Rollimäng.

Marcus läks enda elutoast läbi kööginurka, mis oli elutoaga ühenduses, ning võttis endale ühe õuna. Selle tükkideks lõikunud, istus ta koos nendega diivanile ning võttis enda kõrvalt raamatu, mis oli pooleli jäänud.

Gat vaatas mõtlikult oma riideid ja pani need siis ettevaatlikult ära. Ta lahkus magamistooast, kuid tal polnud tahtmist ka puhketuppa jääda. Seega läks Gat koolipeale hulkuma.

Marcus võttis teksti süvenenult ühe õune tüki ning hammustas seda. Kui ta oli järgmisele leheküljele jõudnud, leidis mees, et ta ei ole siiski piisavalt keskendunud, et lugeda. Pilku eemale pöörates pani ta raamatu enda kõrvale ja toetus vastu diivani seljatuge ning mõtles, mida edasi teha.

Gat lonkis koridosrides ringi, teadmatta mida teha. Ta silmitses erinevaid maale seintel ja inimesi neil. See oli üks parimaid asju võlumaailma juures ka pildid liikusid ja rääkisid. Seega ka kõige üksikumal inimesel oleks olnud kellega rääkida. Gat naeris selle mõtte peale ja lonkis madalamatele korrustele.

Marcus tõusis, viis kõik allesjäänud õuna tükid taldrikul köögi lauale ning väljus enda eluruumidest ja kabinetist. Ta astus rõskesse koridori ning liikus, vestibüüli poole vaatamata, vangikoobaste sisemusse.

Gat polnud märganudki kui ta juba sihitult vangikoobastesse oli jõudnud. Seal oli sünge ja rõske, kuid Gat’il oli hea tuju ja see ei häirinud teda. Ta näol oli lõbus ilme kui ta vangikoobastes edasi jõlkus.

Marcus jõudis mingisse külma ruumi, mis oli väga pime. Mees mõttis võlukepi ning pomises: "Lumos." Tuluke valgustas ruumi ning Marcus pidi tõdema, et vangikoobaste kohta polnud selles ruumis küll ühtegi ämblikku ega rotti.

Gat oli jõudnud mingisse tundmatusse kohta. Ta polnud nii kaugele vangikoobastesse roninud. Ning nüüd tärkas temas uudishimu. Oli väga jahe ja Gat muundas end polaar rebaseks, et sooja hoida. Ta jõudis mingisse pimedasse ruumi ja nägi kellegi võlukeppi väikse lambikesena hõõgumas. Uudishimust võitu saamata kõndis ta küünte klõbisedes edasi, tulukese poole.

Marcus pöördus järsult ning sirutas võlukepi ettepoole, kui kuulis midagi. Mõne hetke pärast ilmus tema vaatevälja valge rebane. Marcus muigas, kui tundis selles ära täpselt meelde jäetud Gat'i animaagi välimuse.

Gat haugatas ehmatusest kui valgusallikas tema poole pöörati. Kuid tegi rõõmsa haukuva häälitsuse kui nägi, et tegemist oli Marcusega. Ta muundus inimeseks.

Marcus ei näinud üldse ehmatanud välja. "Sulle ikka meeldivad keelatud kohad ja tegevused?" küsis mees lõbustatult, kui käed ristas.

„Mulle?“ sõnas Gat üllatunult. „Kas sa usuks kui ütleksin, et eksisin lihtsalt ära,“ sõnas Gat naeratades.

"Ausalt? Ei usuks," muigas Marcus. "Mõne päeva kohta kohta oled sa juba liiga palju ära eksinud," lisas ta lõbustatult.

„Ma ju ütlesin, et mul on kohutav suuna taju,“ sõnas Gat lõbustatult. „Kuigi hetkel pean tõdema, et ma ausalt ei tea kuhu olen sattunud. Ma pole nii kaugele vangikoobastesse varem „eksinud“.“

"Nojah. Aga ma soovitan sul mitte siia ära eksida rohkem, kui su suunataju nii kohutav on. Nendest koobastest kaarti pole," ütles Marcus kergelt kavala muigega.

„Ma tean, muidu oleks see kaart juba minu käes,“ sõnas Gat lõbusalt naeratades. „ Kas sa tead mis koht see on?“ küsis ta mehelt.

"See siin? Ei tea. Need pole kõik kasutuses olnud," kehitas Marcus vastuseks õlgu. Ta teadis vaid mõne ruumi kohta, kuigi oskas juba päris hästi koobastes orienteeruda.

