Ardamirieli rollimäng!

"Ma ise ka ei tea," vastas Ayanna närviliselt ning piidles Kidaiat. Tollel tundus parem hakkavat, olgugi et ta tegi imelikke liigutusi nagu noa iseendasse löömine. Ayanna sai aru küll, et see oli tehtud meelega. Ta peas tuhisesid igasugused mõttes Kidaia imeliku juhtumi kohta. Midagi juhtus tema lapsepõlves, oli haldjas aru saanud. See on mingi vana haav. Aga milline haav? See pidi olema midagi äärmiselt ohtlikku ja eriskummalist.

[Tatatatam. Ma ei viitsi selles rollikas eriti olla, üsna varsti lasen ennast kusagil ära tappa. ]

[Miks sa näiteks meiega ei liitu?]

[Kui sa meiega liitud siis võid sa näitkes lohe või Malibraega võideldes surra.]
Trunksile tuli midagi meeldeja see oli ta sünnipäev ta ise ka ei teadnud miks aga tal tuli ta ise enda viimne sünnpäev meelde kus oli ka tema isa. Ta hakkas mõtlema Miks mul just praegu see sünnipäev pähe kargas? Kas sellel on mingi seos sellega et mu isa on elus? Mina ei tea mis see mõte endast kujutab aga ma proovin sellepeale mitte mõelda.Trunks läks koopa ühe seina juurde ja istus maha. Ta hakkas oma mõõka teritades mõtlema oma isa peale. Tal käisid mõtetest läbi sellised lood Miks mu ema mulle ainult mu isa võitlustest rääkis? Miks ta mulle mu onust pikemalt ei rääkinud? Kindel on iga tahes see, et mu ema on Malibrae käes vangis. Mu isa oli hea võitleja nagu mu ema rääkis aga miks ta mulle ta tavalisest elust ei rääkinud vot sellest ei saa mina ikkagi aru. Millegi pärast tuli talle jällegi meelde sünnipäev ja nüüd ta sai sellest aru. Tal tuli sünnipäev meelde kuna tal oli homme sünnipäev ja ta isa kinkis mõõga talle viimaseks sünnipäevaks millal ta isa oli tema sünnipäeval ja ta nägi enda mõõga peal kirja Vegeta & Bulma.

[Ähäm. Tegelikult, võiks isegi seda teha . Kus te olete ? Mul on see kõrvust mööda läinud. Saaks mingi plaani teha, kuidas teieni jõuda.]

Kidaia oli õnnelik, et jalg enam nii palju ei valutanud kuid ta mõtles palavikuliselt kuhu võis olla peidetud vastu mürk. Ta teadis , et isegi kui ta selle leiab jääb tal kõige rohkem pooltundi veel viimase mürgise nooleotsa kättesaaamiseks enne kui ta lõpuks hajub.Kus see võib olla? Sethi juures...ei milegiga koos mis mul onolnud juba ammu.....Rist! Kidaia lõi silmad pärani vaatas Ayannat ja ütles vaevu kuuldavalt: "Rist! ma arvan sea on rohtu selle vastu....kuid noole ot....jalast välja."Ta ei olnud võimeline rohkem ütlema kuna ta ei tohtinud ennast liiga palju kurnata.

(Kas keegi mulle ka vastaks?)

[Mina pole näinud, vähemalt ma ei usu, et olen.]

[Muuseas, Cloudhaweni vastumürgid peaksid kõige vastu aitama.]

[Ja kus? Milline rist? Ma olen natuke segaduses. >.< Ja me võiksime vaikselt juba edasi minna...]

(Hm, kui lehekülgede arvu vaadata, kas see on vanaś rollika teemas?)

[Eip. Kui see just polnud kuskil Altuse mäe metsatuka kandis. ]

(Vist oli... Ma üritan selle siin uuesti läbi lugeda.)

[Kaelas suur hõbe rist. Need vastu mürgid võivad ju kõige vastu aidata aga kui mürgi tekitaja veel kehas on ei tohiks se olla võimalik. Või on? Aga kuna ma ei viitsi enam haige olla anna mulle rohtu ja urgitse noole ots valja. ]

[Oot, see on risti sees või rist ise on mingit laadi vastumürk?]

