Ardamirieli rollimäng!

[Ma ei nokitsenud veel tulega, aga jah, olgu peale siis Mängime nii, et ma tegin siis selle valmis]

Miseria tõstis pilgu korraks Kidaiale ja oleks pidanud koha peal tarduma, kui nägi mida tüdruk käes hoidis. Suutmata ühtegi asja enam välja öelda, jäi ta surnut jänest jõllitama, käed kahe kiviga värisemas. ,,Mõrvar!" mõtles ta pisaraid vägisi tagasi hoides, olgugi, et oleks iga hetk nutma puhkenud sellepärast, et üks väike ja süütu loomake ära tapeti.

Kidaia vaatas Miseriat ja ta nägu ning märkas kuidas ta jänest jõllitab ja mõtles siis vaid Ohh....rahu Kida pole vaja minna haldjaga vaidlema sellepärast, et ta taime toitlane on ja ei kannata, et mõni midagi muud peale heina ka süüa tahab. Vähemalt niigipalju, et minu südame tunnistus on puhas. Setst liha söön ära ja nahast valmistan esemeid. Ja midagi ei lähe raisku ning peale selle on ta ju näha vana jänes kelle oleks hunt varsti maha müdnud. Nii endamisi arutledes lisas ta Jänesele ka veidi soola ja pipart.

Galeran ärkas hilja. Endamisi vandudes, et ta nii kaua oli maganud, tõusis ta püsti. Tüdrukul oli kõvasti näljane. Kotist leidis ta ainult kuivatatud puuvilju, kuigi need ei täitnud ta isu, ei viitsinud ta jahile minna. Ta võttis enda asjad ja ta läks edasi mägede poole.

Miseria ohkas valjult ja viis pilg kividele ja värisevatele kätele ja pigistas silmad kinni, kui tugevalt kivid kokku lõi. Niimoodi jätkates sai valmis leek, mis kasvas suuremaks, kui Miseria sinna mõned oksaraod lisas. Seejärel surus ta end vastu seina istuma , pisarad silmis helkimas. Nuuksatanud vaikselt,peitis ta näo kätesse . ,,Uskumatu! Ma tegin tule valmis sellele, kes tapab väikeseid ja kaitsetuid loomi!" mõtles ta kurvalt.

Kui jänes valmis saj hakkas Kidaia rahulikult sööma, mõtlemata sellele, et haldjale see ei meeldinud. Kidaial oli kõht tühi, sest ta polnud mitu päeva koralikult söönud. Lõpetades jäi jänesest järgi vaid kundi kuhi mis põles kiiresti lõkkes ära.

Miseria jälgis, kuidas ta nimekaim Kidaiat vaatas.

[Miseria, tee pikemaid poste T___T]

Trunks sõi toidu mis Ayanna talle oli andnud ning istus koopa nurka ning hakkas kive loopima. Ta kavatses magama minna aga tal ei tulnud und ning ta oleks pidanud magama külmal põrandal ja seda ta ei kavatsenud teha. Ta mõtles Pigem ma olen terve öö valves kui jään palja kivi peale magama. Ta ütles Ayannale"Ayanna ma võin ise valvata kuna mul pole nagunii midagi paremat teha. Ma ei taha külma põranda peal lihtsalt magada."

Vanir oli lõpuks koopa juurde jõudnud, kuid sisse ta ei tahtnud minna. Niisiis jäi ta koopa kõrvale valvama, ilma, et teised teda näeksid.

Galeran jõudis juba mägedele vaikselt lähemale. Tal oli siiani veel sinna päris pikk maa, aga mäed paistsid nüüd lähedamal olevat.

Kidaia läks Sethi juurde ja vaatas kas ta on leidnud koha kus süüa. Ta sättis sadula paremini ning vaatas üle sadula taskud ta leidis sealt ühe õuna ja andis Sethile kes selle üle väga rõõõmustas.

Ayanna ohkas ja püüdis uuesti magama jääda, enne seda end võluväe abil rahustades. Lihtsalt igaks juhuks. Äkki see aitas? Pikkamisi vajus ta ärevasse unne.
Aga unenägu ei jäänud tulemata. Malibrae teadis, mida ta tegi. Ta kurnas Ayannat läbi une. Haldjas püüdis teda ignoreerida, lõpetada unenägu, kuid polnud piisavalt tugev. Malibrae hakkas jälle rääkima.
"Sa ei saa minust jagu!" teatas ta irvitades (kuigi tema nägu polnud kapuutsi alt näha, sai Ayanna sellest aru). Ta ei vastanud midagi ja üritas oma mõtteid koondada. Malibrae jätkas, kuid Ayanna ei pannud seda enam tähele. Ta suunas oma mõtted mujale, vägisi ignoreeris Malibraed ja hakkas libisema tühjusesse. Ta naeratas. Unenägu hajus, Malibrae kiristas hambaid ja Ayanna vajus unenägudeta unne.

