Ardamirieli rollimäng!

OT: Kus?

"Vaata, õues on suhteliselt külm. Siis need vahetasid kohad, ehk minu keha soojus ümbritses mind ja õue külmus tuli minu sisse... Aga ma ei tea, kes seda tegi," rääkis ta. Vaadanud ringi, ei märganud ta midagi ebatavalist.

[ 'Jook kõrvetas ta kurku, end hakkas mõjuma.', siin sõna end asemel 'ent' ei peaks olema? ]

Miseria kergitas imestunult kulmi. Temal küll mitte midagi ebatavalist ei olnud ja kuna tema ja Ayanna ja Mirdaliel olid haldjad siis oleksid vist nemad ka arvatavasti seda tundnud. Lõpuks kehitas ta lihtsalt õlgu. ,,Sellele ma seletust ei oska anda..anna andeks.." ütles ta vaikselt. Alles nüüd avastas ta,et ta pole ammu tumehaldjaga otse rääkinud.

OT: Ma mõtlesin selle üle suht pikalt. Vahet pole, saab aru ikka.

Miseria kehitas muiates õlgu ja tõusis püsti. "Ma arvan, et ma jään ka ärkvele nüüd," ütles ta kergelt naeratades ja jäi rahvast vaatama.

Mirdaliel oli haldja ja tumehaldja juurde tulnud. Kui tumehaldjas-Miserial parem hakkas, hingas Mirdaliel kergendatult välja, lülitudes korraks tumehaldjate keelele: "Tore." Ta istus veidi eemale, olles valmis terve öö üleval olema.

Vanir ronis vaikselt puu otsa ja hakkas ümbrust uurima. Ta ei näinud midagi, ning lõpuks seadis ennast paremini istuma ning vaatas taevast.

Miseria tõusis püsti ja hingas sügavalt sisse. ,,Mina ka enam magama ei lähe," ütles ta pettunud ja väsinud tooni seguga ning võttis Mirdalieli kõrval istet. ,,Mis sa ütlesid talle enne?" küsis ta uudishimulikult haldjalt, vaadates teda säravate silmadega.

Tuul keerutas üles tolmu ja kive, luues silmapiirini ulatuva häguse vööndi, kus ei olnud võimalik eristada taevast ega maad. Väikesed loomad olid kiiresti oma urgudesse peitunud. Kiiresti liikuvad pilved olid päikese varjanud, muutes tühja kõrbe hämaraks. Ääretu tühermaa oli justkui ette valmistatud algavaks tormiks.

Merelt kaldale paiskuvad lained kasvasid järk-järgult, iga rannale jõudnud laine ulatus eelmisest kaugemale. Hall meri sulandus sama värvi taevaga ühte. Lähemale jõudnuna paistsid lained mustad või tumerohelised, nad tundusid madalasse vette jõudnult kasvavat, kuni nad end paljale rannale heites lõpuks taandusid, et sealsamas uuesti tõusta. Vees moodustusid kohati väiksemad keerised, mis küll kiiresti suuremate lainte poolt minema pühiti.

Sealsamas, suure kõrbe ja piiritu mere vahel, võis hea tahtmise korral märgata paarikümmet puumaja, mis paistsid enamikus lagunenud ja tumedaks tõmbunud seintega. Enamikul ei olnud korstnaid, vanast laastukatusest olid kohati tükid puudu ning mõnest olid järel ainult kivihunnikud. Väheke hoolitsetuma mulje jättis ainult üks küla keskel asuv maja, mida ümbritses tugev ja terve tara. Selle katuseharjal töötasid kaks meest. Üks neist oli juba vana, ta nägu oli karva kasvanud ja käed soonilised. Tal olid valged juuksed, mis tugevneva tuulega aina jõudsamini lehvisid ja lendlesid. Ta lõi katuseliistu külge viimase naela ja pöördus siis teise mehe poole.

„Kahr, tuul tõuseb. Võrgud tuleb merelt ära tuua.“

Kahr mõjus oma tugeva kehaehituse ja noorusliku näoga ümbritseva küla taustal kontrastselt. Kui võib-olla ainult tema veidi pleekinud ja kulunud rüü välja arvata, ei viidanud temas miski küla viletsusele, kus ta üles kasvanud oli. Ta üritas veel üht prussi paika lükata ja tõstis siis pilgu.

„Jah, ma arvan, et siin eriti teha ei jäänudki... Tundub tõesti, et kisub tormiks.“

Isa viipas lõuaga katuseservale asetatud redeli poole. Kahr asetas oma jala ülemisele pulgale ja proovis katuseservast kinni hoides jalaga altpoolt tuge leida.

„Me peaks uue redeli tegema. Vana hakkab lagunema,“ hõikas ta isale.

Isa rehmas kannatamatult käega. Kahr teadis, et tormi tulekul on tähtis, et kõik võrgud oleks merest väljas. Ta ronis ettevaatlikult kõrgelt katuselt alla, jättes paar eriti mädanenud astet vahele. Isa oli tõstnud jala üle katuseharja ja seisis nüüd redeli ülemises servas.

„Ära järgmisele pulgale astu, see on mäda,“ hüüdis Kahr.

Isa ei olnud teda kuulanud. Ta toetas oma mõlemad jalad just selsamal hetkel pulgale, mille eest Kahr teda hoiatanud oli. Pulk murdus servast pooleks, isa jalad libisesid allapoole, ta hüüatas ja püüdis neid toetada järgmisele astmele, kuid astus mööda ja kukkus alla.

