Ardamirieli rollimäng! (vana teema)

Galeran sõi hommikust voodis . Kui ta oli lõpetanud tõusis ta püsti ja pani end riidesse . Naine oli toonud talle ka tema relvad ja tüdruk peitis punase pistoda uuesti oma saapasse .

''Mul on küll suur uni '' ütles Cal mitte eriti uniselt. Ta tupsutas veel oma teeplekki ja tõmbas välja magamiskoti. Ta jäi ootama , mida teevad teised.

Freia ei rääkinud midagi ega kellegagi. Miski ta mõtetes segas teda ja Freia üritas seda üles leida.

Gümnastika vaatas taevasse. Päike hakkas loojuma. Ta tahtis seda altuse mäele vaatama minna. Ta ütles Ayannale: "Ma lähen mäe lääne küljele."

"Kindel? Ega sinuga midagi ei juhtu?" küsis haldjas mõtteis murelikult.
"Igatahes, kui sina lähed, tulen mina kaasa. Ma ei saa lubada, et sinuga veel midagi juhtuks. See Ar'zak tundub olevat surnud, aga neid võib veel olla," sõnas Ayanna ja siis taipas, et Gümnastika ei tea, mis on Ar'zak. Ta oli seda ju kuulnud unenäos. Ta ei tahtnud sellest eriti kellelegi rääkida. Pärast hetkelist pausi ta jätkas: "Ning me ikka peaksime Haldjakivi koha üle vaatama."

Gabriella oli veevoolust haaratud, teda ümbritsesid nüüd veekeeris, ta oli veekeerise sees. Ta ei saanud sellest välja, ning oli aina allapoole haaratud. Varsti oli ta ülenisti vee all, ning pani silmad kinni. Toimus midagi ootamatut, ta uppumise asemel sai jalgade alla maapinna, ning tema juuksed lehvisid nagu tuulekäes. Tema nägu oli tuulega kaetud. Ta sai hingata. Seda tegi ta palju, ta oli palju kartnud, kuid nüüd oli ta kuskil, kus vett ei olnud. Ta tegi silmad lahti. Tema ümber oli tühjus. Alla vaadates nägi ta üht musta, ning tiivadega olendit. Paljupalju teisi olendeid oli seal veel. Ta ei näinud selgelt, kuid ta teadis, kes all olid.
Goldreine ujus aeglaselt keerisepoole, ta oli nagu sellest haaratud, ta pidi seda tegema. Ta ei kannatanud end. Ta oli saatnud oma parima sõbra surma. Mõted, mis oleks pidanud tema sees keerlema, ei keerlenud, ta jäi vaid sellele, et tappis oma parima sõbra. Ta oli karistuse leidnud, ta tegi enesetappu, sama moodi nagu tema sõber, oli surma saanud. Ta jõudis siis hetkeni, kus ujumisest polnud enam kasu, veekeeris haaras ta endasse, ning juhtus sama mis Gabriellaga. Ta hakkas vette vajuma. Vesi hakkas tema ümber keerlema, ta pani silmad kinni, hoidis hinge kinni, et mõelda veel veidi oma teole, ning suremise asemel, tundis ta enda näo peal tuult. Ta tegi silmad lahti, ta oli suure mäe tippus. Ta tundis enda taga itsitavat olendit. Ehmunult vaatas ta tagasi. Gabriella oli tema silme ees. "Gabriella!" hüüdis ta rõõmsalt, ning hüppas oma sõbra juurde. Ta kallistas teda kaua, kauem kui kõige pikkemad kallistused. Mäe sisse oli tehtud trepp. Nad suundusid treppist alla, ning Goldreine märkas siis nende sõpru, ning ta pakkus Gabriellale, et nad oma tiibu kasutaks. Alla lennates, tundsid nad enda sees rõõmu, nad olid leidnud ühe portaali, nad ei teadnud küll, kas see oli õige, kuid nad tundsid õhtu päikese mõnu. Lendamine võttis kaua, kaua, kuid ka rõõmus oli teada, et all ootavad neid sõbrad. Goldreine hakkas siis mõtlema, kas nad ikka ootavad neid? Kas nad pole, nagu Gabriella, nad unustanud. Kuid nad olid all, ning polnud enam vaja mõelda. Ayanna ja Gümnastika tundusid rääkivat mõttete teel, Vanir vestles ühe poisiga, Mirdaliel jagas süüa, nin selle peale tundsid mõlemad nümfid, et nende kõhus oli auk, kuid nad uurisid edasi. Palju oli neid, keda ega Gabriella, ega Goldreine ei tundud. Kuid sellest hoolimata, olid kõik neid näinud. Kas ikka olid? Seda nad ei teadnud, igal juhul, olid nad nüüd kõikide ees.