„Tõesti? Siis tuleks välja uurida milleks see siin üldse olemas on,“ sõnas Gat ja vaatas uudishimulikult ringi.

"Tõenäoliselt on see lihtsalt üks vaheruum kusagile... kuna siin on mingi uks," ütles mees ühe seina äärde astudes ning seda kergelt lükates. Sealt avanes pime kitsas käik.

Gat vaatas säravate silmadega käiku. „Lähme vaatame mis seal on,“ sõnas ta ja astus käiku. Ma ei ole oma tegudest õpinud ega ju, mõtles ta ja ta ilme muutus hetkeks tõsiseks kuid oli peagi taaslõbus.

Marcus kallutas kergelt pead, kuid järgnes Gat'ile. Ta teadis, kuhu see käik viis. Piinamiskambrisse, mida kasutati väga ammu. Siiski ta ei öelnud seda tüdrukule, vaid hoidis tuld kõrgemal, et valgust oleks.

Peagi jõudis käik lõpuni. Gat pomises sõnad ja ka tema võlukepi otsa ilmus tuluke. Ta ahetas nähes erinevaid vahendeid inimese piinamiseks. Üks asjandus meenutas väga mugude piinamis kirstu, kuid neil olid seal olnud lihtsalt naelad ja avaused inimese torkimiseks, see mida Gat praegu silmitses oli nagu täiustatud versioon, välimus oli sarnane, kuid kui Gat tõstis käe, et kirstu puudutada, tundus see ta sõrmede all liikuvat. „Huvitav,“ sõnas Gat ja tõmbas käe eemale, et keskenduda teistele asjadele ruumis.

Marcu valgustas samuti erinevaid asju, seintel rippuvaid ahelaid ja värke. "Karm," ütles ta lõbustatult. Tema seal küll vangina ei tahaks olla.

„Siia vist Flinch ähvardabki kõik reeglite rikkujad tuua,“ sõnas Gat silmitsedes erinevaid esemeid seintel ja põrandal. „See on rõve,“ ütles ta siis, nähes mingit kuvanud löga ühe aparaadi juures. „Mugude piinamis vahendid on nende kõrval mänguasjad.“ Gat'i näol oli naeratus, kuigi ta väljendas oma nägudega aeg ajalt ka vastikust.

"Võlurid on andekamad ka ju," ütles Marcus. "Teavad inimeste nõrkusi rohkem ja värki," lisas ta. Flinch'ile mõeldes hakkas ta vaikselt naerma. See mees oli tõsiselt vana vist juba, aga ikka sama energiline, nagu aastaid tagasi. Vähemalt juttude järgi.

„Ega mugudki halvad pole, neil on nende endi kohta olnud päris head piinamis vahendid, kuigi jah, piinatavate õnneks said nad kiiremini surma, meie suguste puhul sai agooniat veel rohkem pikendada,“ Gat naeratas tuimalt. „Lähme ära,“ sõnas ta huultel naeratus kuid silmadesse naeratus ei jõudnud, need olid täis viha. Gat sisenes taas käiku, et lahkuda.

Marcus järgnes tüdrukule, kuid vaatas veel korra üle õla. Seal oli kõik pime, kuid endiselt suutis mees silme ette manada kõiki neid asju, mis inimestega seal tehtud oli. Ta raputas kergelt pead ning astus edasi.

Gat’i valdasid meenutusedpõhjusest miks ta vanematega tülli oli läinud. Peale mingit pidu, kusgil tundmatus kolkas metsa ääres. Ta oli olnud nädal aega kadunud ja ei mäletanud sellest palju kuid teda vihastas tema vanemate reageering ja ta oli välja kolinud. Gat pühkis pisarad mis ta silma nurkadesse olid tekkinud ja astus käigust välja.

Marcus väljus samuti käigust ning sulges salaukse. Ta tõstis valguse ning vaatas Gat'i. "Miks sa nutad?" küsis ta, silmad jahmatusest pärani. Ta astus tüdruku juurde ning pühkis tema põselt ära ühe pisara, mille pühkimiseni tüdruk jõudnud polnud.

„Ma,“ Gat ei teadnud mida öelda, halvad mälestused? Ta ju ei mäletanud midagi! Miks seekamber millegipärast selle talle meeldetõi? Ta ei teadnud. „Ma ei tea,“ otsustas Gat tõtt öelda.