Ta maandus, jalad ees, kõvale maapinnale ja kukkus selili. Kahr sööstis isa juurde. „Kas sa said viga?“ küsis ta ehmunult.

Isa hoidis hambaid risti ja oigas: „Aita mind... tuppa.“ Kahr proovis teda jalule aidata, kuid isa oiatas ja kukkus uuesti maha. Siis tõstis Kahr ta endale selga ja vedas ta uksest sisse ning tõstis voodile.

„Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta.

„Kõik saab korda,“ lausus isa hädiselt. „Too võrgud ära!“

„Kas sa oled kindel, et sul ei ole rohkem abi vaja?“ päris Kahr.

„Su ema hoolitseb minu eest. Sa saad üksi hakkama küll, mine nüüd!“ütles isa juba pahaselt.

„Olgu,“ ütles Kahr. Ta astus uksest välja ja sammus kiiresti vahutava mere poole, rannasoppi, kus isa hoidis nende paati.

Kui ta mereni jõudis, nägi ta mäslevaid laineid ja tundis veepritsmeid oma nahal. Aega ei ole. Torm kisub võrgud puruks. Ta sumas paljajalu jääkülmas vees, mis lainekerke ajal talle juba vööni ulatus, paadini, viskas ankru sisse ja hüppas ise järgi. Paat hüppas juba lainetel, kui Kahr haaras aerud ja asus sõudma.

"Mida?" küsis Mirdaliel, kuid taibates, milles asi, ütles ta: "Lihtsalt "tore"." Pööranud pilgu taevasse, haldjas jätkas. "Tumehaldjate keeles. Kunagi ma õppisin seda."

Miseria kergitas kulmi ja noogutas seejärel aeglaselt ja mõtlikult. [b],,Peaks ka kunagi tumehaldjate keele selgeks saama.. muidugi ma poleks arvanud, et ma üldse tumehaldjatega kunagi suhtlema hakkan, sest ma pole nendega elusees kokku puutunud kui välja arvata see praegune olukord.." Miseria ohkas.

Vanir heitis veel viimase pilgu tähtedele, ning hüppas vaikselt puu otsast alla. Ta läks Ayanna juurde öeldes "Ma tahan sinuga rääkida."

Võrgud olid paigutatud tarade külge kaldast hulk maad eemal. Kahr tõmbas tugevasti arudega, kuid paati oli väga raske lainete vahel juhtida. Iga mööduva lainega lendas paati paras hulk vett. Kahr kühveldas seda väikese pangega välja, kuidas jõudis, aga vesi paadi põhjal ei paistnud lõppevat. Pingutused, mida Kahr sõudes tegi, viisid paati aeglaselt kaldast eemale. Ta oli varemgi tormiga merel olnud, ta ei tundnud end abitult. Tugevate aerulöökidega sundis ta võimsaid laineid endale alistuma. Ta oli üleni märg, kuid see ei seganud teda, sest ta oli karastatud ja ei pidanud kartma haigeks jäämist.

Eespool vees paistis võrgutara ots. Sellest ei olnud näha küll rohkem, kui üks kõrge vai, mis lainte vahel õõtsus, kuid Kahrile piisas sellest orientiiriks. Ta ootas, et üks suurem laine tast mööda sööstaks, ja tõmbas siis aerudega ennast vaia juurde. Kahr lõpetas sõudmise ja küünitas paadist välja, et siduda lahti sõlm, mis võrku vaia küljes kinni hoidis. Ta oli just sõlme lahti harutanud, kui paat järsku külili kaldus ja kerkis siis laineharjale, sööstes sellelt hetk hiljem alla. Kahr klammerdus võrgu külge ja krahmas siis aerud, et end kaldale lähemale tõmmata. Järjekordne laine lükkas ta parema aeru paadi külje alla, Kahr tundis, et paat vajus viltu ja proovis aeru tagasi tõmmata. Kui ta selle kätte sai, nägi ta, et selle laba oli murdunud. Ehmunult püüdis ta end võrku pidi tagasi vedada, kuid võrk jäi talle kätte – see oli tormis rebenenud. Kahr püüdis paati vasaku aeruga juhtida, kuid laintel üles-alla hüpeldes ei andnud see mingit mõju ja ta loobus sellest peagi. Ta püüdis pilguga tabada mereranda, aga igas suunas pead keerates nägi ta vaid laineid ja veepritsmeid. Kahr sai aru, et ta ainus lootus on paati vee peal hoida, kuni torm vaibub või lained ta randa kannavad. Ta tõstis terveks jäänud aeru paati ja pühendus täielikult vee välja kühveldamisele, samal ajal kui paat mere meelevallas aina tõusis laineharjadele ja kukkus sealt alla.

Miseria muigas ja ütles teisele Miseriale: "Tegelikult on meie, tumehaldjate keel kerge."

Ayanna noogutas sõnatult Vanirile ning läks ees teistest mõned sammud kaugemale. Ta pööras end noore kuninga poole, vaadates talle otse silma.
"Mida sa öelda tahtsid?" küsis ta sõbralikul toonil.