Mirdaliel pööras pea. "Gabriella ja Goldreine!" hüüdis ta, ning jooksis nende juurde. "Ma arvasin, et te jäite Nümfimetsa. Kuidas te siia saite?"

Ayanna kuulis mingit hüüdu. See kostis mäe poolt ja ta pööras kähku ümber. Alguses ta ei näinud midagi, aga varsti hakkas ta terav silm seletama lähenevaid kujusid. Need olid nümfid! Gabriella ja Goldreine! Rõõmsalt ütles Ayanna:
"Gabriella! Goldreine!" ning naeratas. "Te tulite tagasi!"
Pärast esimest rõõmusööstu hakkasid põhe tekkima mõned vähem tähtsad mõtted nagu: Kuidas nad siia said? ja Miks nad üldse tulid? Aga ta ootas nende küsimustega. Siis Mirdaliel juba esitas neist ühe. Haldjas jäi huviga kuulama.

Gabriella oleks hea meelega kõik välja lobisenud, kuid Goldreine vaatas teda, ning andis talle pisikese müksu jalaga. "Me ei saa kahjuks teile seda öelda, siin on liiga palju inimesi, kes võiks seda kuulata, või siis meie mõtete teel rääkimist kuulata, pealegi ei oska me mõtetega rääkida. " ütles ta kindlalt, ning vastas siis, nagu oleks Ayanna mõtteid kuulanud : "Me tulime siia, sest saime teist kotka abil teada. Üks väga kiire kotkas tundub. Ta tuli väga kiiresti tagasi. " Gabriella jäi vait, pahaselt, kuid ikka jäi ta vait. Ta teadis, et Goldreine oli temast targem, kuid ta ei tahtnud, et teda selliselt lüüakse.
Goldreine naeratas kergelt, ning surus siis kõikide kätt, välja arvatud uute omasid, keda ta nõnda hullusti kartis. Gabriella tegi sama, kuid olles sõbralikum uute tuttvustega, ning naeratas neile leebelt.

Mirdaliel noogutas. "Ma saatsin ühe kotka Pilvekuningannale teadet viima. Tema oligi vist see kotkas, eks ole?"

Ayanna viipas nümfidele ja Mirdalielile, andes märku veidi kaugemale minna. Ta küsis murelikult: "Kas Pilvekuninganna sai sõnumi kätte?" Ta oli ikka veel väga mures. Ja see oli tema süü, et üldse mingi sõnumi saatma pidi.

Kida nikerdas veel viimaseid tetaile oksal, seal oli misagi pika mao ja tuleleegi sarnast nad keerlesid über oksa algusest lõpuni. Ta kriipis oka alla servaneli sarnast tähte, kuid ta ei mõistnud mida need tähendavad. Lõpetades silmitses ta graveeringut ja jäi mõtttesse. See meenutab mulle midagi minevikust kuid... ma ei suuda meenutada mis sellega on seotud. Miks!? Ahh... ma mäletan vaid, et mu ema suri kui olin veel väike ja mind kasvatas isa. Kuid ma tahan veel teada! Kui nüüd meeeld tuletada olingi ma ju taga otsimas oma minevikku. Kuid kui palju saab midagi otsida kui mäletad vaid oma hüüdnime!... Kuid praegu tuleb keskenduda Haldjakivi leidmisele või ei ole minevikku mida otsida. Ta pani oksa tasku ning tõusis, et minna vaatama mis toimub. Ta läks teiste juurde ja avastas, et Gabriella ja Goldreine olid Nümfimetsast ära tulnud. Ta naeratas nukralt ja ütles: Tere!

