Ardamirieli rollimäng!

[Miks? Ei jõua? Mängi lõpuni. See rollikas ei kesta enam üldse kaua. Leiame Silvi haldjakivi ja paneme õigele kohale. Teeme sinna lõppu mis neist sai ja The end. Jah, see rollikas hakkab natuke tüütuks kiskuma. Aga lõpetame ilusti kõik koos ära ja noh punkt. Muidu lõpuks jäävad ainult Ayanna, Gümnastika ja ma ei tea kes veel, noh. Nõme oleks.]

[Trunks sureb võibolla lohega võideldes ära. Ma viitsin siin rollikas küll käia aga ei tahaks et kõik ellu jäävad. Aga muidu üks küssa kah: Kas lohega võideldes kui Trunks ära sureb kas ta vaim võib ellu jääda ja teisi aidata?]

[Noup, me ütlesime seda ka Mutsule.]

OT: Jah... Ning teeks siis midagi? Veeretame päeva äkki õhtusse? Nii läheb rutem edasi... Emma, ma tõesti palun sind, et äkki sa mängiksid lõpuni?

Vanir ärkas järsult. Ta vaatas ringi, ümberringi hakkas juba pimenema.Lõpuks ta suutis Tuulekohina Ayanna ja Gümnastika kõrvale ajada ja küsis neilt "Kus me peatume?"

Ayanna vastas mõtlikult: "Ma arvan, et proovime mõne koopa leida. Aga kui ei, peame lihtsalt paljale maale laagri üles lööma. Ma loodan, et vihma ei tule."
Ta sõnas Gümnastikale: "Pöördume mägede poole. Sealt võime mõne koopa leida."

OT: Aga ehk me siiski ei leia seda. Ebaloogiline oleks jällegi.

(Ei taha veel praegu leida. Muidu oleks mõttetu)

Vanir noogutas ja vajus tagasi Tuulekohina peale.

Miseria haigutas vaikselt, olles samas tänulik, et Gümnastika veel ei küsinud.Seejärel vaatas ta Vaniri, kes ärganud oli ja esitas küsimuse, millele ka tema vastust tahtis teada. Koheselt vaatas ta Ayanna poole, kes vastas ja noogutas:,,Praegune päikeseline ilm ei lubaks küll vihma, kuid ma võin eksida.." lausus ta kaalutlevalt .

[No ma siis lihtsalt ei kirjuta eriti tihti.]

"Vihma ei tohiks tulla," arvas Mirdaliel, nõustudes Miseriaga. "See tekitab üleujutuse." Ta haigutas ja andis veidi järele, ravitsedes ennast. Siis pöördus ta Ayanna poole. "Siinkandis on raske koopaid leida, neid on rohkem põhja pool. Aga mõne koha peaks ikkagi leidma."

Kidaia läks teest veidi kõrvale ja vaatas ehk on mõni paras pisike lagendik läheduses. Kuid seal pool kuhu tema läks olid vaid tihedalt asetsevad puud.

Miseria kuulas tähelepanelikult Ayanna ja teise Miseria jutuajamist. Tüdruk sasis juukseid ning sättis vibu paremini selja peale.

OT: Aare, ma mõtlesin siiski koobast.

Ayanna vaatas mägede poole, uurides silmi pisut kissitades mägede siinset iseloomu. Siin olid nende jalamid rohkem metsased ning lauged, koopaid palju polnud. Ta heitis pilgu taevasse, mis tumenes aina. Pidi olema üsna hiline õhtu, kuna kevaditi läks päike hilja looja.
"Ma arvan, et jääme kuhugi siiasamasse ööseks. Katsume ehk leida mõne puudega ümbritsetud lagendiku, seal on vähem tuult ja ka pisut varjatum ja turvalisem," arvas ta.
Nad just sisenesid ühte metsatukka ning haldjas vaatas tähelepanelikult ringi, otsides mõnda ööbimispaika.

Miseria noogutas Ayannale, suunates ratsut järele, otsides samuti pilguga mingit kohta. ,,Oh!" ütles Miseria kulmi kergitades ja viipas käega ühe suurema puu poole, mille tüvi oli vägagi lai. ,,Kui sinna auk maagilisel viisil ära kaevata, saaksime sinna kõik ära mahtuda.." arvas ta, olgugi, et see mõte võis olla vägagi tobe.