"Ma tahan vabandust paluda, et ma selline jobu olin. Ma olen kogu selle reisi olnud täielik lollakas. Olen juba teie juurest mitu korda põgenenud, kogu aeg ma olin morn ja tüütu. Kas sa annaksid selle mulle andeks?" lõpetas Vanir kurvalt. Tal oli kahju, et ta oli nii palju tüli tekitanud. TA vaatas Ayannale otsa.

Ayanna suunurgad tuksatasid. Nõus sinuga, mõtles ta omaette.
"Ikka," sõas ta ning muigas vildakalt, andes mõista, et ta ei pane seda pahaks. Või noh, pisut ikka, see polnud Vanirist eriti kena, kuid siiski, Ayanna mõistis teda täielikult. Nad oli üliraskel teekonnal, mis võis lõppeda nende kõigi surmaga; see oli täiesti loomulik.

"Aitäh" ütles Vanir naeratades. Ta vaatas korra Ayannale silmadesse ja ütles "Sa oled...", kuid lõpetas järsult. Ta kehitas õlgu ja hakkas tagasi laagriplatsi juurde kõndima.

Miseria jälgis Vaniri ja Ayanna vestlust tähelepanelikult, kuid ei kuulnud midagi. Ta muigas, kui Vanir tagasi laagriplatsile tuli. Tüdruk tõusis püsti ja läks ühe vana tammeni. Naeratades ronis ta oksale ja olles umbes kahe meerti kõrgusel, jäi ta sinna istuma ja kõlgutas jalgu.

Kida haigutas ja ärkas siis. Ta uni olnud unenägudeta, sest selleks oli ta liiga väsinud. Vaadanud vaikselt ringi sättis ta end mugavamalt oksale ja hakkas vaikselt omaette ümisema. näol kerge naeratus mõeldes sellele mis juhtub siis kui nad lõpuks loheni jõuavad.

Ayanna naeratas Vanirile avalalt, püüdes endamisi mõistatada, mida Vanir selles viimases lauses öelda tahtis. Sa oled... mis? Miks peaks midagi sellist ütlema? Haldjas naeratas jällegi iseendale tahtmatult, olles üsna kindel, et see polnud midagi halba. See millegipärast rõõmustas teda väga. Olles äkitselt väga heatujuline, märkas ta Kidat ning tumehaldjas-Miseriat puude otsas ning järgis nende eeskuju, ronides imekiiresti ühe vana tamme otsa ning ümises seal vaikselt üht lauluviisi, mida ta ema oli talle kunagi laulnud, kui ta veel väike haldjatüdruk oli. Ema... mõtles ta kurvameelsusepuhanguga, kuid nüüd oli ta kindel, et Evanna oli elus ning ta tuju jäi heaks.

OT: ... kuid nüüd oli ta kindel, et Evanna oli elus ning ta tuju jäi heaks.
Viga vist...?

Miseria vaatas lõbususega, kuidas Ayanna tema kõrval puu peale ronis. Tüdruk toetas selja vastu tüve ning mõtles oma eelneva elu peale. Üksik pisar veeres üle põse, kuid hetke pärast oli ta oma tunded alla surunud ja pisara kuivatanud.

OT: Tema ema on Evanna. Tema ise on Ayanna.

Kahr ei teadnud, kas oli päev või öö. Vesi piitsutas ta nägu. Lained ei paistnud veel vaibuvat, kuigi paat ei kõikunud enam nii tugevalt. Kahr istus paadis, toetudes vastu märgi laudu, ja vaatas taevasse. Vahetevahel tõusis ta ja valas pangega paadist vett välja. Ta mõtles. Kui ma jäängi siia triivima, ajavad lained lõpuks paadi ümber või ma suren nälga. Ta kõht korises. Nälg oli juba mitu tundi ennast tunda andnud. Kas lained kannavad paadi randa? Randa jõudmiseks pidi paat liikuma ühes kindlas suunas, sest rand oli ainult ühel pool. Teisele poole jäi ääretu meri. Kahr ei teadnud, mis on mere taga. Ta oli nooremana seda oma isalt küsinud, kuid isagi ei paistnud teadvat, kui ta Kahril teiste asjadega tegelda soovitas. Ainus, kes selle kohta midagi mõistlikku ütles, oli nõid Hjelvr, kes nüüdseks oli juba palju aastaid surnud. Ta oli rääkinud: "Teisel pool Belegaeri on väed, mida meie kunagi ei näe, ja ei tohigi näha." Kahr mõistis, et meretagune maa (kui seal ikka oli maa) ei kuulunud talle, ja ta ei olnud seal teretulnud.

Eespool paistis meri lõppevat. Kahr pingutas silmi, kuid ta ei suutnud kusagil maad näha. Lihtsalt silmapiir oli liiga lähedal. Nüüd kuulis Kahr lisaks mere kohinale veel mingit müha. See kõlas palju tumedamalt ja ähvardavamalt, kui tormikohin. Kahr märkas, et lained jäid järsult madalamaks. Samas hakkas paat kiiremini edasi liikuma, nagu oleks teda eestpoolt tõmmatud. Merepind oli palju siledam, kui enne. Terve meri paistis äkki voolavat ühes suunas, saades aina hoogu juurde. Kas ma olen suurel laineharjal? mõtles Kahr ja valmistus mõttes selle alumisse otsa jõudma. Paat võis ümber minna või koguni puruneda. Kuid tükk aega samamoodi edasi liikudes ja aina kiirust kogudes sai Kahr aru, et see ei saanud olla mingi hiidlaine. Laine ei oleks teda nii kaua edasi kandnud. Ta kummardus üle paadiserva. Ja äkki oli talle selge, miks silmapiir oli tulnud nii lähedale, miks selles kohas ei olnud suuri laineid ja miks paat hämmastava kiirusega iseenesest edasi sööstis. Pistrikusilm!

