Rollimäng.

Erin kolas puhketoas ringi. Ta koristas oma asju ja vaatas fotoalbumeid. Ta pidi üsna pea oma vendadega kokku saama järve juures.

"Jah. Igatahes, mida nüüd? Seisamegi siin vestibüülis ja vahime teisi?" uuris Marcus pead kallutades.

"Kas see poleks mitte lõbus?" sõnas Gat muiates. Ta vaatas ühte mööduvat õpilast, "Tema näiteks peaks kasutama aloega näo pesu vett, ja ta ei tohiks kanda sinist ning lillat värvi."

Murtagh kirjutas:

OT: Kas sa tahad mulle praegu öelda, et ministreeriumi ei huvita alaelised avalikult võluvad lapsed? Siis võivad sama hästi vanemad enda kaheteistkümne aastasele lapsele ilmumist õpetada ju. I don't think so.

OT: Ma ei maininud võlumist. Kaasilmumist.

OT: Ka ilmumine läheb võlumise alla arvesse ju.

OT: Aga siis ega tema ei "võlu", täiskasvanu "võlub".

Pärast kerget näksimist läks Kalene oma õe tuppa ja avas hiiglasliku riidekapi uksed.

OT: Aga ta ilmub siiski ju. See, et täiskasvanu teda juhib tema enda asemel, on hoopis teine asi, ega see alaealine ju paigale ei jää.

Marcus jälgis mööduvat õpilast. "Kirjuta talle soovituskiri?" pakkus mees lõbustatult.

"Kindlasti," sõnas Gat naerdes. Ta vaatas taas siblivaid õpilasi.

Jack otsis Gat'i Amy oli tahtnud teda näha. Ta jõudis just vestibüüli ja vaatas ringi. "Huvitav," pomises ta vaikselt nähes Gat'i Nõiajookide õpetajaga rääkimas, nad (Amy ja Jack) olid näinud Gat'i koos selle õpetajaga ka japside korraldatud peol. Jack lähenes Gat'ile ja õpetajale. "Hei," ütles ta Gat'ile tolle selja tagant, "kus sa jälle oled olnud? Amy otsib sind." Gat'i teadvustanud pöördus ta õpetaja poole: "Tere, professor."

Marcus pööras pilgu õpilasele, kes nende juurde oli tulnud. "Tere," ütles ta viisakusest ning muigas kergelt. Jälle see sõbranna.

Gat pööras ümber ja naeratas laialt nähes Jack'i. "Härra Lucifer, mina olen koolis olnud," sõnas Gat pilkavalt ja kallistas poissi hetkeks. "Kus sa ise oled olnud, Luc?" küsis Gat, ta oli ainus, kes Jack'i Luc'iks kutsus.

"Sina ja koolis?" sõnas Jack umbusklikult, õpetaja oli unustatud. "Sa ise ka usud oma juttu või?" Ka tema kallistas Gat'i õrnalt vastu, harjumus. "Ka mina olen oma aja koolis veetnud," vastas Jack Gat'i küsimusele.

Ariana astus vestibüüli ning vaatas ringi, pilk igavlevalt üle õpilaste liikumas. Lõpuks leidis ta otsitu, ühe õpetaja. Tüdruk astus kindlal sammul tema poole ning jäi mulje, nagu ta ei näekski enda ümber liikuvaid õpilasi. "Tere, professor. Mul oli ülesanne küsida järgmiseks päevaks olevaid koduseid ülesandeid, nagu direktriss McGonagall mulle ütles. Kas nõiajookides on midgai kirjutada, lugeda?" küsis ta rahulikul külmal häälel, helehallide silmade pilk korraks üle kahe õpialse libisemas, kes õpetaja kõrval seisid.

Marcus jälgis hetke Gat'i ning Jack'i, kuid pööras pilgu siis teistele. Hetke pärast tuli tema juurde üks tüdruk, uus selles koolis, üks gootitar. Tanksaapad, mida ta kandis, tundusid küll väga rasked olevat. "Sa võid homseks kirjutada essee unejoogist, see oli tänaseks ülesandeks, kuid tänane tund jäi ära," vastas Marcus pilguga üles tüdruku libistades. Ta poleks iial arvanud, et see tüdruk õppida soovib.

