Rollimäng.

Kalene ei saanud aru mida poiss vaatab.
"Mis on?"

"Ei midagi," vastas Will muiates. Sa ei tohi selle mõelda, korrutas ta endale mõtetes.

Kalene naeratas poisile. Ta avastas, et tema nn masendusest ei olegi nagu eriti midagi järgi enam.

See on läbi. Ta ju ei meeldi sulle enam ega ju, vastas Willile hääl peas. Poiss püüdis naeratada, kuid see ei tulnud eriti hästi välja.

Siis tegi Kalene ettepaneku minema hakata- rong pidid iga hetk valmis olema.

Will viskas seljakoti selga ja nad hakkasid minema.

"Oota, kas sul ikka lubatakse?" küsis Kalene kerge kahtlusega poisilt.

Miks ei peaks lubatama? Ma elan üksi ju," vastas Will ärevalt.

"Ah nojah," ütles Kalene. Siis silmas ta eemal oma õde.
"Kuule, anna mulle raha," mangus ta õelt.

Poiss ohkas kergendatult. Peaasi, et keegi teda vaheaja jooksul ei külasta.

"Miks sa enda raha ära raiskasid siis?" küsis Kalene'i õde tigedalt.
"Kuule ma ei tule siis teie juurde. Ja ma maksan kodus tagasi, või ema maksab, okei?"
Õde ulatas tüdrukule vastumeelselt 10 galeooni.

Üks suurem tuuleiil ajas William'i juuksed totakalt sassi.

Kalene silus need totakad juuksed maha, kui talle midagi meenus.
"Kuule, kas sind häirib, kui ma kassi kaasa võtan. Ma saaks ta oma õega ka koju saata muidu..."

"Eee..." Will mõtles. "Kui sul on just vaja ta kaasa võtta."

"Noh, ega väga vaja pole... Maitea... Mis sa arvad?"
Kalene heitis pilgu Stryderi poole, kes magas.

Siis tuli poisile midagi meelde.
"Parem saada ta koju."
Hannah'l oli nimelt kassiallergia.

"Okei."
Kalene sokutas kassi oma õe kohvrite hulka.
Paljud õpilased olid juba kogunenud.

OT: Millal me lähme?

OT: Jah, get lost. Rong on kohal, ronige peale.

Ariana lõpetas loitsu, ning muigas. "Kas te rongile ei peaks minema?" küsis ta mõlema noore räsitud olemist silmitsedes.

"Me ei lähe koju," ütles Yuki, kui nad taastusid.
"Me elame üksteisest liiga kaugel," lisas poiss.
Nad mõistsid et tüdruk oli tugevam.

"Niiiiii armas," õhkas Ariana, kuid tema ilme väljendas vastupidist. "See oleks jah õudus, kui üks armastajapaarike lahku aetaks," lisas tüdruk.

Kiyo ärritus, aga Yuki hoidis teda tagasi.
"Lähme ära, kuhugi kus me omaette olla saaks!"

"Tublid lapsed," ütles Ariana, näol kergelt pilkav naeratus, pöördus siis ümber ning sammus minema. Ta ei viitsinud nendega enam jamada, kuigi ta polnud igasugust ettevaatust kaotanud, ta oli endiselt kilbiga ümbritsetud.

"Ega sa... viga ei saanud?" küsis Kiyo ettevaatlikult. Tal oli natuke nagu piinlik või nii.

Will võttis tüdrukul käest ja aitas ta rongi peale. Rong hakkas kohe sõitma.
"Lähme otsime parem endale kähku kupee," lausus poiss tüdruku kõrva.

Nad leidsid ühe armsa kupee ja jäid sinna. Hetkel seal kedagi teist ei olnud.

Will vajus istuma ja toppis seljakoti enda jalge alla. Ta võttis taskust suitsupaki ja vaatas anuvalt tüdruku poole.
"Kas tohib?"

"Muidugi, kui sa mulle ka annad," naeratas Kalene.

Poiss avas paki ja andis sealt ühe suitsu tüdrukule ning avas akna. Ta ei tohtinud närveerida sellepärast mis teda koju jõudes ees ootab, kui ta sinna koos Kalenega läheb.

Kalene hakkas kiiresti suitsetama ja otsustas, et see oli hetkel hea. Vahel talle meeldis, vahel aga kohe üldse mitte. Maitse asi...

Paari minuti pärast viskas William suitsukoni rongiaknast välja.
"Räägime millestki?"

"Nagu näiteks millest? Miks üldse RÄÄKIDA?" küsis Kalene ja tõmbas uksel oleva akna pealt kardina alla.

OT: Tuleb põgeneda. Rongiaken on vist liiga väike, et sealt alla hüpata?

"Oota korra. Ma pean korra ühte asja kontrollima," otsis poiss väljapääsu seljakoti selga visates. Rong oli selleks täiesti vale koht. Will proovis tüdrukust mööda saada ning kupeest välja pääseda.

Anna jalutas magamistuppa. Koridorid ja vangikoopad olid kordi tühjemad. See tüdrukut ei häirinud, hoopis vastupidi.
Magamistoas otsustas ta koristada oma nurga ära, sest polnud seda terve eelmine poolaasta teinud, ja kuna toas elab peale tema nüüd vaheajal vaid mingi weirdogeekgirl, oli hea juhust kasutada ja vabadust nautida.

"Haha, ma tegin ainult nalja," ütles Kalene ja tõmbas kardina uuesti üles.
Ta naeris ja viskas suitsu aknast välja.

William tarduks hetkeks, kuid lendas siis mütsatusega vastasistmele. Ta põrnitses tüdrukut imelikult.

"Mida?" küsis Kalene naeratades. Will oli imelik, aga ka omamoodi armas.

"Ei midagi," vastas poiss muigega. "Lihtsalt sa oled naeratades nii armas."

"Awww... ma tänan," ütles Kalene ja vaatas poissi küll-sa-oled-jumalik pilguga.
Kas sul kodus vann oli? Ma ei mäleta nagu..."

Poiss naeris. "Sa ei ole mu kodus käinudki. Ainult esikus. Viimati oli."

Cristal jalutas käed musta pusa taskutes vaikselt ringi, tal oli jõle masendus ta tahtis koolivaheajal koju minna, aga ta pere oli kiirelt kuhugi ta isa äritehingu pärast ära sõitnud. Tüdruk viskas oma mustad juuksed üle õla ja silmitses oma musti teksasid ja hõbedasi ketse, sigatüügas oli teistsugune, tüdruk oli küll koguaeg teistest eemale hoidnud, aga päris rahu talle ei istunud.

"Siis on hästi," ütles Kalene naeratades.

Poiss viskas ennast istmele pikali. Vaikselt vajusid ta silmad kinni.

"Ma vist jään magama," ütles Kalene haigutades ja toetus aknale.

"Head und," sosistas Will vaikselt. Rongi sõitmisel tekkiv müra ei lasknud temal nagunii magama jääda.

Kalene jäigi magama aga ta ärkas peagi, sest rong hakkas raputama.

Rong rappus aina tugevamini ja Kalene muutus üsna murelikuks. Äkki läks kõik pimedaks. Ta puges kiiresti Willi kaissu.

Poiss nautis pimedust. Nagunii mingi mõtetus jälle.
William surus tüdrukut tugevamini enda vastu.

Rong jäi äkitselt seisma ja Kalene võttis poisi käest kõvasti kinni.

Mitu inimest liikusid aeglaselt mööda vahekäiku, tõmmates lahti kabiiniuksi.

"William, ma kardan," sosistas Kalene ja võttis põuest oma võlukepi. Ta tekitas ruumi natuke valgust.