Kahri paat tiirles tohutu veekeerise serval. Keerise teist serva ega põhja ei olnud näha. Kahr tundis, kuidas ta täitus hirmuga. Ta oli sellest keerisest kuulnud, selle eest oli isa teda hoiatanud, kui nad olid paadiga merel liiga kaugele sõitnud. Kahr haaras oma ainsa terve aeru ja proovis sellega paati eemale sõuda, uskumata oma edusse. Paat jätkas endiselt oma teekonda, tunnetamatagi Kahri jõulisi tõmbeid. Kahr loobus peagi ja tõmbas aeru paati tagasi.

Ta mõtles paadist välja hüppamisele ja eemale ujumisele, kuid teadis väga hästi, et nii imetakse ta veelgi kiiremini tumedasse sügavikku. Sinna põhja langedes sureks ta kindlasti. Kui ma ei suuda leida viisi tagasi pääsemiseks, pean ma minema edasi, mõtles ta. Tal oli õnnestunud paadiga sõites ohtlikest olukordadest küll ja küll pääseda, kuid seekord ei näinud ta enam mingit võimalust. Mu küla jääb pärijast ilma, mõtles Kahr kahetsustundega.

Kahr lasi paadil niisama edasi sõita. Niikuinii ei oleks ta suutnud seda takistada. Ta jälgis, kuidas tume auk aina lähemale tuli, ja nüüd tundis ta vaatamata hirmule selle vastu ka huvi. Mis saab, kui ta sinna kukub?

Kui paat oli nihkunud juba peaaegu keerise kõrvale, kadus huvi ja Kahr tundis jälle hirmu. Kas mul ei ole tõesti mingit võimalust? Ei ole, sest muidu oleks ma selle juba leidnud, vastas ta endale. Ta keha nihkus juba iseenesest paadi vasakusse serva, keerisest eemale. Ta pidi kohe kukkuma...

Kahr kuulis taevast heledaid kiljatusi. Ta nägi hiigelsuurt kotkast enda poole liuglemas ja ta tundis, kuidas lootus temasse tagasi voolas. Kotkas laskus tema lähedale ja Kahr nägi, et kotkas suudaks raskusteta teda seljas kanda. Sellele paistis kotkas isegi mõtlevat. Ta liugles paadi kõrval Kahriga sama kiiresti. Kahr nägi, et paati istudes lükkaks kotkas selle kohe oma raskusega keerise põhja. Ta mõistis, mida kotkas ootas. Ta tõusis paadis kahe jala peale seisma, võttis hoogu ja hüppas -

Hetk hiljem langes paat, aerud kõrval kukkumas, musta sügavusse.

OT: Ahjaa. Sorri.

Mirdaliel ronis samuti puu otsa, ise samal ajal naeru kihistades-oli ta ju loomult metshaldjas. Kerge naeratusega ronis ta ühe jämeda kastani latva ja asetas pea vastu puutüve. Mirdaliel üritas puu häält kuulda. Igal puul oli oma hääl, kui ehk välja arvatud mõnel väga mädanenud puul. Kui esimesed lausejupid tulid, muutus haldjal tasakaalu hoidmine raskeks, sest puu oli pomisenud: "Orkid... neetud orkid..."
Muidugi, taipas ta. Orkid teevad siia sageli rüüsteretki ja hävitavad paljusid puid. Pole ime, et see kastan vihane on.

Trunks ronis puu otsa ja istus oksale. Ta vaatas ringi ja vajus mõttesse. Ta mõtles Kui ma selle igavese lohe tapaks saaks mu ema vabadusse või veel parem tapaks Malibrae. Kahjuks on aga Malibrae liiga tugev. Ma pean kuidagi saama enda ema vabaks! Ayanna ema ka kuna Ayanna on mind palju aidanud. Eks ma siis hakkan sõjaplaani mõtlema. Ja veel ma olen ju liiga nõrk et lohele vastu hakata tähendab arvatavasti ma suren.

Päike helkis mäetippudel, millest nad üle lendasid. Meri oli jäänud seljataha. Kahr ei teadnud, kuhu kotkas teda viib. Mõtted viisid Kahri koju. Ta uskus, et vanemad ei saa temata hakkama. Kuid miski hoidis teda mõtlemast tagasipöördumisele. Lõpuks ei olnud ta ju kunagi nii kaugel käinud.

Kahr oli kotka seljas lennanud juba kaua ja toidupuudus hakkas teda vaevama. Ta lootis, et pääseb varsti alla ja saab endale ise süüa otsida. Kust kotkas teadis mind päästma tulla? mõtles ta. Ta võis tajuda, et ma olen hädas... aga miks ta mu päästma pidi? Milleks see talle kasulik oli?

Kahr avastas, et ta oli vahepeal magama jäänud. Nüüd nägi ta enda all palju kõrgemaid mägesid ja merd ei olnud enam kusagil näha. Õigupoolest ulatusid mäed silmapiirini. Tormist ei olnud enam mingeid märke, taevas oli täiesti pilvitu.