Miseria istus maha ning toetas selja vastu koopa seina. Tüdruk vaatas välja, õue. Ta sasis juukseid ning sulges silmad. Miseria näiliselt magas, kuid tegelikult oli ta nii ärkvel, kui vähegi sai.

Trunks vaatas koopas ringi ja nägi et peaaegu kõik magavad. Tal oli igav ja ta ei teadnud mida teha kuid järsku hakkas Malibrae rääkima"Ära põgene ja miks sa mulle infot ei anna? Homme kui ma pole teada saanud kus te olete siis ma teen seda millest sa mõelda ei tahagi."Malibrae hakkas kõva häälega naerma. Ta jätkas"Kui sa praegu ütled kus te olete siis võin ma sulle sinu isast veel rohkem rääkida."ütles Malibrae salakavalalt. Trunks vastas"Ma tahan magama jääda ära sega mind.Homme kui mul aega on võtan ühendust."ning lootis et MAlibrae jääb uskuma et ta magama tahab jääda.

Miseria vaatas kuidas Ayanna magama jäi ja vangutas pead. Vähemalt ta saab puhata, sest üldiselt on kõigil peagi raske teekond ees. Seejärel viis ta pilgu korraks oma nimekaimule , kes ka ilmselgelt magas ning siis Trunksile. Vangutanud taaskord pead, sättis ta end mugavamalt istuma, jäädes vahtima koopasuust sisse paistvale päikese otsa.

Nümfid olid tegutsenud nagu peagu teisedki, ainult istusid, ning vahtisid tulle. Magada nad ei tahtnud. Nende jõu polnud veel surnud. Nad teesklesid osavalt magamist, ning ootasid lihtsalt oma mõttetes püsides hommikut, mis ei paistnud tulevat. Nende igavus kestis vaid mõned tunnid, ning siis nühkis Gabriella end vastu seina, ning vnottis mnonusama asendi et magamajääda, igavus oli talle lihtsalt kannatamattu.

Kidaia käis koopa ümbruses vaikselt peaaegu hääletult ringi ja hoidis ennast ärkvel kuna ei julgenud enam siin magama jääda, ta kartis näha taas õudus unenägusid sellest kuidas ta üritab päästa oma õde või kuidas ta näeb isa kuus õela nõiamooriga. Kuidas ma sain olla nii loll, et hakkasin Ayannale rääkima niipalju kui ma oma elust tean. Ahh... See on nõme... Ma anaks kõik kui ma leiaksin ülesse vaid oma õe annaksin kõik, et ta vaid elus oleks. See kõik on minu süü, mina käisin talle peale, et me läheks... kuid ma ei mõista miks ma siin olen? Me kõik olime võõrad kuid nüüd on nad sõbrad kuid siiski miks peaks mina mingit kivi taga ajama?... selle monoloogi ajal jõudis ta tekitada keset lokkavat muru tugeva jälje.

Miseria liigutas end järsku ning haaras parema käega vasakust käest kinni. See kumas ohtlikult punaselt ning tüdruk avas silmad. Ku*at, miks praegu? mõtles tüdruk pahaselt ning tõusis püsti. Ta läks koopa ava ette ning astus välja. "Nooh, tütarlaps. Mida sa jälle plaanid minu ees teha?" kajas Miseria meeltes Malibrae hääl. Minu endine sõber, mõtles Miseria kibestunult ning hakkas Malibraed enda meeltest välja tõrjuma.

Tsiteerin: :

mono.loog <20: -loogi, -.loogi> ühekõne, üksikõne

[Lasen sul mõelda, mis vea sa tegid Võib olla saad ise aru. Muidu kõik tuleb otse õssist. ]

[Malibrae rünnakuid võiks äkki vähemaks võtta, tema võimsusest oleme juba aru saanud, ning võib olla pole tal enam vaja meilt midagi teada? Nagunii hakkavad nad suunduma hardjoni mägedesse, et meid tee pealt kinni püüda. .]

[Kust sa seda võtad Enawen. Kust sa tead et nad hardjoni mägedesse lähevad?]

[Sest nad teavad, et kivi on seal tobuu! Meie suundume ka sinna, nemad lähevad sinna enne meid, ja võttavad kivi ära, ning ohjee, nende võit. Me peaksime kiirustama!]

[Ma ei ole tobu :@Ja kust Malibrae peaks teadma et seal kivi on?]

[Ei, miks kivi peab kohe nina all olema?]