"Mhm, olgu," sõnas Gat. Ta vaatas Marcuse poole. "Lähme vaatame mis Amy siis tahab," sõnas Gat Jack'ile. "Nägemiseni, professor," sõnas Gat aga Marcusele silmad kelmikalt sädelemas.

Jack kortsutas Gat'i käitumise peale kulmu, Mis värk tal selle õpsiga on? "Nägemiseni, professor," sõnas ka tema õpetajale, Jacki silmad olid uudishimulikud. Ta haaras Gat'i käsivarrest ja nad hakkasid puhketoa poole minema.

Ariana vaatas taas professorile otsa. "Olgu. Unejook? Jook, mis hoiab joojat üleval? On mul õigus?" esitas tüdurk kiirelt mitu küsimust järjest.

Marcus noogutas lahkuvatele õpilastele ning vaatas siis gootitari poole. "Jah, õigus," vastas ta kergelt kulmu kortsutades.

Vestibüülist väljas ja trepidel vaatas Jack Gat'i. "Nii räägi välja, kus sa päriselt olnud oled," ütles ta Gat'ile.

"Mina? Tõesti sa ei usu, et olen koolis olnud?" küsis Gat teeseldud uskumatusega silmi pilgutades. Metsa, ma unustan alati kui hästi ta mind teab.

Ariana noogutas rahulolevalt. "Ma teen selle homseks valmis," ütles tüdruk pöördudes ning treppide juurde suundudes. Ta läks üles ning suundus enda puhketoa poole.

Marcus vaatas tüdrukule hetke järgi, pilk segaduses, kuid väljus siis koolimajast. Ta liikus metsa poole, et seal mõtteid koguda.

Jack naeris, nad olid jõudnud liikuvate trepideni. "Kas sa ise usud?" küsis ta kulmu kergitades. "Igatahes mõtlesin ma pigem täpsemalt kus sa olnud oled, kui et koolis või mitte."

Gat turtsatas. "Loomulikult ma usun ennast," sõnas ta laialt naeratades.

Marcus sisenes metsa ning kõndis veel mõned meetrid edasi, et teda väljast näha poleks. Mees istus tavapärasele kivile ja toetas pea vastu mahalangenud puu tüve. Ta sulges silmad ja ohkas vaikselt.

Ariana vastas küsimusele ning astus puhketuppa. Ruum jäi koheselt vaikseks, kuid Ariana kõndis kumedate, raskete sammude saatel tüdrukute magamistuppa viiva trepi juurde. Kui ta oli käänaku taha kadunud, kuulis ta taas puhketoast juttu. Tüdruk kergitas vaevumärgatavalt kulmu, kuid oli sisimas endaga rahul, et teda kardeti nii mugude kui võlurite maailmas.

"See mulle muret teebki," pomises Jack vaikselt. Ta lausus Paksule Daamile salasõna ja lasi Gat'il enne siseneda.

"Aga miks?" küsis Gat Jack'ilt puhketuppa sisenedes.

"Sest sa oled kuratlikult lapsik," vastas Jack kõhklematta.

"Ei ole!" ütles Gat ja ajas alahuule jonnakalt ette.

"Näed," ütles see peale Jack.

Mõlemad pöördusid kuuldes Amy häält.

Ariana sisenes enda klassi tüdrukute magamistuppa ning peatus, käed rinnal ristis. Ta helehallide silmade pilk oli sõnatult kinnitunud tüdrukutele, kes Ariana voodil mingit kaardimängu mängisid. Hetk enne, kui uks peale Arianat kinni vajus, tõstsid tüdrukud pilgud. Ariana näoilme ei muutunud, kuid ta tõstis aeglaselt ühe käe ning viipas kiirelt. Kaardid kadusid. "Teil on ka voodid olemas," ütles ta rõhutatult, nägu ja pilk emotsioonitud.

Marcus sättis end veidike paremini istuma, kuid ei avanud silmi. Mees ei hoolinud loomadest, kes metsas elasid, ta oli enda mõtetesse piisavalt süvenenud. Praegu mõtles ta sellele, mida ta valesti teeb. Äkki peaks ta selle lõpetama? Kuidas Gat reageeriks?