[Ma ei tea...võbolla ehk risti sees.]

[Ristiga ju selline värk, et eem ... On see siis nagu ``püha´´ rist või ? Sest tavaliselt kui on nagu sellised needused siis jahm, aitavad küll. Filmidest nägin (a)]

Ayanna asus ärevalt tegutsema. Kobades leidiski ta Kidaia kaelast hõberisti ning võttis selle ettevaatlikult ära. Ta uuris seda kiiresti ning avastas pisikese korgi, mis ei erinenud tegelikult ristist ning oli peaaegu võimatu avastada. Ta mässas sellega pisut aega, kuna see oli väga väike. Lõpuks sai ta risti (või pudeli) avatud ning sealt seest paistis veripunane vedelik. Ta leidis haava ning kallas pisut vastumärki sellele. Seejärel puudutas ta Kida käsivart ning läks tolle kehasse uurima, kus oli nooleots. Ta leidis selle ning eemaldas selle vaevaliselt võluväel. ta tegi jälle silmad lahti ja vaatas ootusärevalt sõpra. Haldjas lootis kõigest väest, et see mõjub.

[Im back in action ]

Galeran vantsis ja vantsis edasi. Ta oleks küll väsimusest tahtnud külili kukkuda, kuid hoidis end üleval. Lõpuks otsustas ta siiski magama heita. Ta otsis endale varjatud koha puude vahel ja uinus.

Kidaia avas silmad ja vaatas alguses murelikult ringi. ta nägemine hakkas tagasi tulema ja ta ohkas vaevumärgatavalt. "tänan."


[mitte püha rist vaid tavaline perekonnareliikvia mis kingiti talle siis kui ta sai selle haava.]

Miseria vaatas enda nimekaimu poole ning vastas: "Mitte väga. Umbes viie päeva tee, kui vähe magada ja üldse peatuda. Peatustega... umbes nädal." Seda kõike vastas ta täiesti ausalt. Vahepeal heitis ta pilgu koopasuust välja, et midagi sealt näha.

Mirdaliel vaatas vaikides, kuidas Ayanna Kidaiat ravitseb. Kidaia liigutas väheke, ning Mirdaliel põlvitas tema kõrvale. Kui ta juba esimesed sõnad suust sai, haldjas naeratas.

Miseria viis pilgu Kidaiale, Mirdalielile ja Ayannale. Seejärel ta ohkas raskelt. ,,Viiepäeva tee...See pole pikk, kuid jah.. Kotkastega oleks kiirem?" küsis ta viies korraks pilgu tumehaldjale. Kidaiast oli tal kahju, kuid veel rohkem oli tal kahju sellest, et ta ei saanud kuidagi aidata ja see oleks rohkem segamise moodi.

(Ginny sa pole kolm lehte käinud!!Ma ka... )

Miseria vaatas haldjale üllatunult otsa. "Oled sa hull? Me peame liikuma maa peal, õhust näeb meid igaüks. Aga kui tahate lohe saagiks saada... Mina teid ei takista, kuid mina lähen maa pealt," ütles ta ning heitis pilgu Kidaiale.

Miseria kergitas kulmi :,,Ja mina lootsin, et tegu on sõbraliku lohega.." lausus ta sarkasmiga ja toetus küljega vastu koopaseina. ,,Niiet sa oled seal läheduses kõigest käinud ja sisse pole läinud...?" arutles ta jälle nimekaimuga, mustade silmade pilk mööda koobast liikumas.

Kidaia tundis kuidas valu temast lahkub tal oli hea meel. Seth tuli nüüd rahulikult tema juurde ja sättis ennast talle kõrvale. Seth oli Kida ainus järelejäänud pere ja nad mõistsid üksteist. Kida Naeratas rahlikult ja küsisveidi väsinud häälega: "Millal me minema hakkame? Me oleme palju aega raisanud."