"Ärme vigasta puud," ütles Ayanna. "Kui me seda kord teeme, siis see puu sureb. Vaata, kui ainulaadne, suur ja ilus ta on; sellest oleks kahju."
Kuid ta märkas puu kõrval kena lagendikku.
"Aga seal," ta osutas käega, "Võiksime me ööbida küll."

Miseria noogutas, mõeldes siiski tagajärgedele ka. Ayannal oli õigus, nagu alati ? Libistanud pilgu lagendikule, noogutas ta . ,,Peaks ju kena olema.." lausus ta pead vangutades ja müksas hobust kandadega, et too edasi läheks.

Miseria sekkus vestlusesse. "Te tahate terve öö peatust teha?" küsis ta. Tüdrukule see mõte ei meeldinud.

,,Arvan, et me puhkame nii kaua kuni kõik on kenasti välja puhanud. Hobused on ka tunnetega siiski. Nad pole nagu meie, kes saavad poole tunniga kenasti puhatud.." lausus ta vaikselt kulmi kortsutades. Kuid siiski kummitas teda ka see, mida nimekaim öelnud oli. Teekond oli väga pikk, niiet jah...

Ayanna vastas teravalt tumehaldjas-Miseriale: "Kui me korralikult välja ei puhka, mis vastast on meist lohele? Me peame olema puhanud. Võib-olla saaksid haldjad ilma, aga mõned meist on siiski nõrgemad."
Ta hüppas Gümnastika seljast maha ning võttis koti seljast. Ta mõtles, et oleks hea tuli teha, kuid seda ei saanud. See oleks olnud sama hea, kui suur lipp: Me oleme siin! Tulge ja nottige meid maha!
"Tuld me teha ei saa," ohkas ta ning laotas alusteki maha.

Mirdaliel vaatas Ayannale otsa. "Saab ikka küll. Kui me lõkke teeme, saab seda kahvatuks muuta. Ja see võtab väga vähe energiat." Ja tema pilk muutus küsivaks.

"Aga suits?" päris Ayanna küsivalt. "Muidugi, sa võid ju seda teha, aga ole ettevaatlik, ma ei tahaks, et orkid jälle teada saaksid, kus me oleme."

"Suitsu saab eemaldada," vastas Mirdaliel. Ta võttis mõned oksad ja tegi nendest lõkke. Pomisenud mõned sõnad, muutus tuli kahvatuks roheliseks ja suitsu polnud. "Olge ettevaatlikud. See lõke on ikkagi kõrvetav," selgitas ta.

Miseria hüppas Tormaku seljast maha ja astus teiste juurde, paigutades enda mõõga, vibu, nooled ja noad kenasti korralikult külge ja jättis Tormaku rahulikult rohtu sööma. ,,Kena..." lausus ta vaikselt ja sättis end rohu peale istuma. Olgugi, et ta oli hobuse seljas istunud kogu tee, olid tema liigesed väga kanged, niiet ta ei saanud isegi korralikult joosta. ,,Ma lähen vist marju korjama...Keegi tuleb kaasa või meil on piisavalt toitu veel varuks?" küsis ta kõigilt , ise rohelisi leeke vaadates.

"Korjame siis pisut," arvas Ayanna. "Toitu peaks jaguma, kuid mida kokkuhoidlikumad oleme, seda parem." Ta võttis kotist välja väikese sangaga puust anuma, mille sisse oli hea korjata.

"Ma ei tea," kehitas Mirdaliel õlgu. "Minul toitu jagub." Haldjas toetus vastu ühte puud. See kõmises. Ta asus seda hoolikalt uurima ja hõiskas mõtetes, kui ta midagi leidis.

Miseria naeratas Ayannale. Vähemalt nüüd on tal tegevust. Nüüd tõusis ta püsti ja jalutas Ayanna juurde ning võttis tema pauna. ,,Kui mind otsite, siis võite mõtetes rääkida ka. Nii me ei tekita teistele uudishimu, sest ma kardan, et orkid võivad tegelikult üsna lähedal olla," lausus ta ja jalutas eemale.