Gat ei kuulanud Amy juttu vaid vajus tugi tooli ja jäi mõtlema. Kas ma tõesti olen lapsik?

Jack jälgis Gat'i ilmet, ta oli tüdrukule mõtteainet andnud. Ta kummardus Gat'i kõrva äärde ja küsis: "Mis värk õpsiga?"

Gat vaatas Jack'ile hetke mõistmatult otsa. "Midagi," valetas ta. See oli vale, et ta Marcusega oli, ta teadis seda. Gat teadis ka, et peaks lõpetama, kuid ta ei tahtnud seda. Veel vähem soovis ta seda, et Marcus lõpetaks. See oleks sügav solvang, kuid ta jätkaks oma elu nii nagu viimase aasta jooksul.

Jack kummardus ikka veel Gat'i kohal. "Valetaja," väitis ta ja ajas end sirgu. Ta istus tugitooli Gati kõrval. Hajameelselt pilku üle puhketoa viies nägi ta Amy segaduses ilmet.

Tüdrukud Ariana voodil ajasid end koheselt püsti ja jooksid magamistoast välja. Ta viipas taaskord käega ning sellega vahetusid kõik tema voodilinad. Talle ei meeldinud teised inimesed eriti. Nüüd istus Ariana enda voodile ja avas enda öökapi. Ta võttis sealt ühe paksu raamatu ja tegi lahti lehekülje kolmsada kaheksakümmend seitse.

Marcus ristas käed ning avas silmad. Ta vaatas kooli poole ja ohkas taas. Ta ei teadnud, mida teha.

"Mis sa siis arvad, et toimub?" küsis Gat Jackilt. Mõned näod puhketoas pöördusid nende poole. Amy jõllitas neid.

"Ma arvan, et oled kaugemale läinud kui nende äbarikega, keda sa terve aasta piinanud oled," sõnas Jack. Nii mõnigi poiss nii seitsmendast kui kuuendast klassist läks näost punaseks ja lahkus puhketoast.

Gat jõllitas Jack'i. "Ma ei ole kedagi piinanud," väitis ta ja tõusis tugitoolist.

Ka Jack tõusis. "Mida sa siis nende vaesekestega teinud oled?" küsis Jack uudishimulikult. Ta tõesti soovis teada miks Gat oli nendega mänginud.

Gat lahkus vastamata puhketoast ja võttis suuna öökullide poole.

Jack järgnes.

Ariana võttis enda raske tagi taskust ühe pildi ja kleepis selle jäävkleepimise loitsuga veel tühjale lehele. Kergelt muianud, tegi ta pildi teistele nähtamatuks ning pani raamatu taas öökappi. Kerge käeviipega lukustas ta öökapi ukse. Ariana tõusis püsti ning läks alla, puhketuppa. Taas lasus ruumis vaikus, kõik vaatasid eemale. Tüdruk ei pööranud neile vähimatki tähelepanu, tema jaoks oli ta selles ruumis üksi. Neiu väljus puhketoast ning laskus aeglaselt mööda keerdtreppi alla.

Marcus vaatas endiselt koolimaja ning selle ümbrust ja õpilasi. Ta oli tõsiseelt segaduses ning hetkel ka otsustusvõimetu.

"Vasta mu küsimusele," ütles Jack Gat'i selja tagant.

"Mida?" küsis Gat, ta jäi keset koridori seisma ja pööras end vastamisi Jack'iga. "Mida, ma sulle vastan? Ma ei tea isegi vastust," ütles Gat ärritunult, ta pööras end taas ja kõndis edasi.

Jack ei teadnud mida öelda ta lihtsalt järgnes. Nad jõudsid öökulli torni.

Ariana astus nüüd kumedate sammude saatel, mis tühjas koridoris vastu kajasid, edasi, suund ei kusagile. Ta läks mõnest trepist alla, mõnest üles, ning kõndis sihitult edasi, kuulmata sõnu, mida mõned vanamoelised maalid talle ütlesid. "Milliste riietega see tütarlaps ringi käib?" ja nii edasi. Ariana oli õppinud neid lauseid eirama, üldse inimesi ignoreerima. Enda maailmas oli ta üksi. Imeline maailm.