Ayanna arvas: "Me peaksime siiski natuke puhkama. Ma usun, et me kõik oleme sellest päevast väsinud. Koiduni on vaid veel paar tundi. Magame seni ja asume päikesetõusul teele," pakkus ta. "Ning ilmselt peaksime ka väheke sööma."
Ta võttis oma koti välja, kus oli värske toit. "Kas kõigil on olemas või saan ma kellelegi pakkuda?" küsis ta enne, kui ise esimesed palad suhu pistis.
Süües vajus ta mõtteisse. Ta oli õnnelik, et Kidaia pääses, hämmeldunud selle üle, kuidas see juhtus.
"Kas sa saad mulle nüüd rääkida, mis juhtus?" küsis ta mõttes Kidalt.

Miseria viis pilgu Ayannale ja Kidaiale. ,,Kui sul kahju pole, siis võid mulle anda natuke toidupoolist," ütles ta vaikselt ohates . Tema jaoks tundus imelik, et ta küsib kellegilt toitu, kuid ta pidi tugev olema.

Ayanna noogutas mõistvalt ning ulatas Miseriale natuke taimset söögipoolist, kuna ka teine oli haldjas.
Ta oleks tahtnud valvama jääda, kuid ta tundis end ikka veel väsinuna pärast eelmist kurnavat päeva. Sellepärast jäi ta väga vastumeelselt ootama kellegi teise sellist pakkumist.

[Ma tahan talle jälle unenägu teha. ]

Miseria võttis toidupoolise vastu [misiganesseekapoleks,agataimetoit,eksole?] ning pistis endale paar marjakest suhu. ,,Hmm .. Ma arvan, et kõik peaksid nüüd välja magama ... Kui teile see vastumeelt ei ole, siis pean mina vahti ja kui kõik on välja maganud võinohh, puhanud, siis ma kutsun metshobused ja räägin nendega, ehk on nad nõus meid viima lohe koopa lähedale.." lausus ta tõstes taas marju suu kohale ja võttis seejärel enda kutsika sülle ja jäi teisi vaatama.

Galeran ei maganud eriti kaua, kuid kui ta ärkas siis oli taevas juba selge. Väga kaugelt ja häguselt paistsid mäed. Tüdruk rõõmustas, et ta oli ikkagi õiges suunas läinud.

Trunks küsis Ayannalt"Kui sul midagi selle vastu pole siis anna mulle ka aga sa ei pea andma."

"On vist parem jah, maapeal liikuda. Ülevalt võivad nad meid näha." arvas Gümnastika. Ta ei tundnud end väsinuna aga siiski läks koopaseina juurde ja sulges silmad.(Pange tähele et ta ei heitnud pikkali.) Ta mõtles kaua ja kõigest. Lõpuks suikus ta rahutusse unne.

Misera võttis keebi taskust punase õuna ning hammustas seda. Ta laskis silmadel üle koopa käia, uurides iga seal olevat isikut.

Ayannaulatas Trunksile toitu.
"Muidugi ma annan sulle ka," ütles ta hajameelselt.
Kuuldes Miseria pakkumist ohkas ta kergendunult ja võttis kotist teki. Ta rullis selle lahti, leevendamaks koopapõranda külmust ning heitis selle peale pikali. Koti pani ta padjana pea alla ning uinus peagi. Huvitaval kombel ei kiusanud imelikud mõtted teda enne uinumist. Küll aga tegid nad seda unes.

Kidaia vaatas ringi justkui arvates, et keegi tahaks ta juttu pahatahtlikult kuulata. Ta alustas: "Ma arvan, et oli minu kaheksa aasta sünni päev ja ma usun, et see oli täpselt kümme aastat tagasi. kõik olid rõõmsad, see tähendab minu pere. seal olid ema, isa, mina ja minu õde. See oli meie sünnipäev. Me hakkasime kooki jagama, või õigemini ema hakkas. Meie jooksime põõsastest mööda kui äkki ma tundsin meeletut valu. mäeltan kuidas õe tumedatest silmadest hakkasid voolama pisarad ja isa jooksis mõõgaga põõsaste vahele, ema võttis mingid salvid eemaldas noole. Ma kaotasin teadvuse ja kui ma järgmisel päeval kingiti mulle see rist kuhu sisse oli ema pannud vastu rohu. Paar aastat peale seda higestus ema ja suri isa abiellus kaks nädalat peale seda nõiaga meie õega põgenesime kuid õnnetult. Kuna läksime mööda jõge. Meil oli õhuke kanuu, mina olin üksi tüüris kuna õde oli leedilikum ja ei osanud isegi kanuud juhtida. Me sõitsime vastu kivi, oli pime ma ei leidnud teda järgmisel hommikul ärkasin aasal kus kohtusin SEthiga kuid õde jäi kadunuks leidsin vaid ta verise loori." Pisarad voolasid mööda Kida nägu kui ta lõpetas oma loo rääkimise Ayannale.