Lõpuks jõudis ta lagendikule, teistest eemale ja kummardus kui nägi maasikaid. Naeratanud vaikselt, hakkas ta marju kiirelt noppima, libistades mustad juuksed sageli kõrvade taha.

Gümnastika oli peatus paiga juurde jõudes surmväsinud nagu ka kõik teised hobused. Ta lasi Ayannal maha ronida ,läks ühe puu alla ning heitis pikali puunajale. Beežikas hobune kellega oli Gümnastika ennist võistlust pidanud ,jõudis nüüd kõige viimase haavatute karja osaga kes olid vähem vigastatutest maha jäänud. Hobu jooksis Gümnastika juurde ja ajas ka end pikali. Ta jalal oli kohe märgata ,et jal oli murdunud. Hobuse jala asend ja astumine oli erinev ning ta hobusenäol oli märgata valu. Kui Gümnastika oleks aidata saanud oleks ta seda kindlasti teinud. Nagu lõpuks selgus oli too galoppi pealt komistanud mingi olendi laiba otsa ning ta oli selle vaid kergelt murdnud. Hiljem aga kui oli laine tekind lõi see hobuse pikali ning ta murdis veel hullemini.

Vanir ajas ennast püsti ja vaatas ringi. Kõik reisikaaslased olid väsinud ja samuti ka nende hobused. Mõned hobused olid isegi vigastatud. Vanir vaatas neid kurvalt ja läks eemale puude varju. Ta pani tähele, et tal enam nooli polnud, ning ta hakkas sobivat puud otsima. Lõpuks ta leidiski murdumatu ja võimsa puu. Vanir vaatas seda austusega ja hakkas siis Aedwini õpetuse järgi puule laulma. Ta tahtis puust tugevaid nooli laulda.

Peale mõneminutilist marjade korjamist, tõusis Miseria püsti ja vaatas pauna, mis oli marju pungil täis. Sellest peaks vähemalt jätkuma küll . Vaadanud veel mõningaid puid, mis ta seljataga olid, astus ta vaikselt omaette laulu ümisedes tagasi laagriplatsio poole.

,,Ma tõin marjad ära," lausus ta ja asetas marjadega kausikese maha, lõkke äärde ja vaatas hobuseid, kes maas olid ja vaatas seda hobust, kelle jalaluu murndunud oli. ,,Kui sa saaksid talle öelda, et ta mõnda aega paigal püsiks, saaksin ma tema luu korda teha," ütles ta Gümnastikale.

OT: Ayanna pidi kaasa tulema!

Ayanna vaatas samuti haavatud ja surmväsinud hobuseid ning tal hakkas väga kahju. Ja hoolimata oma murdunud käeluust otsustas ta hobuseid esimesena ravida. Ta nägi ka üht teist lamavat hobust, kelle jalg oli imeliku nurga all. Ta läks hobuse juurde. "Ma aitan sind," ütles ta. Talle tundus, et hobune sai aru ning tõi kuuldavale piinarikka hirnatuse. Ayanna põlvitas hobuse kõrvale ning asetas käe ta seljale. Ta nägi, et hobuse jalaluu oli murdunud päris kabja lähedalt ning ühtlasi selle liigesest välja viinud. See oli üsna raske vigastus, kuid Ayanna lootis end hakkama saavat. Ta asetas murdunud otsad kõigepealt üksteise vastu ning sundis need kokku kasvama. Hobune niheles pisut. See tunne võis tõesti olla imelik ja kuigi Ayanna püüdis toimingut teha võimalikult valutult, võis see ikkagi hobusele tunda olla. Ayanna pingutas veel pisut ja luu oli kokku kasvanud. Lõpuks lükkas ta jala liigesesse tagasi. Korras. Ohates võttis ta käe hobuse laudjalt ära. Ratsu hirnatas tänulikult ja Ayanna naeratas õnnelikult.

[MA ei teadnud . Oleksid pidanud ütlema. ]

Miseria vaatas, kuidas Ayanna hobust terveks tegi ja noogutas seejärel. Koheselt keeras ta ringi ja vaatas kõiki hobuseid. ,,Noh, Ayanna ... Kas sul midagi ämbri sarnast on? Ma arvan, et hobused vajavad vett ka, kuna nad on väga palju jooksnud ja vesi kuluks meile ka ära," lausus ta haldjale otsa vaadates. Temal endal muidugi hetkel janu ei olnud, kuid ta muretses rohkem teiste heaolu pärast.