Gat istus oma tavalisele kohale. Ta otsis taskust suitsu ja süütas selle. Ta tõmbas mahvi ja vaatas Jack'i kes oli teinud sama, ainult too ei istunud vaid toetus vastu mingit posti.

Jack silmitses Gat'i ta polnud teda ammu sellisena näinud, närvilisena.

Ariana peatus. Ta vaatas tühjal pilgul aknast välja, mitte midagi nägemata. Neiu nägu oli, nagu tavaliselt, emotsioonitu, kuid siis ta ahhetas. Ariana ei olnud ennustamises hea, kuid tal oli olnud alati kahtlane side enda venna Ryaniga, kelle tulevikku ta nägi, kui tal midagi hullu juhtus. 'Ma pean teda hoiatama,' mõtles Ariana, sisemiselt täiesti paanikas. Väliselt oli ta ikkagi emotsioonitu, ta oskas end tundeid varjata.

Jack puudutas õrnalt Gat'i põske ja tõstis ta lõuga, nii et tüdruk talle silma vaataks. "Mis on?"

Gat vaatas mõistmatult Jack'i, ta polnud kindel kas ta tahtis poisi kallistada või maha lüüa. "Ma ei tea! Selles asi ongi! Ma ei mäleta!"

Jack vaatas kurvailmeliselt Gat'i. See nädal aega kadunud olemine, mõtles Jack. Gat oli tõesti peale seda muutunud.

Ariana vaatas nüüd ringi, sama tasakaalukas, nagu alati. 'Kus ma kirja saata saan?' küsis ta endalt mõtetes mitu korda, samal ajal edasi kõndides. Ta hammustas märkamatult enda veripunaseks värvitud alahuulde ning liikus edasi. 'Kirjad, kirjad,' korrutas ta enda peas, kogu aeg pilt Ryanist silme ette ujumas.

Ikka veel Gati lõuast õrnalt kinni hoides, kummardas Jack kahtlevalt lähemale.

Gat'i silmad läksid äkitselt kohutavalt suureks ja pärani. Mida kuradit! mõtles Gat kui Jack'i huuled tema omi puudutasid.

Jack suudles Gat'i oodates, tolle reaktsiooni.

Gat oli praktiliselt paanikas, ta ei teadnud mida teha. Suutmata oma reaktsiooni kontrollida suudles ta Jack'i vastu. Olles sellest veel rohkem jahmunud.

OT: That hurts. A lot. *paneb siia need kõik sad märgid, mille msn'i ladus*

Ariana läks trepist üles ning pööras kusagile koridori. Seal hõljus talle vastu Peeves. 'Imeline,' mõtles tüdruk sarkastiliselt.

OT: *vaeleb krmpides* Sa ise pakkusid selle välja! Piinle.

Jack oli jahmunud Gat'i raktsioonist, seda ta polnud oodanud. Pigem kõrvakiil või midagi.

Gat vahtis Jacki. Ta pilk küsis: What the f*ck just happen?

OT: *muigab* Ma tean Okei, Marcus ei taha nii... nädal aega sinu juurde sattuda, teise poisi lõhn Ah, kurat, ball... Marcus satub haiglasse!

"Kuhu see tüdruk läheb?" küsis Peeves enda värjaliku häälega. Ariana jõllitas Peeves'it tühja pilguga. "Kus ma kirja saata saan?" küsis tüdruk selgel, külmal häälel. Peeves peeretas ning keerles õhus. "Miks ma seda sulle ütlema peaksin?" küsis poltergeist. Ariana näole ilmus kaval, väike muie. "Sest ma võin sulle öelda, kus sa saad suurema koguse pasapomme," ütles ta kavalal toonil. Peeves vaatas tüdrukut kahtlevalt. "Öökulli torn," ütles ta ning seletas kiirelt ära, kuidas sinna saada. Ariana noogutas. "Pasapommid leiad sa teise korruse kinnise koridori kapist, ülemisel riiulil asuvast karbist," ütles ta siis ning pöördus ringi, et minna. Teave pasapommide kohta oli tõde, ning Peeves oli juba läinud.