Galeran kõndis ühtlases tempos. ta vaatas üha suuremaks kasvavat mäge. Altuse mägi.Ümbrus paistis täiesti tühi olevat. Varsti jõuan kohale,mõtles tüdruk.

(Jah. Kivi ei pea kohe nina ees olema nagu Hermione ütles)

Vanir laskis pilgu üle koopa käia. Ta nägi ka kõrgemalt mõnda lindu. Koopa läheduses kõndis ka üks rebane. Vanir jäi mõtlema ja valvas edasi, kuni ta kuulis mingit krabinat.

[Noh, kui nii juba välja kukkus... Ja muidu, me Hermionega mõtlesime, et Kivi võiks olla Noctuse mägedes, aga tegelikult on täiesti ebaloogiline, kuidas me sellele ligi pääseme+ Me sööstame otse Malibraele sülle ning tema kindlasti näeb meid oma "kodule" lähenemas. Las ta ehk ollagi siin, aga enne seda las meil olla kõvasti igasuguseid kokkupõrkeid ja seiklusi. ]

[Kusjuures, Miseria, päike veel koopasse ei piilu, kuna me pidime päikesetõusu ajal minema hakkama. Kohe aga ta sinna sisse ei paista. Aga ehk hakkakski minema? Keegi äratagu siis teised üles. >.<]

[Ta tegi meile meele ründe, ja meie arvasime, et hardjoni mägedes, olime peagu kindlad! Oo]

Galeran tundis väsimust. Ta oli terve öö kõndinud ja ta soovis veidikenegi magada. Ta oli juba mäe juures. Kuna ta ei tahtnud päris lageda taeva alla magama jääda, hakkas ta otsima sobivat koobast selleks.

[Jah, nõus. Muideks, kas keegi äratab siis inimesed üles? Oletame, et nad on nii kolm-neli tundi ikka maganud.]

[Mina äratan, ma ei heitnud magama.]

Miseria tõusis mitme tunni pärast püsti ja ringutas vaikselt. Tema luud raksusid õrnalt, kuid ta ei teinud sellest välja ja viis pilgu välja. Päike oli juba piisavalt kõrgele tõusnud.
,,Äratus !" ütles Miseria valjuhäälselt magajatele ja võttis enda hundikutsika sülle, kelle ta tema "taskusse" pani.

Trunks kuulis kuidas Miseria tema kõrval hüüdis ja lõpetas mõtlemise. Ta tõusis püsti ja hakkas Miseriat aitama.Ta hakkas hüüdma "Ärgake üles!Päike on tõusmas."

OT: Suht Malibrae on tumehaldjas Miseria endine parim sõber. Miks ta ei või temaga rääkida??

Miseria ei hakanud teisi äratama, kuna niigi juba kaks isikut seda tegid. Malibrae naeris kergelt ning uuris: "Miks sa siis ei liitu nendega?" Miseria ei pannud teda tähele ning vaatas koopasuust välja. Kõik oli ilus.

Trunks lõpetas äratamise ning läks koopasuu juurde ja vaatas välja. Ta nägi kuidas üks jahimees ajas hundipoega taga ja küsis Ayannalt"Ayanna kas ma võin korra ära käia?Ma tahan ühe looma elu päästa."

Miseria naeratas Trunksile korraks ja libistas pilgu üle koopa. ,,Ma rääkisin eelnevalt hobustega ja ma kutsun nad siia niipea kui me valmis oleme!" ütles ta laiemalt naeratades kui enne, sest loomadega tundis ta end piisavalt umbes nagu kaitstuna.
Kuulnud aga , mida Trunks ütles, keeras ta end järsult püsti. ,,Ma teen seda ise," ütles ta kulmi kortsutades ja sammus koopa suu poole.

Miseria läks ka koopasuu ette ning vaatas pahaselt kulmu kortsutades jahimeest. Malibrae naeris pahaselt ning ütles kavalalt: "Mõõt täis? Minu meelest sa ise sööd ka liha?" Miseria pöördus vihaselt meeltes Malibrae poole ning ütles: "Vaid kala, kui vaja, ning see ei ole liha." Malibrae põrkus kohkunult tagasi.

"Ei!"hüüdis Trunks Miseriale."Ma lähen pigem ise."ütles ta vaikselt ning sammus koopasuu juurde.

"Miks sa minu käest luba küsid?" päris vastärganud Ayanna mingil määral lõbustatult. Ta hakkas ka liigutama ning ajas end aeglaselt püsti. Ta tundis end värskena, olgugi, et oli maganud vaid paar tundi. Haldjate jaoks piisab vähesest unest, et olla jälle virge. Ta voltis teki kokku ning pistis selle kotti.