Kotkas laskus kõrgele mäetipule. Kahr hüppas ta seljast maha ja vaatas ringi. Ta ei olnud kunagi näinud niisugust maastikku. Kogu maa oli täidetud kiviste ja osaliselt jäätunud kaljudega, ning taevas säras valgusest. Kahril jäi hetkeks hing kinni. Siis vaatas ta enda lähemal ringi ja nägi sealsamas enda jalgadest mõni samm eemal suurt pesa. Kuid seal ei olnud kotka munad. Kahr nägi seal aina rohkem imestades raudset mõõka ja vööd, millele oli kootud ruunikiri.

Ta kuulis vaikset jämedat häält otse enda kõrvalt: "See on sinu mõõk - Sturmwind. Võta see ja võta vöö."

Kahr vaatas enda ümber kiiruga ringi, kuid ei näinud kedagi peale kotka, kes oli pesalt kõrvale astunud, justkui pakkumaks Kahrile kingitusi. Kahr kõndis aeglaselt pesa juurde, kummardus ja võttis mõõga. Talle tundus, et kotkas noogutas. Siis sidus ta vöö enda ümber. Kotkas nõksatas uuesti peaga.

Kahr kuulis kusagilt eemalt mingit kära. Ta vaatas mäelt alla. Tema silmadele avanes kummaline vaatepilt. Seal oli mitukümmend üleni musta olevust, kes paistsid olevat üsna ametis võitlemisega kellegagi, keda Kahr ei näinud. Need saavad olla ainult orkid, mõtles Kahr. Ta oli neist kuulnud, kuid tema kodukülla ei olnud orkid kunagi oma jalgu tõstnud. Kahr hoidis mõõka kindlalt pihus ja ronis mööda mäekülge allapoole, varjudes orkide pilkude eest. Aina madalamale alla jõudes nägi ta mäe all toimuvast tegevusest üha rohkem, kuni ta oli lõpuks võimeline seda täielikult jälgima. Nähtu vapustas teda.

Mäe sisse oli uuristatud või uuristunud hiigelsuur koobas. Selle sisemust ei olnud näha, kuid seal paistsid helgi järgi otsustades olema kristallid ja kalliskivid. Ja koobast valvas kohutav elukas - võimas tumepruun lohe, kes saatis oma ründajate poole suu kaudu pidevalt tuleleeke. Lohe seisis kahel jalal ja vehkis määratu sabaga. Kahr tundis lohe kohe ära, kuigi ta ei olnud sellist looma kunagi varem kohanud. Lohe püüdis orke oma paadisuuruste hammastega napsata. Orkid olid pikkade orkidega lohe silmi rünnanud ja paistis, et lohe oli pimedaks tehtud. Lohekoobas, mõtles Kahr. Kuhu ma järgmiseks satun?

Kida naeratus muutus aegamisi nukraks kui ta mõtles sellele, et ta oli vaid 17 aastat vana. Ja äkitselt pöördus ta Evanna poole ja küsis: "Mitmes kuupäev täna on?"

OT: Ei kommenteeri. >.<

"Ma ei tea," vastas Ayanna. "Mul on ka juba arvestus segi läinud."
Ta nõjatus seljaga vastu mõnusalt krobelist puutüve ning libistas pilgu üle laagriplatsi. Vähesed magasid. Ta pilk libises puulatvadele ja edasi taevale, mis hakkas tasapisi heledamaks minema.
"Ma arvan, et me peaksime minema hakkama," lausus ta ning ronis kribinal puu otsast alla. Viimased kaks meetrit ta hüppas.
Ta pakkis teki kotti tagasi ning võttis selle selga. Ta oli olnud üsna kiire ning esimesena valmis. Muidugi, Gümnastika välja arvata, temal vist polnudki midagi valmis panna. Haldjas sammus üle lagendiku oma kalli pegasuse juurde.

Kahr oli suure rahnu taga peidus ja jälgis orkide võitlust lohega. Orkid olid lohe kehasse juba mitu orki löönud, kuid lohe purskas endiselt tuld ja vehkis sabaga. Kahrile tuli hetkeks pähe mõte võitlusse sekkuda, kuid ta ei suutnud otsustada, kumba poolt ta peaks toetama. Lohe süütas järjekordse tulepahvakuga mitu orki põlema, kes peatselt tuhakuhjaks pudenesid. Selle peale ründasid orkid raevukalt lohet ning suutsid teda kõhu alla raskelt haavata. Haav purskas verd ja lohe hakkas hüppama, astudes ühe orki laiaks, kuid kukkus siis kõhuli, purskas veel paar korda tuld ja ei liigutanud enam. Orkid tormasid võidukisaga tema selja tagusesse koopasse.

Kahr nägi enda lähedal kotkast, kes viipas talle tiivaga. Ta läks kotka juurde, kes tõusis lendu, liueldes maapinna lähedal aeglaselt, et Kahr saaks talle järgneda. Noormees jooksiski kotkale järgi. Lind juhtis ta mööda kitsast mäeserva allapoole. Nad liikusid niimoodi tükk maad, kuni kotkas kadus äkitselt Kahri silmist. Kahr sööstis nurga taha ja nägi mäe sees kitsast käiku ning sisenes sinna.

"Kahr," lausus hääl, mida Kahr varemgi kuulis. "Kas sa mäletad mind?"

"Hjelvr?" küsis Kahr uskumatult.