"Ei, ei ole," vastas Ayanna murelikult ja tõusis püsti. "Kuid ma võin ju midagi sellist tekitada." Ta kõndis ühe puukännu juurde lagendiku ääres ning sundis seda suure kausi kuju võtma. Lõpuks ta tegi puu tihedamaks, et juba kuivanud puit korralikult vett peaks. Siis tegi ta kausi kohal ühe keerulise liigutuse ning sinna ilmus vesi.
"Väike improviseeritud veeanum," ütles ta naeratades, väikese varjatud rahuloluga. Ta läks tagasi oma teki juurde ja võttis kotist kruusi. Uuesti kännu juurde kõndinud, täitis ta kruusi ja kustutas enda janu.

Miseria kergitas kulmi ,,Noh, eks see päästis siis liigsest vaevast," lausus ta pead korraks paremale kallutades. Seejärel haldjas haigutas vaikselt ja vaatas teisi hobuseid ning asus ravitsema neid, kes seda vähegi vajasid.

Gümnastika ütlesgi hobusele et too paigal oleks ja hobune kuulas nõuannet. Hobune tõi kuuldavale väikse hirnatuse kui teda ravitseti. Kui kõik oli valmis tõusis püsti ja läks veeanuma juurde ja rüüpas sealt. Gümnastika lasi teistel juua ja kui kõik hobused olid joonud läks ka tema.

Miseria lõpetas hobuste ravitsemise ja tõusis püsti. Need hobused, kelle jalad olid enne väga verised, olid nüüd puhtad , kuid valutasid õrnalt. Hobuseid see eriti ei häirinud ning kõik olid jooma läinud. Kui Gümnastika ka jooma hakkas, istus Miseria maha ja vaatas hobuseid, kes eemale nüüd astusid ja muru sööma asusid. ,,Meil on veel mitu päeva teed... On teil aimu ka, milline see lohe välja näeb ja kui tugev ta olla saab?" küsis ta kõigilt, ise küünarnukkidega vastu põlvi toetamas.

"Ma ei tea," vastas Ayanna eemalolevalt, uurides parajasti, kui palju võluväge tal alles on ja kas sellest piisab käeluumurru ravimiseks. Olles otsustanud, et ilmselt piisab,avas ta silmad ning ta vastas:
"Keegi ei tea. See lohe on ju tegelikult legend, aga me oleme leidnud tõendeid, et ta on olemas ning see on meie ainuke võimalus," ta tasandas häält, "Haldjakivi leida. Kuid lohed üldiselt on ikka üle kümne meetri pikad ning tavaliselt ka relvastatud ogade ja hammastega. Lisaks oskavad nad lummutamist ehk nad vaatavad sulle silmadesse ning allutavad nõrgemad oma tahtele."

Miseria judistas end. ,,Oleks vaja siis kindlamat kilpi enda mõtete ümber.." lausus ta hambaid kokku surudes. ,,Niiet siis ei ole ühtegi sõbralikku lohekest, kes oleks nii lahke ja annaks meile ise haldjakivi kätte?" küsis ta vaikse sarkasmiga hääles.

Vanir oli juba päris kaua aega puule laulnud, ning tal oli juba päris korralik hulk nooli käes, kuid tal polnud millestki nooleotsi teha. Lõpuks otsustas ta võtta oma väike rinnaplaat ja see noolteotsteks moondada. Kui see valmis sai oli Vanir üsna roidunud, kuna tal polnud palju võlujõudu, ja ta oli sellest suure osa ära kasutanud. Vanir pani uhiuued nooled oma nooletuppe, ning hakkas laagri poole kõmpima, kui ta kohale jõudis võttis keegi temaga ühendust "Tervitused kuningas" ütles hääl. Vanir mõtles, kes see võis olla, küsides "Kes sa oled" hääl vastas "Ma olen sinu ustav teener, Ermal" Vanir meenutas veidi ja leidiski, et see hääl ja nimi on tuttavad. See oli tema isa endine teener ja Vaniri hea sõber. "Kuidas ma sind aidata saan?" küsis Vanir Ermalilt. "Mitte kuidagi. Ma tulen ise sinu juurde. Mul on sulle Ardamirieli parimate seppade kingitus." "Mis see olla võiks?" küsis Vanir üllatunult "Ei ütle veel. Kõigepealt, saada mulle kujutluspilt, kus sa oled"sõnas Ermal kavalalt. Vanir saatiski pildi lagendikust ja osast teekonnast koopast lagendikuni. Ermal õhines heameelest "Ma olen varsti teie juures". Vanir muidugi imestas, kuid teades Ermali kiirust ja nutikust polnud sellel mõtet. Varsti ta jõuab siia korrutas Vanir omaette, istudes teiste juurde.