[Oletame, et see oli siis enne, kui Ayanna magama läks. ]

Ayanna noogutas kurvalt. "See on väga kurb lugu," ütles ta vaikselt mõtetes. "Tunnen sulle kaasa." Tõesti, see tegi ta õnnetuks. Talle meenus isa surm ja ema vangistus Malibrae käes. Ta lootis kõigest väest, et neil õnnestub Haldjakivi leida.

Miseria ohkas vaikselt ja istus koopaseina äärde, asetades käed enda ümber, nagu hakkaks ta end kallistama. Vaikselt pea põlvedele toetunud, ohkas ta taaskord, kuid seekord kurvalt ning libistas pilgu korraks Kidaiale. Tal oli tüdrukust kahju. Olgugi, et Ayanna oli ta siiski mingil kombel terveks ravinud, tundis ta siiski muret . Unine ta veel õnneks ei olnud ning õnneks oli ka toidupoolis söödud ja sellest sai hea kõhutäis.,,Head ööd.." lausus ta teistele, üritades samas ka naeratada, kuid edutult. Mõnda aega jälginud, kuidas kutsikas end magama seab haldja kõrval, naeratas ta lõpuks ning viis pilgu välja,jäädes ootama, et teised end kendasti välja magaksid.

Kida naeratas nukralt ja jäi magama. nähes und oma õest ja nende toredatest hetkedest koos. Nad olid väga sarnased ainult, et Kida jume oli kahvatu ja silmad vesihallid ning juuksed valge hõbeda segu, kuid ta õe jume oli tõmmu silmad sama mustad kui südaöö ning juuksed musta kulla segused. nad olid lahutamatud. Kuid kidaia oli sõjakam ja osavõtlikum, õde oli aga daam kes pürgis kõrg seltskonda kuid oli selleks liiga hell ning naiivne. Ta elas unes läbi viimast kohtumist õega. Seal nad olid läksid mööda linadest tehtud köit alla olles ise vaid neljteist- viieteist aastased. Üks ees ja teine järgi. Ning vaikselt hiilides järveäärde, taevas oli pime ja pilvede vahelt hakkas paistma täiskuu. Tüdrukud ehmusid kuuldes kauguses ulgumist kuid üks neist läks kanuu tagumisse ossa ja sättis kanuu, et teine saaks sisse ronida. Majas pandi tuled põlema ja oli kuulda kiljatust. Kidaia hakkas kiiresti kanuud kaldast eemale lükkama kui läks lahti maja uks ja lävel seisis tõmmu pikka kasvu meesterahvas. Närvilisem ja õbitum õdedest sosistas hirmunult Kidale: "Isa!" Kidaia vaatas maja poole lehvitas kraatsiliselt hüvasti jätuks ja hakkas allavoolu liikuma kanuu liikus tükk aega kuid kanuu oli õhuke ja kivi mille vastu nad sõitsid lõhkus kanuu. vool oli tugev ja Kidaia kaotas õe silmist. kuid ta ei suutnud isegi ennast päästa, ta kaotas teadvuse. kõik eelmise päeva sündmused lõid teda justkui noaga. ta tundis kuidas keegi või miski talle kõrva hingas. Ta avas silmad ja nägi Sethi. kidaia vaatas ringi ja märkas, et ta oli ärkvel, ta ei maganud enam , ei näinud und. Ta silmanurkades olid pisarad kui ta kallistas Sethi, kes oli ta äratanud enna kui ta oleks kiljatusega äratanud teised.