Marcus naeratas õrnalt. "Olgu. Aga ära nuta," ütles mees tüdrukut lohutavalt kallistades. Talle ei meeldinud eriti nutvad inimesed, Marcus ei osanud neid eriti hästi lohutada ega midagi.

Gat oli mehe embuses ja pühkis viimased pisarad ja naeratas. „Ma ei ole tavaliselt selline,“ sõnas ta. Gat unustas taas mälestused mis polnud seal, et neid unustada. „Tavaliselt ajan mina teised nutma,“ ta naeratas siiralt ja vaatas mehele otsa, „enamasti ahastusest.“

Marcus muigas. "No, siis ma tean, kelle süü see on, kui üks päev kõik koolis nutavad," ütles ta lõbusal, kuid vaiksel toonil.

Gat torkas meest sõrmega ribidesse. „Sel juhul sa tead, et köögist pole mõtet sibulat otsida, sest need on riivitud padjapüüridele,“ Gat naeris lõbusalt.

"Sel juhul on need, kes nutavad, gryffindorlased, kui sul just käsilasi pole," ütles Marcus lõbustatult.

„Olen kindel, et keegi mind aitaks,“ sõnas Gat laialt naeratades. „Kuigi lihtsam oleks vist majahaldjalt abi paluda ja öelda, et see on kohustuslik eksperiment...mm...näiteks nõiajookides,“ Gat naeris lõbusalt.

"Ja siis jään mina süüdi, eksole?" turtsatas Marcus. Nagu ta juba niigi poleks direktori halvas kirjas.

„Ma võin ju süü enda peale võtta, nii umbes nädala möödudes,“ ütles Gat lõbustatult ja suudles meest õrnalt.

Marcus muigas, ning kui tüdruk teda suudles, libistas käed õrnalt tüdruku alaseljale. Ta vastas Gat'i suudlusele.

Gat suudles meest veel pikalt kuid lõpetas siis. Ta tõmbas keelega üle huulte enne kui rääkima hakkas. „Ma leidsin endale imeilusa kleidi,“ sõnas ta naeratades, ta polnud tahtnud suudlust lõpetada.

Marcus naeratas. "Ma juba ootan, et seda näha," ütles ta kergelt naeratades. "Punane kleit?" lisas mees küsimuse.

„Loomulikult,“ sõnas Gat ja meenutas milline kleit ta seljas välja oli näinud. „See sobib mulle,“ jätkas ta lai naeratus näol.

"Seda ma usun," ütles mees tüdruku juustele ühte õrna musi vajutades. "Ma juba ootan homset," ütles ta kergelt naeratades.

„Ma ootan ka, siin pole ammu ühtegi balli korraldatud,“ sõnas Gat mõtlikult. „Huvitav, miks just nüüd,“ Gat naeratas ta oli õnnelik, et ball toimus, tavaline jõulude pidusöök oli igav. „Siin on külm,“ sõnas Gat õlgu väristades.

"Ei tea, miks. Võib-olla on nüüd juba siin juhutunust alates sobilik taas ball korraldada," sõnas Marcus õlgu kehitades. Mõtetes ta lisas, et see võis ka olla seotud McGonagalli kirjaga. Huvitav. Kui aga Gat ütles, et tal on külm, tundis ka mees, et tal on seljas vaid T-särk ja et seal oli jahe. Mitte külm, aga tema jaoks jahe. Marcus oli külmaga harjunud. "Lähme üles tagasi," sõnas ta.

Gat noogutas. „See on hea idee,“ Ta hoidis mehe käsivarrest kinni ja nad lahkusid sellest „ees“ruumist.

Marcus muigas. Mõne aja pärast jõudsid nad juba vestibüüli lähedusse. "Kuhu sa minna tahad?" küsis ta ettevaatlikult ennast tüdruku haardest vabastades. Läheduses olid õpilased.

„Ma ausalt, ei tea,“ sõnas Gat ja vaatas ringi. Õpilased sõelusid edasi tagasi, visates aegajalt pilke punkti- kelladele? Need meenutasid juu liivakelli. „Kuidas minu essee oli? Ja kas minu unejook oli väga jube?“ küsis Gat peale hetkelist pausi.

"Su essee oli rahuldav, unejook üllatavalt hea," sõnas Marcus, kui meenutas, milline Gat'i kirjutatud oli ja milline tema jook oli. Mees jälgis hetke õpilasi, kes ringi jooksid, ning pööras siis pilgu Gat'ile. Ta ka ei teadnud, kuhu minna.

Gat kallutas pead ja vaatas meest. "Siis on tore," sõnas ta naeratades.