Trunks vaatas mis teised teevad ja mõtles et läheb magama.Ta ronis puu otsa ja vaatas ringi.Ta nägi paari lindu ja see oli kõik mida ta nägi.Kuna oli juba üsna pime siis ta ronis puuotsast alla ja ütles teistele"Ma lähen magama.Kui midagi juhtub siis äratage mind kohe üles."

Goldreine tiris Gabriella Ayanna ja Mirdalieli juurde. "Me pole küsinud, mis oli teie sõnum, ega mida pilvekuninganna teile vastas, lind peaks tulema hiljem... Ma ei tea millal... Küll ta tuleb, vähemalt oli tal teile sõnum. Loodame, et ta ei sure. " Ning ta vaatas tagasi, sinna, kust nad oleksid jalgsi tulnud.

"Olgu," hõikas Ayanna Trunksile, rõõmus, et noor haldjas ei seganud end vestlusesse.
Ning Ayanna arvas, et ta peaks siiski nümfidele ka rääkima oma murest.
"Teate, siin oli üks võõras olend, kes kasutas võlukunsti ja murdis minu meeltesse sisse. Ma olin nii nõrk, et ei suutnud seda kaitsta," sõnas haldjas pisukese põlgusega hääles. "Nüüd teab Malibrae, kus asub Cloudhawen."
Haldjal oli ikka veel häbi seda tunnistada. Aga nümfidele oli vaja seda rääkida.

Galeran pakkis oma asjad kokku . Ali oli talle ka toidumoona kaasa pannud . Olid veel paar viimast hüvastijätu sõna ja tänamist, kui Galeran võttiski suuna mägede poole .

Vanir hüppas puu otsast alla, ja nähes nümfe oli ta üllatus suur. Ta läks nede poole ja ütles "Tere Gabriella ja Goldrein, kuidas te siia saite?".

Cal otsustas järgida Trunksi käekäiku , läks temagi magama. '' Head ööd , kui vaja äratage üles. '' ütles ta ja puges magamiskotti.

Trunks nägi unes et Vanir äratab ta üles ja ütleb"Me peame põgenema orgid on Ayanna ja teised ära tapnud me oleme ainukesed."Vanir nägi et kolm tosinat orki jooksid tema poole ja viis tükki torkasid oma mõõgad Vanirist läbi.Trunks jooksis orkide eest aga vibudega orgid lasid teda ja ja vähemalt kümme noolt lendasid läbi tema ja ta suri.Selle surma peale ärkas ta üles ja vaatas ringi ja sai aru et see oli uni aga vaadates oma selga olid seal paar noolt mis olid õrnasti tema keha sees.Ta äratas Vaniri üles ja küsis"Kas orgid on meid vahepeal rünnanud?"

Gümnastika noogutas tervituseks nümfidele. "Tere, Goldreine ja Gabriella." ütles ta. Ta oli isegi imestunud nümfe nähes. Ta oli arvanud et ta neid enam ei näe. Või kui siis ,siis väga pika aja pärast.

"Meie ülesannet te teate," ütles Mirdaliel vaikselt. "Aga miks te tulite? Ja kuidas?"

Gabriella vaatas maha. Goldreine, mõtles, et teised saavad aru. "Me olime teid unustanud. Kotkas rääkis meile, et olite hädas, ja et midagi toimus. Me soovisime appi tulla. Ma ei tea, kas saame seda kaua teha, aga... Loodame. Cloudhaweni kohta, see on nümfide kaitse all, Jumal, jumal valib toimimist. Tema saab kontrollida, et keegi sisse ei saaks. Nümfid ei ole ainult lollid, nad oskavad võluväge. Vähemalt mõned, nad on küll vanad, aga nendele saab jõudu anda. Selliselt toimis, kui oli palju nümfe, nüüd on neid vaid seitse, ning nende seast kadusime meie, neid on vaid viis, ning nendest viiest, on kõik tavalised nümfid. Vanasid nümfe ei loeta nümfidena, neid on kolm. Ma arvan, et nad suudavad seda teha. On ainult vaja loota sellele, mida te otsite. " Ta jäi vait, ning lausus edasi : "Me peame ööläbi edasi minema, meil ei jää muud üle. " Ta hakkas mõtlema millegile. "Kui ainult..." kuid jäi siis vait.