"Mina see olen," vastati talle. "Mu hing on kotka sees, kuid hääl seal, kuhu ta ise minna tahab."

"Sina andsidki mulle vöö ja mõõga?" sõnas Kahr ja vaatas kotkale otsa.

"Väga hea, et sa taipasid, et vöö on neist tähtsam," muheles surnud nõid. "See teeb su vastuvõtlikumaks heledatele vägedele ja tõrjub eemale kurje, ja seda kõike ruunide jõuga. Mõõka saad sa aga kasutada ainult võitluses." Kahr tajus, et tõesti ei tundnud ta parajasti millegi pärast kurbust.

"Nüüd asja juurde," rääkis Hjelvr. "Orkid ei sattunud siia niisama. Nad otsisid midagi. Ja ma usun, et seekord on nad viimaks selle leidnud. Ma ei rääkinud sulle kunagi Silvani Haldjakivist. Nüüd peaksid sa sellest kuulma."

Leoniidas ehk lihtsalt Leon ratsutas mööda välju Mat tahan haldjalinna jõuda mõtles ta, seal olevat olnud legend mingist kivist ta tahtis seda kätte saada, siis nägi ta kauguses orke, neid oli 3 ja nad olid tema poole seljaga. haha mõtles ta hetkel kui orkite seljatagant välja tuiskas ja ühe peajagu lühemaks tegi. miks nad siin on mõtles ta ennem kui üks ork ta hobuselt maha sai. Ta tapps ka selle ja teise orgi, kuigi sai haava kõhtu. mürgised terad! ta hüppas hobuse selga jättes orkidelt raha ja muu väärtusliku võtmata ja kappas haldjametsa poole.

Miseria tõusis püsti ja noogutas Ayannale ning pakkis enda mõned asjad kotti, pistes need lihtsalt pauna ja vaatas ringi. ,,Nii.. kaua veel minna on? Loodame, et mitte kaua.. Natuke .. ma ei taha solvata .. aga tüütuks muutub see kõndimine koguaeg.." ütles ta ohates. Ta jalutas enda hobuse poole ja silitas tema kaela ning hüppas talle kassi kergusega selga.

Miseria ronis puu otsast alla ja hüppas samuti hobuse selga. Ta muigas ja ootas teisi.

((Suht vaesed hobused tegelikult. Koguaeg kargame neile selga ))

OT: Kargame

OT: Noh, haldjad saavad seda teha ilmselt ka valutult.

Ayanna ronis samuti kergelt GÜmnastika selga ning sõnas napilt:
"Mu sisetunne ütleb, et me peaksime ruttama."
Tõepoolest, viimase pooltunni jooksul oli ta olnud suhteliselt murelik. Tal oli mingi kummaline tunne. Midagi nagu puudus... Järsku meenud talle, et kripeldus kuklas oli lahkunud. Ta mõtiskles, millest see võis tekkida ja miks see lõppes. Kedagi siin polnud, haldjas oli suhteliselt kindel.
Ta lausus Gümnastikale: "Arvan, et aeg minna. Kiirustame. Juhi sa vägesid. Lõppude lõpuks oled sina siin kõige arukam "hobune"."

((Mida küll hobused tegelikult selle peale ütleksid? ))

"See on muistne kivi, millesse on kütketud vägev võlujõud," rääkis Hjelvri hääl. "Usutavasti peaks see oma tõelisel kohal olevana puhastama Ardamirieli - see on maa, kus me elame - kõigest, mis siia ei sobi. See mees, kes täna kivi leidis, on seda ka kord varem käes hoidnud. Kuid selle varastas temalt pegasusel ratsutav haldjas ja pärast pikka rännakut jõudis see lõpuks siia koopasse.

Ma usun, et Ardamirieli võib oodata tume aeg. Haldjakivi uus omanik ei kavatse kivi kasutada teistele hea tegemiseks, vaid isikliku kasu saamiseks."

"Kas orkid alluvad sellele mehele?" küsis Kahr.

"Jah," vastas hääl. "See mees, kelle nimi on Malibrae, on juba kaua nende üle valitsenud ja orkid ei ole selle üle nurisenud. Nüüd olen ma sulle olukorda lühidalt kirjeldanud ja järgnevad otsused teed sa loodatavasti ise."

"Ma pean oma ülesande ise valima?" imestas Kahr.

"Sul on see õigus. Sa võid kohe koju vanemate juurde tagasi pöörduda, kuid sa saad seda teha ka hiljem, olles varustatud palju rohkemate teadmiste ja kogemustega... ning võib-olla veel millegiga," rääkis Hjelvr.

"Ma ei lähe veel," otsustas noormees.

"Siis kuula," ütles nõid.
"Ma ei tule sinuga linnu kujul kaasa, kuid aitan sind, kui sa väga hädas oled. Kui sul on raske otsustada, lähtu oma südamest. Kui sul on veelgi raskem otsustada... siis leia kolmas võimalus. Pea meeles, et kannatused ühes vallas lasevad sul võita teises vallas ja hea töö kannab alati vilja. Ja see on tähtis... sa ei ole kaotanud, enne kui sa alla annad.

Ja üks veidi kasutumana kõlav nõuanne: astu kuninga teenistusse."

Kahr kuulas teda tähelepanelikult. Ta mõistis, et kui Hjelvr talle need nõuanded andis, läheb neid kindlasti vaja. "Aitäh," ütles ta vastu.