Trunks natuke uuris seda paika ja lõpuks hüppas Välgu seljast maha. Ta võttis kotist hundipoja ja lasi vabadusse. Hundipoeg aga ei läinud ta ütles Trunksile"Ma ei saa minna. Ma pean sinuga olema. See jahimees võib uuesti tulla ja mind tappa. Ja peale kaubaks orkid näeksid kui ma siit tulen kuna see jahimees oli ork."Trunks natuke mõtles kuid lõpuks oli nõus. Ta ütles hundipoijale"Ma ei jõua sind varsti kottis tassida. Ma pean varsti nagunii su vabadusse laskma."Hundipoeg vaatas Trunksile otse silma kuni temaga hakkas midagi juhtuma.

Ayanna vastas rõõmutu naeratusega: "Ei, seda ei maksa küll loota."
Ta istus rätsepistes oma tekile ning võttis pisut Miseria toodud marjadest ja lisas sellele oma kotist ka mõne toekama vilja.
"Kusjuures, võiks hakata mõtlema, kuidas me sellest lohest üldse jagu kavatseme saada?"
Olles seda küsinud, uuris ta mõtetega laagripaiga ümbruse läbi, et olla kindel pealtkuulajate puudumises.

Kidaia saatis Sethi eemale sööma ja jooma ning ise viskas end seejärel pikali ja uinus kohe või siis uneles kuna ta kuulas teiste juttu. Ta kuulas vaikset tuult eemal põõsastes ja rohu liikumist. Ta kuulis kuidas hobused krõmpsutasid rohtu.

Mirdaliel ampsas ühest õunataolisest puuviljast tüki. "Ma ei tea. Tema tähelepanu tuleb kõrvale juhtida." Ta tasandas häält. "Kui ta on eemal, tuleb kellelgi Haldjakivi ära võtta."

"Ta ei ole nii loll" ütles Vanir oma esimeses sõnad teistele peale oma ärajooksmist. "Lohe on tark ja kaval loom. Võibolla on kaks lohet koos. Ühe te võite minema meelitada, kuid teine seisab kindlalt oma aarete ees. Ülesanne on peaaegu võimatu. Kuid me peame seda tegema, isegi, kuid me kõrbeme niikuinii šašlõkiks " lõpetas Vanir ühetooniliselt.

Trunks nägi kuidas hundipoeg hakkas inimeseks muutuma. Lõpuks oli ta tema suur koopia ja ta ütles"Vabandust et see aega võttis aga ma olen su isa Trunks. Ja mu nimi on Vegeta."

Miseria ei teinud välja, mis Trunksiga toimus otsekohe vaid kuulas teiste juttu . ,,Noh .. Aga ... Kui sa ütlesid, et lohe pole nii loll, siis arvatavasti peab ta arukas olema ja aru saama milleks meil seda kalliskivi vaja läheb," ütles ta Vanirile otsa vaadates ja võttis seejärel endale peotäie marju kätte, kuid ei hakanud kohe sööma. ,,Üldiselt , kui lohe mõistab ja nagu Ayanna ütles, et ta võib otse silma vaadata ja omale nii "orjad"allutada," ütles ta ja hingas korraks sisse:,,Peaksime me hakkama õppima kuidagimoodi püsima iseendina,isegi siis, kui ta vahib meist läbi. Kasvõi üritame talle sedamoodi seletada , milleks meil seda kalliskivi vaja läheb," lõpetas ta. Ometigi teadis ta, et see tegu on hullumeelne, kuid kes teab ..?