Mirdaliel pani tähele, et rääkimine jäeti pooleli. "Olgu," noogutas ta. "Hakkame kohe minema. Võtame kaasa kõige usaldusväärsemad, need, kes algusest peale on olnud."

[kas siin süda öö ei ole w?]

[Nad peavad ruttu minema.]

[Varsti, minu arust veel pole. Ja Emma! Ma tean juba, mida ta sulle pm-iga saatis!]
"Kes? Kelle? Vanir kindlasti. Kuid kas poleks arukam, et just oleks meid rohkem, et saada tappa lohe, kes koopa ees on. " Gabriella oli ikka veel vait. Ta kartis rääkimist. Mida oleks ta nagunii öelnud?

[mis mõttes nad peavad ruttu minema? Ja kas siin on südaöö või ei?]

Enawen kirjutas:

] "Me peame ööläbi edasi minema, meil ei jää muud üle. "

]

[Seda mõtlesin.]

[okei aga kas seal algusest peale olevas grupis mind ei ole w?]

[Ei ole, algusest peale olev grupp on see, kes Cloudhawenis oli.]

[Kahju aga ma ju orkidega võitlesin.]

[Aga sa võid vabalt reetur olla, nende tegelaste seisukohast.]


Mirdaliel arvas: "Aga keegi võib neist reetur olla ja Malibraele ette kanda. Me ei saa seda lubada."

Goldreine vaatas taevasse, ning vaatas siis Mildalieli. "Just see on probleem. Malibrae teab juba. Mis vahet enam sellel on, et nad reeturid on, kui nad on, siis nad jooksevad minema, muidu nad jäävad, ja me saame neid kasutada võistlemiseks Lohe vastu! "
Gabriella haigutas, ning läks maha pikkali, et tukkuda nii kaua kui veel võimalik.

Kidaia kuulas hoolikalt teise juttu ja jälgis laagris toimuvat, ta vaatas umbusklikult ringi justkui oodates, et mõni neist vaikselt ära hiilib, et minna Malibrae juurde teadet viima.

[Jah, ma arvan, et nüüd peame minema kõik koos :/]

Ayanna ütles, vaadates magava Cali, mõtiskleva Cari ja teiste otsa.
"Ma arvan, et nümfidel on õigus. Enam pole seal mingit vahet. Pigem las meil olla rohkem jõudu. Arvatavasti reeturid, kui neid üldse on, juba teavad tänu Malibraele. Ja ma eriti ei usu, et mõni reetur oleks meie sekka saadetud, kuna varem Malibrae meist ilmselt ei teadnud," haldjas tegi pausi, mõeldes unenäole. Kas need hakkavad korduma? "seega tal polnud mõtet meie sekka kedagi saata." Tema pilk peatus Trunksil, kes oli nendega liitunud mõtterünnaku ajal. Täpselt haldjas ei teadnud. Ta teadvustas vanadele kaaslastele:
"Igaks juhuks peame Trunksil silma peal hoidma. Tema liitus meiega siis, kui Malibrae meist veel teadis." [Sorry, Xboy, ma ei mõtle sellega midagi isiklikku, aga lihtsalt loogiliselt tuleb asi nii välja.] Muidugi, ta võib iga kell Malibraele meeltesõnumeid saata... Kuid Trunks oli siiski haldjas. Oleks olnud raske uskuda, et mõni haldjas on Malibre pooldaja... Ta otsustas, et jälgib poissi ning on valvas, kuid senikaua, kuni pole tõendeid, oleks ebaõiglane noort haldjat süüdistada. Ta vaatas teistele küsivalt otsa.