Ayanna nägi samuti und, ja mitte vähem hirmsat. Taas oli tal üks teatud külaline.
"Noh, ikka veel arvad, et sa saad hakkama?" kõlas irvitav julm hääl kapuutsi varjust. "Usud, et oled võimeline minust jagu saama?"
Ayanna ei vastanud midagi. Ta jäi rahulikuks ning ei lasknud Malibrael, sest tema see külaline oligi, end hirmutada. Vahel võis unenägudes vastasele alla andmine samuti ohtlik olla, eriti kui tegu on Malibrae-taolise kurjuse meistriga.
"Ja kui sa ikka veel edasi üritad, siis tea, et MA OLEN TEEL. Sa ei pääse minu käest IIALGI!" varjud tuhisesid Ayanna poole, neelates ta endasse.
Ayanna ärkas karjatusega. Hingeldades ajas ta end istukile. Ta oli üsna kindel, et oli mõnedki üles ajanud, kuid karjatus oli piisavalt vaikne, et mõned, kel vähe rahulikum uni, said edasi magada. Ayanna väristas õlgu ning pakkus Miseriale:
"Ma võtan vahikorra üle," kuigi ta teadis, et pole peaaegu üldse maganud.

Miseria võõpatas, kui kuulis Ayanna karjatust ja tõusis kiirelt püsti . Olgugi, et kõik oli vaikne, samas ka karjatus, oli ta nii enda mõttemaailma nii süvenenud ja samas ka valves, et polnud ka ime, et ta nii kõvasti ehmatas. Seejärel tõusis ta püsti ja jalutas Ayanna kõrvale ning laskus tema kõrvale põlvili. ,,Ayanna, ma saan aru, et õudusunenäod võivad tunduda jubedad ja ka isegi siis, kui su kõige hullem vaenlane ilmutab end sulle, kuid sa pead sellest üle olema ja nüüd, palun , sa pead puhkama, sest meil on pikk teekond ees. Ma hoolitsen "transpordi" eest , ma rääkisin sinu magamise ajal mõtete teel metshobustega ja nad olid nõud meid viima lohe koopa lähedusse, kuid mitte sellele väga lähedale, kuna nad teatasid, et seal on väga paljud surma saanud!" sosistas ta vaikselt ja vaatas korraks välja, silmad pimeduses säramas. ,,Ja kui sa tahad, siis ma võin sulle tee valmis keeta, mis uinutaks su kiiresti unenägudeta unne..." pakkus ta abivalmilt.

"Ei, pole vaja," vastas Ayanna vaikselt, aga kindlalt. "Ma... võin küll valvata." Ta tõusis püsti, kuid tema seisakust oli näha, et tegelikult ta oli väsinud. haldjas leevendas roidumust ravitsemisväe abil, kuid ta teadis, et seda ei saa lõputult teha.

Miseria õhkas ja tõusis püsti. ,,Olgu, aga niipea kui sa ära väsid, siis ärata mind, eksole? Ma saan väga hästi aru, kui sa ei saa kaua valvata.." lausus ta vaikselt ja jalutas enda endisele kohale, kus ta jälle end istuma libistas ja käed enda ümber pani. ,,Ööd siis.." sosistas ta maas kerra tõmbudes ja silmad sulgedes, vajudes peagi unne, ja mitte just kõige paremasse.

Ayanna toetas selja vastu seina, pannes teki koopaseina ja selja vahele ja ka istumise alla, et külm ei hakkaks. Kui veel natuke tekki servades üle jäi, tõmbas haldjas needki peale ning jäi valvama.
Ta mõtles Malibraele. Tema peas kumisesid ikka veel sõnad: MA OLEN TEEL. Kas tõesti oli Malibrae isiklikult tulemas, või tuli sealt eriti suur armee orke või Ar'zake? Kõik väljavaated tundusid jubedad ning nad ei tohtinud aega kaotada. Aga praegu nad peavad magama, mõtles haldjas. Eile oli raske päev ning kui me tahame lohega võidelda, tee peal veel orke maha nottides, peame olema nii puhanud kui võimalik.