"Me kohtume veel," lausus Hjelvr, andes mõista, et Kahril on aeg hakata minema.

Kahr heitis kotkale viimase pilgu ja astus käigust välja, vöö ümber ja mõõk peos.

Päikesevalgus oli jälle kadunud. Taevas oli üleni pilves ja kusagil eemal sähvis pikne. Kahr ronis mäenõlva pidi üles, tagasi lohekoopa poole, otsima Ardamirieli kuningat.

Kidaia ronis puuotsast kiiresti alla võttis oma asjad ja läks Sethi juurde kes teda juba ootas. End talle selga libistanud jäi ta oootama.

OT: Grindelwald, see on natuke ebaloogiline, et ta lohekoopasse Ardamirieli kuningat otsima läheb. Too peaks ju Imantos kükitama. Ja äkki sa ühined siis meiega? Oled juba piisavalt korraldanud.

Nad hakkasid tasapisi minema ning aeglane traav läks üle galopiks. Nad kihutasid tulistjalu lohekoopa poole.
Vahepeal Ayanna juurdles, mis võis olla kripeldustunde põhjuseks. See ei andnud talle rahu, ta tundis, et see oli oluline. Kuid välja mõelda ta seda ei osanud.
Varsti nägid nad kaugemal lohekoobast, mille suus lebas... surnud lohe. Ayanna küll pisut rõõmustas, kuid see asendus peagi murega, kui ta nägi lömastatud või ära põletatud orke. Tähendab, nood olid siiski võitnud ja siis... olid orkid juba koopas. Ta vaatas hirmunult teiste poole.
"Kiirustame!"

Otse koopasse ja lahingusse? Ta mõistis äkitselt, et oli mõtte edastanud just kui iseendale. Aga samas oli ta kindel, et Ayanna kuulis seda. Ta silmitses joostes surnud lohe. Gümnastika polnud näinud elu sees veel kirkamat punast kui seda mida nägi ta praegu lohel. See oli nagu miljonitest rubiinidest kokkupandud, kuid ei küündinud ühegi rubiini iluni. Lohe kõrval tundusid kõik värvid tuhmid. Nüüd sai Gümnastika aru miks tapeti lohesi. Aga ta ei mõistnud seda õigeks.

Lohekoopa lähedal jõudnud, hüppas Ayanna Gümnastika seljast maha.
"Kivi on orkide käes!" hüüdis ta paaniliselt mõtete teel. Enam ta ei julgenud valjusti rääkida. Ta hoidis end tagasi, nad pidid enne midagi välja mõtlema, mingi plaani, kuidas orke varitseda, kuidas neid võita...
Ja arvatavasti on Malibraegi teel. Me peame kiirustama!
"Läheme sisse," arvas ta. "Vaikselt."

Miseria kuulis taas mõtetes Malibraet. Ta on teel! mõistis tüdruk, kui temani jõudsid Malibrae mõtted. Vaikselt edastas ta teave Ayannale. Õnneks läheb tal tubli pool tundi siia jõudmiseks... mõtles ta veel enda rahustuseks.

Järsku nägi Leon ees sinist valgust, ta ei jõudnud peatuda ja ilmus järsku sinse valgusest välja mägedes. Ta viskas pilgu ümbritseval üle käia ja esimene asi mis ette juhtus oli kauguss kentsakas kamp mingi koopa ees. Hobune ja mingid tegelased, ta arvas et nad teavad kust ravi Leoni haavale leida, kui ta oli kusagil poolel teel kui ta kukkus kokku ja haav roheliselt (väävel) veritsema hakkas, viimane asi mida ta mäletas oli draakonitulest tulenev fosfori lõhn (peaks olema siuke hais sellel).

Miserial vajus süda saapasäärde kui ta nägi surnut lohe. See oli ilus, tema jaoks, aga samas ka ohtlik. Orkid .. igal pool, surnud.. Miseria noogutas omatte ja hüppas kassihüppel maha ning patsutas õrnalt hobust .Ta saatis looma eemale, et tema surma ei saaks.
Nüüd noogutas ta Ayannale ja liikus vaiksemalt kui kunagi varem koopa poole. Tema samme polnud isegi kuulda. ,,Ma lähen esimesena.." teatas ta kõigile mõtete teel. Käe oma vöö poole libistades, tõmbas ta hääletult kaks nuga välja ja liikus sama vaikselt, kuid kiiremini koopa poole ja piilus sisse. Pime.. Kõik oli väga pime. ,,Ma lähen esimesena!" ütles ta veel teistele mõtete teel kui koopasse vastu seina toetades ennast libistas.

Miseria hüppas samuti hobuse seljast maha ja saatis ta eemale. Ta järgnes ettevaatlikult teisele Miseriale. "Ma olen kohe haldjas Miseria järgi," ütles ta meeltes kõigile.

OT: Ega ta koopast kuningat otsida kavatse. Ta liikus koopa poole, plaanides samal ajal otsida kuningat, ükskõik kus ta ka poleks.
Ja teiega liituda olen ma tahtnud algusest peale. Üksi võib Ardamirielis pikapeale igav hakata.

Kas orkid on juba läinud? mõtles Kahr mööda kivist rada üles rühkides. Ta pigistas mõõka oma peos ja tundis käepideme soojust. See mõõk sobib mulle... ma olen sellega tugev.