"Ära seda enam kunagi tee!" sisistas Gat vaikselt Jack'ile ja lahkus öökullitornist.

Jack vaatas pikalt Gat'ile järele ja istus siis aknalauale, süüdates uue suitsu.

Kui Kalene valmis sai, ütles ta poisile, et nad võivad nüüd minema hakata.

OT: Appi kui äge. Ma nii sillas... nii hea, nii hea, super.

Umbes pärast poolt tundi linnas käimist tüdines Anna ära. Õnneks leidis ta varsti juba kleidi, teisel juhul ta oleks sama targalt tagasi läinud kui minnes.
Tüdruk läks pärast kleidi ostmist Starbucksi kohvi jooma. Shoppamine oli tema jaoks kõige raskem tegevus.
"Anna?" Kuulis tüdruk häält teda mõtetest äratamast. Tüdruk vaatas küsijaile otsa ning naeratas talle laialt. See oli ta tädipoeg.
"Jah Ryan. Pole ammu näinud, mis sa üldse teed siin?"
"Töö asjad," naeratas umbes kahekümnendates kena noormees vastu.
Anna märkas kohviku tagumises seinas kella. "Oh pagan, ma pean kooli tagasi minema, aga kirjuta mulle... tsau vennas" Tüdruk kallistas meest ning jooksis oma asjadega kõlisevast uksest välja. Anna jaoks oli Ryan nagu suurem vend, enamus suved veetsid nad kolmekesi, Anna, õde ja Ryan.

OT2: kleit umbes siuke:

Spoiler:

Kui Yuki ja Kiyo asjad ostetud said, jätsid nad Keni ja Sallyga hüvasti ja läksid kooli. Nad kohtusid ühe hämara nurga taga seal, kuhu nad kedagi ei oodanud.

Will tõusis püsti ja väljus majast.
"Nii et siis kooli tagasi?"

"Ilmselt küll," ütles Kalene ja naeratas poisile.




OT: Yuki fun kleit: http://i.treehugger.com/images/2007/5/24/prom%20dress.jpg
Kalene'i oma:
http://www.svatebni-saty.com/pictures/g-pic-Lola___Ina_Black_Prom_Dress.jpg

Anna jõudis varsti tagasi Sigatüükasse. Õnneks ei näinud ta teel puhketuppa ühtegi õpetajat. Viies kleidi ära magamistuppa, küsis ta puhketoas istuvalt klassiõelt õppimist. Tüdruk otsustas astronoomia kodutöö ära teha, sest see tundus tüdrukule kõige põnevam.

Yuki oli vastu seina surutud, sest koridor oli kitsas. Aga tal ei olnud selle vastu midagi.

Poiss võttis Kalene käe ning hetk hiljem olid nad tagasi kooli ees.

Vaikselt läks Kalene magamistuppa. Ta viis riided ära ja otsustas siis kooli peale kolama minna.
"Tuled ka?" küsis ta poisilt.

Kui tüdrukul õpitud sai, otsustas ta jalutama minna. Kõigepealt otsis ta üles köögi ning küsis majahaldjatelt lahkelt kõrvitsamahla.
Anna läks õue ning istus seljaga vastu kooli seina. Ta kutsus Felicitas'i enda juurde ning tõmbas õrnalt käega üle musta öökulli selja.

"Võib küll," vastas poiss. Ta näppis taskus olevat suitsupakki.

"Lähme üles torni, seal on nii romantiline," õhkas Kalene.

Poiss nõustus ning võttis salaja taskust ühe tableti.
Will neelas selle alla.

Kalene võttis poisil käest kinni ja vedas ta viimasele korrusele.

Varsti tundis ta kuidas terav rahe teda piinas ning tüdruk kõndis poolmärjana sisse tagasi.
Viitsimata puhketuppa minna, kõndis tüdruk treppidest üles, kuni jõudis märkamatult seitsmendale korrusele. See tüdrukut ei häirinud, sest seal oligi mõnusalt vähe inimesi.
Kõndides mööda kitsaid koridore nägi ta japse, kes ei käitunud just kõige viiskamalt.
"Wäow, japsid paljunevad," ütles ta irooniliselt neist mööda kõndides.