Miseria toetus küljega vastu puud ja jälgis eemalt enda ema , kes mööda metsa ringi kõndis ja ravimtaimi korjas. Kahju, et ta ei saanud enda ema juurde minna .. Ta oleks tahtnud, kuid ei saanud. Seega jäi tal üle lihtsalt seista ja vaadata enda ema, umbes 20 meetrit eemal ja ohata kurvalt.
Nii jätkus umbes pool tundi, kui ema oli läinud sügavamale metsa, korv käes ja Miseria kaugel järel.
Mõne sekundi pärast kostus äkki kellegi sõjakaid karjeid ning Miseria nägi kaugelt, kuidas mingisugused mehed, üleni raudrüüdes tulid haldja ema poole, mõõgad ja nooled valmis. Kostusid vibu kergitamise hääled ja nooled vuhisesid otse tüdruku ema poole..
Miseria avas võõpatades silmad ja jõllitas enda ette . ,,Oli see mingi ilmutus?" mõtles ta palavikuliselt ja haaras enda peast kinni ja tõusis istuli , viies pilgu Ayannale. ,,Magasin ma kaua?" küsis ta tehes , või vähemalt üritas, ülimalt muretut nägu.

Kidaia ei suutnud enam magama jääda ta sooovis, et mineku aeg tuleks kiireminini.Seth oli tema juurde jäänud ja magas rahulikult, kuid miski tegi Kidaia rahutuks te ei teadnud mis kuid soov kohe selle koopa juurest lahkuda aina süvenes. Ta märkas Ayannat vahti pidamas ja mõtles korra talle midagi öelda kuid tal oli tunne, et on veel järgmiseks aastakski piisavalt lobisenud.

"Mitte eriti," vastas Ayanna väsinult. "Sinagi ei saa und?"
Ta teadis, et ta peaks magama, kui ta tahab lohega silmitsi seista, kuid ta ei saanud niimoodi magada, ta äratab nii teised üles. Ja sellises unes varitseb alati oht. Talle tuli meelde Miseria pakkumine rohtudest, kuid ta ei saanud enam küsida, ta oli juba oma mõttetus väärikuses seda eitanud. Ohates sättis ta teki endale paremini peale ja valvas edasi.

Miseria silmitses väsinud Ayannat ning läks talle lähemale. "Ma võin valvata, ma olen niikuinii üleval. Maga, kui soovid," üles ta vaikselt.

Miseria noogutas tuimalt, asetades käed taas enda ümber. ,,Tunne oleks, nagu selles koopas oleks mingi aura, mis meenutab midagi halba või näitab halbu ettekujutusi..." pomises ta vaikselt ja viis kurva pilgu välja. Päike paistis õrnalt ning ta vangutas pead. ,,Ma teen tule ülesse, siis on hommikul nii soojem.." lausus ta end sirgu ajades, kuna teadis, et niisama lobidesed olla ei oleks ta enam kaua suutnud.

Kidaia ei jäänud enam magama. Ta tõusis ja läks teistest veidi eemale. Ta jalg valutas veel veidi kuid seda varjas ta hästi ta kõndis normaalselt nagu poleks midagi juhtunud. Justkui oleks kõik olnud halb unenägu. Ta vaatas üle oma nooled, mõõga ja pistoda. Ta proovis põhilisi võtteid ja vaatas mõõga tasakaalu. Ma olen roostes pole enam tükkaega osalenud võitlusel kus oleks vaja ka kaasa mõelda, mitte lihtsalt tappa. Oh jänes! Temast saab kena prae. Ta tõmbas vaikselt vibu vinna ja pani noole paika. Nool vihises kiiresti jänesele kahe silmavahele. Kida võttis jänese kõrvadest kinni ja nülgis tal naha maha, et saada kätte maitsev liha. Olen teadnud inimesi kes tapavad lõbu pärast. see on rõve! Nagu oleks lõbus loomalt või linnult elu võtta vaid selleks, et ta metsa roiskuma jääks. Kidaia läks sinna kus ta märkas Miseriat tule kallal nokitsemas ja istus sinna, et teha valmis kena jänesepraad.