Mäekülg oli ümar ja kivine. Kahr ei näinud raja lõppu. Ta astus koopale lähemale jõudes aina vaiksemalt, kartes, et orkid võivad teda kuulda.

Kahr kuulis altpoolt mingeid samme ja kummardus vaatama. Ta nägi kaht orki, kes kõndisid kõrvuti kitsal mägiteel järsu kaljuseina all. Kahr nägi, et orkid olid relvastatud ainult orkidega, temal see-eest oli mõõk. Sturmwind, sa saad peagi esimest korda verega määritud, mõtles ta. Kuid ta otsustas proovida kõigepealt orkidega rahulikult toime tulla. Kahr pingutas oma vööd ja libistas end mäekülge mööda alla, otse orkide kõrvale.

Orkid kohkusid ja tõstsid oma teravad orgid. Kahr paljastas mõõga. Üks ork pistis jooksu suunda, kust Kahr oli tulnud, teine mörises ja püüdis Kahri orgiga tabada. Kahr oli selleks valmistunud ja ta lõi mõõgaga orkile vastu külge. Ork taganes, et ta saaks paremini lüüa. Kahr vibutas veel mõõka ja orki pea langes kuristikku.

Kahr tõmbas käega üle mõõga. Käsi sai veriseks. Ta võttis parema käega mõõga käepidemest ja vaatas ringi. Ta ei näinud teisi orke. See-eest paistis suunas, kust orkid olid tulnud, väike kalju sisse raiutud käik. Kahr hingas sügavalt sisse ja välja, et end pärast võitlust rahustada, ja kõndis käigu juurde.

Kida hüppas üllatava kergusega Sethi seljast maha ja järgnes ettevaatlikult teistele. Ta vaatas lohet, ta oli nii ilus. Ta nägi suurt vaeva, et mitte lihtsalt jääda jõllitama seda olendit kes oli nii ilus kuid samas kohutavalt ohtlik.

Ayanna noogutas ning teatas:
"Ma lähen ka."
Ta oli viimase pooltunni jooksul nii ärevil olnud, et muud võimalust ei jäänud. Ta liikus vaikselt koopasse, tekitades kohe enda ümber kilbi, millel laskis pisut värvi võtta, milleks oli must. Seega oli ta veel tähelepanematum. Ta hiilis tõepoolest surmvaikselt koopasse.
Ta märkas pea tumehaldjas-Miseriat tänu oma haldjalikule nägemisele. Kuid haldjat ta ei märganud. Aga ta lohutas end, et orkid niivõrd hästi ei näe.
Ega kuule, lisas ta, kuuldes koopast väikese kivi veeremist, kuigi ta polnud üldse kindel, et see oli kumbki Miseriatest. Ja kui polnud...
Ta neelatas vaikselt.
Haldjas viskas pilgu üle ruumi. Selle põrand oli keskelt lage, kuid seinade ääres olid kullahunnikud koos hunnitute kalliskividega. Kuid haldjas oli ühe pilgu järel täiesti veendunud, et Haldjakivi seal polnud. Ja kalliskivide ilu ta hetkel ei suutnud tähele panna.
Ta kiirustas tagaseinas paistva musta augu poole. Kui selles koopa osas paistis veel väljast valgust, siis seal tundus olevat täiesti pime. Haldjas sisenes sinna ning tekitas ühe imepisikese valguskera, peaaegu märkamatu, kuid selleks piisava, et mitte millelegi otsa komistada.
Järsku ta seisatas ning kuulatas kogu hingest. Jah, ta kuulis kuskilt hääli. Ja need ei kuulunud nende reisiseltskonnale.
Ta hakkas häälte poole liikuma. Suund viis teda mööda saali edasi, mille seintes olid aina uued ja uued käigud. Nagu... labürint! leidis haldjas ja ohkas. See oli ohtlik ja üsna arvatavalt lõputu. Seda ta polnud oodanud.
Aga ehk pole orkidki seda veel leidnud?
Ta mõtles pisut. Siit Kivi leidmiseks oli vaja strateegiat. Muidu oleks see võinud olla lootusetu ettevõtmine. Seda pidi otsima kõik koos, kui igaüks eri kohta läheb. Ta saatis ettevaatlikult teistele meeltesõnumi, mida ainult reisiseltskond kuulda sai: "Siin on praktiliselt labürint. Tulge appi. Kolmekesi ei leia Kivi elu sees."
Ta valis ise ühe lootustäratavama käigu, lootes, et selles pimeduses säilib ta suunataju. Eksimine näis siin päris hirmuäratav.

Miseria kuulis Ayanna ütlust, et see oli labürint. "Ma jäin ka vaatame, et see on siin labürint. Tulge kõik appi, ükskõik, kas julgete või mitte," saatis Miseria samuti kõigile seltskonnast. Ta nägi eespool korraks kedagi liikumas ja ütles Ayannale - "Ma olen sinu juures, muide."

Miseria kuulatas samuti tähelepanelikult, üritades süveneda vestlusesse samal ajal. Niimoodi mõeldes, koperdas ta kellegile otsa. Õnneks mitte orkile, sest nii palju kui silm pimedas seletas, olid tal valged juuksed. ,,Vabandust!" ütles ta tumehaldjale vaikselt ning vaatas ringi. ,,Mis te arvate, kas meil on mõtet süütada mõne tulukese ja sellega edasi minna või läheme pimesi?" küsis ta mõlema haldja arvamust.