Rollimäng.

"Eks sa mine ära siis, mul on küll hullult hea olla," vastas Kiyo, kui ta hetkeks tüdruku haardest vabanes.

"No sorri siis, et ma siin enne teid olin," kähvas Ariana. "Te ei pea just siin üksteise nägusid sööma."

"Kuule, mis sul selle vastu on, et teised õnnelikud on?" küsis Yuki tüdrukut üsna jahmunult jõllitades. Õigupoolest teeskles ta jahmumist, sest ta oli norimisega harjunud.

"Minge olge õnnelikud mõne TEISE KOHA PEAL!" rõhutas Ariana, hääl juba jäine, ning pilk, mille ta neile pööras, veel jäisem.

"Rahune maha!" ütles Kiyo üsna kärsituks muutudes ja suudles Yukit veel "häälekamalt" et tüdruk ikka kindlasti kuuleks kui tore neil on.

Ariana kergitas kulmu, võttis siis võlukepi ja paiskas noored üksteisest eemale, vastu seina. Nad ei saanud ennast liigutada. "Kui te mulle ühe korra veel vastu haugute, siis tuleb lihtne kahe sõnaline loits ja te olete juba teise koha peal õnnelikud," ütles tüdruk jäisel ähvardaval häälel, kui ta aknalaualt tõusis ning noortele, kes talle vastu oli vaielnud, lähenes.

"Mida paganat? See on nõidumine koolikoridoris!" karjus Kiyo tigedalt. Ta ei saanud ennast eriti liigutada, kuigi ta käsi tahtis just meeletult tõusta ja tüdrukule teatud sõrme näidata.

"VAU! Sa said aru, et ma nõiun kooli koridoris!" ütles Ariana, silmad suured, hääl irooniast nõretav. Ega ta loll ei olnud.

Kiyo mõtles midagi teravat vastu öelda, aga samas, mis ta ikka teha sai? Ainult endast lolli mulje jätta...
"Ma ei ole piisavalt lapsik et sulle midagi vastu öelda, ma arvan."
Kiyo vaatas Yuki poole ja tüdruk pomises midagi omaette.

"Pigem oled sa arg, aga ma ei viitsiks ka sinu seosetut loba kuulata," ütles Ariana jahedalt ning viipas võlukepiga nii, et noored alla prantsatasid, aga mitte püsti.

Kohe, kui nad püsti said, sammus Kiyo kiiresti ja kindlalt Ariana poole, otsides taskust võlukeppi.
"KIYO, ÄRA TEE!" karjus Yuki hirmunult. On ikka poiss, paneb ennast põlema ja läheb siis tüdrukule kallale.

"Oi, nüüd tulevad need toredad vastulöögid?" küsis Ariana lõbustatult. Tal sellega probleemi polnud, ta oli end juba nähtamatu kilbiga ümbritsenud.

Nähes, et Kiyo ei reageeri, jooksis Yuki poisile järele. Ta kahmas poisil tugevalt käest kinni, mispeale Kiyo aga hoopis tema peale käratas.
"ÄRA TULE SIIA!"
"Kiyo, tule lähme edasi, jätame ta siia!"
"Ei."
Nojah, mehelik ego...

Ariana pööras pilgu tüdrukule. "Las ta teeb, mida tahab," ütles ta poissi pilkavalt silmitsedes.

"Kiyo, tõsiselt, sa ei saa ometi TÜDRUKUGA kakelda," proovis Yuki mehelikku ego enda kasuks ära kasutada.

Arianal sai selle tüdruku vigisemisest küllalt. Ta viibutas võlukeppi tema poole ja muigas rahulolevalt. Loits töötas nii, et tüdruk võis rääkida, palju tahab, aga häält ei tulnud.

Kui Yuki aru sai, mis toimub, jooksis ta kiiresti puhketoa poole, et tuua sealt oma võlukepp.

Ariana muigas. Ega ta seda loitsu ise ikka maha ei saa. Ja kui ka saab... Vahet pole.

Yuki jõudis tuppa ja krahmas sealt kaasa enda ja Kiyo võlukepid.


"Nüüd oleme me kahekesi," ütles Kiyo ja astus aeglaselt tüdruku poole.

"Mida sa nüüd siis teha kavatsed? Üritad mind ära tappa?" küsis Ariana pilkavalt.

"Ei. Ma ei saa tegelikult üldse aru mis just toimus."
Kiyo vaatas tüdrukule veidra pilguga otsa.