"Miseria," lausus Ayanna, "Lohed ei hooli muust, kui iseendast ja oma varandusest. Neid ei huvita välismaailm. Tema kindlasti jumaldab seda kivi, arvatavasti on see ilusaim kogu maailmas, arvad, et ta loobub sellest?"
Haldjas lõpetas söögi. Ta võttis nõu ning läks oma veenõu juurde, mille juures olid hobused juba lõpetanud, ja pesi selles väheses vees, mis järel oli, oma kausi puhtaks.

[To Miseria:Trunksiga ei juhtunud midagi. Hundipojast tuli ta isa.]

[Kas ma mõtlesin, et otseselt juhtus Trunksiga midagi? Juhtus midagi, võib ka nii öelda, et mis sinu juures toimus vms..]

Miseria vaatas Ayannat ja kortsutas kulmi. ,,Ma tean sama vähe kui sina selle lohe kohta .. Võibolla .. Aga mitte keegi ju meist ei tea, kuidas teda peatada ja kas me üldse saamegi selle kristallini !"ütles ta aeglaselt ja üsnagi sorava sosinaga. ,,Sest nagu Vanir ütles," ütles ta vaadates kuninga poole. ,,On ta arukas ja meist võib otsekohe saada šašlõkk .." ütles ta pead vangutades.

Vanir tõusis äkitselt püsti, ning vaatas kaugusesse. Ta silm seletas mingit läiget. Ja tõsi see oligi. Ermal oli kohale jõudnud oma kiire täku seljas. Tal oli ka kaasas üks pakk. Kui Ermal laagripaika jõudis ütles Vanir igks juhuks, et teised Eralit ei ründaks "Rahu. See on minu sõber. Keegi ei ründa teda". Kui Vanir oli seda ütlenud läks ta Ermalit tervitama. Ermal hingeldas, kuid kummardas ruttu Vanirile. Vanir kummardas vastu ja küsis Ermali käest "Kas reis oli rahulik?" "Nalja teed või? Üks orkirühm ründas mind, kuid mu hobune oli neist palju kiirem. Ma tõin sulle Ardamirieli parimate seppade töö" ütles Ermal kummardades ja andis paki Vanirile. See oli üsna raske. Vanir tegi paki lahti ja leidis sealt seest kuldselt kiirgava rüü. See oli nii suurepärane, et Vanir imetles seda ligi minuti. Siis lõpuks võttis ta selle kätte, nähes ka, et turvise keskel oli Ardamirieli kuningasoo vapp. Lõpuks vanir pani turvise selga, see sobis talle ideaalselt. Siis ta pani pähe ka kiivri. Lõpuks ka jalad ja käed(turvised). See rüü oli vanasti kuulunud Vaniri esivanemale, kellest pärines ka Vaniri mõõk. See oli võitmatu kunigas. Nüüd, esimese kuningana oli ka Vaniril kõik Ardamirieli kuningasoo tunnused käes. Ta oli oma esivanemate vääriline. "Kuidas see tehti?" küsis Vanir õhetades Ermalilt. Ermal muigas "Sinu esivanema, Mezpiriti turvis valmistati uuesti, kasutades vanast turvisest pärit tükke." Vanir oli hämmingus. Ta riputas mõõga vööle ja ta hiilgas ja säras kuninga vääriliselt.

Miseria vaatas kuidas keegi võõras nende juurde oli tulnud. Kuulnud Vaniri hoiatust, või isegi käsku, jäi ta rahulikult koha peale istuma, kuid pilk oli siiski kinnitatud Vaniri sõbrale. Kui Vanir oli selga pannud rüü, kergitas ta kulmi. ,,Noh, täiesti kuningas valmis," teatas ta lõbusa tooniga ja võttis veel marju kätte.

Ayanna naeratas. Ta pidi tunnistama, et Vanir nägi niimoodi täitsa kuninglik välja, olenemata noorusest. Kui ta käituks ka, kui kuningas...
"Sa näed kena välja," sõnas ta tõsiselt ja läks oma teki juurde tagasi. Ta kuivatas võluväel kausi ning asetas selle kotti. Ta otsustas käeluud ravima hakata.