Miseria kortsutas kulmu ning Malibrae sai jälle julgust. "Kus sa oled?" küsis too kavalalt. Miseria tabas tema kavaluse ära ning ei vastanud midagi.

Miseria kortsutas kulmi ja viis pilgu Trunksile. ,,Kui sa sellele loomakesele midagi teed, siis ma ei vastuta eriti enda tegude eest," lausus ta hoiatavat pilku tehes, kuid naeratas peagi, sest oli vähemalt mõnigi, kes hoolis loomadest.

Ka Vanir nägi äkitselt oma peiduurkast jahimeest. Vanir võttis välja oma vibu, ja seadis sellele noole. Noolt lendu lastes sõnas ta võlusõnad "Krjja brehata", ning nool lendas aeglaselt, rohekalt ja tungis õrnalt, kuid gongi sarnase heliga jahimehesse. See ei teinud talle viga, kuid ehmatas jahimeest.

Miseria suu vajus lahti kui ei kusagilt mingisugune nool välja ilmus ja jahimeest tabas. Nüüd pidi ta taas kulmi kortsutama. ,,Keegi luurab meid?" mõtles ta hetkel ning astus ettevaatlikult koopast välja, vaadates ringi. Kust võis küll nool tulla? ,,Kes iganes sa ka ei oleks, siis võiksid sa välja tulla.." ütles ta valjult, libistades samal ajal käe külje peal oleva noa poole.

Vaniri mõte töötas palavikuliselt. Pidi ta nii loll olema ja teiste tähelepanu äratama. Mõttes ennast kirudes otsis ta väljapääsu. Ta hakkas vaikselt, hääletult koopast kaugenema. Ta pani veel ka endale nõrga nähtamatusloitsu peale.

Miseria vaatas jahimeest, kes põgenes kohalt ning looma, kes samuti minema jooksis ja tõmbas noa välja, keerutades seda osavalt sõrmede vahel nagu tavalist trummipulka. ,,Ei saa aru..." pomises ta vaikselt ja viskas noa Vaniri poole, kuid see tabas tema kõrval olevat puud. ,,Tundub, et siin on keegi, aga ta ei taha end välja näidata..." ütles ta teistele , ise aga mõtlikult kulmi kortsutades. Tegelikult ootas ta ka iga hetk, et see varjatu välja tuleks ja ennast näitaks.

Ayanna muutus murelikuks. Kes võib meid siin luurata? Kahtlustades saatis ta igaks juhuks oma meeled välja. Võõras oskas kahtlemata meelte blokeerimist, aga Ayanna otsustas proovida. Järsku tunnetas ta kaunis tuttavat olemust ja enne, kui see teine aru sai, tõmbus tagasi, endamisi itsitades.

Miseria ei viitsinud eriti kaua koha peal passida ning jalutas tagasi koopasse ja viis korraks pilgu Ayannale, kes millegi üle hääletult naeris. ,,Hmm .. Kas hakkame liikuma?" küsis Miseria kõigilt .

"Kui sa kord metshobused kord kutsud." vastas Gümnastika lihtalt. Ta oli märganud noolt mis jahimehe pihta läks. Ta polnud kindel kuid arvas kes võis see olla kuigi see eriti ei klappinud. Seda aga ta ei hakkanud isegi uurima vaid hakkas ikka veel magajaid äratama.

Galeran otsis piisavalt varjatud kohta. Tüdruk vahepeal kõndis, vahepeal ronis ja jõudis ühe kena koopani. Koopa suu oli piisavalt varjatud. Tüdruk ronis sealt sisse. Koobas oli väike ja sealt oli väga hea vaade mäest.

Miseria vaatas koopast välja ning kergitas kulmu. Tema jaoks oli veidike imelik, et ei kusagilt tuleb välja nool. "Ma lähen veidikeseks välja," ütles ta teistele igaks juhuks, astus välja ning hakkas sammuma sinnapoole, kus arvas kedagi olevat.

Vanir jooksis kiiresti koopast eemale. Varsti ta oligi üsna kaugel, ning lubas endale veidi puhkamist. Ta oli kindel, et keegi teda ei jälitanud., nii ta istus maha, väiksele künkale, olles ikka veel nähtamatuse loitsu all, mis Vaniri päris nähtamatuks ei teinud.

Kidaia ronis kergelt Sethile selga ja valmistus edasi liikuma. Ta vaatas üle oma varustuse ja elvad ning pani need endale kättesaadavasse kohta. Ta vaatas ringi. Tegi laagri läedal proovi Sethi valitsemisega, et ta kuuletuks kindlalt. Ja ootas siis minema hakkamist.