"Mis toimus? Teie ilatsesite siin," ütles Ariana kulmu kortsutades.

"Ja mis ajast on see kuritegu?" küsis Kiyo.

"Noh, vaata, mõnele ei meeldi, kui tema juuresolekul mingid eided üksteise nägusid söövad," ütles Ariana jahedalt.

"Sa oled kade, eks?"
Kiyo vaatas enda ümber ringi, kedagi ei olnud läheduses.

Nüüd hakkas Ariana naerma, aga see ei olnud lõbus naer, vaid külm naer. "Kade? Teie peale? Enam haledamat põhjust ei suuda välja mõelda?" küsis Ariana endiselt muiates, jahedalt.

"Raudselt oled kade! Aitäh tibu," ütles Kiyo, kui Yuki jooksuga saabus ja talle võlukepi andis. Ta võlus tüdruku hääle lahti.

"Täiega kade olen, jaaa," ütles Ariana sarkastiliselt. "Armastus on mõttetu," lisas tüdruk, kui vaatas, kuidas tüdruk võlukeppidega tuli. Ta oleks saanud vahepeal poissi täiega piinata, aga vahet pole.

"Sa pole seda lihtsalt kunagi kogenud," ütles Yuki ja andis poisile musi.

Vot see lause tegi Arianale hetkeks haiget, kuid ta ei näidanud seda välja. "Sa ei tea seda," ütles ta jäiselt ning suunas võlukepi tüdrukule. "Crucio."

Kiyo hüppas tüdrukute vahele ja sai löögi enda peale. Ta hakkas valust karjuma.

Ariana lõpetas ärritunult loitsu. See polnud poisile mõeldud. Ta astus veidike kõrvale ning suunas tüdrukule uue Crucio needuse.

"Jäta. Ta. Rahule!" ütles Kiyo hingeldades.
"Expelliarmus!"

Loits, mille poiss saatis, põrkus tüdruku kilbilt tagasi. "Ei tea, miks?" küsis Ariana muiates ning saatis nüüd poisi poole Imperio loitsu.

Kiyo kukkus saadud löögist lihtsalt pikali.

Ariana katkestas loitsu, tahtmata poissi enda meelevalda allutada, ning saatis nüüd ühe loitsu tüdruku poole: "Crucio!"

Kiyo nägi, kuidas Yuki piinles, kuid ta oli liiga nõrk, et selle suhtes midagi ette võtta.

"Nii et sa tuled siis minu juurde?" proovis poiss asjast aru saada.
"Ma lähen ootan niikaua puhketoas kuni sa enda kirja ära saadad, sobib?"

"Okei!" ütles Kalene rõõmsalt ja kallistas poissi. Siis läks ta öökullimajja ning kirjutas suvalisele paberitükile kirja:
Hei ema ja teised!
Teie rõõmuks ma ikkagi ei tule vaheajaks koju, üks armas poiss kutsus mu enda juurde.

XOXO Cya!

Kalene oli liiga heas tujus, et olla normaalne ning ta võttis taskust punase huulepulga, värvis huuled ära ja surus need paberile. Pannud kirja teele, silkas ta rõõmsalt puhketoa poole.

William toppis magamistoas veel viimased asjad enda seljakotti. Midagi ei tohtinud siia jätta, kui sa tahtsid, et midagi alles jääks.
Poisi toakaaslased panid kõik vedelevad asjad pihta.

Kalene käis veel oma toas ja vedas siis kõik vajaliku puhkeruumi. Ta hakkas Willi otsima.

Will viskas seljakoti selga, toppis öökapil oleva suitsupaki teksade parempoolsesse taskusse ja tatsas puhketuppa.

Kalene, märganud Willi, viipas, et poiss tema juurde läheks. Ta hoidis neile kohta diivanil.

Will läks tüdruku juurde. Ta viskas seljakotti diivanile.

Kalene pani ka enda asjad kuhugi toa nurka ja naeratas poisile.

Poiss võttis tüdrukult õrnalt ümbert kinni ja suudles teda. Williami ei huvitanud, et puhketoas oli veel inimesi.

Kalene suudles vastu ja sättis ühe poisi sassis juuksesalgu ilusti.

Will lõpetas suudluse muigega ja vajus diivanile istuma.

"Ma arvan, et sellest tuleb tore vaheaeg," märkis Kalene poisi kõrvale potsatades.

"Küllap vist," nõustus poiss. Ta jälgis tüdruku silmi.