.

Sandy ei jõudnud vastata, sest Mirdaliel märkas Gümnastikat ja Ayannat. Ta üritas haldjaga ühendust võtta, kuna karjuda ei saanud-tuul oli liiga tugev. "Ayanna! Kuidas sa meid siit leidsid? Oota... Sa oled võlukunsti kasutanud, eks ole?"

"Tarnalion!" hüüatas haldjas mõtteis. "Jah, ma õppisin võlukunsti, kuid ma hetkel seda ei kasutanud! Ma lihtsalt juhuslikult leidsin teid!" ütles ta vapustatult.
Hetke pärast küsis ta:
"Te suundute Hadroni mägedesse, eks ole?"

"Jah. Kas ühined meiega? Kui me sealt ei leia, läheme edasi Gulduri mägedesse. Niimoodi jõuame kiiresti kohale, kuna kotkad ja Gümnastika lendavad sama kiirusega," vastas Tarnalion ja edastas kujutluspildi suurtest ja võimstest mägedest.

Freia märkas ees Ayannat. Hetkeks ta ehmatas, kuid kogus iis ennast.

Ayanna noogutas ning vajus mõttesse. ta tahtis teistega ühineda, kui ta seda nüüd ei tee, siis võib-olla ei saagi nad enam kunagi kokku... Kuid mõte Dorianist häiris teda. Ta pidi oma õpingud lõpetama.
Kuid soov sõpradega kaasa minna jäi peale. Ta vastas:
"Jah. Ma tulen."

Vanir ratsutas muudkui edasi, lugedes samal ajal oma võlukunstiraamatut. Ühele lehele oli kirjutatud midagi seiramisest, kuid Vanirile polnud see sõna tuttav ja nii ta pööras pilgu eemale., kuid siis tuli talle mõte, kutsuda teisi mõtete abil. Niisiis ta keskendus Ayannale ja küsis "Ayanna, kus te olete?" ja jäi ootama.

Ayanna kuulis Vaniri mõttekutset ning vastas kõhklevalt:
"Me oleme õhus kotkaste seljas ning lendame Hadroni mägede suunas."
Ta ütles murelikult teistele:
"Vanir küsis mult just mõtete teel, kus me oleme. Vastasin, et lendame Hadroni mägede suunas. Mulle tundub, et ta soovib meiega liituda. Äkki saame kellegi talle järele saata?" Ta pilk peatud paaril reisijateta kotkal.

Vanir tegi imestusest suured silmad ja lausus Ayannale "Kotkaste seljas? Kas ma teiega saaksin tulla?" küsis Vanir innukalt. Ta polnud kunagi hiigelkotkaid näinud, ja need pakkusid talle huvi. Niikuinii oleks Vanir ise Hadroni mägede poole ratsutanud, kui ta poleks sõpradest teateid saanud.

"Ma arvan, et saab," vastas haldjas kõhklevalt. Ta taipas alles nüüd, et oli vastanud haldjakeeles ning pöördus inimeste keele juurde tagasi. Õnneks polnud Vaniril sellest aru saamisega probleeme.
"Ma ei usu, et teistel midagi selle vastu oleks. Ma räägin nendega." ta oli rõõmus, et Vanir tagasi pöörduda tahtis.

Algul oli Gümnastika imestunud kui kotkaid nägi kuid see mööduskiiresti kui Vanir mõtete teel ühendust võttis. Kuigi Vanir oli võtnud ühendust Ayannaga oli Gümnastika kõike pealt kuulnud. Siis võttis Gümnastika Vaniriga ühendust: "Kuidas siis läks?"

"Me peaksime kuskil tema kohal olema," arvas Mirdaliel. Samal hetkel ütles üks kotkas, Halir. "Ma näen all ratsanikku. See on vist kuningas," nii et ka Ayanna ja Gümnastika teda kuulsid. "Ma lähen ja toon ta ära." Mõne hetke pärast sööstis ta alla, maa poole, otse Vaniri ette. "Kas sa ühined teistega?" küsis ta. "Kui tahad, tule peale. Ma viin su nende juurde."