"Igaks juhuks kuid loodame parimat." vastas Kidaia .

Galeran tümpsis edasi ühtlases rütmis, et tal endal kergem kõndida oleks . Tüdruk väsis varsti ära ja istus korraks maha, et puhata , kuid järsku kuulis tüdruk hääli . Hääled paistsid rääkivat keeles, mida tüdruk ei teadnud .

[to Harry Potter ma tean seda.]
Trunks mõtles ja siis ta arvas et Malibrae on haldjas kes on orkide poolele läinud.Trunks küsis"Ayanna kes see Malibrae on või kas te teate midagi minust mida mina ei tea?"

"Sa ei teagi?" ei suutnud Ayanna imestust tagasi hoida. "Kus sa siis elanud oled?" Kuid siis ta tõmbus tõsiseks ja jutustas Trunksile sellest Kurjuse isandast, tema julmadest tegudest, väljendades kõiki tundeid, mida ta selle kurjuse enda kehastuse kohta arvas. Kui ta lõpetas, taipas ta, et oli vahepeal peaaegu karjunud. Kuid ta suutis punastust tagasi hoida.

Kui Ayanna oli enda loo ära rääkinud, alustas seda omakorda Mirdaliel. "Täpselt nii. Malibrael polegi rassi. Kunagi oli ta inimene, kes õppis võlukunsti. Kuid ta muutus kurjaks, ning on sadu aastaid olnud "Ardamirieli kuningas", kuigi seda on hoopis tema!" sõnas ta vihaselt Vaniri poole osutades ja jätkas: "Tavalises olukorras kukuksin ma üpris värvikate väljenditega vanduma, kuid praegu pole aega. Peame ruttu lohe juurde saama." Haldjas äratas Cali ja Car'i.

"See on sinu vaba valik," vastas Mirdaliel. "See lohe on tuhandeid aastaid vana. Üks inimene tuhandest suudaks ehk teda võita, aga siis peavad kõik juhused kokku langema, mis on jälle väga harv juhus."

"Trunks, mõtle enne järele," ütles Ayanna pisut manitsevalt, nähes noore haldja entusiasmi. "On suur tõenäosus, et me kõik saame sellel retkel surma, kuid meil on pisike lootus ja sellele me tuginemegi."

Galeran piilus vaikselt põõsa tagant välja . Tüdruku süda oleks äärepealt seisma jäänud, kui ta mööda marssivat orkidesalka nägi .

"Võidelda ja võidelda. Võidelda on sul aega elus küll" ütles Vanir mornilt Trunksile, sest haldja entusiasm tegi talle veidi nalja ja samas ka vihastas teda. Ainult 11. aastane haldjas ja kohe võitlema mõtles Vanir omaette.

(Jummal siin on ju täielik segadus!! Mul pole ültse aega olnud,mul on kolm asja õppida ja ma õppin SEITSE tundi no saate aru!?)

Meriliin ja Liliana ärkasid ühel ajal.Merilin hakkas lugema raamatut "Kivid üle maailma" ja Liliana lihtsalt passis
.
Natukese aja pärast hakkas se juba igav tunduma ja Liliana piilus mis seal on: paljud arvavad et kristall on niisama ilukivi,aga seda see ei ole,on tõestatud et krista... Seda ei viitsinud ta küll lugeda ja seebärast passis ta edasi.
Järsku hakkas Meriliin naerma."mis on?"küsis ta
"Siin öeldakse et Silvani Haldjakivi on olemas!!"
"aga ju ongi!?
"Se on ju jama!Kõik teavad
"Ma lähen välja" vahetas ta teemat.

Gümnastika tutsatas pahaselt ja ütles Vanirile: "Ega sinagi parem pole. Kui ma nüüd hästi mäletan siis kas mitte ei päästnud me sind mitte orki salga käest kui me esimest korda kohtusime? Neid oli sinust palju rohkem."