Gümnastika lendas ka natuke maale lähemale. Ta silmas Vaniri. "Noh, kamp jälle koos." ütles ta Ayannale.

"Gabriella ja Goldreine jäid ilmselt Nümfimetsa," vastas haldjas kurvalt. Sellest oli tal kahju, nümfid olid toredad kujud. Kui Vanir üles toodi, ütles Ayanna:
"Nii tore, et sa tagasi oled!"

Vanir vaatas hämmastunult kotkast ja ütles siis selge häälega" Muidugi ühinen. Aitäh" Kui Vanir oli kurvalt tuulekohinaga hüvasti jätnud ja ta Aedwini juurde saatnud, Vanir naeratas ja vaatas kõigile rõõmsalt otsa. "Mul on ka hea meel, et ma tagasi olen. Mul oli selline tunne, et ma pean ikka koos teiega seda retke jätkama. Ja see ei tee ju halba, et üks inimene juures on" sõnas Vanir Ayannale, keda ta kõige paremini tundis. Gümnastikale ta vastas "Ah, tavaliselt. Vabastasime inimestega Bybloni orkidest, ja inimesed lähevad veel edasi Imantot vabastama. Ma kohtusin veel ka ühe võluriga, kelle nimi oli Aedwin.". Vanir vaatas alla, ta nägi valget hobust Imanto poole jooksmas. See hobune on ikka väga tark mõtles Vanir omaette. Siis ta vaatas korra teisi kotkaid ja nende seljas olevaid kaaslasi. Paari kaaslast ta ei tundnud, kuid teisi ta mäletas hästi.

Ayanna pani samuti tähele, et teiste sekka olid ilmunud mõned uued kujud. Ta kõhkles hetke ning küsis Tarnalionilt (privaatselt):
"Ma kõiki teist ei tunne. Kes need teised on? Kust nad tulevad?"

"Ayanna? Sa peaksid Dorienile sella teatama. Minu meelest pole õige lihtsalt minna ära." ütles Gümnastika. Ka temal oli heameel uuesti kõiki näha.

Ayannal oligi see kavas, kuid hetkeks, kui vanir tuli, oli ta selle unustanud.
"Ma oleksin seda kindlasti teinud," ütles Ayanna Gümnastikale. Kuid hetkel ta veel ei teinud seda, kuna ta oli alles äsja teistega kokku saanud ning arvas, et liiga palju mõttevestlusi koos oleks ta aju üle koormanud.

Freia ei saanud ikka midagi aru. Kõigepealt Ayanna, siis Vanir.

Dwarf kõndis lustlikult mööda maanteed. Ta suundus Imantosse ning oli üsna elevil. Isegi Solena oli olnud paras segadik, mis siis veel pealinn võis olla?
Kui päkapikk parajasti üht lõbusat viisijupikest vilistas, nägi ta kaugel taevas mingit pruuni kogu. Ah, vist mingi lind, mõtles ta.
Kuid veidi aja pärast tundus see liiga suur, et olla "mingi lind". Dwarf pingutas silmi ning sai aru, et need on kotkad. Kui nood pisut lähemale jõudsid, nägi päkapikk oma suureks üllatuseks, et neil olid reisijad seljas. Ning lisaks kotkastele tundus seal olevat... pegasus. Dwarf ei osanud midagi arvata.

Sandy oli kogu selle aja kotka seljas tikksirgelt istunud ja kõike pealt vaadanud. Nüüd vaatas ta alla. Kotkas tema all samuti. Seal oli väga hämmastunud päkapikk. "Mida sa plaanid?" küsis kotkas.
Kergelt riukalik Sandy vastas: "Ehmatame."
Nad lendasid alla päkapiku juurde ja kotkas lükkas teda nokaga kergelt. Siis tõstis ta päkapiku korraks õhku, ent pani kohe tagasi. "Aitab." ütles Sandy. Nad tõusid tagasi kõrgemale.